Kõik lavastused

Ma teenindasin Inglise kuningat

kahe vaatusega kelnerist miljonäriks autor Bohumil Hrabal lavastaja Laura Jaanhold Tšehhi kirjanduse pööraseim pärl „Ma teenindasin Inglise kuningat“ on külluslikult koomiline ja tohutult traagiline epopöa kelnerist Jan Dítě'st. Eelmise sajandi pöördelisematel kümnenditel Böömimaa restoranides, bordellides, pansionaatides ja koonduslaagrites karjääri tegeva mehe siht on selge ning kuigi ajaloo keeristes kord natside, kord venelaste kätte langevas Tšehhi riigis ei ole just kerge üdini graatsiliseks jäädes vähimagi vääratuseta guljašše ja vaadiõlut lauda kanda, jõuab Dítě oma eesmärgini. Ja sealt veel edasigi, sest kuidas küla koerale, nõnda koer külale, rikkus ei riku meest ja küll küllale liiga ei tee, suutäis soolast on parem kui maotäis magedat, suur tükk ei aja suud lõhki ja töö kiidab tegijat, käsi peseb kätt ja kurja kurjaga ei maksa, koer tunneb koera ja hunt ei murra hunti, häda ei anna häbeneda ja ajab härja kaevu, vagal veel on sügav põhi ja janusel on jalad, suu on südame mõõt ja kellel on suur suu, sellel on lai selg, raha paneb rattad käima ja kuidas käsi teeb, nõnda kael kannab, kes on palju käinud, see on palju näinud, pill tuleb pika ilu peale ja pool muna on parem kui tühi koor ning lõppkokkuvõttes polegi väga vahet, kas sa teenindad Inglise kuningat, Abessiinia keisrit või hoopis omaenese koera ja hobust – peaasi, et uskumatu saaks teoks!Esietendusele 23. oktoobril järgneb sünnipäeva tähistamine Sammassaalis, kus toimub pidulik tervituste, õnnitluste, suupistete ja tervitusjoogiga vastuvõtt ning seejärel aitab sünnipäevale vastavat atmosfääri luua ansambel Lexsoul Dancemachine. Õhtu lõpetab DJ Mr. Jewels. Kõigil, kes soovivad Endla Teatri sünnipäeva tähistada koos endiste ja praeguste endlalastega, on võimalik esietendusele ja peole pääsetähed soetada Piletimaailmast. Rohkem Endla sünnipäevanädala ürituste kohta leiad siit.

Arktilised mängud

surmtõsine komöödia inimeseks olemise ilust autor Leea ja Klaus Klemola lavastaja Ingomar Vihmar Marja-Terttu ja Piano on tagasi! Viimati kohtus Endla publik nendega 11 aasta eest Gröönimaal, kuid nüüd on 75-aastane talveveteran Marja-Terttu Zeppelin põhjamaise grilliputka kinni pannud ja elab Soomes oma keskealise tütre Maura Zeppelini mereäärses kodus. Just siin, Kokkola lahesopis, kus ka detsember on korralik paadisõidukuu, kohtub Marja-Terttu taas Martti Piano Larssoniga – mehega, kelles mitte keegi pole mitte kunagi pettuma pidanud ja kelle peamiselt jotade varjupaigana toiminud äri on arenenud tõeliselt edukaks filmikompaniiks.Leea ja Klaus Klemola Kokkola-triloogia neljas (ja ilmselt viimane) osa „Arktilised mängud“ ongi lugu nende kahe taaskohtumisest, ühest saatuslikust jahiõnnetusest, Šveitserite Vennaskonnast, muusikabisnisesse minekust ning Vili Tiipanaise ja Intijani Mikkola radikaliseerumisest. Aga see on ka lugu edukuse raskest taagast, meeste aust, iseenda saatuse üle otsustamisest, alkoholismist, kliimasoojenemisest, elu kaduvusest ja sellest, milline väljakutse on armastada Soome rahvast. Või siis hoopiski tõsilugu mängust, mis võidab surma ja uurib, mis juhtub põhjamaise identiteediga siis, kui külma enam ei ole.„Leea ja Klaus Klemolal on taaskord õnnestunud kirjutada näidend, mis paneb vaatajad laginal naerma ja samal ajal intensiivselt mõtlema neile mängudele, mida me täiskasvanuna mängime ja sellele, kuidas need erinevad rollid meie liivakastile mõjuvad. Klemolatel on arusaamatu võime teha täiesti pöörast teatrit, mis räägib inimeseks olemisest ja maailmast puudutavamalt kui miski muu, mida on 21. sajandil Tampere lavadel mängitud,“ kirjutas Soome kriitika pärast „Arktiliste mängude“ maailmaesietendust Tampere Teatris 2019. aasta sügisel.

