Kõik lavastused

Ihu paradiis

suurte sündmuste eelõhtu autor Loone Ots lavastaja Kaili Viidas Seda lugu ei ole kunagi juhtunud. Aga selle toimumata loo võimalikkus on enam kui võimalik, peaaegu et vajalik. See juhtus 1838. aastal – ajal, mil ...... elektrit ei olnud.... päevapiltide tegemist veel ei osatud.... eesti kultuur ei olnud sündimas, vaid suremas. ... eestlaseks olemine oli häbiasi.... ärkamisajast ei nähtud veel undki.... aga kuurortlik rannaihalus vallutas Euroopa noorte mässavaid südameid. Suure Vene impeeriumi serval igatseb õidepuhkemist väike provintsilinnake Pärnu, mille veerel asub vastvalminud askeetlik supelasutus. Nõnda vilets, et kõrgseltskonna supelsaksad seda lausa mudaauguks sõimavad. Ja just siin, veel avamist ootavas vannimajas, satuvad juhuse tahtel kokku Vändra kirikuõpetaja verinoor kutsar Johann Voldemar Jannsen ja Riia teatri skandaalne dirigent Richard Wagner. See kohtumine vallandab kaelamurdvate ja elumuutvate sündmuste ahela. Iseloomult vastandlikud, kuid ideaalidelt ohtlikult sarnased härrasmehed pistavad rinda nii vananenud mõtteviiside, isepäiste naiste kui ka raevuka ilmaga. Ja polegi selge – kumb on raskem, kas saksast sakslast või orjast eestlast teha. Selles kultuuriliste ideede põrkumiste virvarris jäävad ellu vaid tugevad! 2019. aasta on Eesti kultuuriloos väga märgiline: kokku langeb palju olulisi tähtpäevi, millest nii mõnigi on seotud just Pärnuga: Jannsen – 200, pärisorjuse kaotamine – 200, I laulupidu – 150, Pärnu muul – 150, Pärnu kuurorti algus – 180, Tallinna värav – 350 aastat. See toimumata lugu saab jutustatud just nende kokkulangevuste hõllanduses ning mõeldes kõikidele Eesti ja eriti Pärnu patriootidele.

Oliver Twist

muusikal autor Charles Dickens / Peep Maasik / Jarek Kasar / Olavi Ruitlane lavastaja Peep Maasik (TÜ VKA 12. lend) Charles Dickensi ühe tuntuima romaani värske lavaversioon viib vaatajad 1830. aastate Inglismaale ning vaatab selle põhja- ja pealiskihtide elu vaestemajas kasvanud 11-aastase orvu Oliver Twisti silmade kaudu. Salapärase päritoluga Oliver on sõnaosav ja nutikas poiss, kelle seiklused ja tee õnnele saavad alguse hetkel, mil vaestemaja hooldaja ta surnumatjale abiliseks müüb. Saatusel on poisi jaoks varuks aga mitmeid keerdkäike ning nii jõuab Oliver peagi Londonisse, kus kohtub taskuvaraste jõugu ja nende juhi Faginiga ning tunneb esimest korda elus, et ka tema on midagi väärt. Londoni tänavail õnne otsides puutub poiss kokku erinevate ühiskonnakihtidega ning lõpuks selgub tõde ka tema päritolu kohta.„Dickensi romaani üle lugedes tundsin selles ära mitmeid meie tänaseski elus kõnekaid teemasid. Mul on ülimalt hea meel, et ka meie lavastuse helilooja Jarek Kasar on selle kaasaegsuse üles leidnud ja omal nutikal moel laval kõlavasse muusikasse valanud,“ ütleb lavastaja ja dramatiseeringu autor Peep Maasik. „Ja kuigi „Oliver Twisti“ peetakse tänapäeval pigem lastekirjanduseks, on sellel lool väga palju öelda just täiskasvanuile – Dickens räägib ju mõtteviisidest ja sellest, et meie ise kujundame oma ühiskonna. See, milline saab olema meie laste elu nende täiseas, on otseselt seotud meie praeguste otsuste, tegude ja mõtteviisidega. Oliver Twist on väike poiss, kes erineb oma saatusekaaslastest selle poolest, et ta julgeb ja oskab unistada hoolimata keskkonnast, milles ta kasvab. Ja elus tuleb unistada! Tänases Eestiski on tuhandeid vanemateta kasvavaid lapsi, kelle puhul nende unistused ja igatsused jäävad esmavajaduste varju. Aga ka väikeste unistuste täitumine teeb lapsed õnnelikuks ja sisendab neisse jõudu võidelda parema tuleviku nimel isegi siis, kui see tundub keeruline või raske. Suured heateod saavad tihti alguse väga väikestest märkamistest.“Väikese heateo saavad teha ka kõik, kes „Oliver Twisti“ vaatama tulevad – iga ostetud pileti hinnast annetatakse 50 senti Pärnu Laste ja Noorte Tugikeskuse tegevuse toetuseks."Oliver Twist" on Peep Maasiku neljas diplomilavastus.

