Kõik lavastused

Punga-Mart ja Uba-Kaarel

Endla Noortestuudio lavastus autor August Kitzberg lavastaja Ingomar Vihmar See oli ülemöödunud sajandi viimase aastakümne keskel, kui Ülem trükivalitsus August Kitzbergi värskelt ilmunud üliõpetlikule ja ajakohasele näitemängule „Punga-Mart ja Uba-Kaarel“ etendamise loa andis. „Algupäraseid näitemängusid ei ole meil palju. Seda suurema rõõmuga tuleb ülemal nimetatud näitemängu teretada, et ta nii hästi täiesti algupärane kui ka tuuma poolest kõlbuline on. Ta on elav pilt rahva elust. Osalistel on kõigil hing sees, neil on liha, neil on luu. Terve kirjeldus on nii loomulik, nii elutruu, nii osavõtmist äratav, et raamatut mitte enne käest panna ei või, kui ta läbi on loetud,“ tervitas trükivärsket „karskuslise sihi ja alusega“ teost Postimehe raamatuarvustaja ning lisas: „Uhkus, upsakus, joomine saavad siin oma õige nuhtluse kätte, aga ilma kunstliku piitsata, kõik nii loomulikult, et iga nägija saab tunnistama: teisiti see ei võinud tullagi!“ Nüüd on see Kitzbergi esimene näitemäng, mille õpetlik tuum ja ajakohasus ka täna kadunud pole, Endla Noortestuudio käes ning saab kaks aastat lavastajate Ingomar Vihmari ja Laura Jaanholdi käe all teatritegemise aluseid nuusutanud Pärnumaa noortele esimeseks lavaprooviks. Ei jää meilgi üle muud, kui ühineda ammuse arvustaja sooviga, et see voorusliku elu kiituseks kirjutatud lavalugu rohkesti publikut leiaks ning mis peaasi, et selle vaatajatel jaguks teravat tähele- ja tallele-panemist!

Rocco ja tema vennad

üks perekond, viis venda ja lahendamatu konflikt autor Luchino Visconti di Modrone, Vasco Pratolini, Enrico Medioli, Giovanna Cecchi, Massimo Franciosa ja Pasquale Festa Campanile lavastaja Kaili Viidas „Rocco ja tema vennad“ on võimas ja suurejooneline lugu neile, kes otsivad teatrist kirge, keerulisi suhteid, pingelisi olukordi, armastust, vihkamist, andestamist ja… poksi. Pärast oma mehe surma otsustab lesestunud Rosaria koos oma viie pojaga alustada uut elu Põhja-Itaalias. Lihtsad ja siirad, elus kogenematud maapoisid, kes on kasvanud ema võimuka ja kiivalt armastava käe all, satuvad Teise Maailmasõja järgsesse tööstuslikku Milanosse. See on ahvatlusi täis suurlinn, mis ei uinu kunagi. Pimedates urgastes, kus raske päevatööga teenitud raha kaob ühe hetkega, mängib kuratlik džäss. Tänavatel lokkab kuritegevus ja prostitutsioon samaväärselt elujanu ja õnneihalusega. Kõige populaarsemaks spordialaks on poks, mis tõotab kiiret läbilööki ja raha. Paraku ei kontrolli inimesed oma saatusi ise, vaid lasevad end juhtida armastuse pimestaval jõul. Katoliiklikult kasinas perekonnas kasvanud poisid on sunnitud valima uute ja vanade väärtuste vahel, mis paneb proovile nende iseloomude varjatud küljed, au ja emaarmastuse. Lahendamatust olukorrast väljumiseks on kaks teed: alla anda ja lasta end lõplikusse pimedusse neelata või väljuda sellest kui pühak. Pühakud ei sünni aga ohvriteta. Lavastus põhineb Itaalia režissööri Luchino Visconti 1960. aastal valminud ja paljude auhindadega pärjatud filmil „Rocco e i suoi fratelli“.

