Intervjuu Feliks Kütiga ehk lugu sellest, kuidas kantrimuusika Endla teatrisse jõudis

„Viimasel kauboi“ jõudmisel Endla mängukavva on pikk taust. Umbes seitse aastat tagasi arutasid Endla muusikaala juht Feliks Kütt ja näitleja Lauri Kink maailma asju ja leidsid, et see oleks oluliselt parem koht, kui nemad koos veel mõne mõttekaaslasega ühe korraliku ansambli kokku paneks. 

Pärast idee laagerdumist pakkus Kütt Kingile välja loogilise lahenduse, et nüüd läheb pungiks. Kink aga raius resoluutselt , et kas kantri või üldse mitte midagi. Kütt kirjutas lugusid, tehti paar coverit, mõni salvestatud lugu jõudis ka raadiotesse. Ansambli „Kantriansambel“ koosseis tuli esinduslik: Jaan Sööt, Sepo Seeman, Tarvo Krall, Jaanus Jantson, Janek Vlassov, Lauri Kink, Feliks Kütt. 

„Ükskord oli aga üks väga veider esinemine, pärast mida avastasime  end tõdemuselt, et laval on nii palju näitlejaid, et kogu see materjal tuleks kuidagi tervikuks vormistada. Seda enam, et kogu asi käis kerges paroodia võtmes,“ meenutab Kütt ammuseid aegu. 

Asi jäi laagerduma kuni huvi tekkis ka teatri juhtkonnas ning libreto loomise palvega pöörduti varemgi ebatavalises nihkes materjale kirjutanud Urmas Vadi poole. Vadi kuulas lugusid ja kirjutaski „Viimase kauboi“ valmis, aga et sisu ja muusika omavahel klapiks, tuli Kütil omajagu laule juurde mõelda. 

„Genialistide“ üks liidreid, palju lastemuusikat kirjutanud Kütt ütleb kantri kohta, et kuigi seda ei tohiks liiga tõsiselt võtta, on see muusikastiil oma siira lihtsusega teda võluma hakanud. Sõnad, mille autor on Kütt ise, on samuti lihtsad ja kohati lausa ülevõimendatult  tundelised. Kantri on Küti hinnangul lihtsa inimese lihtne muusika, kuigi selle skaala on väga lai ehk teisisõnu – ka kantrit on väga erinevat.

Kolm neljandikku muusikalis kõlavatest lugudest on Feliks Küti looming, ülejäänu laenatud. Eestikeelsed sõnad kirjutas taas Kütt ise. Kokku kõlab Endla uuslavastuses viisteist lugu. 

„Viimase kauboi“ lavastaja Andres Dvinjaninovi ja Küti koostöös jõudis mullu lavale ka tänase päevani menukat popmuusikal „Boyband“ ja Kütt leiab, et Dvinjaninov on antud žanri jaoks just õige tegija. 

Kui „Boybandis“ on külalismagnetina laval Koit Toome, siis tänavune üllataja on Tanja Mihhalilova. Tema mängitava rolli kohta ütleb Kütt, et see on ühe tõeliselt stiilse kantritüdruku osa, mis võimaldab lauljannal esile tuua oma parimad lauljaomadused. Kütt arvab, et kuigi žanri nimi „muusikal“ on sama, siis „Viimast kauboid“ „Boybandiga“ võrrelda pole siiski mõtet. Nad on lihtsalt nii erinevad ilma selleta, et üks oleks parem või halvem.

Klassikalisest muusikalist eristab „Viimast kauboid“ Küti sõnul see, et kui tavaliselt kõlab muusika  pea kogu aeg, siis „Viimases kaubois“ on muusikat küll rohkelt, kuid ka näitlejate draamaoskused peavad väga head olema. Lugu on Vadile omaselt riukaid ja vimkasid täis ning kogu see mitmetasandilisus tuleb välja mängida. Kütile on Vadi stiil väga meeltmööda: kergelt nauditav materjal, millest jookseb läbi ka mõtlikuks tegev liin.  

Laval on ansambel, mille liikmeteks on peale selle juhi Feliks Küti veel Karl Laanekask, Vilho Meier, Olavi Kõrre ja Ilja Šarapov . Ehkki muusika on pigem lihtsakoeline, tuleb tulemuse saavutamiseks korralikult proove teha nii ansamblil omaette kui koos trupiga. Lähiajal mängitakse stuudios sisse ka lavastuse tunnuslugu, mis erinevates raadiojaamades mängimisele tuleb.

Muusika autor usub, et etendusele tulijad saavad hiljem meenutada mõnusat  õhtut, millest nii mõndagi jääb üsna pikalt kummitama.