Kui kaugele viib „Üle piiri“?
Kristo Niglas, Pärnu Hansagümnaasium

14. veebruaril esietendus Endla noortestuudio etendus „Üle piiri“. Üksindusega võitlemine ning kaaslase otsimine on viinud osad noored üle piiri. Kas tasub ohverdada head suhted kõige kallima inimesega, oma vennaga,  et mitte päris üksikuks jääda?

Publikut ootab Küüni sisse astudes ees suur hulk üksteisega ühendatud uksi, mis on paigutatud nii vertikaalselt kui ka horisontaalselt. Lisaks sisse- ja väljapääsemiseks on need kasutusel ka koristus- ja külmkapina. Põrand on täis pehmeid pruunikaid patju ning laval on diivan ja tugitoolid.Uksed paguvad etenduse jooksul korduvalt, hakates kandma oma mängulist rolli ja tähendust. Uksi kasutatakse nii oma emotsioonide väljaelamiseks kui ka põgenemiseks. Põgenetakse kaaslaste ning iseenda eest.

Seekordse Endla Noortestuudio loo peategelaseks on Kristina  (Grete Elviste), kes leiab end keskkooli lõpetamise eel seisust, kus ta on täiesti üksikuks jäänud. Kõik hoiavad omaette ning tegelevad sellega, et lõpetada kool võimalikult kõrgete tulemustega, eliitkool ju nõuab lipu kõrgel hoidmist. Eelkõige tunneb Kristina puudust oma vennast Robertist (Karl Verlin), kellega on ta jäänud siia maailma pärast vanemate traagilist hukkumist vaid kahekesi. Vend on end pühendunud koolilõpetamisele ning tegeleb enda probleemidega.

Selline üksinduse tunne on tuttav ka neile, kelle vanemad on välismaale tööle läinud. Näiteid elust leiab mitmeid, kui lapsed on üksi Eestis. Ühiskond on perekonnad ära lõhkunud ning seeläbi kannatavad eelkõige lapsed. Nad peavad iseseisvalt toime tulema erinevate ootamatute probleemidega.

Olulist rolli mängis etenduses seekord mitte otsene armukolmnurk, vaid läbiv armukadedus peategelase Kristina, tema venna Roberti , selle tüdruksõbra Sandra (Karolin Kaup või Sandra Tarjus) ning klassipriimus Mirteli (Carolina Tagobert) vahel. Noored võitlevad läbivalt üksteise tähelepanu eest ning tunnevad kadedust nende vastu, kes tähelepanu saavad.

Roberti toakaaslase Andrese (Mikk Pärg) puhul oli tegemist huvitava intellektuaalse karakteriga, kes meenutas kohati teleekraanidel jooksva krimisarja obsessiiv-kompulsiivset peategelast detektiiv Monki. Reeglid isikliku ruumi osas, koristuskapp pidi korras olema ja keegi ei tohi tema tugitoolis istuda. Andrese näol oli tegemist ka kõrvaljälgijaga, kes ei sekku võõrastesse asjadesse isegi siis, kui on mindud liiga kaugele. Ta oli nagu kärbes seinal, teadis ja kuulis kõike, kuid ei teinud midagi. See pani vaatajana mõtlema, et me peaks rohkem tähelepanu pöörama kõige selle osas, mis toimub meie ümber.

 Selles etenduses tähendas üle piiri minek valetamist, varjamist, teistele süü kaela ajamist. Kohe kindlasti ületatakse selle etenduse jooksul aususe ja vastastikuse austuse piir lisaks kõigele muule. Kui kord on üle piiri mindud, siis tagasi enam ei saa. Oled sunnitud üha rohkem valetama, et end „päästa“, mis tegelikult tõmbab veel sügavamale mudasse. Seda näitab väga edukalt Kristina ja Sandra käitumine etenduse jooksul. Tüdrukud mängisid Mirteli ees suuri sõbrannasid, et võita poolehoidu. Samal ajal ise plaanides, kuidas nad temast lahti saavad. Kristina valetab samuti, et tema matemaatika õpetaja tegi temale lähenemiskatse. „Sõbrannad“ viivad Mirteli eksamitööde kopeerimiseni.

 Väga meeldiv oli näha, et noorteetendus ei sisaldanud selliste tükkide puhul juba pea kohustuslikuks saanud suitsu, narkot ja alkot. Tunduvalt vähem oli ka krõbedaid sõnu, mille asemel peaks olema piiks. Kui aus olla, siis need on veidike ära tüüdanud, üle kasutatud ning on huvitav näha midagi erinevat. Seega tavalise noorteka sisu puudumise tegi etenduse haaravaks ning hästi jälgitavaks.

Enne etendust olin lugenud, et tegemist on looga eliitkoolist, millele oli järgnenud suurel hulgal erinevaid kommentaare. Jah, tegemist oli küll teatud tüüpi koolikeskkonnaga, kuid see oli loo taust ega polnud primaarne. Juttu oli palju koolilõpu pingetest ning eesmärkidest, mida noored ise või nende vanemad seadnud on. Seega võib etendust soovitada mitte ainult noortele, vaid ka lapsevanematele.