Tutvustus
Koha- ja tegevusühtsusega teadlikult laamendav uustealism, kuhu on segatud parajalt tunnetataval määral müstilist ettemääratust. On sügaval vaataja asi, mida ta tükist näeb ja leiab. Seda on võimalik vaadata komöödiana, nii nagu hoiatusnäidendina. Nii nagu põnevusloona.
Andres Keil, Postimees, 24.04.05
kumb on lähemal - kas päike või armsama hingamine?
mis on kaugemal - kas jaapan või rahulik uni?
kas meid jälgitakse kellegi poolt, kes praegu vaikib
ja kunagi räägib? kas meie sõnad tulevad meie mõtetest
või vastupidi? kes elab meie varjudes, kes elab peegli sees?
kas armastused on ette määratud,
kas igatsusel on nimi?
kas igaühe jaoks on kuskil keegi, kelle sõnade ja silmade
kaudu võib näha iseenda ja asjade sisse?
need ja paljud muud küsimused kihutavad meid tagant
ning sunnivad rääkima, sunnivad kuulama, sunnivad otsima
kontakti inimestega, kes veel kuulatamiseks peatuvad.
tulgem tajuma elu ristteid meie eneste sees,
me kutsume teid. me teame rääkida
kosmonaudi viimasest teatest naisele,
keda ta endises nõukogude liidus kunagi armastas.
ARTIKLID
20.04.2005 "Noormets: Eesti teatril on tubli keskealise pereisa nägu" (Kristi Eberhart, Eesti Päevaleht)
22.04.2005 "Teod. Andres Noormets" (Margot Visnap, Sirp)
25.04.2005 "Kosmonaut, inimene, ärgake!?" (Andres Keil, Postimees)
27.04.2005 "Lugu näidendist, mille kirjutas ei tea kes ja mis lavastati arusaamatuse tõttu või lähtuvalt põhimõttest, et mine isahane tea" (Sven Kivisildnik, Pärnu Postimees)
06.05.2005 "Kosmonaudid näevad kõike ja mitte midagi" (Kati Murutar, Pärnu Postimees)
06.05.2005 "Universumisse unustatud harmoonia" (Pille-Riin Purje, Sirp)
20.07.2005 Orbiidile unustatud kosmonaut saatis viimase teate (Margit Tõnson, Eesti Päevaleht)
