Kõik lavastused

Noor jää

armastuslugu autor Nikolai Baturin lavastaja Kaili Viidas On päikesepaisteline varakevadine ilm. Võõrasisa ja võõrastütar põletavad jõeluhal kulu, et kevadised meetaimed kiiremini tärkaks. Nad on teineteisest küllalt kaugel; mõlematel on käes põlevad tunglad, millega läidavad luhamaal püssirohukuiva mullust heina. Kõrge mühisev leegisein tõuseb nende vahele. Ja korraga ajab äkiline tuulepuhang tule otse KILDU poole. Tüdruku riided süttivad, ta põleb kui elus tungal ning jookseb kiljudes JÜRGENI poole. Viimane tormab võõrastütrele vastu, paiskab tüdruku pikali, kustutab tema leekides keha... ühel hetkel täituvad KILDU silmad pisaratega, ta embab võõrasisa ning surub oma huuled mehe suule... „Mis siis toimub, kui mesitarru satub teine mesilasema?“„Toimub võitlus.“ „Võitlus elu ja surma peale.“ „Noor jää“ on psühholoogiline sisevaatlus ühe väikese kogukonna elust ja tegemistest. Loo sündmustik kulgeb maalilises maamõisas, mesitarude vahel. Valdholmid on mesinikud. Amet on liikunud põlvest põlve, aegade hämarusest, kuni hetkeni, mil kaua kestnud harmooniasse tekivad mõrad. Mehe ja tema võõrastütre vastastikune kiindumus areneb millekski enamaks: kireks, armastuseks, lammutades hingetu loodusjõuna enese ümber kõik, mis näis vankumatu ja igavene. Autori sõnade järgi on armastusest olulisem veelgi inimmoraal, ilma milleta ei saa armastus mitte kuidagi kuuluda inimtunnete valda, vaid on animaalne. Ilma moraalita olemine on ego-eksistents – mitteelu. Lähtudes vaid tundeloogikast, kaotavad mõisted moraal, eetika ja usaldus oma tähenduse: südameteleastuja leiab oma õnne tipult tühja koha. Kirjanik Nikolai Baturini teosed tõusevad meie kirjandusloos esile ülimalt omanäolise keelekasutuse ja avara maailmatunnetuse tõttu. Mulgi murre, kujundite paljusus, huvitava kõlaga leidsõnad ja mütoloogiline taustsüsteem loovad tekstirägastiku, milles ekslemine võib viia iga lugeja erinevasse kohta.

Kolm õde

komöödia autor Anton Tšehhov lavastaja Ingomar Vihmar Kui kuulus kirjanik Tšehhov 1900. aastal oma uue näidendi „Kolm õde“ esimest lugemisproovi kuulas, siis väga kaua ta vastu ei pidanud. Ja kui kuulus teatrimees Stanislavski pärast proovi lõppu Tšehhovi üles otsis, siis oli too hirmus halvas tujus, nukker ja vihane, sest enda meelest oli ta kirjutanud lõbusa komöödia, aga lugemisel pidasid kõik seda draamaks ja nutsid seda kuulates. Järelikult oli näitemäng arusaamatuks jäänud ja läbi kukkunud, arvas Tšehhov. Nii et juba esimesest proovist alates on selle kuulsa näidendiga miski kamm ja kahvel. Ja ometi on „Kolm õde“ kuulsa autori kõige kuulsam ja kõige rohkem mängitud näidend, mida on lavastanud ja mänginud sajad kuulsad teatrimehed ja -naised. Tegelikult isegi kuulsad robotid. Ja ikka ja alati arutletakse, millest see kuulus näitemäng siis räägib. „Polk tuleb ja polk läheb,“ on ühe kuulsa teatrimehe kuulus ütlus, mida meil siin Eestis ikka tsiteerida armastatakse, kui selle kuulsa näidendi põhisündmusest juttu tuleb. No ja nüüd hakkab kuulus lavastaja Vihmar seda kuulsat näitemängu lavastama. Tegelikult isegi mitu korda, sest kevadel ta lavastab seda Tartus kah. Ja tema ütleb praegu, et: „„Kolm õde“ on näidend kolmest õest ja ühest vennast, kes elavad kuskil Venemaa pärapõrgus ja nende vanemad on surnud ja nad eriti ei viitsi midagi teha. Nad elavad nagu mingis sõjaväeosas või midagi taolist. Üks õde on isegi abielus mingi vana tropiga, kes teda kogu aeg tüütab ja millegipärast kiidab. Ja vend on armunud ja abiellub näidendi jooksul, aga see abielu ei osutu õnnelikuks. Õed muudkui ohkavad ja õhkavad, et tahaks Moskvasse, sest kunagi ammu nad elasid seal, aga ega nad tegelikult sellest midagi ei mäleta ka. Ja millegipärast nad ei lähe sinna tagasi, vaid vinguvad edasi. Ja siis on seal üks Veršinin, kes on ise abielus ja lapsed on tal ka ja puha, aga ta hakkab millegipärast selle abielus õe ümber tiirutama. Ja siis selle noorema õe pärast saab veel lõpus üks kutt surma. Püssiga. Selline lugu siis.“ Aga millegipärast ta seda näitemängu lavastab. Ja ilmselt ei ole ta viimane.  

