2025-2023
TOOMAS PIKHOF"UNUSTAMATU. Teatrikunstist võimestatud varjundid."
7.04-1.05.2025
Endla Teatri Sammassaalis
"UNUSTAMATU. Teatrikunstist võimastatud varjundid" on Toomas Pikhofi neljas isikunäitus, mis oma olemuselt on emotsionaalne ja tundeline teekond teatrikunstist sündinud unustamatutesse elamustesse läbi abstraktse maalikunsti. Visuaalse tundena jäädvustatud hetked kannavad endas teatrilavadelt kogetud nii psühholoogilisest draamast, ajaloolisest romaanist kui ka traagilisest armastusloost võimestatud varjundeid, rõhutades teatrikunsti olulisust inimese arengu kujunemisel.
Näitus on suure tänutundega pühendatud armastatud lavastajale Priit Pedajasele, kelle loometöö mõju inimese emotsionaalsele arengule on hindamatu väärtusega. Pedajase lavastused on kõik iseseisvad kunstiteosed, sest ta ei käsitle kunagi teemat, mis peaks mõjuma kellelegi teisele, vaid see läheb korda lavastajale endale.
Näituse esmaeksponeerimine toimus 2024. aasta oktoobris Viimsi Artiumi kaasaegse kunsti galeriis. Täismahus eksponeeritud näitusest, mis koosneb 54 maalist, on valminud film, mida on võimalik vaadata selle LINGI kaudu: https://www.youtube.com/watch?v=lxFog2KHKnU Näitust saab näha 2025 aastal Rakvere Teatris, Tartu Karlova Teatris, Pärnu Endla Teatris, Paide Muusika- ja Teatrimajas, Kuressaare Teatris, Nõmme Kultuurikeskuses ja Ugala Teatris.
Autor tänab kõiki, kelle loomingu või panuseta teatrimaailma poleks sellist näitust sündinud: Priit Pedajas, Riina Degtjarenko, Merle Palmiste, Merle Karusoo, Ingomar Vihmar, Pille Jänes, Ülle Kaljuste, Lauri Lagle, Kristo Viiding, Sten Karpov, Taavi Teplenkov, Kaie Mihkelson, Viire Valdma, Ain Lutsepp, Rein Oja, Maarit Randrüüt, Inna Narro, Johan Randvere, Hele Kõrve, Kristjan Kasearu, Meelis Pai, Eda Kaljo, Aldo Niilus, Silvia Savik, Meeli Eelmaa, Katrin Roosileht, Anna-Liisa Õispuu, Priit Hummel, Kaire Vilgats, Maite-Margit Kotta, Andres Dvinjaninov, Jaagup Kreem, Andre-Harlet Elvisto. Eriline tänu Eesti Nuku- ja Noorsooteatrile ning Eesti Draamateatrile.
Toomas Pikhofi (sünd 1973) loomingut iseloomustab intellektuaalne, rõhutatult poeetiline lähenemine teemale, kus põhifookuseks on emotsionaalne ja vaimne teekond läbi tundmuste. Maalikunstnikuna on ta võtnud romantilise positsiooni meditatiivses maailmaruumis, mis on jäädvustatud abstraktsetesse akrüülmaalidesse. Oma loomingus keskendub kunstnik inimteadvuses peituva potentsiaali äratamisele ja tajumispiiride avardamisele. Läbi hoolivuse ja armastuse keskendub ta tundmuste kujutamisele, kõnetades mõistuse ja tunnetuse seoseid, kasutades selleks erinevaid meediume nagu maal, sõna, heli ja liikuv pilt. Toomas Pikhofi loominguga saab tutvuda Artvertigo veebigaleriis www.artvertigo.ee.
Peale maalikunstile pühendumise on Toomas Pikhof töötanud kokku 15 aastat Eesti Nuku- ja Noorsooteatris ning Eesti Draamateatris turundusdirektorina. Praegu töötab ta Pirita Majandusgümnaasiumis koolijuhina, on koolitaja ja viib läbi loovustreeninguid, mille eesmärgiks on aidata inimestel avastada enese tõelist olemust. Ta on avaldanud 2023. aastal luuleraamatu „Ma põlen. Suudlemata suudlused“, 2020. aastal esimese lasteraamatu „Kuu usk ehk kuidas kuusk endale nime sai“ ja 2024. aastal teise lasteraamatu „Näksaja kassike“.
Etenduskunstide õppekava üliõpilaste tööde näitus "Mängud materjalidega"
7.04-1.05.2025
Endla Teatri Küünigaleriis
Loovtehnilisi teatrierialasid õpetatakse Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemias alates aastast 1991 ja seda aastat loetakse kõrgharidustasemel teatritehniliste erialade õpetamise alguseks. Täna on õppekava nimi Etenduskunstid ning see on ühisnimetaja tantsu, teatri, lavastaja- ja koreograafi ning nelja “lavataguse” suuna - dekoraator-butafoori, tehnilise produtsendi, valguskujundaja ja videokujundaja eriala üliõpilastele. Meie vilistlaste tegevusväli katab kogu kaasaegse etenduskunstide maastiku suurematest etendusasutustest kuni väiksemate teatritruppideni.
