|
09.03.2007 Mõnusalt soe "Karge meri" (Ülle Hallik, Äripäev) Kuulnud Endla teatris ette võetavast August Gailiti "Kargest merest", meenus esmalt aastatetagune film või pigemini udused mälupildid sellest - peaaegu üksik saar veidrate inimestega, palju jääd, paadid, hülged, torm ja laevahukk. Selliseid suletud kogukondi ei pea aga otsima ei aastakümnete ega sajandite tagant või tsivilisatsioonidest, kus ei teata, mis on mobiiltelefon või satelliittelevisioon. Teistele suletud kogukondi paistab eksisteerivat ka 21. sajandi Eestis, ilma et neid piiraks mässav meri. Igaüks meist võib olla ühe kogukonna liige ja teises valede väärtustega sissetungija. Ometi on see vastuoludest kantud suhtelugu helge ja soe. "Karge meri" pakub ka nauditavat näitlejate ansamblit või isegi kammerkoori, sest laval on üle tosina näitleja. Ansamblit ka selles mõttes, et raske on üht või teist pearolliks nimetada. Jättes osatäitmiste sügavama analüüsi teatrikriitikute pärusmaaks, tundub siiski, et keegi millegi seninägematuga ei üllata. Küll on laval näitlejad oma tuntud headuses, võttes saalitäie rahvast nagu mängeldes pihku. Saab nalja ning saab ka silmanurgast pisaraid pühkida. "Gailiti teksti ei saa ära lörrida,", ütles Margus Kasterpalu oma intervjuus enne esietendust. Nende jaoks, kes Gailitit ehk liialt poeetiliseks või iluleva sõnakasutusega kirjanikuks peavad, on Kasterpalu algmaterjali lörrimise asemel hoopis maitsvamaks muutnud. Kui lisada sellele kastmeks põnev lavakujundus ja võimalused, mida pakub eesti teatrite parim helitehnika, on tulemus Pärnusse sõitmist väärt. Te ei pane tähelegi, et oma vähese koolihariduse kohta kasutavad hülgekütid ütlemata poeetilist keelt, mille Gailit nende suhu 70 aastat tagasi kirjutas.
|