Kõik lavastused

Mäeküla piimamees

valusalt koomiline draama autor Andrus Kivirähk Eduard Vilde romaani ainetel lavastaja Aare Toikka (VAT Teater) Kui Tõnu Prillupi naine loojakarja läheb, pole sellest suuremat lugu, sest kadunukese noorem ja üsna kenake õde saadetakse uueks perenaiseks ja lastekantseldajaks. Prillupi uus küljeluu on aga lausa nii magus mari, et mõisahärrale endale silma jääb. Nõnda kukub seni üsna kehval järjel mehikese sülle ootamatult suur õnn – kui ta mõisahärrale loa annab oma noore naisega vahepeal mõnusasti aega veeta, saab ta vastu selle, millest kõige rohkem on unistanud – piimamehe koha mõisa meierei juures. Kõik oleks kõige paremas korras, kui ootamatult ei selguks, et ka naine võib miskit tunda, üht või teistviisi mõelda ja lõppude lõpuks ise otsustada, mis talle hea või halb on. Pealegi, nagu üsna pea selgub, pole ka piimamehe koht paradiisi eeskoda ja ega küla suugi lukus püsi… Iga eestlane, kes pisutki kooliharidust nuusutanud, teab, et kirjanik Eduard Vilde oli ja on kõva tegija. Tema näidendid „Pisuhänd“ ja „Tabamata ime“ on ikka ja jälle pildis, olgu siis teleekraanil või mõne lavastaja käe läbi teatrilaval, sest aeg neid ei kuluta. Ikka on naljakas, mõtlemapanev ja eluline. „Mäeküla piimamees“ on meie esimese kutselise kirjaniku poolt küll romaaniks kirjutatud, kuid oma erandliku teemakäsitlusega eelnevatega sama tugevalt filmi ja teatrisse kippunud. See on uus tase Vilde loomingus, sest just selles raamatus saab kriitilisest realismist psühholoogiline kirjandus, mille tegelased oma sisemist häält vaigistada ei suuda, südametunnistusel end piinata lasevad ja oma isekatele tegudele naeruväärseid õigustusi otsivad. Nüüd on kirjanik Andrus Kivirähk talle omase julge huumoriga, samas rahvakirjaniku loomingusse lugupidavalt suhtudes Vilde loo näidendiks kirjutanud nõnda, et kõik, mis selles tõsist, naljakat või mõtlemapanevat on, erilise selgusega tegelaste suhu mahub ja vaatajate silma ja kõrva jõuab. Vilde Kivirähki kastmes – valus ja koomiline, uskumatu, kuid siiski tõsi – tõeliselt raju ja paljastav igatahes!

Mullingari kandis

romantiline draama autor John Patrick Shanley lavastaja Madis Kalmet Kaugel keset Iirimaad, seal kusagil Mullingari kandis, elavad Rosemary ja Anthony – kaks keskeale lähenevat endassetõmbunud üksiklast. Nende kodutalud, vanad karjafarmid, asuvad nii tihedalt kõrvuti koos, et ühe kuurist on kuulda, kui teise köögis veekann vilistama hakkab. Ja ometi on just need talud, karjatarad ja perekondadevaheline vaen kaht naabrit lapsepõlvest saati eraldanud. Nii võib esmapilgul tunduda, et Rosemary ei arva Anthonyst suurt midagi, kuigi tegelikult on ta juba aastaid oodanud, et häbelik mees oma kummalisest tardumusest ärkaks ja kodusest karjamaasiilust enamat märkaks. Kui Anthony vanaldane isa ühel päeval mõista annab, et plaanib kodutalu veidrikust poja asemel kaugele sugulasele pärandada, asub Rosemary tegutsema ning ka Anthony avastab tasahilju, et tema õnne võti võib olla just visa ja kangekaelse Rosemary käes.

Merrevaade

maagilise huumoriga draama autor Edward Albee lavastaja Märt Pius (Tallinna Linnateater) Kaunis suvepäev liivasel rannal. Pensionile jääv abielupaar peab siin vaikset piknikku. Millal siis veel kui mitte nüüd, mil lapsed on suureks kasvatatud, nautida hetke, olla lihtsalt niisama, rääkida olnust, mõelda olevale ja plaanida tulevat. Nüüd on aega teha, mida süda ihaldab. Ja jõuda otsusele, kas teha seda koos või eraldi. Rahulik ja mõnus päev saab aga uue pöörde, kui samale rannaribale satub üks teine paar. Noored. Võõrad. Soomustega. Hoopis teistsuguste kommete ja viisidega. Ja just sellest erakordsest kohtumisest võib sündida tulevik mõlemale paarile. Edward Albee’le teise Pulitzeri preemia toonud särava dialoogi, ootamatute tegelaskujude ning fantastiliste pööretega draama „Merrevaade“ on omapärane ning elule ja inimeseks olemisele uusi vaatenurki avav lugu armastusest ja abielust.