Näitusel on väljas erialatundides valminud tööd, mille valmistamisel oli eesmärgiks läbi proovida erinevaid materjale ja tehnoloogiaid.
Butafoorsed toidud on dekoraator-butafoori ja tehnilise produtsendi eriala I kursuse üliõpilaste esimesed katsetused mitmesuguste materjalide tundmaõppimisel. Tudengid on praktiseerinud varieeruvate materjalidega jäljendite võtmist ning kipsi, mesilasvaha ja teiste ainete valamist vormi. Esemete lõppviimistlusel on abiks olnud erinevad töövõtted - kruntimine, pahteldamine, lihvimine, akrüülhermeetikuga katmine, maalimine. Juhendaja Külli Tamjärv.
Muinasjututegelaste ainetel loodud käpiknukud on valminud Eesti Rahva Muuseumi tellimusel lastetoa nukuteatri tarbeks. Nukkude pead on valmistatud vorblast, kehade meisterdamisel on kasutatud erinevaid tekstiile, traati jne. (Vorbla - termoplastik mida saab vormida sooja vee või kuumapuhuri abil.) Juhendaja Eero Ehala.
Õlakud on valmistatud III kursuse dekoraator-butafooride poolt, aluseks inspiratsioonipildid ja eesmärgiks tutvuda uue materjaliga. Põhimaterjaliks on võetud EVA-foam, viimistluses kasutati karva, nahka, kivikesi jne.
Teater tegeleb petmisega, illusiooni loomisega ning seetõttu on imiteerimine tehnilise oskusena lavatagustes töökodades asendamatu oskus. Sageli kasutatakse selleks materjale, mida tavaelus hoopis teistes olukordades tarvitatakse – enamasti on algelemendiks ilmetu materjal, mis töödeldakse teatris väärikaks esemeks. Sissejuhatusena dekoratsioonimaali ainesse õpivad tudengid tundma ja järgi tegema erinevaid imitatsioone. Juhendaja Eve Komissarov.
Õlakud on valmistatud III kursuse dekoraator-butafooride poolt, aluseks inspiratsioonipildid ja eesmärgiks tutvuda uue materjaliga. Põhimaterjaliks on võetud EVA-foam, viimistluses kasutati karva, nahka, kivikesi jne. Juhendaja Ivi Vels
Tööde autorid Paula Aarnis, Rahel-Marii Ingver, Kadi Kruusmann, Johanna Künnapas, Airi Paklar, Reti Pauklin, Anna Maria Praks, Triin Rahuoja, Sandra-Stella Eilaste, Liina Jõgar, Carmen Kukkur, Eva Maris Küngas, Aljona Trussova.
Marian Moppel, Pilleriin Prass, Kristin Kartau, Laura Brita Valdvee, Miia Soosalu, Sandra Liis Pankin, Rebecca Rätsnik, Kent Goršanov, Elis Listra, Mia Marleen Tõnis, Carmen Mölder., Siim Saarsen
Näituse kujundas Piret Pusa Bergmann
Pärnu FotoFest 2025 esitleb:
Zsuzsa Hullan
„Kõik on teater”
5.03.-5.04.2025Endla Teatrigalerii Sammassaalis
Öeldud sõna, hetk, läbi elatud žest on muutunud jäljendiks. Siin ja praegu on see, mis oli siis ja seal. Zsuzsa fotod on tunnete serpentiinid, labürindid. Nad puudutavad sind. Justkui oleks tal kolmas silm. Ta avastab, märkab, pöörab pilgu ja paljastab. Ta on tundlik ja täpne, just selline, nagu näideldes.
László G. Szabó
ajakirjanik
Ma olen näitleja. Etenduste ajal või proovides näen olukordi, stseene ja kolleege vaatenurgast, mida publikul ei ole võimalik näha. Kui armusin fotograafiasse, otsustasin neid hetki näitama hakata. Näitleja ja fotograafina huvitab mind see, mis ei ole nähtav kohe. Mulle meeldib esemeid, olukordi ja inimesi näidata varjundirikkalt. Sellel näitusel jagan hetki, mis on kõrvalistele isikutele nähtamatud. Teen oma tööd hästi, kui teatris või foto ees seistes tulevad esile mõtted ja tunded, mille üle vaataja tõeliselt imestab.
Tänan fotodel kuvatud isikuid: Attila Csapó, Balázs Csontos, Benjámin Dino, