Üle piiri.
Liis Künnapas

See on lugu peategelasest Kristinast (Grete Elviste), tüdrukust, kes on võimeline äärmusteks, et saavutada seda, mis on talle oluline ja tähtis. Ta on võimeline minema läbi tule ja vee, nägemata ette seda, mis sellest kõigest järele jääb; nägemata ette seda, mida see kõik teistele teeb ning lõpus küsides, miks lasti tal nii kaugele minna.

Etendus oli  tõsine, sügav ja kohati koomiline. Samuti tegid loo eluliseks teised kaasliinid, mis rääkisid uutest, arusaamatutest tunnetest, peale surutud meeldimisest, sõbrannade vahelisest sõprusest ja pettumusest. See lugu kinnitab fakti, et inimene on valmis oma tuleviku nimel tegema kõike. Kõike, et tagada endale hea elu ning lähedased inimesed enda ümber, kuid selle kõrvalt unustades midagi väga tähtsat. Nagu tegi seda peategelane Robert (Karl Verlin), Kristina vend, kes unustas ära oma vanemate surma-aastapäeva. Sel päeval oli neil kombeks minna alati suruaiale ja süüdata vanemate haual küünal, kuid seekord pidas Robert tähtsamaks kokkusaamist Mirteliga (Carolina Tagobert), kes aitas tal saada projektiga vajalikud lisapunkid, et lõpetada kool edukalt. Edasine tegevus läks keeruliseks ja karmiks. Võltsiti töid, saadeti väljamõelnud kirju, räägiti laimu ning mindi isegi kooli eksamitöid varastama.

Mis puudutab ülejäänud muljesse, siis kõik oli väga vinge. Esimesena, mis Küünis olles silma paistis, oli lavakujundus: need valged uksed  tolmuste klaasidega. See oli väga praktiline valik, et mängida lavastuses välja erinevaid tegevuspaiku. Kuid samas häiris liiga tihe uksest edasi-tagasi käimine. Tulles vaatama noortelavastust, ei oleks osanud oodata sellist vanamoelist riietusstiili ja erilisi soenguid. Juba see tegi terve lavastuse omanäoliseks, sest muidu oli kõik kaasaegne.  

Kui valdavalt oli etendus üsna tõsine, siis naljakaid vahepalu pakkus Andrese (Mikk Pärg) tegelase omapärane isiksus ja kõnelemine.  Samuti tekitas äratundmisrõõmu elust enesest Laura pealetükkiv käitumine Jaagupi (Karl Paju) suhtes. Tahtes temaga igal võimalusel aega veeta, ei olnud Laura paraku Jaagupi silmis just kõige sümpaatsem tüdruk. See pani mõtlema, kui julgelt suudavad tüdrukud käituda. Kuid tekib küsimus, kas tüdruk tõesti ei näinud, et poiss ei võta vedu või ei teinud sellest lihtsalt välja? Kuid tegelikult meeldis Jaagupile hoopis Anna. Ning ega poisilgi lihtne polnud „ei“ öelda tüdrukule, kes teda kogu aeg välja kutsus. Võib öelda, et tänapäeval on selline tüdrukute poolt algatatud  peale suruv käitumine tavaline nähtus.  

Igal juhul oli etendus väga nauditav, kuna laval olid väga andekad noored, pühendunud näitlejad, kes esindasid huvitavaid karaktereid. Lugu oli väga õpetlik ja pani mõtlema, mille nimel me midagi teeme. Pani mõtlema selle üle, miks lähevad inimesed üle piiri, mis neid selleks ajendab; kui kaugele ollakse võimeline minema, tundmata hirmu, kaastunnet; missuguseid tähtsaid traditsioone, tähtsaid inimesi me unustame, kui seame teisi asju esiplaanile. Võib öelda, et selline probleem ei ole vaid noorte hulgas – seda on kõigi seas ja igalpool.  Selles loos ei lõppenud kellegi jaoks midagi suurepäraselt või hästi.

Seega, üle piiri minek on üle piiri minek, olenemata sellest kui palju minnakse. Seda tehakse korra ning tegevuse tagajärgi me ei tea kunagi täpselt ette.