Helluse keeles

romantiline draama autor Dan Gordon lavastaja Kaili Viidas Öeldakse, et lapsed on elu õied, aga see ei tähenda, et emad oleksid õitsemise lõpetanud. Aurora (Carmen Mikiver) on just selline õitsvas eas lesknaine, kes võiks iga mehe ümber sõrme keerata. Kuid Auroral on teised prioriteedid – esmajärjekorras on alati olnud tema tütar Emma (Fatme Helge Leevald). Aurora on Emmat viimased kümmekond aastat üksinda kasvatanud – ikka otsekoheselt ja oma kõige paremate tõekspidamiste järgi. Nende kodus läbi sõrmede ei vaadata ja läbi lillede ei öelda. Kui aga äsja keskkooli lõpetanud Emma, kelle tärkavat eneseteadlikkust ema arusaamad kammitsema kipuvad, otsustab abielluda Aurora meelest sobimatu noormehega (Priit Loog), tuleb peatsel vanaemal uue reaalsusega leppida ja oma senistest tõekspidamistest lahti lasta. Selles on Aurorale nii abiks kui tüliks naabermajja kolinud sarmikast seelikukütist endine astronaut (Andrus Vaarik). Larry McMurtry romaanil ja James L. Brooksi viis Oscarit võitnud filmil põhinev Dan Gordoni näidend on kaasahaaravalt koomiline ja liigutavalt südamlik lugu ühe ema ja tütre erakordsest sidemest, mis säilib kõigi elu ja armastuse keerdkäikude kiuste ning aitab mõlemal leida tee mõistmise ja läheduseni.

25 °C ja päike

tükk suve lavastaja Laura Jaanhold Tahaks midagi head. Tahaks, et oleks see tunne, mis suvel on mõnikord. Et oleks nalja ja tempot ja ilusaid hetki. Higi, rõõm, loodus, vabadus. Muusika. Valged ööd. Sumedad. Päike. Nii kuum, et põletab. Ja samas nii pehme. Paitav. Soe. Lõpuks ometi soe. Lõpuks ometi valge. Lavastus „25 °C ja päike“ sündis soovist, et oleks olemas koht, kus kestaks igavene suvi. Dramaturg Paul Piik intervjueeris erinevast soost ja vanusest Eesti inimesi ja uuris, millised hetked, tunded ja pildid seoses suvega südame kiiremini lööma panevad. Saime teada. Ja nüüd on need laval. Naabrite tüli niitmise pärast? Olemas. Ilus hetk? Olemas. Mitu korda. Autoga Pärnusse sõitmine, Karl Madise kasett taustal mängimas? Olemas. Ja rohkemgi veel. See on mänguline ja humoorikas lavastus aastaajast, mida eestlased kõige rohkem ootavad ja igatsevad. Millal külastada Eestit? Suvel. Millal külastada Pärnut? Kindlasti suvel. Pärnus on nüüd kaksteist kuud suvi – kolm kuud õues ja üheksa teatris. „25 °C ja päike“ ongi suvi.

15 meetrit vasakule

müügimehe lugu autor Antti Tuuri lavastaja Ingomar Vihmar Müügimees Eino Hiekka läheb puhkusele sügisel, mitte suvel nagu teised inimesed. Selle asemel et suvilas vedeleda, kala püüda ja viina juua, on ta naisele lubanud terve puhkuse aja koduseid töid teha, lapsi kantseldada ja koeraga väljas käia. Kuigi Eino Hiekka on müügimees, kes müüb torusid kanalisatsioonifirmadele, võtab ta oma naise meelehärmiks vastu pakkumise minna keset puhkust Saksamaale ühe Soome kirjaniku raamatuid müüma. Ta ei tea midagi ei raamatutest ega Saksamaast ja keeltki oskab vaid nõnda palju, et restoranis süüa tellida või hotellis tuba võtta. Kogu reis kulgeb nii, nagu poleks pidanud. Eino poleks pidanud laeval kohtuma metsameeste Rönkködega, kindlasti poleks ta pidanud kohtuma esoteeriliste huvidega tütarlapse Eijaga ja eriti mitte tolle õe, õemehe Manfredi ja, hoidku jumal, kahe kahtlase NATO rahuvalvajaga. Aga elus läheb ikka nii, nagu poleks pidanud ja siis, kui kõik on kiskunud lootusetult vasakule, selgub, et lõppkokkuvõttes läks kõik just nii, nagu minema pidi.