Kolm õde

komöödia autor Anton Tšehhov lavastaja Ingomar Vihmar Kui kuulus kirjanik Tšehhov 1900. aastal oma uue näidendi „Kolm õde“ esimest lugemisproovi kuulas, siis väga kaua ta vastu ei pidanud. Ja kui kuulus teatrimees Stanislavski pärast proovi lõppu Tšehhovi üles otsis, siis oli too hirmus halvas tujus, nukker ja vihane, sest enda meelest oli ta kirjutanud lõbusa komöödia, aga lugemisel pidasid kõik seda draamaks ja nutsid seda kuulates. Järelikult oli näitemäng arusaamatuks jäänud ja läbi kukkunud, arvas Tšehhov. Nii et juba esimesest proovist alates on selle kuulsa näidendiga miski kamm ja kahvel. Ja ometi on „Kolm õde“ kuulsa autori kõige kuulsam ja kõige rohkem mängitud näidend, mida on lavastanud ja mänginud sajad kuulsad teatrimehed ja -naised. Tegelikult isegi kuulsad robotid. Ja ikka ja alati arutletakse, millest see kuulus näitemäng siis räägib. „Polk tuleb ja polk läheb,“ on ühe kuulsa teatrimehe kuulus ütlus, mida meil siin Eestis ikka tsiteerida armastatakse, kui selle kuulsa näidendi põhisündmusest juttu tuleb. No ja nüüd hakkab kuulus lavastaja Vihmar seda kuulsat näitemängu lavastama. Tegelikult isegi mitu korda, sest kevadel ta lavastab seda Tartus kah. Ja tema ütleb praegu, et: „„Kolm õde“ on näidend kolmest õest ja ühest vennast, kes elavad kuskil Venemaa pärapõrgus ja nende vanemad on surnud ja nad eriti ei viitsi midagi teha. Nad elavad nagu mingis sõjaväeosas või midagi taolist. Üks õde on isegi abielus mingi vana tropiga, kes teda kogu aeg tüütab ja millegipärast kiidab. Ja vend on armunud ja abiellub näidendi jooksul, aga see abielu ei osutu õnnelikuks. Õed muudkui ohkavad ja õhkavad, et tahaks Moskvasse, sest kunagi ammu nad elasid seal, aga ega nad tegelikult sellest midagi ei mäleta ka. Ja millegipärast nad ei lähe sinna tagasi, vaid vinguvad edasi. Ja siis on seal üks Veršinin, kes on ise abielus ja lapsed on tal ka ja puha, aga ta hakkab millegipärast selle abielus õe ümber tiirutama. Ja siis selle noorema õe pärast saab veel lõpus üks kutt surma. Püssiga. Selline lugu siis.“ Aga millegipärast ta seda näitemängu lavastab. Ja ilmselt ei ole ta viimane.  

