Soome meeste vaatlused
Ingomar Vihmari lavastused on enamasti olustikukirjeldused, kus palju erinevaid tegelasi ajavad igaüks endale olulisi asju. “15 meetrit vasakule” on tema järjekordne illusioonides elavate inimeste paraad. On vaieldav, kas nad midagi ka saavutavad. Piiratud ajaks avaneb kardin ja vaatajatel lastakse piiluda võõraste inimeste ellu. Lavastuse aluseks on Antti Tuuri lühiromaan “15 meetrit vasakule”, mis 1988. aastal ilmus eestikeelsena Loomingu Raamatukogus. Vihmar on ka varem seadnud lavale Antti Tuuri romaane. „Novembri lõpp“ esietendus 2000. aasta septembri lõpus Ugalas ja „Jõgi voolab läbi linna“ 2007. aastal napilt enne jõule Draamateatris.
Ott Kilusk, kes lõi “15 meetrit vasakule” dramatiseeringu, on osanud suurepäraselt puhastada tekstist välja kõrvalise ning tuua esile huumori. Etendus kulgeb soomlasliku rahulikkusega. Tegevus laval võtab aega sama palju kui raamatu läbi lugemine. Kui näitlejad teevad laval pausi, keeran mina oma peas ette järgmise lehekülje. Kuigi „15 meetrit vasakule“ ilmus soome keeles aastal 1985, seostub etenduse realistlik ja tragikoomiline atmosfäär 1990. aastate algupoolega. Lava on kujundatud praamiks (kunstnikud Andrus Jõhvik ja I. Vihmar) ning paljud detailid laevabaari diivanist ühekordsete topside kaasa võtmiseni meenutavad esimesi laevareise Soome.
Minu ainus ootus lavastusele oli Vihmarile iseloomulik tegevuse aeglustamise abil huumori loomine. Huvitav on see, et peategelased - Meelis Rämmeldi Eino Hiekka ja Jane Napi Eija – on mängitud üllatavalt rahulikeks võrreldes muu laval toimuva hullusega. Kõige kõnekamateks Vihmariliku huumori esindajateks on kolm viinaga kõiki olukordi lahendavat Rönkkö nimelist soomlast, keda mängivad Enn Keerd, Ago Anderson ja Priit Loog, kes tegutsevad ja toimetavad laval kui üks mees. Nende flegmaatiline mäng, kus on füüsilisust, aja võtmist, läbimõeldud poose ja pidulikkust, muutub loodusjõuks, mille eest pääsu ei ole. Kolme Rönkkö kehades ja tegudes kohtuvad samaaegselt jõuluvana ja hokimängija.
Minu jaoks oli üllatav, et XX sajandi keskel toimus Soome naiste massiline Saksamaale minek, et seal abielluda. Just nõnda satub Tuuri tegelaste sekka ilma nimeta kaunis Soome daam (Carita Vaikjärv), kes elab kättesaamatult vägivaldses suhtes kurja abikaasa Manfredi (Märt Avandi) valve all ja keda käivad võlumas kolm purjus Soome härrasmeest. Vaikjärve mängitud naiselik ja alandlik, saabaste, puusani lõhikuga seeliku ning läikiva kampsuniga koduperenaine muutub gastroleerivate soomlaste mõjul etenduse käigus õhetavamaks ja rõõmsamaks. Tema kuri abikaasa, kellest oleksin oodanud enam jäikust ja nõudlikkust, jätab pigem regulaarselt lõbumajja põgeneva tossikese mulje. Nende suhte tegelik dünaamika jääb varjatuks, nii koduvägivalla stseen kui kaunitari andumine oma abikaasale kostuvad publikuni lava tagant.
Müstiliseks ja salapäraseks jäävad ka peategelase Eino Hiekka elus olulist rolli mängivad Ameerika sõdurid (Karl-Andreas Kalmet ja Ott Raidmets), kellest ei ole mitte midagi teada ei raamatus ega lavastuses. Nad on enam-vähem kogu aja kadunud, ei räägi suurt midagi, aga see-eest ajavad oma asju ja kõik teised tegelased stressi. Samas annavad just nemad Eino Hiekkale võimaluse naasta oma argipäeva ja kodutööde rutiini juurde, et võtta taas ette uus teekond, et müüa raamatuid või jumal teab mida.
Pole kahtlust, et I. Vihmar lavastab ainult neid tekste, mis talle väga meeldivad. Seda enam tekib küsimus - milleks see lavastus praeguses Eesti kontekstis? Milline sõnum pakitseb Vihmari hingel, kui ta otsustab lavastada väga proosalise keskealise mehe eneseleidmise ja -kaotamise viinaga immutatud teekonna loo?
Ühel või teisel viisil naasevad lõpuks kõik Antti Tuuri tegelased isikliku argipäeva juurde. Kas mina vaataja tunnen kergendust kui näen, et kellelgi teisel läheb sama halvasti või veelgi viletsamini ja ta hingab ikka edasi? Või nendin ma kahe vaatuse vahepeal kohvikus kooki närides või peale etendust koju jõudes, et kuigi inimkonna ajalugu venib järjest pikemaks, ei ole indiviidi tasandil enda jaoks paremate otsuste tegemiseni jätkuvalt jõutud?