Dip

eksistentsiaalne realism lavastaja Toomas Saarepera  – Sa tahtsid midagi filosoofilist? – Jah, palun. – Oled sa kindel? – Jah, olen. – On sul kannatust? – Jah, on. – Rutiin, sôda ja usaldamatus. Kuid me oleme ikka sunnitud elama. Ka suure surve all, kus kõige peidetum on kõige ilmsem. Kus pikk jutt kõlab vaikuses ja kõik on nii, nagu näib. Ajalugu kirjutavad võitjad, kuigi aega ei eksisteeri. Eksisteerib elu. Nietzsche ja Kierkegaard. AHAHAHAAA. Kas sellest piisab? – Jah, piisab. – Jah, piisab.Toomas Saarepera on lavastaja, näitleja, kirjanik, tõlkija ja mõtleja, 1990ndate Eesti kõige avangardsem ja alternatiivsem teatrimees. Tema lavastusi on näinud küll vähesed, kuid need õnnelikud, kes nägid, kasutavad neist rääkides väljendeid nagu „kõige erakordsem lavastaja” ja „müüdimurdja”. „Saarepera tegi 1990ndatel sellist teatrit, milletaolist Eestis keegi ei teinud, see oli uudne ja üllatav ja eriti oli ta ootamatu,” ütleb tema kohta Endla loominguline juht Ingomar Vihmar. „Dip” on varem Von Krahlis, Rakvere Teatris, Tartu Uues Teatris ja eraprojektidena lavastanud Saarepera esimene töö Endlas. Lavastuskunstnikuna võtab ta meile kaasa teisegi legendaarse mehe – maali-, video-, installatsiooni- ja performance’i-kunstniku ning filmitegija Jaan Toomiku ning lavastuse helimaastiku loob eesti kaasaegse improvisatsioonilise muusika üks suurkujusid Taavi Kerikmäe.

Tipp ja Täpp

muusikaline lastelavastus autor Uno Leies lavastaja Kaili Viidas Legendaarsed telenukud Tipp ja Täpp on Endla Teatri lastelavastuses täies elusuuruses vahvad ja lõbusad tegelased, kelle päevad mööduvad mängides ja uusi asju välja mõeldes. Nad armastavad oma sõpru aidata ja vahest neile ka vingerpusse mängida. Sõpru on Tipil ja Täpil aga tõesti palju: Karu-Ott, Varblane, lõbusad jänkupoisid ja veel mitmedki tegelased, kes rõõmsa nukupaari toimetustes rõõmuga kaasa löövad. Mängides ja leiutades kipub aga tihti sassi minema – mis juhtub mängult ja mis päriselt? Kas maha istutatud kommist kasvab tõesti kommipuu? Kas tõesti võib koduõuelt kosmosesse startida ja pappkastist lumemasina ehitada? On sellega nagu on, aga üks on kindel – kõige rohkem armastavad Tipp ja Täpp kommi süüa ja selle juurde oma lemmiklaulu laulda: Täna sööme komme, homme sööme komme, komme sööme üle-üle-ülehomme… Lastelavastuses kõlavaid hoogsaid ja meeldejäävaid laule on võimalik kuulata Spotifys.

Linda Vista

komöödia ühe mehe ümbersünnist autor Tracy Letts lavastaja Andres Noormets (Ugala Teater) „Haara kinni igast õnnehetkest, mis sul on, sest sa ei tea, kuidas su elu edasi läheb.“ Viiekümneaastasel mehel on kõige rohkem öelda, aga mitte keegi ei taha teda kuulata. Nii on ka Rattaga. Ta on viiekümnene ja teab täpselt, kuidas asjad on. Ja kõige paremini need parasjagu ei tundu. Tema abielu on läbi. Tema töö on mõttetu. Talle ei meeldi väga paljud asjad ja paljud neist asjadest on sellised, mis teistele inimestele meeldivad. Võib isegi tunduda, et Ratta parimad aastad on seljataga. Aga siis muutub kõik. Eksnaise garaažist oma korterisse kolimisega algab Ratta enese-taasleidmise-teekond. Ja üsna ruttu saab selgeks, et katse lepitada mees, kelleks sa oled saanud, mehega, kes sa tahad olla, on keeruline ja samas ka naljakas.

Norman Vallutaja

inglise komöödia autor Alan Ayckbourn lavastaja Ingomar Vihmar On sume suveõhtu ühes Inglismaa maamajas. Annie, kes tüdinuna voodihaige ema hoolitsemisest ja sellest, et naabruses elav lihtsameelne loomaarst Tom ei taipa vastata tema lähenemiskatsetele, on otsustanud veeta nädalavahetuse kusagil üksildases hotellitoas. Mitte üksi, nagu peagi välja tuleb, vaid väikese seiklusena oma õemehe Normaniga. Tema vend Reg ja vennanaine Sarah on lubanud tulla seniks ema hooldama ja kõik näib kulgevat plaanipäraselt. Ootamatult ilmub kohale aga Norman ise, keerates pea peale hästi varjatud plaanid ja ülejäänud seltskonna meelehärmiks kavatseb osa võtta ka kõikidest ühistest hommiku- lõuna- ja õhtusöökidest, mis sel nädalavahetusel aset leiavad. Norman on kohutavate maneeridega, ettearvamatu käitumisega, järjepidevalt teiste tuju rikkuv tegelane, kelle terava keele eest ei pääse keegi. Teda oleks lihtne vihata, kuid Normanil on miski, mida pole teistel meestel selles seltskonnas – see on seletamatu, ligitõmbav mõju naistele, mis paneb tuhmuma mõistuse hääle ja kutsub ennastunustavalt anduma. Asi ei lähe sugugi lihtsamaks, kui kohale saabub Normani abikaasa Ruth, kes vaatamata viletsale silmanägemisele näib suurepäraselt märkavat teiste vigu ja on solvamiskunstis ehk osavamgi, kui Norman ise… TUNNUSTUSENDLA PUBLIKULEMMIK 2023!