Nagu süldikeeduvesi

kulinaarne düstoopia autor Ott Kilusk lavastaja Kaili Viidas „Nagu süldikeeduvesi“ on eriolukorra ajal valminud algupärand, mille tegevus ei asetu minevikku ega tulevikku. Samas ei ole see ka nüüd ja praegu, vaid meile lähedal, aga mitte siinsamas.Humoorika teksti varjus esitatakse palju küsimusi selle kohta, kuidas see inimeseks olemine siis ikkagi käib. Maailma piiritu olemus on pisikesele inimesele üksinda mõistmiseks hoomamatult suur ja tundmatu. Õnn on see, kui on olemas oma väike kogukondlik kindlus, kuhu saab selle kõige eest varjuda. Omavahelised reeglid on lihtsad: armastada, hoida, märgata, olla toeks, austada. Kuidas hinnata igaühe väärikust, tugevusi ja hoida silm peal teineteise helladel kohtadel hoolimata sellest, milline on parasjagu maailm teisel pool plankaeda või tapeedi taga – see on suur oskus ja kunst. Lavastus on pilguheit ühe väikese kogukonna tegemistele, mis ei sõltu „parema elu“ illusoorsete reklaamloosungitega hiigelkorporatsioonide hävitavast rahaihalusest. Nendel inimestel lihtsalt ei ole raha. Need inimesed ei oma vajadust olla ilmtingimata osa enneolematutest überinnovaatilistest megakultuuriprojektidest. Nad laulavad ise. Neil ei ole tehnikamaailma viimaseid nanotehnoloogilisi multi-kulti-x-vidinaid. Neil pole isegi panni. Aga neil on plastiliini, pooleliitrine purk ja vasktoru. Nad ei söö metroseksuaalsete hipsterite roherestoranides viimse detailini taldrikule triibutatud toortoitu. Peotäiest jahust saab ka söönuks. Ei ole moodsat nutiküüru, gluteenitalumatust ega poreksiat. Aga nad teavad täisväärtusliku elu retsepti. TÄISVÄÄRTUSLIKU ELU RETSEPT Täisväärtusliku elu retsept koos kõigi nippide ja tarkuseteradega pärineb jumal teab milliselt esivanemalt, kes seda omakorda kümneid ja kümneid aastaid valmistas. Pikalt pliidil podisenud elu lõpptulemus on maitserikas ning kogu tekstuur just selline nagu vaja. 1 keskmise suurusega armastus 1 suurem või 2 väiksemat uhkusejalga 2 lootusekoiba 500 g õnne 1 häbi 2 kurbust 3 unistust 10 raevutera huumorit hirmu väga palju vett, õhku ja aega Pane armastus, uhkus, lootus ja õnn umbes 4-5 tunniks külma vette likku. Järgmisel päeval vala vesi ära, puhasta põhiained voolava vee all puhtaks ning aseta potti. Seejärel pane pliidile vaikselt keskmisele kuumusele keema. Kui keetes hakkab eralduma vahtu, siis ole kindlasti vahukulbiga juba valvel – täisväärtusliku elu keetmise esimeses pooles eraldub palju vahtu, mille peab hoolikalt ära korjama, nii jääb lõpptulemusena kallerdis selgem ja ilusam. Pärast vahu eemaldamist, lisa tükeldatud häbi, kooritud kurbus, riivitud unistus, 10 raevutera, supilusikaga huumorit ja näpuotsatäis hirmu. Kui kogu kupatus näeb välja sama sogane ja pulbitsev nagu süldikeeduvesi, võid olla kindel, et valmimas on täisväärtuslik elu. Serveerida sinepi, äädika või mädarõikaga. *Aitäh Sulle, Peeter Kard! Ilma „Kehva aja kokaraamatuta“ poleks seda näidendit sündinud! Tunnustus Feliks Kütt, Ott Kilusk ja Jaanus Mehikas nomineeriti lavastuse „Nagu süldikeeduvesi“ muusikalise kujunduse ja laulude eest Eesti Teatri sõnalavastuste muusikalise kujunduse ja originaalmuusika aastaauhinnale 2021. 

Põrgupõhja uus Wanapagan

ajalikust pimedusest igaviku valguses autor A. H. Tammsaare lavastaja Kaili Viidas Kui inimene tuleb maa peale, hakkab ta õnne otsima. Nii on see kõikides vanades lugudes, muinasjuttudes ja moodsates romaanideski. Inimene ise arvab, et mida rohkem õnne, seda lähemal õndsusele. Õnn on maine, tekitab kõhus sooja tunde ja tirib suu kõrvuni. Nõnda kulgeb inimene selles eksituses elupäevade lõpuni ja läheb põrgu, sest lootis õnne kaudu õndsaks saada. Kui Vanapagan tuleb maa peale, tahab ta õndsaks saada, sest muidu pole ta põrgus õnnelik. Õndsus on aga taeva asi ja selleni jõutakse läbi alandliku meele. Aga kui Vanapagana meele vallutavad viha ja lihahimu, lein ja õrnus, siis saab temast inimene. Tumeda siuna väänleb ümber tema ihu armastus, mis on surmast suurem. Armastus, mis puhkeb õide läbi raevuka sigimise, vägivaldsete surmade ja südamevalu. Aga mida teeb Vanapagan, kes on eksinud ja enam edasi minna ei mõista? Ta läheb algusesse tagasi … Tammsaare viimaseks jäänud romaan kuulutab selgesti ette meie kaasaega – tõejärgset ajastut, milles me juba mõnda aega elame. Maailmas on kohutav hulk sõnu ja nii võib mõnd sündmust või nähtust jutustaja perspektiivist kirjeldada kui positiivset või negatiivset – ja kõigil on õigus. Maailm läheb ikka veel iga päevaga hingetumaks ja lõhkisemaks, kurjad teevad head ja head teevad kurja. Lõppu aga ei tule ja kõik keerleb edasi. Ainus, mida pole, on lunastus!  Etendused suvel 2021 Fortumi katlamajas (Pärnu, Ringi 56).Lavastust toetab Fortum Eesti AS.