Kõik lavastused

Suvekool

draama autor Vaino Vahing lavastaja Ingomar Vihmar See oli läinud aastasaja kolmanda veerandi lõpul, kui ühe mereäärse linnakese teatris esietendus ühe psühhiaatri esimene näidend, mis rääkis Mehest, kes pärast pikka eemalolekut koos Naisega oma isakoju saabub, et seal tiiki kaevata.Inimesed tulid ja vaatasid. Ja kõnelesid pärast maa ja linna, vanade ja noorte vastuolust, jõhkrusest ja skisofreeniast, olmerealismist ja perekonnadraamast.Aastaid hiljem, kui näidend uuesti teatrilavale jõudis, kõneldi teatraalsest uurimusest ja spiel' ist, tõe ja vale, mängu ja tegelikkuse, iroonia ja siiruse hämaratest üleminekutest.Siis läks veel natuke aega mööda ja näidendi lavastas autori sõber, suur kirjandus- ja teatrimees. Kõneldi 60ndate aastate intelligentsi mässust ja vabadusihast, ideaalidest ja nende purunemisest, pungist ja labidast.Nüüd jõuab näidend taas mereäärse linnakese teatrilavale. Miks? Millest see räägib?Lavastaja ütleb, et eelkõige millestki, mille kokkuvõtmiseks on kõige täpsem laenata ühe teise kirjaniku, autori põlvkonnakaaslase, ridu:Armastus on kõige all.Tema kannab isamaja,raskusi, mis eluks vaja.Armastus on kõige all. (Lavastuse tutvustustekstis on tsiteeritud A. H. Tammsaare ja Hando Runneli teoseid ning Ingo Normeti, Kalev Kudu ja Mati Undi lavastuste tutvustusi ja kajastusi.)

Salemi nõiad

draama autor Arthur Miller lavastaja Katrin Pärn (külalisena), Janek Savolainen (Teater Vanemuine)  Ameerikas Massachusettsis asuv Salem on väikene linnake, kuid kired, ebaõiglus ja ahastus on siin kõike muud kui väikesed. Väike ei ole ka siinsete inimeste uhkus ja hulljulgus oma riivatud au kaitsmisel. Pealtnäha lihtne olukord kasvab pimeda kambahüsteeria tagajärjel laviiniks, mille peatamine osutub võimatuks. Toimuv seab kahtluse alla ning pöörab pea peale arusaamad õiglusest ja seadusest, võimust, ustavusest, aususest, armastusest ja süüst. Majad jäävad inimestest tühjaks, lootus kipub ahtaks jääma, igal pool luurab hirm, et järgmisena keegi just sinu peale näpuga näitab, ja see su elu lõpetab. Päike aga tõuseb ikka ja paistab kõigi inimeste peale ühtmoodi ... „Salemi nõiad“ (The Crucible) on ameerika näitekirjaniku Arthur Milleri (1915-2005) 1953. aastal kirjutatud draama, allegooria ja kriitika erinevatel aegadel toimunud „nõiajahtidele“. Näidendi aluseks võetud 1690. aastail Salemis toimunud nõiaprotsessid olidki just nii lootusetud ja hirmutavad nagu nad näidendis paistavad. Ent massihüsteeria ja teistsuguste seisukohtade või eluviiside hukkamõistmine ja sildistamine ei ole inimeste hulgast tänapäevani kuskile kadunud.

M & M ehk Kosjakased

laulumäng kahes vaatuses autor W. O. von Horn / Lydia Koidula / Ingomar Vihmar lavastaja Ingomar Vihmar Lydia Koidula teine näidend „Maret ja Miina ehk kosjakased“ valmis 1870. aastal peatselt pärast „Saaremaa onupoja“ esietendust. Näidendi alusmaterjaliks on Koidula kasutanud Jannseni „Sannumetojas“ ilmunud juttu „Naabre tütred“, mis omakorda on Saksa pastori W. O. von Horni jutu „Die Nachbarstöchter“ tõlge. Koidula kohandas teose sisu Eesti oludele ning täiendas seda terava kriitikaga kaasaja elu aadressil. Lavastaja Ingomar Vihmar astub sammukese edasi ja uurib, kuidas see igihaljas lugu tänast teatrikülastajat võiks kõnetada. 

Ükskord ühes paigas

kogupere lastekas autor Vladislav Koržets lavastaja Kaili Viidas Ükskord ühes paigas oli. Oot! Võib olla hoopis kakskord kahes paigas… See oli ammu! Ei, ikka väääääga ammu! Või hoopis tulevikus!? Igal juhul ühes korteris ja teisel juhul ikka majas. Aga võibolla hoopis õues. See oli üks isevärki perekond: Isa, Ema, Vanaisa ja Vanaema. Nad oleksid täiesti tavalised, kui maailmas oleks olemas tavalisi asju. Nad oleks väga erilised, kui maailmas oleks miskit erilist. Kuidagi, mingil kummalisel viisil, arvatakse, et inimesed saavad kunagi suureks. Väikestest poistest saavad tõsised isad ja väikestest tüdrukutest asjalikud emad. Ja korralikku nalja siis enam nagu justkui ei saakski! See on muidugi täielik jama! Inimene võib elada saja aastaseks ja kasvada kolme meetri pikkuseks, aga lapseks jääb ta ikka! Isegi kui Isa saab tähtsa töökoha ja Ema unistab kallitest lõhnaõlidest, jätkub neil aega väikeseks viguriks. Jälle jama! Ikka suurteks lapsikuteks vaidlusteks, pöörasteks mängudeks, kraaplemisteks ja muidugi lollusteks! Ja lahendama peavad seda muidugi Vanaema ja Vanaisa – nemad on ju vanemad ja targemad. Aga kas ikka on? Kas aeg-ajalt ei tule välja, et Vanaema käitub nagu väike plikatirts ja Vanaisa jällegi nagu üks üleannetu poisiklutt? Kes on siis suur ja kes on väike? Kes peaks kelle sõna kuulama? Ja kas pole mitte nii, et vahest on väiksemad targemad kui suuremad? Isa ajas teetassi ümber. Ema lõi teda saiapätsiga. Isa sikutas ema juustest. Ema hammustas isa kõrva. Isa viskas ema kokaraamatuga. Ema jooksis vanaemale kaebama. Vanaema sai kurjaks ning ei lubanudki isal-emal õhtul televiisorist armastusfilmi vaadata. Vot nii!

Nukumaja

draama autor Henrik Ibsen lavastaja Laura Jaanhold Torvald Helmeril on hea elu. Ei, isegi rohkem. Ilus elu? Ei … veel, paremini, rohkem! Torvald Helmeri elu on ideaalne. Just nii. Ideaalne! Ja ta on kõik selle ise rajanud. Ta on vaeva näinud. Pingutanud, et jõuda tänasesse päeva, kus ta saab öelda: minu elu on ideaalne. Sest Torvald ja Nora Helmer on paar, kellel on olemas „see miski” – tore abielu, armsad lapsed, hubane kodu. Nagu ütleb Torvald – Nora on ilus. Ja nagu nendib Nora – Torvaldil on hea töö, ta sai just ametikõrgendust. Kohe-kohe on nemad ja nende kolm last sisenemas uue heaolu ja külluse ajajärku. Torvald Helmer on rahul. Jõulud tulevad. Kuusk on suur ja ilus, ootab ehteid. Noral on kingid valmis ostetud. Enam paremaks minna ei saa! Ja just siis – saab! Astub sisse üks vana sõber ja siis ka teine. Ongi veel parem! Veel mõnusam! Veel ideaalsem! Mis saakski olla toredam kui ühises jõulumeeleolus häid aegu meenutada ja uusi mälestusi luua! Küllus! Ilu! Rõõm! Ja just siis – aga.Norra dramaturgiaklassiku Henrik Ibseni 1879. aastal valminud näidend „Nukumaja” kujunes murranguliseks punktiks teatriajaloos. Tavaliselt koduseinte vahele jäävat vaimset vägivalda oli Ibsen lahanud enneolematu julguse ja avameelsusega. Näidendi ilmumisega kaasnenud üleeuroopaline poleemika sundis Ibsenit näiteks Saksamaa esmalavastuse jaoks kirjutama alternatiivse, sakslaste tollasele moraalitunnetusele sobivama lõpu. Praegu ei kasuta seda muidugi enam keegi. Aga üks on kindel – juba 145 aastat on „Nukumaja” püsinud maailma teatrite mängukavades. Endlas jõuab see maailma dramaturgia tippteos täpselt 110-aastase pausi järel lavale teist korda.

Üle noatera

tragikomöödia autor Thornton Wilder lavastaja Tiit Palu (Teater Vanemuine) Kuidas sinu perekond majanduskriisi üle elab?Aga veeuputuse? Või jääaja?Sõja? See lugu, mida te täna kogete, saab alguse ühes kenas ja mugavas eeslinnamajakeses, kus oma täiuslikku elu elavad härra ja proua Antrobus, nende kaks last ja teenijanna. Käes on augusti keskpaik ning on aasta kõige külmem päev. Koerad külmuvad kõnnitee külge kinni, toit on otsas ja hiiglaslik jääliustik liigub Antrobuste kauni kodu poole. Kogu maailm on pahupidi ja tundub, et lõpp on lähedal. Kuid härra ja proua Antrobus ei lase sellisel pisikesel ebameeldivusel oma õnne segada, sest nemad saavad alati hakkama. On alati saanud. Oma viie tuhande aastase abielu jooksul on Antrobused silmitsi seisnud nii veeuputuste, võrgutamiste, sõdade, majanduskriiside kui katkudega ja ikka ja alati pääsenud. Kuidas? Üle noatera. Thornton Wilderi Pulitzeri draamapreemia võitnud tragikomöödia „Üle noatera“ on ajatu allegooria inimkonna vastupidavusest, relvitukstegevast optimismist ning oskusest kohaneda, ellu jääda ja selle kõige käigus ka enese üle naerda.