Suvitajad

meloodiline draama autor Maksim Gorki lavastaja Ingomar Vihmar Suvi maal. Puhkus suvitusrajoonis. Lõpuks ometi on aega, et lõõgastuda ja elu üle järele mõelda, igatseda ja otsida, armuda ja armastada, muutuda paremaks inimeseks. Just siin, just nüüd saavad kokku tahe ja aeg, et midagi muuta! Ja nemad, need noored, ilusad ja haritud inimesed selles suves räägivad nii veendunult, nii tulihingeliselt armastusest ja elust, muutuste vajalikkusest, soovist teha midagi olulist. Nad teavad, et vaidlustes sünnib tõde ja nad on valmis oma hääled kähedaks vaidlema, sest nad on kindlad, et veel pisut ja see enesega rahulolematuse tunne läheb ära, elu omandab mõtte, saabub õnn ja kogu maailm muutub paremaks! Aga ometi ei tule neil midagi välja. Ei tule, sest nad on vaid suvitajad - argielust põgenejad, ootamatud ja ajutised. Nad söövad ja joovad, suudlevad ja kaklevad, kurdavad ja vestlevad, laulavad ja laaberdavad, igavlevad ja igatsevad. Ja kaovad siis nagu tuhk tuulde. Mis neist järele jääb? Mis meist järele jääb? Maksim Gorki kirjutas „Suvitajad“ 1904. aastal, mil suri teine suur vene kirjanik Anton Tšehhov. Lavastaja Ingomar Vihmari sõnul on tegu kirgliku ja revolutsioonilise näidendiga, milles Gorki on ära tabanud midagi inimeseks olemisele igiomast ning mis on oma traagilisuses ülikoomiline. Ja vastupidi.

Issanda loomaaed

dokumentaalfantastika lavastaja Laura Jaanhold Issanda loomaaed on suur, kirju ja mitmepalgeline. Kui toetuda „Eesti keele seletava sõnaraamatu“ märksõnakirjeldusele, tähendab issanda loomaaed erinevate inimeste kogumit. Lavastus „Issanda loomaaed“ on katse lähemalt vaadelda üht osa sellest issanda loomaaiast, mille moodustavad 1,3 miljonit inimest ühel 45 339 km2 suurusel maalapil Euroopa kaguosas. Eestis. Maarjamaal.Riigis, kus mõnikord tuntakse uhkust ateismi üle ja usklikuks peab end vaid 13% eestlastest, tundub võrdlemisi mõttetu teha dokumentaallavastust religioossetest inimestest. Aga ometi just seda me teeme. Sest meid – ja küllap ka teid – huvitab, kes need inimesed on ja kuidas nad on oma usuni jõudnud, millist elu nad elavad, missugusena näevad oma kohta ühiskonnas ja tajuvad suhtumist endasse. Ja sellepärastki, et neid vaadeldes loodame õppida midagi ka enda kohta, samamoodi nagu näiteks need inimesed, kes juba rohkem kui 500 aastat seisavad Hieronymus Boschi kõige fantastilisema teose altaritiibade avanedes silmitsi mitte sel maalil kujutatud issanda loomaaiaga, vaid millegagi, mis peitub nende enda sees. ...eelviimase tegelasena saab sõna õigeusklik Polli Ago Andersoni kehastuses. Konfessioonile viitab tema lavale ilmudes küll ristimärgi suund, kuid tegelase soost saame aimu alles monoloogi käigus. Monoloog sisaldab hulganisti naerukohti, kuid ometi ei tule Polli tegelasse kaasa grammikestki Endel Kellapit ega ka travestiaesteetikat. Oma sooülese lavakuvandi ja leplikult humoorika „Issand heida armuga“ kõneleb Polli meile sellest, kuidas kristlus ja tavaelu ongi üks ja seesama. Kuidas veepühitsusel krae vahele saadud sahmakas ongi naljakas, kuidas kirikuelus tihtipeale kohatavad moraalihinnangud on ka teoloogilises plaanis naeruväärsed."(Madis Kolk, Sirp 17.06.2022)

Valgusingel 

süsimust komöödia autor Peter Nilson lavastaja Helena Kesonen Ole sa kirikuõpetaja või puusaagija, hauakaevaja või külahull – surma eest ei pääse meist keegi. Oma lõpmatus tarkuses on kõikvõimas Jumal otsustanud, et Österlövsta kihelkond kusagil Rootsimaa kolkas peab maamuna pealt kaduma. Kaduma nii, et sellest märkigi ei jää. Inimesed surevad nagu kärbsed, hurtsikud mädanevad lausa silmnähtavalt ja keegi ei tea, miks! Igaüks selles naeruväärses kogukonnas ootab surma omamoodi, saab sellest aru ainult nii, nagu talle sobib ja leidub neidki, kes va vikatimeest üle püüavad trumbata. Selline olukord on muidugi masendav, kuid lisaks ka naljakas, õudne, ootamatustest tulvil ja tumemeelselt erootiline. Rootsi astronoomi ja kirjaniku Peter Nilsoni novellidel põhineva loo toob Endla Teatris lavale Taarka Pärimusteatri eestvedaja Helena Kesonen, kelle senised tööd lubavad teda tutvustada kui üht omanäolisemat Eesti lavastajat. Kesoneni visuaalsed kujundid ja lavastuslikud ideed on mõjutatud ääremaa rahvaste mütoloogiast, argielust ja rustikaalsest elutunnetusest, vastandudes otsustavalt kaasaegsele linlikule maailmanägemisele.

Kolm õde

komöödia autor Anton Tšehhov lavastaja Ingomar Vihmar Kui kuulus kirjanik Tšehhov 1900. aastal oma uue näidendi „Kolm õde“ esimest lugemisproovi kuulas, siis väga kaua ta vastu ei pidanud. Ja kui kuulus teatrimees Stanislavski pärast proovi lõppu Tšehhovi üles otsis, siis oli too hirmus halvas tujus, nukker ja vihane, sest enda meelest oli ta kirjutanud lõbusa komöödia, aga lugemisel pidasid kõik seda draamaks ja nutsid seda kuulates. Järelikult oli näitemäng arusaamatuks jäänud ja läbi kukkunud, arvas Tšehhov. Nii et juba esimesest proovist alates on selle kuulsa näidendiga miski kamm ja kahvel. Ja ometi on „Kolm õde“ kuulsa autori kõige kuulsam ja kõige rohkem mängitud näidend, mida on lavastanud ja mänginud sajad kuulsad teatrimehed ja -naised. Tegelikult isegi kuulsad robotid. Ja ikka ja alati arutletakse, millest see kuulus näitemäng siis räägib. „Polk tuleb ja polk läheb,“ on ühe kuulsa teatrimehe kuulus ütlus, mida meil siin Eestis ikka tsiteerida armastatakse, kui selle kuulsa näidendi põhisündmusest juttu tuleb. No ja nüüd hakkab kuulus lavastaja Vihmar seda kuulsat näitemängu lavastama. Tegelikult isegi mitu korda, sest kevadel ta lavastab seda Tartus kah. Ja tema ütleb praegu, et: „„Kolm õde“ on näidend kolmest õest ja ühest vennast, kes elavad kuskil Venemaa pärapõrgus ja nende vanemad on surnud ja nad eriti ei viitsi midagi teha. Nad elavad nagu mingis sõjaväeosas või midagi taolist. Üks õde on isegi abielus mingi vana tropiga, kes teda kogu aeg tüütab ja millegipärast kiidab. Ja vend on armunud ja abiellub näidendi jooksul, aga see abielu ei osutu õnnelikuks. Õed muudkui ohkavad ja õhkavad, et tahaks Moskvasse, sest kunagi ammu nad elasid seal, aga ega nad tegelikult sellest midagi ei mäleta ka. Ja millegipärast nad ei lähe sinna tagasi, vaid vinguvad edasi. Ja siis on seal üks Veršinin, kes on ise abielus ja lapsed on tal ka ja puha, aga ta hakkab millegipärast selle abielus õe ümber tiirutama. Ja siis selle noorema õe pärast saab veel lõpus üks kutt surma. Püssiga. Selline lugu siis.“ Aga millegipärast ta seda näitemängu lavastab. Ja ilmselt ei ole ta viimane.  

Arktilised mängud

surmtõsine komöödia inimeseks olemise ilust autor Leea ja Klaus Klemola lavastaja Ingomar Vihmar Marja-Terttu ja Piano on tagasi! Viimati kohtus Endla publik nendega 11 aasta eest Gröönimaal, kuid nüüd on 75-aastane talveveteran Marja-Terttu Zeppelin põhjamaise grilliputka kinni pannud ja elab Soomes oma keskealise tütre Maura Zeppelini mereäärses kodus. Just siin, Kokkola lahesopis, kus ka detsember on korralik paadisõidukuu, kohtub Marja-Terttu taas Martti Piano Larssoniga – mehega, kelles mitte keegi pole mitte kunagi pettuma pidanud ja kelle peamiselt jotade varjupaigana toiminud äri on arenenud tõeliselt edukaks filmikompaniiks.Leea ja Klaus Klemola Kokkola-triloogia neljas (ja ilmselt viimane) osa „Arktilised mängud“ ongi lugu nende kahe taaskohtumisest, ühest saatuslikust jahiõnnetusest, Šveitserite Vennaskonnast, muusikabisnisesse minekust ning Vili Tiipanaise ja Intijani Mikkola radikaliseerumisest. Aga see on ka lugu edukuse raskest taagast, meeste aust, iseenda saatuse üle otsustamisest, alkoholismist, kliimasoojenemisest, elu kaduvusest ja sellest, milline väljakutse on armastada Soome rahvast. Või siis hoopiski tõsilugu mängust, mis võidab surma ja uurib, mis juhtub põhjamaise identiteediga siis, kui külma enam ei ole.„Leea ja Klaus Klemolal on taaskord õnnestunud kirjutada näidend, mis paneb vaatajad laginal naerma ja samal ajal intensiivselt mõtlema neile mängudele, mida me täiskasvanuna mängime ja sellele, kuidas need erinevad rollid meie liivakastile mõjuvad. Klemolatel on arusaamatu võime teha täiesti pöörast teatrit, mis räägib inimeseks olemisest ja maailmast puudutavamalt kui miski muu, mida on 21. sajandil Tampere lavadel mängitud,“ kirjutas Soome kriitika pärast „Arktiliste mängude“ maailmaesietendust Tampere Teatris 2019. aasta sügisel.