Arktilised mängud

surmtõsine komöödia inimeseks olemise ilust autor Leea ja Klaus Klemola lavastaja Ingomar Vihmar Marja-Terttu ja Piano on tagasi! Viimati kohtus Endla publik nendega 11 aasta eest Gröönimaal, kuid nüüd on 75-aastane talveveteran Marja-Terttu Zeppelin põhjamaise grilliputka kinni pannud ja elab Soomes oma keskealise tütre Maura Zeppelini mereäärses kodus. Just siin, Kokkola lahesopis, kus ka detsember on korralik paadisõidukuu, kohtub Marja-Terttu taas Martti Piano Larssoniga – mehega, kelles mitte keegi pole mitte kunagi pettuma pidanud ja kelle peamiselt jotade varjupaigana toiminud äri on arenenud tõeliselt edukaks filmikompaniiks.Leea ja Klaus Klemola Kokkola-triloogia neljas (ja ilmselt viimane) osa „Arktilised mängud“ ongi lugu nende kahe taaskohtumisest, ühest saatuslikust jahiõnnetusest, Šveitserite Vennaskonnast, muusikabisnisesse minekust ning Vili Tiipanaise ja Intijani Mikkola radikaliseerumisest. Aga see on ka lugu edukuse raskest taagast, meeste aust, iseenda saatuse üle otsustamisest, alkoholismist, kliimasoojenemisest, elu kaduvusest ja sellest, milline väljakutse on armastada Soome rahvast. Või siis hoopiski tõsilugu mängust, mis võidab surma ja uurib, mis juhtub põhjamaise identiteediga siis, kui külma enam ei ole.„Leea ja Klaus Klemolal on taaskord õnnestunud kirjutada näidend, mis paneb vaatajad laginal naerma ja samal ajal intensiivselt mõtlema neile mängudele, mida me täiskasvanuna mängime ja sellele, kuidas need erinevad rollid meie liivakastile mõjuvad. Klemolatel on arusaamatu võime teha täiesti pöörast teatrit, mis räägib inimeseks olemisest ja maailmast puudutavamalt kui miski muu, mida on 21. sajandil Tampere lavadel mängitud,“ kirjutas Soome kriitika pärast „Arktiliste mängude“ maailmaesietendust Tampere Teatris 2019. aasta sügisel.

Põrgupõhja uus Wanapagan

ajalikust pimedusest igaviku valguses autor A. H. Tammsaare lavastaja Kaili Viidas Kui inimene tuleb maa peale, hakkab ta õnne otsima. Nii on see kõikides vanades lugudes, muinasjuttudes ja moodsates romaanideski. Inimene ise arvab, et mida rohkem õnne, seda lähemal õndsusele. Õnn on maine, tekitab kõhus sooja tunde ja tirib suu kõrvuni. Nõnda kulgeb inimene selles eksituses elupäevade lõpuni ja läheb põrgu, sest lootis õnne kaudu õndsaks saada. Kui Vanapagan tuleb maa peale, tahab ta õndsaks saada, sest muidu pole ta põrgus õnnelik. Õndsus on aga taeva asi ja selleni jõutakse läbi alandliku meele. Aga kui Vanapagana meele vallutavad viha ja lihahimu, lein ja õrnus, siis saab temast inimene. Tumeda siuna väänleb ümber tema ihu armastus, mis on surmast suurem. Armastus, mis puhkeb õide läbi raevuka sigimise, vägivaldsete surmade ja südamevalu. Aga mida teeb Vanapagan, kes on eksinud ja enam edasi minna ei mõista? Ta läheb algusesse tagasi … Tammsaare viimaseks jäänud romaan kuulutab selgesti ette meie kaasaega – tõejärgset ajastut, milles me juba mõnda aega elame. Maailmas on kohutav hulk sõnu ja nii võib mõnd sündmust või nähtust jutustaja perspektiivist kirjeldada kui positiivset või negatiivset – ja kõigil on õigus. Maailm läheb ikka veel iga päevaga hingetumaks ja lõhkisemaks, kurjad teevad head ja head teevad kurja. Lõppu aga ei tule ja kõik keerleb edasi. Ainus, mida pole, on lunastus!  Etendused suvel 2022 Greni katlamajas (Pärnu, Ringi 56).Lavastust toetab Gren Eesti AS.