Tõde ja õigus V

teater autor A. H. Tammsaare lavastaja Ingomar Vihmar „Kes see tuli seal, kas oma või võõras?”Tulija võpatas kogu kehast.„Oleks ikka nagu oma,“ vastas ta veidikese aja pärast kõhklevalt.„Aga häälest ei tunne,“ arvas vanamees pimedusest. „Tuttav nagu oleks, aga…“ „Ega vist tunne küll,“ lausus tulija, „ pole ju ammugi kuulnud.“ Nüüd valitses pilkases pimeduses tükk aega vaikus. Siis liigutas vanamees end asemel, nii et säng nagises, ja küsis ebakindlalt, isegi nagu pisut ärevalt:„Oled õige sina, Indrek, või?“Lavastaja Ingomar Vihmar: „Mulle tundub, et pannes oma teose pealkirjaks „Tõde ja õigus“ ei mõelnud Tammsaare seda üleliia tõsiselt, vaid selles on parasjagu irooniat. Ta aimas, et mitte tõde ja õigust ei otsi ega vaja inimene, vaid kaastunnet ja armastust. Ajades taga oma õigust ja otsides tõde, võitlevad teose tegelased maaga, jumalaga, ühiskonnaga, iseenda ja teistega, nii et viiendaks osaks ongi kõigil sellest võitlusest toss väljas ja ei jää lihtsalt muud üle kui alistuda. Andestada endale ja teistele. Kui neid „teisi“ tegelikult üldse olemas on. Kui loobuda võitlusest ja sõlmida rahu endaga, sõlmid rahu ka nende „teistega“ ja maa peale saabub rahu! Tegelikult võiks selle loo pealkirjaks olla hoopis „Andestus ja alistumine“ või „Armastus ja kaastunne“ või miks mitte „Armastus ja surm“, aga olen siis pealegi irooniline ja panen lavastuse pealkirjaks ikkagi „Tõde ja õigus“, kuigi ta ei räägi tegelikult ei tõest ega õigusest, pigem elust ja armastusest.On see ka üldse kaasaegne lugu? Loomulikult mitte, tänapäeva inimene ju ei võitle! (See oli iroonia.)”

Kurjus

retk vägivalla südamesse autor Jan Guillou lavastaja Laura Jaanhold 1950ndate aastate Rootsi. Stockholm. Erik Ponti on 14. Talle meeldib Elvis Presley, vendade Grimmide muinasjutud (kodus keelatud) ja ujumine.Küsimusi, mis talle olulised on:Kuidas mitte iga päev papsilt peksa saada? Kui peks on kindel, siis kuidas see võimalikult väärikalt ära kannatada? Või ehk oleks strateegiliselt targem end alguses ikkagi natuke peksta lasta, et hilisemat rängemat tampimist vältida?Stjärnsbergi internaatkool. Pierre Tanguy on samuti 14. Talle ei meeldi sport, aga meeldib lugeda. Erik on tema uus toakaaslane.Küsimusi, mis neile olulised on:Kuidas mõnitavatele gümnakatele mitte peksa anda? Kui ikkagi peab peksma, siis kuhu ja kuidas lüüa, et vähemalt tulevikus enam peksma ei peaks? Mida peksmise ajaks selga panna, et kaklus võimalikult sujuvalt läheks? Või ehk on võimalik hoopis vägivallatu vastupanu, nagu Gandhil?Tänaseks on Jan Guillou 1981. aastal ilmunud poolautobiograafilist noorteromaani „Kurjus“ lugenud miljonid rootslased ning seda peetakse üheks mõjukaimaks vägivallavastaseks teoseks. Romaani põhjal 2003. aastal valminud linateos kandideeris parima võõrkeelse filmi Oscarile ning teosest loodud teatrilavastusi on suure menuga mängitud nii Rootsis, teistes Põhjamaades kui mujal maailmas. Eestis ilmus romaan 2001. aastal ning jõuab nüüd esmakordselt ka meie lavale. -----------------------------------------------------------------------------------------Tundliku teema hoiatus: lähisuhtevägivald, vaimne ja füüsiline vägivald, kiusamine.Lavastus räägib vägivallast ja vägivalda kirjeldatakse detailselt. Lavastus võib vaatajais tekitada tugevaid emotsioone ning vajab täiskasvanu selgitust. Lapsevanematele ja teistele soovijatele on saadaval tasuta abimaterjalid, mis aitavad suunata täiskasvanu ja lapse vahelist arutelu lavastuses püstitatud küsimuste üle.----------------------------------------------------------------------------------------- Kogemuskohtumised Kärt Lusmägiga (noortele)2. aprillil toimub pärast „Kurjus“ etendust Endla Teatri Ärklisaalis toetav vestlusring, kus Rajaleidja psühholoog Kärt Lusmägi jagab praktilisi teadmisi ja oskusi, kuidas toime tulla oma tugevate tunnetega ning traumadega. Kohtumise alguse kellaaeg on orienteeruvalt kell 15.30, sõltub etenduse kestvusest. Kuna saalis on piiratud arv kohti, siis palume vestlusringis osalemiseks huvilistel end eelnevalt registreerida meiliaadressil info@endla.ee (kirja panna osaleda soovijate hulk ja kuupäev).Üritus on kõigile soovijaile tasuta! Kogemuskohtumiste korraldamist toetab Pärnu Linnavalitsus.