Säärane mulk ehk Sada vakka tangusoola

õpetlik lustimäng autor Lydia Koidula lavastaja Kaili Viidas Näidendi „Säärane mulk ehk Sada vakka tangusoola“ loomishetk asub eesti rahvusliku teatri sünni eesotsas ja sestap – võta-või-jäta, nuta-või-naera – on tegemist tüvitekstiga, olgugi et lihtsa külajandiga. Aga s***a sellega!Tüvitekstid – nii nagu riigi hümn ja lipp või eestlaste endeemilised haigusedki – on meie identiteedi lahutamatu osa. Nende olemasolu tekitab samaaegselt nii imetlust kui ka õudu. Imetlust, sest need on meil olemas; ja õudu, sest enamasti pole keegi nende sisudega päris täpselt kursis. Üsna vähesed meist võivad detailselt kirjeldada, mis toimus Erastu Ennu eraelus või millega tegeles Kure-onu, kui ta veel noor oli.Tüvitekstide tegelased oleksid justkui kivistunud stereotüübid, nagu džinnid pudelites, kes raamaturiiulite tardumuses oma aega ootavad. Nagu uinuvad koletised lösutavad nad kohustusliku kirjanduse nimekirjades ja näitavad oma hambaid katkenditena kooliõpikutes. Nii nagu iga inimene peab aeg-ajalt enese sisse vaatama, tuleb vahel ka see tukkuv pentsik tegelaskond kaante vahelt valla päästa ja taaskord ära kuulata. Sest järeltulevad põlved peavad neid ikka ja jälle tundma saama, sest muidu poleks me need, kes me oleme.Nii nagu iga jutuvestja esitab varem kuuldud lugu oma mätta otsast ja oma suuvärki appi võttes, ilmuvad selgi korral „Säärase mulgi“ tegelased vaataja ette pisut uues kuues ja justkui äratehtult. Ei saa midagi ära võtta, mida Koidula neisse karakteritesse on pannud, küll aga saab nende iseloomu, tundeid ja tegevusi värvida üha uute ja uute omadustega, mis jutustajale pähe tulevad.Olgu sellega kuidas on, üks asi on imelik ja naljakas – vaatamata meie hämaratele teadmistele, mis puudutavad loo lineaarset kulgemist, teame enamasti väga hästi, kuidas see lõpeb ja seda hämmastavam on asjaolu, et elame lugedes ikka tegelastele südamest kaasa, just nagu poleks me päris kindlad selles, kas Maie ikka saab oma Mulgi, kas Peeter oma lolluste lõksu langedes ka midagi õpib, kas Anne, nii kange kui ta ongi, oma rumalast mehest jagu saab? Ja lõpuks kõige tähtsam – kas Erastu Enn, see neetud kaabakas ja pöidlapurustaja, see kõige selle õnnetuse kokk ja kobrutaja, see rõugearmiline punapea, see libekeelne tigepõis, ikka saab oma teenitud karistuse või pääseb viimati...? TunnustusEndla publikulemmik 2018Ago Anderson pälvis Maie rolli ja Harald Kuremeri osatäitmise eest lavastuses  „Kaarnakivi perenaine“ Eesti teatri meeskõrvalosatäitja aastaauhinna 2018Sander Rebane pälvis Kristallkingakese auhinna 2018 nimiosa eest lavastuses „Werther“, Peeter Paani osatäitmise eest lavastuses „Peeter Paan ja Valge Lind Wendy“, eri rollide eest lavastustes „Pao-Pao. Kuldse Trio lood“ ja „Öös on asju“, Jütsi osatäitmise eest  lavastuses „Säärane mulk ehk Sada vakka tangusoola“ ning monolavastuse „Ei tao“ eest KinoteatrisKaili Viidas nomineeriti lavastustega „Säärane mulk ehk Sada vakka tangusoola“ ja „Midagi on viltu“ (Tallinna Kammerteater) Eesti teatri lavastaja aastaauhinnale 2018