Pimevalge

draama autor Angela Pell lavastaja Johan Elm ALEX: Oled sa kurb? Ma saan väga hästi aru, mida sa tunned. Mul oli poeg—   LINDA: Sa ei saa aru, mida ma tunnen, sest sa ei ole mina.  ALEX: —kes sai surma.  LINDA: Keegi ei tea, mida ma tunnen, sest enamus ajast ei tea ma ise ka. ALEX: Ja ma saan isegi sellest väga hästi aru. Sest kui ma teada sain, et– LINDA: Kas sa tahad õue batuudi peale mängima minna? ALEX: Ei. Tänan, ei. LINDA: Me võiks lumememme ehitada. 2006. aasta Kanada-Inglise indie-filmil „Snow Cake“ (režissöör Marc Evans, stsenarist Angela Pell) põhinev lavastus „Pimevalge“ on austusavaldus lihtsatele ja triviaalsetele väikestele hetkedele, mil elu muutub. Juhuse tahtel satub äsja vanglast vabanenud mees väikelinnas elava autistliku naise koju ning mõlema üllatuseks selgub, et nad suudavad teineteisele tuge pakkuda. Lavastaja Johan Elm: „„Pimevalge“ räägib leinast, sellest lahti laskmisest ja elu paratamatust edasiminekust. See on lugu väikeste hetkede väärtusest. Autism on miski, mis pöörab argielu tagurpidi ja näitab selle kaudu midagi unustatut. Seda, et valguse peegeldus seinal võibki olla kõik, mida hetkel vaja.“  Tunnustus Carmen Mikiveri Linda nomineeriti Eesti Teatri naiskõrvalosatäitja aastaauhinnale 2022.

Üks rohutirts läks kõndima

lapse esimene teatrietendus  autor Ernst Enno, Ott Kilusk, Kaili Viidas lavastaja Kaili Viidas Terve maailm on täis kõiksugu vahvaid helisid. Tipa-tapa! Mmumm-mmumm-mmumm! Pirr, pirr, pirr! Tsirp, tsirp! Kõss! Need on lõbusad ja kummalised, võibolla natuke ehmatavad! Mõnikord ei saa aga üldse arugi, mis hääled need on. Kunagi ammu-ammu elas üks onu Ernst, kes need helid üles kirjutas ja oma luuletustesse pani. Meie äratasime need helid uuesti ellu! Ja oi kui naljakas on helidega vigurdada! Ja veelgi põnevam neid kuulatada ja mõistatada. Olgu siis selle hääle tegijaks rohutirts, kes läks kõndima. Hiiretips, kes võttis nõuks putru keeta. Või metsmesilased, kes sumistasid pidu pidada. Lii ja laa ja laa ja lii! Tip ja tap ja tipadii! Lastelavastus „Üks rohutirts läks kõndima“ on inspireeritud Ernst Enno lasteluulest. Sobilik 2-7-aastastele lastele, aga oodatud on igas vanuses mängu- ja teatrihuvilised. Palume kõigil kaasa võtta vahetusjalanõud. Tunnustus Kaili Viidas nomineeriti Salme Reegi nimelise lasteteatri auhinnale 2022 – mänguline ja atmosfääritundlik lavastaja- ja kunstnikutöö väikelastelavastuses „Üks rohutirts läks kõndima“.

Härra Huu

lastelavastus autor Hannu Mäkelä lavastaja Ingomar Vihmar Uks plaksatab ... Plank naksatab ... Väits välgub öös ... Kes on seal töös? Kes astub tuppa? Kes see muu kui väike tähtis härra Huu. Kui metsas oks praksatab, on see härra Huu. Kui voodi all miski liigutab, on see härra Huu. Kui öösel miski tatsutab ja patsutab ja köögis matsutab, on see ikka seesama härra mustkuub, hirmus härra Huu.

Jõgi

draama autor Jez Butterworth lavastaja Taago Tubin (Ugala) Hütt jõekaldal. Mees ja naine. Kuuta öö. Jõevool ei peatu kunagi, rituaalid korduvad aastast aastasse, vahetuvad vaid näod.Kusagil on peidus miski.Ning tervenisti jõgi mind kuulas… ja pimedana, nähtamatuna mind jälgis. Ning kätega, mis pimedad ja nähtamatud, mind surus sügavamale. „Ta on meil peos,“ ta sosistas. „Ta on meil peos.“                                               (Ted Hughes „Pärast kuuta ööd“, katkend, tõlkinud Eva Kolli) Rahvusvaheliselt tuntud ja auhinnatud briti näitekirjaniku, stsenaristi ja filmirežissööri Jez Butterworthi (1969) draama „Jõgi“ on kummastavalt veetlev ja lummavalt salapärane armastuslugu. Butterworthi peetakse kaasaegse briti dramaturgia üheks omapärasemaks autoriks, kriitikud on tema kohta öelnud, et ta näeb välja nagu piraat ja kirjutab nagu ingel. Butterworth ise ütleb oma loomingu kohta: „Ma ei näe mõtet kirjutada asjadest, mida ma tunnen ja tean. Minu näidendid on nagu unenäod.“ „Jõgi“ on kolmas Jez Butterworthi näidend Eesti teatrilaval. Varasemad olid „Ööhaigur“ (Ugala teater Olustvere mõisa reheküünis 2012) ja „Äärelinna bluus“ (Ugala teater 2015), mõlemad Taago Tubina lavastuses.