Langev täht

romantiline draama autor Steven  Dietz lavastaja Enn Keerd Steven Dietzi „Langev täht” on kibemagusa huumoriga pikitud romantiline draama kahe endise armastaja ootamatust ja elumuutvast taaskohtumisest ühe lummemattunud lennujaama ootesaalis.Autor Steven Dietz räägib oma näidendist nii: „Kui ma noor olin, rääkisid inimesed mulle oma unistustest – kõikidest nendest vägevatest asjadest, mida nad elu jooksul teha kavatsevad. Paljusid neist inimestest pole ma hiljem enam kohanud. Aga märkimisväärne on see, et minu peas käivad nad oma kunagiste unistustega endiselt kokku: ma ei kavatsegi lasta neil kõigele, mida nad teha lubasid, käega lüüa. Ja seda hoolimata määramata hulgast soovidest, mis minu elus täitumata jäid.Me elame „virtuaalsete jällenägemiste“ ajastul – tehnoloogia abil hoitakse meid „ühenduses“ möödaniku, meie isikliku ajaloo ja noorusega. „Langevas tähes” tahtsin ma kirjutada mitte-virtuaalsest taaskohtumisest. Sellest tõelisest ja ebamäärasest olukorrast, kus inimene seisabki sinu ees ja sul pole enam kuskile taganeda. Ja kes see inimene on? Keegi sinu minevikust. Keegi, kes teab sinu saladust. Sest kunagi kuulus talle sinu süda. Toona, tol ajal, kui sa veel kinkisid oma südant nii valmilt, täielikult ja rumalalt, tundis ta sind läbi ja lõhki. Ja neil aeglastel laiskadel hommikutel kuskil jahedates üüritubades või ammuilma tegevuse lõpetanud kohvikute küünlavalges vaikuses rääkisid sa talle kindlasti mis uskumatuid asju sa elu jooksul korda kavatsed saata. Kõik oma julgeimad plaanid laotasid sa pidulikult tema ette ... Ja miks ka mitte? Sa olid ju noor ja armunud – sinu särava tuleviku ääretus avaruses polnud ometi miskit, mis sind takistada oleks võinud. Me kipume minevikku vaatama läbi huumoriprisma ja selleks on omajagu põhjust. Oh, kuidas me riides käisime, millised soengud meil olid, mis muusikat me kuulasime! Jeerum, mida me küll mõtlesime?! Kui meil vähegi veab, siis suudame kriipiva kahetsuse matta nostalgilise naeru alla, et rahulikult oma igapäevaeluga edasi minna. Ja siis näeme me tema nägu. Tema, kes teab meist rohkemat kui vaja. Tema, kes teab täpselt, kui kaugel või lähedal on meie elatav elu meie kunagiste unistuste elust. Selliseid jällenägemisi – päriselt, näost näkku – saadavad tihti naer, lõõpimine, meenutused ja alkohol. Nii läheb ka selles näidendis, mida sa peagi koged."