Richard III tagasitulek kell 9.24 saabuva rongiga

komöödia autor Gilles Dyrek (koostöös Éric Bu'ga) lavastaja Ingomar Vihmar Prantsuse näitleja ja näitekirjaniku Gilles Dyreki „Richard III tagasitulek kell 9.24 saabuva rongiga“ on pöörane komöödia sellest, kuidas oma perekonnaga ära leppida. Näidendi maailmaesietendus toimus 2022. aastal Avignoni festivalil ning oli 2023. aastal Prantsuse teatriauhindadel nomineeritud parima komöödia kategoorias. „Kokkuvõtteks on ainult kaks viisi suremiseks: kas rahus iseendaga, see tähendab teistega, või sõjajalal kõigiga, see tähendab iseendaga,“ on tarkus, mille pensionile jäänud endine edukas poliitnõustaja Pierre- Henri ühelt kohtumiselt üles korjab. Nüüd, elu lõpul, on ta otsustanud selle tarkuse järgi toimida ning iseendaga – see tähendab oma perekonnaga – rahu teha. Perekondlikust puhkusenädalast vanas maamajas saab aga tormiline rännak läbi peresuhete, eluvalede ning teatritõe, viies Pierre-Henri palju kaugemale, kui ta oleks osanud oodata. Või nagu ütleb üks tegelastest: „Teatris on kõik tõsi. Teater võib olla puhas vale, aga see vale muutub tõeks, sest kõik on valmis uskuma, mida meile jutustatakse. Kõik on tõsi, isegi kui mitte miski pole tõsi. Ja elus on vastupidi: ühel päeval sa avastad, et kõik, mida sa tõeks pidasid, oli vale, ja kõik vajub kokku … Üksainus asi on vale ja mitte miski ei ole enam tõsi.“ 

Lillemüüjatel hakkas külm

muusikaline dokumentaalnostalgia autor Ott Kilusk ja Laura Jaanhold lavastaja Laura Jaanhold Keset Pärnu linna, üsna sealsamas, kus kunagi kuulutati välja Eesti Vabariik, seisab Pärnu lilleturg – kimp kioskeid, kust juba mitu põlvkonda pärnakaid on saanud ööpäevaringselt hankida lilli, millega edastada oma kõige kaunemaid soove, anuda andestust või avaldada austust. „Lillemüüjatel hakkas külm“ on mälestustel ja intervjuudel põhinev eluline lugu lilleärist Pärnus, selle muutumisest kõrvu ühiskonna ja elukorraldusega. Me vaatame lillede taha – sellesse, mida lillemüüjad näevad ja mõtlevad. Oleme proovinud kujutleda, millest nad unistavad - kui lillemüüja hing laulaks, siis millised oleks sõnad ja viis? Või nagu ütleb lavastaja Laura Jaanhold: „Me käsitleme seda lilleturgu kui artefakti, mida kultuurilooliselt ehk kõrgele pjedestaalile ei tõsteta, aga meie tõstame. Sest see on midagi, mis annab näo ühele kultuurile ja ajale. Me paneme Pärnu lilleturu teatri keskkonda ja puhastame ta välja tema tavalisest miljööst. Ja mulle tundub, et see, mis sealt paistab, on huvitav."Lavastuse pealkiri „Lillemüüjatel hakkas külm“ on avavärss Juhan Viidingu luuletusest „Latern“.

Rocco ja tema vennad

üks perekond, viis venda ja lahendamatu konflikt autor Luchino Visconti di Modrone, Vasco Pratolini, Enrico Medioli, Giovanna Cecchi, Massimo Franciosa ja Pasquale Festa Campanile lavastaja Kaili Viidas „Rocco ja tema vennad“ on võimas ja suurejooneline lugu neile, kes otsivad teatrist kirge, keerulisi suhteid, pingelisi olukordi, armastust, vihkamist, andestamist ja… poksi. Pärast oma mehe surma otsustab lesestunud Rosaria koos oma viie pojaga alustada uut elu Põhja-Itaalias. Lihtsad ja siirad, elus kogenematud maapoisid, kes on kasvanud ema võimuka ja kiivalt armastava käe all, satuvad Teise Maailmasõja järgsesse tööstuslikku Milanosse. See on ahvatlusi täis suurlinn, mis ei uinu kunagi. Pimedates urgastes, kus raske päevatööga teenitud raha kaob ühe hetkega, mängib kuratlik džäss. Tänavatel lokkab kuritegevus ja prostitutsioon samaväärselt elujanu ja õnneihalusega. Kõige populaarsemaks spordialaks on poks, mis tõotab kiiret läbilööki ja raha. Paraku ei kontrolli inimesed oma saatusi ise, vaid lasevad end juhtida armastuse pimestaval jõul. Katoliiklikult kasinas perekonnas kasvanud poisid on sunnitud valima uute ja vanade väärtuste vahel, mis paneb proovile nende iseloomude varjatud küljed, au ja emaarmastuse. Lahendamatust olukorrast väljumiseks on kaks teed: alla anda ja lasta end lõplikusse pimedusse neelata või väljuda sellest kui pühak. Pühakud ei sünni aga ohvriteta. Lavastus põhineb Itaalia režissööri Luchino Visconti 1960. aastal valminud ja paljude auhindadega pärjatud filmil „Rocco e i suoi fratelli“. Laval toimuvad poksistseenid aitavad näitlejatel selgeks õppida Spordiklubi MMAces kogenud treenerid, kes teevad ka ise lavastuses rollid.

Tõde ja õigus V

teater autor A. H. Tammsaare lavastaja Ingomar Vihmar „Kes see tuli seal, kas oma või võõras?”Tulija võpatas kogu kehast.„Oleks ikka nagu oma,“ vastas ta veidikese aja pärast kõhklevalt.„Aga häälest ei tunne,“ arvas vanamees pimedusest. „Tuttav nagu oleks, aga…“ „Ega vist tunne küll,“ lausus tulija, „ pole ju ammugi kuulnud.“ Nüüd valitses pilkases pimeduses tükk aega vaikus. Siis liigutas vanamees end asemel, nii et säng nagises, ja küsis ebakindlalt, isegi nagu pisut ärevalt:„Oled õige sina, Indrek, või?“Lavastaja Ingomar Vihmar: „Mulle tundub, et pannes oma teose pealkirjaks „Tõde ja õigus“ ei mõelnud Tammsaare seda üleliia tõsiselt, vaid selles on parasjagu irooniat. Ta aimas, et mitte tõde ja õigust ei otsi ega vaja inimene, vaid kaastunnet ja armastust. Ajades taga oma õigust ja otsides tõde, võitlevad teose tegelased maaga, jumalaga, ühiskonnaga, iseenda ja teistega, nii et viiendaks osaks ongi kõigil sellest võitlusest toss väljas ja ei jää lihtsalt muud üle kui alistuda. Andestada endale ja teistele. Kui neid „teisi“ tegelikult üldse olemas on. Kui loobuda võitlusest ja sõlmida rahu endaga, sõlmid rahu ka nende „teistega“ ja maa peale saabub rahu! Tegelikult võiks selle loo pealkirjaks olla hoopis „Andestus ja alistumine“ või „Armastus ja kaastunne“ või miks mitte „Armastus ja surm“, aga olen siis pealegi irooniline ja panen lavastuse pealkirjaks ikkagi „Tõde ja õigus“, kuigi ta ei räägi tegelikult ei tõest ega õigusest, pigem elust ja armastusest.On see ka üldse kaasaegne lugu? Loomulikult mitte, tänapäeva inimene ju ei võitle! (See oli iroonia.)”

Kurjus

retk vägivalla südamesse autor Jan Guillou lavastaja Laura Jaanhold 1950ndate aastate Rootsi. Stockholm. Erik Ponti on 14. Talle meeldib Elvis Presley, vendade Grimmide muinasjutud (kodus keelatud) ja ujumine.Küsimusi, mis talle olulised on:Kuidas mitte iga päev papsilt peksa saada? Kui peks on kindel, siis kuidas see võimalikult väärikalt ära kannatada? Või ehk oleks strateegiliselt targem end alguses ikkagi natuke peksta lasta, et hilisemat rängemat tampimist vältida?Stjärnsbergi internaatkool. Pierre Tanguy on samuti 14. Talle ei meeldi sport, aga meeldib lugeda. Erik on tema uus toakaaslane.Küsimusi, mis neile olulised on:Kuidas mõnitavatele gümnakatele mitte peksa anda? Kui ikkagi peab peksma, siis kuhu ja kuidas lüüa, et vähemalt tulevikus enam peksma ei peaks? Mida peksmise ajaks selga panna, et kaklus võimalikult sujuvalt läheks? Või ehk on võimalik hoopis vägivallatu vastupanu, nagu Gandhil?Tänaseks on Jan Guillou 1981. aastal ilmunud poolautobiograafilist noorteromaani „Kurjus“ lugenud miljonid rootslased ning seda peetakse üheks mõjukaimaks vägivallavastaseks teoseks. Romaani põhjal 2003. aastal valminud linateos kandideeris parima võõrkeelse filmi Oscarile ning teosest loodud teatrilavastusi on suure menuga mängitud nii Rootsis, teistes Põhjamaades kui mujal maailmas. Eestis ilmus romaan 2001. aastal ning jõuab nüüd esmakordselt ka meie lavale. -----------------------------------------------------------------------------------------TUNNUSTUS - Eesti teatri aastaauhinnad 2024Laureaat - Salme Reegi nimeline lasteteatri auhind Laura Jaanhold ja Illimar Vihmar – «Kurjus»: vägivallaringi ja selle katkestamise võimalikkuse mitmekülgne käsitlus nii sisu kui ka vormi tasandil.Nominent - Sõnalavastuste eriauhind Laura Jaanhold – laia teemahaardega ja ärksalt ühiskonnaeluga suhestuvad lavastused „25 °C ja päike“ ning „Kurjus“ . ----------------------------------------------------------------------------------------- Vestlusring noortele  Meil on hea meel teada anda, et ka sel hooajal toimuvad toetavad vestlusringid noortele, mida viib läbi kliiniline psühholoog Elen Kihl.  Kasulikus vestlusringis jagab kliiniline psühholoog praktilisi teadmisi ja oskusi, kuidas toime tulla oma tugevate tunnetega ning arutletakse füüsilise ja vaimse vägivalla olemuse üle. Vestlusringid toimuvad 23. jaanuaril, 5. veebruaril ja 8. mail  pärast „Kurjus“ etendust Endla Teatri Ärklisaalis. Kuna saalis on piiratud arv kohti, siis palume vestlusringis osalemiseks huvilistel end eelnevalt registreerida meiliaadressil info@endla.ee (kirja panna osaleda soovijate hulk). Üritus on kõigile soovijaile tasuta!-----------------------------------------------------------------------------------------Tundliku teema hoiatus: lähisuhtevägivald, vaimne ja füüsiline vägivald, kiusamine.Lavastus räägib vägivallast ja vägivalda kirjeldatakse detailselt. Lavastus võib vaatajais tekitada tugevaid emotsioone ning vajab täiskasvanu selgitust. Lapsevanematele ja teistele soovijatele on saadaval tasuta abimaterjalid, mis aitavad suunata täiskasvanu ja lapse vahelist arutelu lavastuses püstitatud küsimuste üle.