Hotell laibaga

mõrvakomöödia autor Die Acht (Peter Godazgar, Kathrin Heinrichs, Carsten Sebastian Henn, Jürgen Kehrer, Tatjana Kruse, Ralf Kramp, Sandra Lüpkes, Sabine Trinkaus) lavastaja Enn Keerd Mõrvarite eneseabigrupi viis liiget - endine baaridaam Pretty, koleeriline kokk Horst, idealistlik Jayashree, koristamisraevus Ingolf ja hajevil Tädike - sööstavad oma elu suurimasse seiklusse. Nad avavad hotelli Õnnelik Viis, millele loodavad hotelliliidult saada viis tärni. Avamisärevusele lisab vürtsi tõsiasi, et hotelli esimesteks külastajateks on eneseabigrupi endine psühholoog ja tema abikaasa, aga tõeliselt läheb olukord üle käte siis, kui tärnide arvu üle otsustava inspektori saabudes avastatakse fuajeest laip. Järgneb tempokas peitusemäng, kus igaüks on mõrvarina kahtluse all, kuid ühise eesmärgi nimel tuleb siiski kokku hoida!„Hotell laibaga“ autoriteks on kaheksa saksa krimikirjanikku, kes selle mõrvakomöödia 2018. aasta suvel kaheksapäevases loomelaagris välja mõtlesid ja üheskoos kirja panid. Sama meetodiga on nad varem loonud kaks kriminaalromaani. TunnustusENDLA PUBLIKULEMMIK 2021

Pidusöök

ajalooline komöödia lavastaja Kinoteater (Henrik Kalmet, Paavo Piik, Paul Piik) Mis juhtub, kui kokku saavad kuus pohmeluses vaevlevat Vana-Kreeka meest? Nad hakkavad veini jooma ja armastusest rääkima. Või nagu ütleb Sokrates, üks pidulistest: „Iga mees peaks abielluma – hea naine teeb ta õnnelikuks, halb naine teeb tast filosoofi." Ajal, mil arvamusliidritele meeldib rääkida sadu ja tuhandeid aastaid kehtinud tavadest ja väärtustest, lähevad Endla Teater ja Kinoteater tagasi kõige algusesse – lääne tsivilisatsiooni ja demokraatia hälli Ateenasse aastal 416 eKr. „Pidusöök“ on ajalooline komöödia, mille aluseks on kaks lääne mõtteloo kullafondi kuuluvat teost: Platoni „Symposion“ (ca 385-370 eKr) ja Xenophoni „Symposion“ (ca 360 eKr).

Windsori lõbusad naised

komöödia autor William Shakespeare lavastaja Ingomar Vihmar Maailmakuulus komöödia viib publiku väiksesse Windsori linnakesse ning räägib loo abielust, rikkusest, armukadedusest ja valedest. Väikelinnas peatuv härra John Falstaff otsustab oma kahaneva pangaarve täitmiseks võrdselt võrgutada kaks linnakese jõukaimat naist. Millega veetlevalt vananev alkohoolik aga arvestada ei oska, on naiste abikaasade armukadedus ning prouade endi ettevõtlikkus. Nutikate naiste osavate niiditõmmetega kaasneb paras ports jama Falstaffile ning rohkelt naeru nii naistele endile kui publikulegi. TunnustusENDLA PUBLIKULEMMIK 2020!

Tantsutund

romantiline komöödia autor Mark St Germain lavastaja Enn Keerd Ühel õhtul koputab noor ja edukas Aspergeri sündroomiga maateaduste professor naaberkorteris elava tantsijanna uksele ning pakub talle ühe tantsutunni eest ulmelist rahasummat. Karjääri lõpetavast jalavigastusest taastuv tantsijanna avabki ukse ning alguse saab eneseületamist nõudev ning humoorikaid, ootamatuid ja südamlikke avastusi täis suhe, mis seab uude valgusse nii mõndagi sellest, mida me oleme harjunud „normaalseks“ pidama. See on lugu ühest ebatavalisest suhtest ja armastuse tervendavast jõust.

Testosteroon

hormonaalne komöödia autor Andrzej Saramonowicz lavastaja Enn Keerd Poolas tohutu publikumenu osaliseks saanud komöödia räägib peost, mis järgneb luhtunud pulmatseremooniale ning kus altari ees mahajäetud õnnetut peigmeest toetavad kuus täiesti erineva tausta ja iseloomuga meest. Nende koosistumine kujuneb toostide, kakluste, diskussioonide, šokeerivate avastuste ja ootamatute südantpuistamiste seeriaks. Lõpuks leiab seltskond, et mees olla pole sugugi kerge. Eriti veel kui otsida vastust küsimusele, mis inimesi lõpuks suhtemaailmas juhib – mõistus, tunded või ... hoopiski bioloogia?

