2023
MARI KANASAAR „SILUETID“
10.05-10.06 Sammassaalis
Eesti Riikliku Kunstiinstituudi moesuuna vilistlane Mari Kanasaar (1937-2022) töötas moeajakirja Siluett (1958–1992) toimetuses ligi 30 aastat, aidates koostada ja küljendada hiigelsuure tiraažiga perioodikaväljaande numbreid. Moetarbija nõudis nii näpunäiteid kui ka lõikelehti, mille järgi rõivaid õmmelda ning neli korda aastas ilmunud eesti- ja venekeelsed ajakirjanumbrid kadusid müügilettidelt välgukiirusel. „Latt oli kõrgel, moeinfo, mida jahtisime ja jagasime, pidi tulema moemaailma tipust“ – nii on läbimõeldud kujundusega moelehekülgi illustreerinud ja tekste kirjutanud Mari meenutanud. Tema õnneks hakkasid 60ndatel puhuma pisut vabamad tuuled ning erialane töö pakkus loomeinimestele põnevaid väljakutseid.
Nooruslikult hoogsa joonistuslaadiga Mari oli üks kunstnik-toimetajatest, kes pani paika temaatika ja oli stilistiks mudelite pildistamisel. Abiks olid ka tehnilised ja keeletoimetajad ning peatoimetaja, kes „oma kiiksusid sisse toppis“. Ühiselt valiti välja fotod ning sobitati paika pildid ja tekstid. „Meie, Silueti tegijad, tundsime ennast nagu spioonid vaenlase tagalas, kogu aeg oli oht midagi valesti teha,“ tavatses Mari tõdeda. Teatavasti olid keelatud nii ususümbolid kui ka paljastatud ihu ning sõjaeelse Eesti vabariigi lipuvärvid, aga ka harkisjalgsed poosid, miniseelikud ja naiste pükskostüümid, mis rahvusvahelise moe eeskujul moelehekülgedele kippusid. Peagi lubati mänguhimulisel noortemoel püünele astuda.
Mari tähelepanekute kohaselt olid antikvariaadist saadud Vogue’id ja muudki väljaanded (L’Officiel, Linea Italiana, Le Jardin des Modes, aga ka mõned Rootsi moe- ja naisteajakirjad) 60.–70. aastatel piisavalt harivad ning võimaldasid pilguheitu kaasaegsesse kunsti ja kirjandusse. „Teravdatud tähelepanu korral võis uudne lõige või kangamotiiv omandada sootuks uue mõõtme ning edastada
sõnumeid sellistest moodsatest kunstisuundadest nagu op ja pop,“ on ta perioodi mõtestanud. Abstraktseid mustreid ja tukaga soenguid (sh ka poisipead) nähti ajakirjades tunduvalt varem, kui nende avaldamiseks ametlik nõusolek anti. Lisaks silmaringi avardumisele elavnes nii mõnegi moetudengi või -kunstniku joonistuslaad.
Mari sõnul soovis ta tabada moodi vastavalt ajavaimule ehk Zeitgeist’ile ning mõista ka neid (topelt)tähendusi, mis kaasnesid vaba maailma infoväljaga. Et kunstiajaloo loengud lõppesid enne impressioniste ja ekspressionismi ning kubismi (konstruktivismi ja abstraktsionismi veel 60. aastate loengutes ei käsitletud), tuli lüngad nii keelteoskust lihvides kui ka teadmisi iseseisvalt kogudes täita. Selgeks said nii vajalikud moeterminid kui ka uuendusmeelsed tippdisainerid. „Tagasi vaadates võiks öelda, et YSL oma ülitundliku moevaistu, närvivapustuste, interjööride ja Prousti-armastusega on mulle ehk kõige rohkem imponeerinud,“ on Mari Kanasaar neid ammuseid noorusaegu meenutades tõdenud.
Tekst Anu Ojavee