Mäeküla piimamees

valusalt koomiline draama autor Andrus Kivirähk Eduard Vilde romaani ainetel lavastaja Aare Toikka (VAT Teater) Kui Tõnu Prillupi naine loojakarja läheb, pole sellest suuremat lugu, sest kadunukese noorem ja üsna kenake õde saadetakse uueks perenaiseks ja lastekantseldajaks. Prillupi uus küljeluu on aga lausa nii magus mari, et mõisahärrale endale silma jääb. Nõnda kukub seni üsna kehval järjel mehikese sülle ootamatult suur õnn – kui ta mõisahärrale loa annab oma noore naisega vahepeal mõnusasti aega veeta, saab ta vastu selle, millest kõige rohkem on unistanud – piimamehe koha mõisa meierei juures. Kõik oleks kõige paremas korras, kui ootamatult ei selguks, et ka naine võib miskit tunda, üht või teistviisi mõelda ja lõppude lõpuks ise otsustada, mis talle hea või halb on. Pealegi, nagu üsna pea selgub, pole ka piimamehe koht paradiisi eeskoda ja ega küla suugi lukus püsi… Iga eestlane, kes pisutki kooliharidust nuusutanud, teab, et kirjanik Eduard Vilde oli ja on kõva tegija. Tema näidendid „Pisuhänd“ ja „Tabamata ime“ on ikka ja jälle pildis, olgu siis teleekraanil või mõne lavastaja käe läbi teatrilaval, sest aeg neid ei kuluta. Ikka on naljakas, mõtlemapanev ja eluline. „Mäeküla piimamees“ on meie esimese kutselise kirjaniku poolt küll romaaniks kirjutatud, kuid oma erandliku teemakäsitlusega eelnevatega sama tugevalt filmi ja teatrisse kippunud. See on uus tase Vilde loomingus, sest just selles raamatus saab kriitilisest realismist psühholoogiline kirjandus, mille tegelased oma sisemist häält vaigistada ei suuda, südametunnistusel end piinata lasevad ja oma isekatele tegudele naeruväärseid õigustusi otsivad. Nüüd on kirjanik Andrus Kivirähk talle omase julge huumoriga, samas rahvakirjaniku loomingusse lugupidavalt suhtudes Vilde loo näidendiks kirjutanud nõnda, et kõik, mis selles tõsist, naljakat või mõtlemapanevat on, erilise selgusega tegelaste suhu mahub ja vaatajate silma ja kõrva jõuab. Vilde Kivirähki kastmes – valus ja koomiline, uskumatu, kuid siiski tõsi – tõeliselt raju ja paljastav igatahes!