Langev täht

romantiline draama autor Steven  Dietz lavastaja Enn Keerd Steven Dietzi „Langev täht” on kibemagusa huumoriga pikitud romantiline draama kahe endise armastaja ootamatust ja elumuutvast taaskohtumisest ühe lummemattunud lennujaama ootesaalis.Autor Steven Dietz räägib oma näidendist nii: „Kui ma noor olin, rääkisid inimesed mulle oma unistustest – kõikidest nendest vägevatest asjadest, mida nad elu jooksul teha kavatsevad. Paljusid neist inimestest pole ma hiljem enam kohanud. Aga märkimisväärne on see, et minu peas käivad nad oma kunagiste unistustega endiselt kokku: ma ei kavatsegi lasta neil kõigele, mida nad teha lubasid, käega lüüa. Ja seda hoolimata määramata hulgast soovidest, mis minu elus täitumata jäid.Me elame „virtuaalsete jällenägemiste“ ajastul – tehnoloogia abil hoitakse meid „ühenduses“ möödaniku, meie isikliku ajaloo ja noorusega. „Langevas tähes” tahtsin ma kirjutada mitte-virtuaalsest taaskohtumisest. Sellest tõelisest ja ebamäärasest olukorrast, kus inimene seisabki sinu ees ja sul pole enam kuskile taganeda. Ja kes see inimene on? Keegi sinu minevikust. Keegi, kes teab sinu saladust. Sest kunagi kuulus talle sinu süda. Toona, tol ajal, kui sa veel kinkisid oma südant nii valmilt, täielikult ja rumalalt, tundis ta sind läbi ja lõhki. Ja neil aeglastel laiskadel hommikutel kuskil jahedates üüritubades või ammuilma tegevuse lõpetanud kohvikute küünlavalges vaikuses rääkisid sa talle kindlasti mis uskumatuid asju sa elu jooksul korda kavatsed saata. Kõik oma julgeimad plaanid laotasid sa pidulikult tema ette ... Ja miks ka mitte? Sa olid ju noor ja armunud – sinu särava tuleviku ääretus avaruses polnud ometi miskit, mis sind takistada oleks võinud. Me kipume minevikku vaatama läbi huumoriprisma ja selleks on omajagu põhjust. Oh, kuidas me riides käisime, millised soengud meil olid, mis muusikat me kuulasime! Jeerum, mida me küll mõtlesime?! Kui meil vähegi veab, siis suudame kriipiva kahetsuse matta nostalgilise naeru alla, et rahulikult oma igapäevaeluga edasi minna. Ja siis näeme me tema nägu. Tema, kes teab meist rohkemat kui vaja. Tema, kes teab täpselt, kui kaugel või lähedal on meie elatav elu meie kunagiste unistuste elust. Selliseid jällenägemisi – päriselt, näost näkku – saadavad tihti naer, lõõpimine, meenutused ja alkohol. Nii läheb ka selles näidendis, mida sa peagi koged."

