"Boyband"
Pille-Riin Peet, 9. klass

Lõpuks on vaatajate ette jõudnud kauaoodatud Endla teatri eriprojekt, Peter Quilteri muusikal „Boyband“. Ning ootamine on olnud seda väärt. „Boybandis“ saab näha seda, mida pole Endla teatris kaua või mitte kunagi näha olnud: tõelist vaatemängu. Kasutatud on kõiki vahendeid: silmapaistvad ning särtsakad kostüümid, eriefektid, taustatantsijad, üle-eestiline pop-kuulsus ning palju muud.

„Boyband“ räägib poistebändist Freedom läbi muusika ning lavashow. Lugu on sellest, kuidas poistebänd jõudis Euroopa edetabelite tippu ja rahvusvahelise tuntuseni. Terve lugu saab alguse sellest, kui mänedžer paneb kokku viieliikmelise poistebändi, lootusega jõuda tippu. Edu saavutamiseks kehtestab ta karmid reeglid ning jälgib poiste iga sammu. Poisid nõustuvad reeglitega, olles pimestatud võimalusest saada edukaks. Teema arenedes tekib poistel üha rohkem ja rohkem probleeme eraeluga, mis lisab niigi pingelisse olukorda veelgi probleeme. Esile tulevad ka bändisisesed konfliktid, kuid sellest kõigest aitab mööda vaadata asjaolu, et pimeda tunneli lõpus on valgus – kelle jaoks välja teenitud honorarid; kellele võimalus soolokarjääriks.

Lavastus keskendub poiste eduteele koos kõigi kurvide ning mäest üles-alla minekutega ning sellele, mis elus on tõesti tähtis ja mis mitte. Draamaderohkesse sündmustikku toovad helgemat poolt lõbusad ning palju äratundmisrõõmu pakkuvad muusikalised etteasted. Esitusele tulevad nii poistebändide hiilgeajal tuntumaks saanud poplood kui ka veidi vanemad hitid. Iga saalisistuja võib leida repertuaarist vähemalt ühe laulu, mis on tema jaoks tuttav ning nauditav.

Näitlejate valimisel on oldud nutikad. On võetud üks üle-eestiline kuulsus Koit Toome, et meelitada vaatajaskonda, kellele on kõrvale pandud kohalikud, kohati ka veidi vähem tuntumad näitlejad (Sten Karpov, Priit Loog, Tambet Seling, Bert Raudsep, Indrek Taalmaa, Ireen Kennik, Ahti Puudersell, Kaili Viidas ning Liis Laigna). Kooslus töötab väga hästi. Dünaamika näitlejate ning rahva vahel on hea. Koit ei võta kogu tähelepanu teistelt näitlejatelt ära ning lisab ka veidi särtsu. Kogu suhtlemine rahvaga õnnestub näitlejatel ning taustatantsijatel hästi. Näitlejad liiguvad ka saali esimeste ridade ees, astudes välja rahva jaoks harjumuspärastest lava-saali piiridest. Kogu koreograafia on viimistletud pea perfektsuseni ning mõnus on vaadata inimeste raske töö vilja.

Lava on dekoreeritud väga efektselt. Vastupidiselt enamustele näidenditele, kus vaataja võib juba enne etenduse algust saalist lavakujundusega tutvuda, on „Boybandis“ kasutusel eesriie, et säilitada salapära ning ootusärevus. Meeleolu loomiseks on riputatud saali lakke diskopall, mis lisab kogu õhkkonnale funki ning on lisaks kõigele huvitav lisaefekt. Laval on rekvisiite minimaalselt ja asju kasutatakse mitmekülgselt: kus on vajalik võetakse toolid välja ning tehakse nendega väike tantsushow, hotellimeeleolu loomiseks võetakse appi mõned tekid-padjad. Valgustus on tasemel. Pea igat etteastet saadab efektne valgustus ning korra võetakse appi ka veidi pürotehnikat. Kostüümid on samuti üsnagi efektsed. Kord võib näha näitlejate seljas mõnele tuntud poistebändile omaseid riideid, kord liigagi paljastavaid särke, kord on ka särgid ära võetud. Üleüldiselt on näitlejate stiil väga värviline ning omapärane.

„Boybandi“ tegijad on teinud tubli tööd. Istudes saalis võib vaatajal tekkida tunne, nagu istuks ta hoopis kinosaalis ning vaataks etenduse asemel filmi.  Tänu laval käivale lõbusale showle ning kaasahaaravale liikumisele võib nii mõnelgi saalisistujal tekkida tahtmine samuti tantsima minna või natukenegi ennast toolil liigutada. Tulemuseks on kaasahaarav ning Pärnus ennenägematu muusikal, mida võib uhkelt kutsuda heaks meelelahutuseks.