Kolm õde

komöödia autor Anton Tšehhov lavastaja Ingomar Vihmar Kui kuulus kirjanik Tšehhov 1900. aastal oma uue näidendi „Kolm õde“ esimest lugemisproovi kuulas, siis väga kaua ta vastu ei pidanud. Ja kui kuulus teatrimees Stanislavski pärast proovi lõppu Tšehhovi üles otsis, siis oli too hirmus halvas tujus, nukker ja vihane, sest enda meelest oli ta kirjutanud lõbusa komöödia, aga lugemisel pidasid kõik seda draamaks ja nutsid seda kuulates. Järelikult oli näitemäng arusaamatuks jäänud ja läbi kukkunud, arvas Tšehhov. Nii et juba esimesest proovist alates on selle kuulsa näidendiga miski kamm ja kahvel. Ja ometi on „Kolm õde“ kuulsa autori kõige kuulsam ja kõige rohkem mängitud näidend, mida on lavastanud ja mänginud sajad kuulsad teatrimehed ja -naised. Tegelikult isegi kuulsad robotid. Ja ikka ja alati arutletakse, millest see kuulus näitemäng siis räägib. „Polk tuleb ja polk läheb,“ on ühe kuulsa teatrimehe kuulus ütlus, mida meil siin Eestis ikka tsiteerida armastatakse, kui selle kuulsa näidendi põhisündmusest juttu tuleb. No ja nüüd hakkab kuulus lavastaja Vihmar seda kuulsat näitemängu lavastama. Tegelikult isegi mitu korda, sest kevadel ta lavastab seda Tartus kah. Ja tema ütleb praegu, et: „„Kolm õde“ on näidend kolmest õest ja ühest vennast, kes elavad kuskil Venemaa pärapõrgus ja nende vanemad on surnud ja nad eriti ei viitsi midagi teha. Nad elavad nagu mingis sõjaväeosas või midagi taolist. Üks õde on isegi abielus mingi vana tropiga, kes teda kogu aeg tüütab ja millegipärast kiidab. Ja vend on armunud ja abiellub näidendi jooksul, aga see abielu ei osutu õnnelikuks. Õed muudkui ohkavad ja õhkavad, et tahaks Moskvasse, sest kunagi ammu nad elasid seal, aga ega nad tegelikult sellest midagi ei mäleta ka. Ja millegipärast nad ei lähe sinna tagasi, vaid vinguvad edasi. Ja siis on seal üks Veršinin, kes on ise abielus ja lapsed on tal ka ja puha, aga ta hakkab millegipärast selle abielus õe ümber tiirutama. Ja siis selle noorema õe pärast saab veel lõpus üks kutt surma. Püssiga. Selline lugu siis.“ Aga millegipärast ta seda näitemängu lavastab. Ja ilmselt ei ole ta viimane.  

Lillemüüjatel hakkas külm

muusikaline dokumentaalnostalgia autor Ott Kilusk lavastaja Laura Jaanhold Pärnus Rüütli tänava hotellipoolses otsas, kusagil seal, kus kunagi oli juugendlik teatrihoone, asub  lilleturg, mis igale pärnakale tuttav. Vähemasti nägupidi on tuttavad ka lillede vahelt välja paistvad müüjate lahked näod, sest nemadki on seal olnud justkui alati, kogu aeg, iga päev ja öö. Olnud, et müüa oma kaupa, kuulata ära inimeste muresid ja vaadata ajas muutuvat Pärnut läbi lilledega raamistatud kioskiklaasi. Kuid nemadki muutuvad koos ajaga, sest aeg on halastamatu, ehitades üksteise kõrvale järjest uusi kaubanduskeskusi, milles igaühes oma lillepood, kust möödaminnes vajaliku õiekese kätte saab. Iga päevaga jääb üha vähemaks neid, kes Rüütli tänava lilleturul peatuvad, et lilli osta ja müüjatele paar lahket sõna poetada. Ka linna uusplaneeringus, mis seni veel paberil, me Pärnu lilleturgu enam ei näe… Kõik lõpeb kunagi, sest see on elu paratamatus, kuid miski ei lõpe lõplikult ega kao jäljetult, sest inimesed mäletavad ja peale neid tulevad uued inimesed, kes mäletavad nende mälestusi. Mälestuste mälestused hakkavad elama oma elu, kaugenevad argitõest, ja saavad päriselt tõelisteks, sest kannavad endas miskit suuremat, kui südamesse mahub ja hing välja kannatab. Lavastus põhineb intervjuudel, vestlustel ja artiklitel, mis lähemalt või kaugemalt Pärnu lilleturu saamislugu, sellega seotud inimesi ja ajaga juhtunud lugusid käsitlevad.Lavastuse pealkiri „Lillemüüjatel hakkas külm“ on avavärss Juhan Viidingu luuletusest „Latern“.