Pretensioonitu meelelahutus
27.02.2012
Verni Leivak, reporter
Postimees
Ansambli Freedom poisse mängivad Priit Loog (vasakult), Sten Karpov, Koit Toome, Tambet Seling ja Bert Raudsep ning mänedžeri Indrek Taalmaa. Foto: Ants Liigus / Pärnu Postimees
Boyzone,
Worlds Apart, Big Fun, Take That, ’N Sync, Five, East 17, Backstreet Boys ja
Black Velvet. Nimekirja 1990. aastatel tegutsenud poistebändidest võiks
jätkata. Kõik nad esitasid siirupisi ja haaravaid laulukesi, mis teismelised
piigad hulluks ajasid. Päris mitu neist on tänaseks comeback’igi teinud. Nüüd
küll juba mitte poiste-, vaid meestebändina.
Poistebändid pole enam ammugi nii popid kui varem. Black Velvetit mängitakse
ehk vaid retrodiskodel, Soul Militiat aga klassikaliseks poistebändiks pidada
ei saa. Praegu rahvusvaheliselt tuntutestki meenub vaid inglaste The Wanted
ning mõni aasta tagasi taaskogunenud Boyzone, mille mõni liige tulutult võitleb
areneva kiilaklusega.
Kuigi teema pole aktuaalne, käsitleb Endla kavva võetud Peter Quilteri
«Boyband» just poistebändide fenomeni. Miks just nüüd ja praegu?
Aga ehk see polegi nii oluline – publikut, kellele see teema korda läheb, jagub
kindlasti. Olgu need üheksakümnendaid mäletavad keskealised või siis
teismelised tütarlapsed, kes meeleldi «Superstaari»-saatesse tormi jooksevad
või kedagi kangesti oma ebajumalaks pidada tahavad.
Kahe ja poole tunni jooksul rullub vaataja ees lahti tüüpilise poistebändi
loomise lugu, mille kokkuklopsimisel eelkõige «toote» müügile panustatud.
Süžee on aga stamplik ja tegelaskujud šabloonsed – näeme ansambli Freedom
käekäiku esimesest casting’ust unistuste kontserdini Wembley staadionil,
millesse mahuvad ansambliliikmete rivaalitsemine ning bändi ja tohutus koguses
parasiitvägisõnu kasutava produtsendi vahelised intriigid.
On ka väike üllatus – nimelt osutub ainult üks poiss homoseksuaaliks. Nii
võibki tüki sisu vastu tõsist huvi tunda vaid väga eluvõõras või väga noor
inimene, natuke või rohkem vanemad saavad aga itsitada ja aplodeerida ohtrate
pedenaljade üle.
Õnneks tasakaalustavad viletsat dramaturgiat sümpaatsed laulu- ja
tantsunumbrid, mis sest, et neid esitavad tegelased näivad verivärske
poistebändi mõttes juba raugaeas olevat.
Kuigi karakterite väljajoonistamiseks on võimalusi vähevõitu, teevad veenva
rollisoorituse Tambet Seling ja Sten Karpov, Koit Toome suurepärases
lauluoskuses ei kahtle aga publik juba pea paar aastakümmet.
Pettuda ei tule selgi korral. Kõik laulud, mis kogenud muusikalilavastaja
Andres Dvinjaninovi tükis kõlavad, on laenatud populaarsete poistebändide
repertuaarist ning kes end selles koduselt tunneb, saab vanu, isegi biitlite
laule kaasa ümiseda.
«Boyband» oleks ideaalne vabaõhu-suvelavastus. Kuigi ei meenu, et mõni
poistebänd oleks tohutus koguses tantsutüdrukuid kasutanud, kipub Endla lava
just nende rohkuse tõttu kohati kitsaks jääma – suurel vabaõhulaval oleksid nad
aga ehk omal kohalgi.
Sügavamõttelise sisuta, elu põhiväärtusi vaid pinnapealselt puudutavat tükki
vaadates poleks aga patt, kui seda silmanurgast jälgides šašlõkki süüa ja õlut
libistada.
«Boyband»
• Autor Peter Quilter
• Lavastaja Andres Dvinjaninov
• Kunstnik Riina Degtjarenko
• Koreograaf Märt Agu
• Osades: Koit Toome, Tambet Seling, Sten Karpov, Priit Loog,
Bert Raudsep, Indrek Taalmaa, Ahti Puudersell jt
• Esietendus 25. veebruaril teatris Endla