Mäeküla piimamees

valusalt koomiline draama autor Andrus Kivirähk Eduard Vilde romaani ainetel lavastaja Aare Toikka (VAT Teater) Kui Tõnu Prillupi naine loojakarja läheb, pole sellest suuremat lugu, sest kadunukese noorem ja üsna kenake õde saadetakse uueks perenaiseks ja lastekantseldajaks. Prillupi uus küljeluu on aga lausa nii magus mari, et mõisahärrale endale silma jääb. Nõnda kukub seni üsna kehval järjel mehikese sülle ootamatult suur õnn – kui ta mõisahärrale loa annab oma noore naisega vahepeal mõnusasti aega veeta, saab ta vastu selle, millest kõige rohkem on unistanud – piimamehe koha mõisa meierei juures. Kõik oleks kõige paremas korras, kui ootamatult ei selguks, et ka naine võib miskit tunda, üht või teistviisi mõelda ja lõppude lõpuks ise otsustada, mis talle hea või halb on. Pealegi, nagu üsna pea selgub, pole ka piimamehe koht paradiisi eeskoda ja ega küla suugi lukus püsi… Iga eestlane, kes pisutki kooliharidust nuusutanud, teab, et kirjanik Eduard Vilde oli ja on kõva tegija. Tema näidendid „Pisuhänd“ ja „Tabamata ime“ on ikka ja jälle pildis, olgu siis teleekraanil või mõne lavastaja käe läbi teatrilaval, sest aeg neid ei kuluta. Ikka on naljakas, mõtlemapanev ja eluline. „Mäeküla piimamees“ on meie esimese kutselise kirjaniku poolt küll romaaniks kirjutatud, kuid oma erandliku teemakäsitlusega eelnevatega sama tugevalt filmi ja teatrisse kippunud. See on uus tase Vilde loomingus, sest just selles raamatus saab kriitilisest realismist psühholoogiline kirjandus, mille tegelased oma sisemist häält vaigistada ei suuda, südametunnistusel end piinata lasevad ja oma isekatele tegudele naeruväärseid õigustusi otsivad. Nüüd on kirjanik Andrus Kivirähk talle omase julge huumoriga, samas rahvakirjaniku loomingusse lugupidavalt suhtudes Vilde loo näidendiks kirjutanud nõnda, et kõik, mis selles tõsist, naljakat või mõtlemapanevat on, erilise selgusega tegelaste suhu mahub ja vaatajate silma ja kõrva jõuab. Vilde Kivirähki kastmes – valus ja koomiline, uskumatu, kuid siiski tõsi – tõeliselt raju ja paljastav igatahes!

Mullingari kandis

romantiline draama autor John Patrick Shanley lavastaja Madis Kalmet Kaugel keset Iirimaad, seal kusagil Mullingari kandis, elavad Rosemary ja Anthony – kaks keskeale lähenevat endassetõmbunud üksiklast. Nende kodutalud, vanad karjafarmid, asuvad nii tihedalt kõrvuti koos, et ühe kuurist on kuulda, kui teise köögis veekann vilistama hakkab. Ja ometi on just need talud, karjatarad ja perekondadevaheline vaen kaht naabrit lapsepõlvest saati eraldanud. Nii võib esmapilgul tunduda, et Rosemary ei arva Anthonyst suurt midagi, kuigi tegelikult on ta juba aastaid oodanud, et häbelik mees oma kummalisest tardumusest ärkaks ja kodusest karjamaasiilust enamat märkaks. Kui Anthony vanaldane isa ühel päeval mõista annab, et plaanib kodutalu veidrikust poja asemel kaugele sugulasele pärandada, asub Rosemary tegutsema ning ka Anthony avastab tasahilju, et tema õnne võti võib olla just visa ja kangekaelse Rosemary käes.

25 °C ja päike

tükk suve lavastaja Laura Jaanhold Tahaks midagi head. Tahaks, et oleks see tunne, mis suvel on mõnikord. Et oleks nalja ja tempot ja ilusaid hetki. Higi, rõõm, loodus, vabadus. Muusika. Valged ööd. Sumedad. Päike. Nii kuum, et põletab. Ja samas nii pehme. Paitav. Soe. Lõpuks ometi soe. Lõpuks ometi valge. Lavastus „25 °C ja päike“ sündis soovist, et oleks olemas koht, kus kestaks igavene suvi. Dramaturg Paul Piik intervjueeris erinevast soost ja vanusest Eesti inimesi ja uuris, millised hetked, tunded ja pildid seoses suvega südame kiiremini lööma panevad. Saime teada. Ja nüüd on need laval. Naabrite tüli niitmise pärast? Olemas. Ilus hetk? Olemas. Mitu korda. Autoga Pärnusse sõitmine, Karl Madise kasett taustal mängimas? Olemas. Ja rohkemgi veel. See on mänguline ja humoorikas lavastus aastaajast, mida eestlased kõige rohkem ootavad ja igatsevad. Millal külastada Eestit? Suvel. Millal külastada Pärnut? Kindlasti suvel. Pärnus on nüüd kaksteist kuud suvi – kolm kuud õues ja üheksa teatris. „25 °C ja päike“ ongi suvi.

Tipp ja Täpp

muusikaline lastelavastus autor Uno Leies lavastaja Kaili Viidas Legendaarsed telenukud Tipp ja Täpp on Endla Teatri lastelavastuses täies elusuuruses vahvad ja lõbusad tegelased, kelle päevad mööduvad mängides ja uusi asju välja mõeldes. Nad armastavad oma sõpru aidata ja vahest neile ka vingerpusse mängida. Sõpru on Tipil ja Täpil aga tõesti palju: Karu-Ott, Varblane, lõbusad jänkupoisid ja veel mitmedki tegelased, kes rõõmsa nukupaari toimetustes rõõmuga kaasa löövad. Mängides ja leiutades kipub aga tihti sassi minema – mis juhtub mängult ja mis päriselt? Kas maha istutatud kommist kasvab tõesti kommipuu? Kas tõesti võib koduõuelt kosmosesse startida ja pappkastist lumemasina ehitada? On sellega nagu on, aga üks on kindel – kõige rohkem armastavad Tipp ja Täpp kommi süüa ja selle juurde oma lemmiklaulu laulda: Täna sööme komme, homme sööme komme, komme sööme üle-üle-ülehomme… Lastelavastuses kõlavaid hoogsaid ja meeldejäävaid laule on võimalik kuulata Spotifys.