Langev täht

romantiline draama autor Steven  Dietz lavastaja Enn Keerd Steven Dietzi „Langev täht” on kibemagus romantiline komöödia kahe endise armastaja ootamatust ja elumuutvast taaskohtumisest ühe lummemattunud lennujaama ootesaalis.Autor Steven Dietz räägib oma näidendist nii: „Kui ma noor olin, rääkisid inimesed mulle oma unistustest – kõikidest nendest vägevatest asjadest, mida nad elu jooksul teha kavatsevad. Paljusid neist inimestest pole ma hiljem enam kohanud. Aga märkimisväärne on see, et minu peas käivad nad oma kunagiste unistustega endiselt kokku: ma ei kavatsegi lasta neil kõigele, mida nad teha lubasid, käega lüüa. Ja seda hoolimata määramata hulgast soovidest, mis minu elus täitumata jäid.Me elame „virtuaalsete jällenägemiste“ ajastul – tehnoloogia abil hoitakse meid „ühenduses“ möödaniku, meie isikliku ajaloo ja noorusega. „Langevas tähes” tahtsin ma kirjutada mitte-virtuaalsest taaskohtumisest. Sellest tõelisest ja ebamäärasest olukorrast, kus inimene seisabki sinu ees ja sul pole enam kuskile taganeda. Ja kes see inimene on? Keegi sinu minevikust. Keegi, kes teab sinu saladust. Sest kunagi kuulus talle sinu süda. Toona, tol ajal, kui sa veel kinkisid oma südant nii valmilt, täielikult ja rumalalt, tundis ta sind läbi ja lõhki. Ja neil aeglastel laiskadel hommikutel kuskil jahedates üüritubades või ammuilma tegevuse lõpetanud kohvikute küünlavalges vaikuses rääkisid sa talle kindlasti mis uskumatuid asju sa elu jooksul korda kavatsed saata. Kõik oma julgeimad plaanid laotasid sa pidulikult tema ette ... Ja miks ka mitte? Sa olid ju noor ja armunud – sinu särava tuleviku ääretus avaruses polnud ometi miskit, mis sind takistada oleks võinud. Me kipume minevikku vaatama läbi huumoriprisma ja selleks on omajagu põhjust. Oh, kuidas me riides käisime, millised soengud meil olid, mis muusikat me kuulasime! Jeerum, mida me küll mõtlesime?! Kui meil vähegi veab, siis suudame kriipiva kahetsuse matta nostalgilise naeru alla, et rahulikult oma igapäevaeluga edasi minna. Ja siis näeme me tema nägu. Tema, kes teab meist rohkemat kui vaja. Tema, kes teab täpselt, kui kaugel või lähedal on meie elatav elu meie kunagiste unistuste elust. Selliseid jällenägemisi – päriselt, näost näkku – saadavad tihti naer, lõõpimine, meenutused ja alkohol. Nii läheb ka selles näidendis, mida sa peagi koged."

Kurjus

draama noortele autor Jan Guillou lavastaja Laura Jaanhold 1950ndate aastate Rootsi. Stockholm. Erik Ponti on 14. Talle meeldib Elvis Presley, vendade Grimmide muinasjutud (kodus keelatud) ja ujumine.Küsimusi, mis talle olulised on:Kuidas mitte iga päev papsilt peksa saada? Kui peks on kindel, siis kuidas see võimalikult väärikalt ära kannatada? Või ehk oleks strateegiliselt targem end alguses ikkagi natuke peksta lasta, et hilisemat rängemat tampimist vältida?Stjärnsbergi internaatkool. Pierre Tanguy on samuti 14. Talle ei meeldi sport, aga meeldib lugeda. Erik on tema uus toakaaslane.Küsimusi, mis neile olulised on:Kuidas mõnitavatele gümnakatele mitte peksa anda? Kui ikkagi peab peksma, siis kuhu ja kuidas lüüa, et vähemalt tulevikus enam peksma ei peaks? Mida peksmise ajaks selga panna, et kaklus võimalikult sujuvalt läheks? Või ehk on võimalik hoopis vägivallatu vastupanu, nagu Gandhil?Tänaseks on Jan Guillou 1981. aastal ilmunud poolautobiograafilist noorteromaani „Kurjus“ lugenud miljonid rootslased ning seda peetakse üheks mõjukaimaks vägivallast kõnelevaks teoseks. Romaani põhjal 2003. aastal valminud linateos kandideeris parima võõrkeelse filmi Oscarile ning teosest loodud teatrilavastusi on suure menuga mängitud nii Rootsis, teistes Põhjamaades kui mujal maailmas. Eestis ilmus romaan 2001. aastal ning jõuab nüüd esmakordselt ka meie lavale.
Copyright © 2018 SA Endla Teater. Kõik õigused on kaitstud. Privaatsuspoliitika