Näitused

2023

MARI KANASAAR „SILUETID“

10.05-10.06 Sammassaalis

Kolmapäeval, 10. mail kell 17.00 avatakse Endla Teatrigalerii Sammassaalis Mari Kanasaare näitus „Siluetid“. Näitus jääb avatuks kuni 10. juunini 2023.

Eesti Riikliku Kunstiinstituudi moesuuna vilistlane Mari Kanasaar (1937-2022) töötas moeajakirja Siluett (1958–1992) toimetuses ligi 30 aastat, aidates koostada ja küljendada hiigelsuure tiraažiga perioodikaväljaande numbreid. Moetarbija nõudis nii näpunäiteid kui ka lõikelehti, mille järgi rõivaid õmmelda ning neli korda aastas ilmunud eesti- ja venekeelsed ajakirjanumbrid kadusid müügilettidelt välgukiirusel. „Latt oli kõrgel, moeinfo, mida jahtisime ja jagasime, pidi tulema moemaailma tipust“ – nii on läbimõeldud kujundusega moelehekülgi illustreerinud ja tekste kirjutanud Mari meenutanud. Tema õnneks hakkasid 60ndatel puhuma pisut vabamad tuuled ning erialane töö pakkus loomeinimestele põnevaid väljakutseid.

Nooruslikult hoogsa joonistuslaadiga Mari oli üks kunstnik-toimetajatest, kes pani paika temaatika ja oli stilistiks mudelite pildistamisel. Abiks olid ka tehnilised ja keeletoimetajad ning peatoimetaja, kes „oma kiiksusid sisse toppis“. Ühiselt valiti välja fotod ning sobitati paika pildid ja tekstid. „Meie, Silueti tegijad, tundsime ennast nagu spioonid vaenlase tagalas, kogu aeg oli oht midagi valesti teha,“ tavatses Mari tõdeda. Teatavasti olid keelatud nii ususümbolid kui ka paljastatud ihu ning sõjaeelse Eesti vabariigi lipuvärvid, aga ka harkisjalgsed poosid, miniseelikud ja naiste pükskostüümid, mis rahvusvahelise moe eeskujul moelehekülgedele kippusid. Peagi lubati mänguhimulisel noortemoel püünele astuda.

Mari tähelepanekute kohaselt olid antikvariaadist saadud Vogue’id ja muudki väljaanded (L’Officiel, Linea Italiana, Le Jardin des Modes, aga ka mõned Rootsi moe- ja naisteajakirjad) 60.–70. aastatel piisavalt harivad ning võimaldasid pilguheitu kaasaegsesse kunsti ja kirjandusse. „Teravdatud tähelepanu korral võis uudne lõige või kangamotiiv omandada sootuks uue mõõtme ning edastada
sõnumeid sellistest moodsatest kunstisuundadest nagu op ja pop,“ on ta perioodi mõtestanud. Abstraktseid mustreid ja tukaga soenguid (sh ka poisipead) nähti ajakirjades tunduvalt varem, kui nende avaldamiseks ametlik nõusolek anti. Lisaks silmaringi avardumisele elavnes nii mõnegi moetudengi või -kunstniku joonistuslaad.

Mari sõnul soovis ta tabada moodi vastavalt ajavaimule ehk Zeitgeist’ile ning mõista ka neid (topelt)tähendusi, mis kaasnesid vaba maailma infoväljaga. Et kunstiajaloo loengud lõppesid enne impressioniste ja ekspressionismi ning kubismi (konstruktivismi ja abstraktsionismi veel 60. aastate loengutes ei käsitletud), tuli lüngad nii keelteoskust lihvides kui ka teadmisi iseseisvalt kogudes täita. Selgeks said nii vajalikud moeterminid kui ka uuendusmeelsed tippdisainerid. „Tagasi vaadates võiks öelda, et YSL oma ülitundliku moevaistu, närvivapustuste, interjööride ja Prousti-armastusega on mulle ehk kõige rohkem imponeerinud,“ on Mari Kanasaar neid ammuseid noorusaegu meenutades tõdenud.

Tekst Anu Ojavee

TIINA RIKAS „RAAMIST VÄLJA“

6.04-15.05 Küüni galeriis

Neljapäeval, 6. aprillil kell 17.00 avatakse Endla Küüni galeriis Tiina Rikase näitus „Raamist välja“. Näitus jääb avatuks 15. maini.

Iga jalajälg
Maha jätab mustrirea
Avardab piire

Tiina Rikas:

„ 1958. aasta 6. juuli hommikupäikeses tervitasin seda maailma. Seniajani õpin tundma seda kaunist planeeti ja ennast selle asukana, väga põnev on.

Kasvanud on minust suur puu mitme tugeva oksaharuga, mille sügavaimad juured on Võrumaal, sealt tuleb maailmatunnetus, loovus ja vägi. Puu ühe haru küljes ripub trumm, sealsamas kõrval hulk taimi, mida ravimiseks, lihtsalt meeleheaks või ka värvimiseks kasutada võib. Ühe oksa küljes on jälle põllutööriistad, pole needki rooste läinud. Siis jälle haru, mille küljes helisedes ripuvad minu haikud. Nii see puu siis elab ja kõik oksad on ühtviisi tähtsad.

Armastan ringi uidata, olgu siis oma isade maal või kaugematel radadel. Ikka jääb midagi varba ette või paelub muul moel tähelepanu justkui öeldes: „võta mind kaasa!“. Kõik see on nüüd minu töödena teie ees.

Selle näitusega, hea vaataja, soovin sulle jutustada lugusid oma sisemaastikelt. Nii nagu haikudki, annavad need tööd võimaluse öelda vähesega palju.

Õppinud olen EPA-s agronoomiks, seda ametit ka pidanud 4 aastat, selle kõrvalt hakkasin õppima ikebana kunsti, sealt on tulnud armastus haikude vastu, nii olen teinud kaks raamatukest: „Otsirändur“ ja „Draakoniaeg“.

Soov mõista inimese sisemaailma ja luua ühendus sisemise ja välimise vahel viis mind õppima refleksoloogiat, seda praktiseerin koos trummirännakutega inimese siseilma, et mõista, miks mingi asi on just nii nagu see on ja mida inimene iseenda heaks teha saab.

Võimaluse ennast väljendada läbi liikumise olen leidnud energeetilise tantsu- ja joogaõpetajana, juhendan pisikest rühma.

Elan Tartus, heade mõtete linnas, igal vabal hetkel, rohkem suviti, elan Võrumaal oma pisikeses vanas majakeses, mida koos poegadega tasapisi taastame, sealt tuleb vägi. Ja lisaks kõigele harjutan vanaema ametit, täitsa hästi tuleb juba välja.

Lugusid endast kõnelen läbi oma tööde, näitused on olnud Eesti Rahva Muuseumis, Viljandi Kilpkonna Galeriis, Paide Vallitornis ja lisaks mõned ühisnäitused lillekooli ajast."