Linda Vista

komöödia ühe mehe ümbersünnist autor Tracy Letts lavastaja Andres Noormets (Ugala Teater) „Haara kinni igast õnnehetkest, mis sul on, sest sa ei tea, kuidas su elu edasi läheb.“ Viiekümneaastasel mehel on kõige rohkem öelda, aga mitte keegi ei taha teda kuulata. Nii on ka Rattaga. Ta on viiekümnene ja teab täpselt, kuidas asjad on. Ja kõige paremini need parasjagu ei tundu. Tema abielu on läbi. Tema töö on mõttetu. Talle ei meeldi väga paljud asjad ja paljud neist asjadest on sellised, mis teistele inimestele meeldivad. Võib isegi tunduda, et Ratta parimad aastad on seljataga. Aga siis muutub kõik. Eksnaise garaažist oma korterisse kolimisega algab Ratta enese-taasleidmise-teekond. Ja üsna ruttu saab selgeks, et katse lepitada mees, kelleks sa oled saanud, mehega, kes sa tahad olla, on keeruline ja samas ka naljakas.

Norman Vallutaja

inglise komöödia autor Alan Ayckbourn lavastaja Ingomar Vihmar On sume suveõhtu ühes Inglismaa maamajas. Annie, kes tüdinuna voodihaige ema hoolitsemisest ja sellest, et naabruses elav lihtsameelne loomaarst Tom ei taipa vastata tema lähenemiskatsetele, on otsustanud veeta nädalavahetuse kusagil üksildases hotellitoas. Mitte üksi, nagu peagi välja tuleb, vaid väikese seiklusena oma õemehe Normaniga. Tema vend Reg ja vennanaine Sarah on lubanud tulla seniks ema hooldama ja kõik näib kulgevat plaanipäraselt. Ootamatult ilmub kohale aga Norman ise, keerates pea peale hästi varjatud plaanid ja ülejäänud seltskonna meelehärmiks kavatseb osa võtta ka kõikidest ühistest hommiku- lõuna- ja õhtusöökidest, mis sel nädalavahetusel aset leiavad. Norman on kohutavate maneeridega, ettearvamatu käitumisega, järjepidevalt teiste tuju rikkuv tegelane, kelle terava keele eest ei pääse keegi. Teda oleks lihtne vihata, kuid Normanil on miski, mida pole teistel meestel selles seltskonnas – see on seletamatu, ligitõmbav mõju naistele, mis paneb tuhmuma mõistuse hääle ja kutsub ennastunustavalt anduma. Asi ei lähe sugugi lihtsamaks, kui kohale saabub Normani abikaasa Ruth, kes vaatamata viletsale silmanägemisele näib suurepäraselt märkavat teiste vigu ja on solvamiskunstis ehk osavamgi, kui Norman ise… TUNNUSTUSENDLA PUBLIKULEMMIK 2023!

Kolm õde

komöödia autor Anton Tšehhov lavastaja Ingomar Vihmar Kui kuulus kirjanik Tšehhov 1900. aastal oma uue näidendi „Kolm õde“ esimest lugemisproovi kuulas, siis väga kaua ta vastu ei pidanud. Ja kui kuulus teatrimees Stanislavski pärast proovi lõppu Tšehhovi üles otsis, siis oli too hirmus halvas tujus, nukker ja vihane, sest enda meelest oli ta kirjutanud lõbusa komöödia, aga lugemisel pidasid kõik seda draamaks ja nutsid seda kuulates. Järelikult oli näitemäng arusaamatuks jäänud ja läbi kukkunud, arvas Tšehhov. Nii et juba esimesest proovist alates on selle kuulsa näidendiga miski kamm ja kahvel. Ja ometi on „Kolm õde“ kuulsa autori kõige kuulsam ja kõige rohkem mängitud näidend, mida on lavastanud ja mänginud sajad kuulsad teatrimehed ja -naised. Tegelikult isegi kuulsad robotid. Ja ikka ja alati arutletakse, millest see kuulus näitemäng siis räägib. „Polk tuleb ja polk läheb,“ on ühe kuulsa teatrimehe kuulus ütlus, mida meil siin Eestis ikka tsiteerida armastatakse, kui selle kuulsa näidendi põhisündmusest juttu tuleb. No ja nüüd hakkab kuulus lavastaja Vihmar seda kuulsat näitemängu lavastama. Tegelikult isegi mitu korda, sest kevadel ta lavastab seda Tartus kah. Ja tema ütleb praegu, et: „„Kolm õde“ on näidend kolmest õest ja ühest vennast, kes elavad kuskil Venemaa pärapõrgus ja nende vanemad on surnud ja nad eriti ei viitsi midagi teha. Nad elavad nagu mingis sõjaväeosas või midagi taolist. Üks õde on isegi abielus mingi vana tropiga, kes teda kogu aeg tüütab ja millegipärast kiidab. Ja vend on armunud ja abiellub näidendi jooksul, aga see abielu ei osutu õnnelikuks. Õed muudkui ohkavad ja õhkavad, et tahaks Moskvasse, sest kunagi ammu nad elasid seal, aga ega nad tegelikult sellest midagi ei mäleta ka. Ja millegipärast nad ei lähe sinna tagasi, vaid vinguvad edasi. Ja siis on seal üks Veršinin, kes on ise abielus ja lapsed on tal ka ja puha, aga ta hakkab millegipärast selle abielus õe ümber tiirutama. Ja siis selle noorema õe pärast saab veel lõpus üks kutt surma. Püssiga. Selline lugu siis.“ Aga millegipärast ta seda näitemängu lavastab. Ja ilmselt ei ole ta viimane.  

