Kõik lavastused

Põrgupõhja uus Wanapagan

ajalikust pimedusest igaviku valguses autor A. H. Tammsaare lavastaja Kaili Viidas Kui inimene tuleb maa peale, hakkab ta õnne otsima. Nii on see kõikides vanades lugudes, muinasjuttudes ja moodsates romaanideski. Inimene ise arvab, et mida rohkem õnne, seda lähemal õndsusele. Õnn on maine, tekitab kõhus sooja tunde ja tirib suu kõrvuni. Nõnda kulgeb inimene selles eksituses elupäevade lõpuni ja läheb põrgu, sest lootis õnne kaudu õndsaks saada. Kui Vanapagan tuleb maa peale, tahab ta õndsaks saada, sest muidu pole ta põrgus õnnelik. Õndsus on aga taeva asi ja selleni jõutakse läbi alandliku meele. Aga kui Vanapagana meele vallutavad viha ja lihahimu, lein ja õrnus, siis saab temast inimene. Tumeda siuna väänleb ümber tema ihu armastus, mis on surmast suurem. Armastus, mis puhkeb õide läbi raevuka sigimise, vägivaldsete surmade ja südamevalu. Aga mida teeb Vanapagan, kes on eksinud ja enam edasi minna ei mõista? Ta läheb algusesse tagasi … Tammsaare viimaseks jäänud romaan kuulutab selgesti ette meie kaasaega – tõejärgset ajastut, milles me juba mõnda aega elame. Maailmas on kohutav hulk sõnu ja nii võib mõnd sündmust või nähtust jutustaja perspektiivist kirjeldada kui positiivset või negatiivset – ja kõigil on õigus. Maailm läheb ikka veel iga päevaga hingetumaks ja lõhkisemaks, kurjad teevad head ja head teevad kurja. Lõppu aga ei tule ja kõik keerleb edasi. Ainus, mida pole, on lunastus!  Etendused suvel 2021 Fortumi katlamajas (Pärnu, Ringi 56).Lavastust toetab Fortum Eesti AS.

Arktilised mängud

surmtõsine komöödia inimeseks olemise ilust autor Leea ja Klaus Klemola lavastaja Ingomar Vihmar Marja-Terttu ja Piano on tagasi! Viimati kohtus Endla publik nendega 11 aasta eest Gröönimaal, kuid nüüd on 75-aastane talveveteran Marja-Terttu Zeppelin põhjamaise grilliputka kinni pannud ja elab Soomes oma keskealise tütre Maura Zeppelini mereäärses kodus. Just siin, Kokkola lahesopis, kus ka detsember on korralik paadisõidukuu, kohtub Marja-Terttu taas Martti Piano Larssoniga – mehega, kelles mitte keegi pole mitte kunagi pettuma pidanud ja kelle peamiselt jotade varjupaigana toiminud äri on arenenud tõeliselt edukaks filmikompaniiks.Leea ja Klaus Klemola Kokkola-triloogia neljas (ja ilmselt viimane) osa „Arktilised mängud“ ongi lugu nende kahe taaskohtumisest, ühest saatuslikust jahiõnnetusest, Šveitserite Vennaskonnast, muusikabisnisesse minekust ning Vili Tiipanaise ja Intijani Mikkola radikaliseerumisest. Aga see on ka lugu edukuse raskest taagast, meeste aust, iseenda saatuse üle otsustamisest, alkoholismist, kliimasoojenemisest, elu kaduvusest ja sellest, milline väljakutse on armastada Soome rahvast. Või siis hoopiski tõsilugu mängust, mis võidab surma ja uurib, mis juhtub põhjamaise identiteediga siis, kui külma enam ei ole.„Leea ja Klaus Klemolal on taaskord õnnestunud kirjutada näidend, mis paneb vaatajad laginal naerma ja samal ajal intensiivselt mõtlema neile mängudele, mida me täiskasvanuna mängime ja sellele, kuidas need erinevad rollid meie liivakastile mõjuvad. Klemolatel on arusaamatu võime teha täiesti pöörast teatrit, mis räägib inimeseks olemisest ja maailmast puudutavamalt kui miski muu, mida on 21. sajandil Tampere lavadel mängitud,“ kirjutas Soome kriitika pärast „Arktiliste mängude“ maailmaesietendust Tampere Teatris 2019. aasta sügisel.

Nagu süldikeeduvesi

kulinaarne düstoopia autor Ott Kilusk lavastaja Kaili Viidas „Nagu süldikeeduvesi“ on eriolukorra ajal valminud algupärand, mille tegevus ei asetu minevikku ega tulevikku. Samas ei ole see ka nüüd ja praegu, vaid meile lähedal, aga mitte siinsamas.Humoorika teksti varjus esitatakse palju küsimusi selle kohta, kuidas see inimeseks olemine siis ikkagi käib. Maailma piiritu olemus on pisikesele inimesele üksinda mõistmiseks hoomamatult suur ja tundmatu. Õnn on see, kui on olemas oma väike kogukondlik kindlus, kuhu saab selle kõige eest varjuda. Omavahelised reeglid on lihtsad: armastada, hoida, märgata, olla toeks, austada. Kuidas hinnata igaühe väärikust, tugevusi ja hoida silm peal teineteise helladel kohtadel hoolimata sellest, milline on parasjagu maailm teisel pool plankaeda või tapeedi taga – see on suur oskus ja kunst. Lavastus on pilguheit ühe väikese kogukonna tegemistele, mis ei sõltu „parema elu“ illusoorsete reklaamloosungitega hiigelkorporatsioonide hävitavast rahaihalusest. Nendel inimestel lihtsalt ei ole raha. Need inimesed ei oma vajadust olla ilmtingimata osa enneolematutest überinnovaatilistest megakultuuriprojektidest. Nad laulavad ise. Neil ei ole tehnikamaailma viimaseid nanotehnoloogilisi multi-kulti-x-vidinaid. Neil pole isegi panni. Aga neil on plastiliini, pooleliitrine purk ja vasktoru. Nad ei söö metroseksuaalsete hipsterite roherestoranides viimse detailini taldrikule triibutatud toortoitu. Peotäiest jahust saab ka söönuks. Ei ole moodsat nutiküüru, gluteenitalumatust ega poreksiat. Aga nad teavad täisväärtusliku elu retsepti. TÄISVÄÄRTUSLIKU ELU RETSEPT Täisväärtusliku elu retsept koos kõigi nippide ja tarkuseteradega pärineb jumal teab milliselt esivanemalt, kes seda omakorda kümneid ja kümneid aastaid valmistas. Pikalt pliidil podisenud elu lõpptulemus on maitserikas ning kogu tekstuur just selline nagu vaja. 1 keskmise suurusega armastus 1 suurem või 2 väiksemat uhkusejalga 2 lootusekoiba 500 g õnne 1 häbi 2 kurbust 3 unistust 10 raevutera huumorit hirmu väga palju vett, õhku ja aega Pane armastus, uhkus, lootus ja õnn umbes 4-5 tunniks külma vette likku. Järgmisel päeval vala vesi ära, puhasta põhiained voolava vee all puhtaks ning aseta potti. Seejärel pane pliidile vaikselt keskmisele kuumusele keema. Kui keetes hakkab eralduma vahtu, siis ole kindlasti vahukulbiga juba valvel – täisväärtusliku elu keetmise esimeses pooles eraldub palju vahtu, mille peab hoolikalt ära korjama, nii jääb lõpptulemusena kallerdis selgem ja ilusam. Pärast vahu eemaldamist, lisa tükeldatud häbi, kooritud kurbus, riivitud unistus, 10 raevutera, supilusikaga huumorit ja näpuotsatäis hirmu. Kui kogu kupatus näeb välja sama sogane ja pulbitsev nagu süldikeeduvesi, võid olla kindel, et valmimas on täisväärtuslik elu. Serveerida sinepi, äädika või mädarõikaga. *Aitäh Sulle, Peeter Kard! Ilma „Kehva aja kokaraamatuta“ poleks seda näidendit sündinud!