Muusikal „Boyband“ viis mõtetes tagasi ajalukku
Kristo Niglas, Pärnu Hansagümnaasium

25. veebruaril esietendus Endla teatris muusikal „Boyband“. Poistebändide teke hoogustus maailmas 1990. aastatel,  kui maailma hullutasid noortest poistest moodustatud supergrupid nagu näiteks East 17, Blur, Five. Endla teatri värske muusikal näitab teatrikülastajatele seda, kuidas luuakse analoogne ansambel Freedom ning kuidas meedia kaudu fännide südamesse pugenud bändid on tegelikult üsna kaalutletud äriprojektid.

Muusika, mida etenduses esitati, viis mõnusalt ajas tagasi – kuulda sai parimaid ajudesse sööbinud palasid nii Backstreet Boysilt, Take Thatilt kui kodumaiselt Black Velvetilt. Üks esimesi boybande, The Beatles, leidis samuti etenduses oma koha.

Vooland (Indrek Taalmaa) on kaua aega tegutsenud mänedžer, kes otsib taas uut projektbändi. Seekord on selleks poistebänd, kuna tema eelnevad tüdrukute kooslused ei ole andnud soovitud läbilööki. Läbi avalike katsete leiabki ta omale viieliikmelise ansambli. Poistebänd Freedom koosneb Sandrist (Koit Toome), Tomist (Tambet Seling), Markist (Sten Karpov), Janist (Priit Loog) ja Petsist (Bert Raudsep). Lepingu sõlmimisega annavad poisid aga käest ära palju iseenesestmõistetavaid õigusi: suhtlemine lähedastega tuleb sisuliselt ära unustada, keelatud on naissuhted, värsked staarihakatised peavad järgima tihedat päevakava, kus aega iseenda jaoks on minimaalselt. Neil endil pole Voolandi vastu mingit sõnaõigust, sest nagu mänedžer ütles: „Kas kirjutate alla või –  uks on seal! Järjekord nendest, kes bändi teha tahavad, ootab ukse taga!“  

Kui bänd on piltlikult öeldes kolm veretilka lepingule alla tilgutanud, suudabki Vooland koos koreograaf Sandy (Ireen Kennik)  ja meediaspetsialist Robertiga (Ahti Puudersell) viia Freedomi edetabelite tippu.

Bändi sees keeb etenduse kestel palju pingeid, lugu liigub edasi võimuvõitluste, varjatud isiklike ambitsioonide, peidetud perekondade, meelemürkide ja kapi-gei sisemiste heitluse toel, mis mänedžerile ei ole muidugi meelt mööda, kuna peamine poistebändi sihtgrupp on ju noored neiud, kes soovivad oma peas bändi liikmetega abiellumisest fantaseerida. Seega on poistebändide liikmed tihti sunnitud oma olemuse kohta valetama.

Aina kasvavad pinged viivad etenduses selleni, et bänd käriseb igast õmblusest ning ka mänedzer Vooland valmistub rotina uppuvalt laevalt põgenema.

Freedomi esinemisi laval ja seinale kuvatavat muusikavideot ilmestasid 12 kaunist tantsutüdrukut, kes valiti lavastusse eelnevalt spetsiaalselt läbi viidud konkursi teel. Märt Agu poolt tehtud tantuseaded olid lihtsad, kuid vägagi mõjuvad. Poistebändi liikmeid kehastavate näitlejate jaoks polnud tantsuseaded siiski kergete killast, nagu nägime ka enne esietendust meedias kajastatud proovidest. Siinkohal tekkiski vaatajana küsimus, et ehk oleks võinud osatäitjateks otsida nooremaid näitlejaid, kes oleks etenduse usutavusele kaasa aidanud. Ei taha noorusekultusele kaasa aidata, kuid kui süsteem, mida lavalt näidatakse, eelkõige just sellele rõhub, siis peaks ehk ka etendus seda võimalikult elutruult näitama. Samas said veidi vanemad „poisid“,  kes laval rabelesid, oma rollidega hästi hakkama ning müts maha selle ees.

Lavale on üles seatud korralik valguspark ning võimas helisüsteem, mis on meeldivaks üllatuseks ning tekitavad koos tugeva emotsiooni, mis haarab mitut meelt korraga. Publikuna saalis istudes tekkis tunne, et tegemist on väga kvaliteetse kontserdiga, mitte oma koduteatri etendusega. Kuigi erinevaid tehnilisi lahendusi kasutati palju, ei hakanud need etenduse vaatamist segama, vaid hoopis ilmestasid tervikut. Üks asi jäi aga kripeldama ja segas süvenemist –  tundus, et kaameratöö polnud ekraanile kuvatud otse, see tähendab mõningates kohtades oli videopilt ajaliselt eespool laval toimuvast.

Etenduse lõppedes ja teatrihoonest välja astudes ümisesin endalegi ootamatult päris pikka aega Backstreet Boysi lugu „Everybody“. Jättis jälje küll.