Testosteroon

hormonaalne komöödia autor Andrzej Saramonowicz lavastaja Enn Keerd Poolas tohutu publikumenu osaliseks saanud komöödia räägib peost, mis järgneb luhtunud pulmatseremooniale ning kus altari ees mahajäetud õnnetut peigmeest toetavad kuus täiesti erineva tausta ja iseloomuga meest. Nende koosistumine kujuneb toostide, kakluste, diskussioonide, šokeerivate avastuste ja ootamatute südantpuistamiste seeriaks. Lõpuks leiab seltskond, et mees olla pole sugugi kerge. Eriti veel kui otsida vastust küsimusele, mis inimesi lõpuks suhtemaailmas juhib – mõistus, tunded või ... hoopiski bioloogia?

Julia, Julia!

teekond päikesesse autor Jari Juutinen lavastaja Laura Jaanhold “Me näeme pinda, millel lamab õudus,kuid tõelist pinda, millest õudus võrsus,me nõnda selgelt näha veel ei või.”(W. Shakespeare “Romeo ja Julia”) 90ndad.Kitsikus.Hingekitsikus.Ruumikitsikus.Rahakitsikus.Midagi on, aga samas on see kohe otsas.Maailm avardub. Vabaneb.Aga ainult mingil määral.Sest jah, kitsikus.  Aga 14-aastane Porvoo-Julia ei hooli kitsikustest, tema unistused ei erine Verona-Julia omadest. Jah, neid kaht lahutavad sajandid, aga kui Shakespeare on meile midagi eriti ihaldusväärseks teinud, siis on see tuld täis armastuslugu, mille traagiline lõpp ülendab meid kõiki. Nii ootabki Porvoo-Julia, et keegi sosistaks talle kõrva: “ [---] sa teed kirkaks öö…”. Ootab, et üks Porvoo-Romeo viiks ta ära vanematekodu kitsikusest ja kui neil olekski muresid, siis oleks needki värsis (ja seetõttu ikka kuidagi helged), nad armastaks palavalt, ühel päeval sünniks lapsed, Julial oleks rinnad nagu Pamela Andersonil (kas või imetamise ajaks), neil oleks oma maja, mõnikord peaks laenama, aga muidu saaks ehk reisilegi minna, soojale maale, äkki Itaaliasse, vaataks korra Veronasse, kümne aasta jooksul korra ju võiks. Puhata. Inimene võib ju unistada. 20 aasta pärast ongi Julial see kõik. Romeo. Või noh, Raimo. Lapsed. 6 ja 8. Väike punane maja. Liivakast. Aed. Aga ühel ööl võtab Julia jahipüssi ja tapab oma mehe ära. Ja siis oma lapsed. Ja siis poeb ta oma Raimo kaissu ja tapab ka enda. Miks?- - -Põhjanaabrite näitekirjaniku ja lavastaja Jari Juutineni näidend “Julia, Julia!” seob kokku 2004. aastal Porvoos juhtunu ja Shakespeare’i õnnetu armastusloo Romeost ja Juliast. Materjali tõukepunktiks on lama-aastate* lõpul Soome ühiskonda vapustanud tragöödia: neljaliikmelise pere surm Soome väikelinnas. Näidendit on lisaks kodumaale varem lavastatud ka Prantsusmaal ja Gruusias.*lama - 1990. aastate Soome majanduskriis.

Juulikuu lumi

teater lavastaja Juhan Ulfsak (külalisena) Lavastus on inspireeritud Quentin Dupieux’ filmist Yannick (2023) Saabume teatrisse ja ootame õhtuselt lavastuselt meelekosutust. Näitlejad annavad parima. Nad proovivad oma mänguga puudutada hingekeeli ja vastata tähtsatele küsimustele. Aga tunneme, et see lavastus ei kõnele siiski piisavalt olulisest piisavalt hästi. Me otsustame sekkuda sündmuste käiku. Rulluvad lahti juhtumised, millel on tagajärjed kõigile: tõsised ähvardused ja sõbralikud vestlused, kriitiline nüanss ja naljakad episoodid, isiklikud pihtimused ja avalikud sõnavõtud. Juhan Ulfsaki debüütlavastus Endla Teatris kombineerib komöödia draamaga. Senistes lavastustes on Ulfsak loonud laval atmosfääre, milles põimuvad grotesk ja eksistentsialism, lihtne nali ja aeglaselt liikuvad hobused. Oma viimaste aastate lavastuste eest on Ulfsak pälvinud mitmel korral lavastajaauhinna.
Copyright © 2024 SA Endla Teater. Kõik õigused on kaitstud. Privaatsuspoliitika