Näitused

ANNA KÕUHKNA „KALLIS VARI, KALLIS VALGUS”

2.05.-2.06.2022 Sammassaalis

Reedel, 6. mail 2022 kell 18.00 avatakse Teatrigaleriis Anna Kõuhkna näitus „Kallis vari, kallis valgus“.  Näitus jääb avatuks 2. juunini.

„Kallis vari, kallis valgus“ on värskete maalide seeria, mis on valminud 2021-2022 aastate vältel.
Nii selles väljapanekus kui Anna Kõuhkna loomingus üleüldiselt on eriline koht loodusel ning Naisel. Viimane kehastab nii autorit ennast või esindab universaalset tegelast. Kunstnik on loonud paralleele „päeviku pidamisega“ oma maalide puhul, kus on võimalik visuaalselt näha teda ennast või tema kujutist tegelemas teemadega, mis on talle olulised. Sümbolid ning tegelane nende keskel loovad ka vaatajale ruumi tõlgendada ennast läbi kujutatud olukordade, näha seal ennast või kedagi teist.  

Anna Kõuhkna (sündinud 1994) on maalikunstnik ja fotograaf. Hariduselt on ta hetkel lõpetamas EKA ja TLÜ ühisõppekaval kunstihariduse magistrikraadi ning eelnevalt õppinud BFM-i kunstiosakonnas ning Tartu Kõrgemas Kunstikoolis (Pallas). „Kallis vari, kallis valgus“ on kunstniku viies maalidel põhinev isikunäitus. Viimastest näitustest saab välja tuua fotonäituse „Voolule truu“ Galerii Positiivis (2021) ning maalide seeria „Uus ring“ Solaris galeriis (2020). Anna Kõuhkna on alates 2019 aastast Maalikunstnike Liidu liige.  

Seeria põhiolemuseks võib pidada huvi maailma üldise duaalsuse osas, mis on vältimatu, kuid harmooniline tervik elus olemise kogemusest. Lisaks valgusele ja varjule on päev ja öö, ülal ja all, lõppkokkuvõttes yin ja yang - võimatu, et oleks vaid üks või teine. Seda kahetisust uurib kunstnik nii iseendas kui kollektiivsel tasandil. Paratamatu arusaam, et kõikides inimestes leidub tarkust ja rumalust, toredust ja hullumeelsust, ilu ja koledust ongi autori praeguseks keskpunktiks ning mõtestamisel läbi maalitud visuaalide. Kunstnik proovib mõista, kui suur osa meist endist ja teistest võib olla vaatajale nähtamatu ning uurib võimet või julgust teadvustada erinevaid külgi iseendas ja maailmas. Otsest järeldust või kindlat lahendust pole autor teemale pakkunud, kuid maalides võib olla peidetud vastuseid, mis hoiavad valguse poole. Kui valgus paistab varjule, siis vari lakkab olemast, mida võib kutsuda teadvustamise jõuks. Ühtlasi järgneb sellele mõtisklus, et vari ei pruugigi olla oma olemuselt miski, mis on negatiivne, vaid lihtsalt see, mida me ei näe või ei näe selgelt. Isegi kui varjus olev ongi inetu, siis tõde teeb vabaks, on südamele kerge.

Maal näituselt

AIKI JÄRVISTE „LÄBI KIHTIDE“

5.04.-5.05.2022 Küüni galeriis

Alates 5. aprillist on avatud Endla Küüni galeriis Aiki Järviste näitus „Läbi kihtide“. Näitus jääb avatuks 5. maini.

Aiki Järviste: „Esimesed fotod said tehtud Smenaga algklassides ning vannitoas olev pimik on jäänud mälestustesse erilise nostalgiana nagu ilmselt paljudele selle aja inimestele. Hiljem kasutasin Zeniti ja erinevaid seebikarpe. Aastast 2007 on mu kaaslaseks ja lisa-kehaosaks olnud digipeegelkaamera. Alustasin nagu paljud teisedki loodusega, siis mustrite, abstraktsete detailidega. Mind köidab valguse ja varju mäng, ilmselt sellest ka eriline poolehoid mustvalgele fotole. Mustvalge lisab pildile justkui sügavust ja tasakaalu. Tasapisi olen jõudnud inimese pildile püüdmiseni. Mulle meeldib kaamera seltsis konnata tänavatel ja üritustel. Eriline suhe on tantsu emotsiooni püüdmisega. Elukutseks pole fotograafiat valinud, sest ei taha lõbu, lõõgastust ja eneseväljendust kohustustega koormata. Lisaks tavafotole meeldib mulle aegajalt mängida ka tsüanotüüpia, fotopolümeertrüki, pinhole ja solarograafiga.

„Läbi kihtide.“

Kui maailm on segane ja vastakaid vaatenurki ja arvamusi on palju, siis on hea seisatada ja lasta kõigel olla. Natuke eemalduda ja samas suhtuda ümbritsevasse rahulikult ning lihtsalt märgata. Ei ole olemas täielikku tõde ega valet. Iga asja jaoks maailmas ei saa olla reegleid. Me näeme ja tajume erinevalt. Sest meie kogemused ja asukohad siin maailmas on vaadeldava suhtes erinevad.

Kõik võib tunduda segunevat, ei ole otsa ega äärt, põhjused ja tagajärjed vahetavad justkui kohti, kihtide ja peegelduste paljusus pöörab maailma segaseks ning läbipaistmatuks. Vaikselt vaadeldes märkame uusi mustreid, valguse ja varju mängu. Ühe pildi sulandumist teisega. Täiesti uut maailma. On vaja ainult väikest nihet ruumis ja ajas ning juba tekivad uued rütmid, harmooniad ja tasakaalud. Tekib täiesti uus pilt. Nii kaameraga kui ka ilma.

Hoolimata pidevast muutumisest on alati võimalik leida ilu ja tasakaalu, midagi mis on oma. Ja nii peabki olema. Ma vähemalt loodan.

Mul on hea meel, kui ka teie leiate oma - selle meeldiva ja helge versiooni.“
Foto näituselt