DUNCAN MACMILLAN (1980) on rahvusvaheliselt tunnustatud briti draamakirjanik ja lavastaja. Tema näidendit „Kopsud“ (Lungs, 2011) mängitakse praegu teadaolevalt inglise, saksa, prantsuse, rootsi, taani, soome, itaalia, hispaania ja jaapani keeles.

Kopsud“ on kirjutatud nii, et seda saab mängida tühjal laval. Ilma dekoratsioonide, mööbli, rekvisiitide ja grimmita. Ilma kostüümivahetusteta. Ilma aja- ja kohamuutusi markeeriva heli ja valguseta. On vaid katkematu ajavoog, mis vaatleb üht suhtearengut neljakümne aasta jooksul.

Duncan Macmillan

Kuidas tekkis idee näidendi kirjutamiseks?

Kuna tegelen ka õpetamisega, olin juba mõnda aega mõelnud ja püüdnud sõnastada, mis mõjub laval dramaatilisena. Leian, et draama tähendab olla tunnistajaks valikute tegemisele. Jah, muidugi huvitavad meid laval tegelased ja lugu, aga tegelikult soovime näha, kuidas tegelane jõuab samm-sammult raske otsuse langetamiseni.

Kas näidendis käsitletud teemadele võib leida paralleele sinu enda elust?

Kindlasti. Näidendi kirjutamine tõukus ärevusest, mis tekkis kolmekümnendale eluaastale lähenedes ja ühtlasi uude eluetappi jõudes. Üritasin võtta rohkem vastutust: saada elukaaslasega korteri jaoks laenu, kihluda, võtta kass. Tundsin, et ka vestlus lapse saamisest oli vägagi õhus. Ja äkitselt oli teadmine täiskasvanuks saamisest hirmuäratav. Sellesse aega langes ühtlasi Islandi vulkaanipurse, väga-väga tugev lumesadu ja araabia kevad ning seda ümbritsevad rahutused. Maailm oli tõeliseks põrguks muutumas. Minu põlvkond saab päranduseks selle täielikult purunenud maailma.

Seega on näidend põhimõtteliselt autobiograafiline?

Näidendi tegelased kehastavad kindlasti minu hirme ja küsimusi, kuidas olla hea inimene, kuidas elada head elu, kuidas avaldada head mõju nii planeedile kui ka teistele inimestele ajal, mil piir hea ja halva vahel pole ehk enam nii selge. Kirjutasin oma hirmudest, aga mõnel juhul on need siiski äärmusesse viidud ning väljendatud mulle mitteomasel viisil. Mitte mingil juhul ei ole näidend aga minust ja mu naisest. Mitmes mõttes on mul rohkem ühist „Kopsude“ nais- kui meestegelasega.


Duncan Macmillan 2013. Playwright Macmillan: How ‘Lungs’ came to be (katkend intervjuust, intervjueerinud Hap Erstein). – Palm Beach Arts Paper, 13.03


Ma ei saa mitte midagi teha kompenseerimaks tõsiasja, et maailm oleks ilma minuta parem paik.

Duncan Macmillan