Näitused

EESTI LASTERIKASTE PEREDE LIIDU NÄITUS „NAISE ELU LÕUEND“

6.11-6.12.2020 Sammassaalis

Reedel, 6. novembril kell 17.00 avatakse Endla Teatrigaleriis Eesti Lasterikaste Perede Liidu näitus „Naise elu lõuend“, mille keskmes on lasterikka pere ema kui naine. Näituse loomise eesmärgiks on peegeldada naise olemust ja naiselikkust, tuues esile naise karakter ja sisemise vägi.

Näitus „Naise elu lõuend“ koosneb kolmeteistkümnest inspireeriva naise fotost, mis on tuntud kunstnike maalide taaslavastused. Peategelastena figureerivad Eesti naised, kes on emaks vähemalt neljale lapsele ning kes on silma paistnud aktiivse ja pikaaegse kogukonnatööga. Projektis osalenud 13 emal on ühtekokku 58 last. Fotode ainetel valmib 2021. aasta kalender.
 
„Soovime peegeldada naise olemust ning näidata, et emadus ei kahanda sugugi naise väärtust ega ilu, vastupidi – emadus loob elule uue tähenduse ning toob esile naiselikkuse,“ rääkis Eesti Lasterikaste Perede Liidu president Aage Õunap. „Meie organisatsiooni kuulub väga suur hulk inspireerivaid, kauneid ja aktiivseid naisi, valiku näituse peategelaste osas tegime aktiivse kogukonnatöö panuse põhjal – välja valitud naised on pikkade aastate vältel meeletu aja, energia ning tahtmise lasterikaste perede huvide eest seismisesse panustanud,“ lisas Õunap.

„Naise elu lõuendi“ aitasid vaatajateni tuua fotograaf, stilist ja meigikunstnik Tiina Kukk ning juuksur Kristin Aarma. Kevadel on Eesti Lasterikaste Perede Liidul plaanis näitus viia ka Ugala teatrisse.

IMBI MÄLK - „FOTOD LAVASTUSELE „KEISRI USK““

Endla Küünigaleriis 

Alates 22. septembrist kuni 21. oktoobrini saab näha Endla Küünigaleriis Imbi Mälgu näitust „Fotod lavastusele „Keisri usk““. 
   
Imbi Mälk töötab Vanemuise teatris valgusmeistrina. Ta on loonud valguskujundusi lugematutele lavastustele. Fotograafia on olnud tema hobiks juba ligemale paarkümmend aastat. Algul tasapisi ja aegade möödudes aina rohkem ja rohkem.

Imbi Mälk: „„Keisri usu“ projekt jõudis minuni sellel suvel täiesti ootamatul moel. Luunjas olid proovid täies hoos ja järg jõudnud reklaampiltideni, mingil põhjusel ei saadud aga fotograafiga enam kontakti. Pildistamiseni olid jäänud ainult kaks päeva. Mulle helistati Luunjast, küsiti kas ma saaksin pildistada ja enne, kui ma jõudsin midagi taibata, olin andnud nõusoleku. Saanud teada, et etenduse tegevus toimub aastal 1845 ja tegelasi on paarikümne ringis ja enese harimiseks ajalooliste fotode kohta on ainult üks päev. Olgem ausad, ei olnud just tugev tunne. Selle allesjäänud vaba päeva veetsin arvuti taga googeldades ja vanade fotode pildipankades tuhnides. Lugedes igasugu materjali Johannes Pääsukese kohta ja siis veel välja mõeldes, et millist töötlust fotodel kasutada. Olles juba teadmiste võrra rikkam, läksin Luunjasse kokkulepitud päeval ja hakkasin otsima kohta pildistamise tarbeks. Teadsin, et on kolm erinevat seisust inimesi, talurahvas, pastoraat ja mõisnik. Vastavalt seisustele tuli ka olustik leida. Pean tunnistama, et ka see oli omamoodi põnev.

Olles lõpetanud esimesel päeval pildistamise, läksin koju, tõmbasin pildid arvutisse ja tegin paar proovifotot valmis. Võtsin need välja prindituna järgmisel päeval näidisteks kaasa, nähes Luunja rahva ja lavastaja nägusid, sain aru, et olin õigel teel olnud. Edasi läks juba kõik nagu unenäos, projekt kasvas ja hakkas oma elu elama. Näituseks kujunes ta juba esietenduseks, 15. juulil aastal 2020.“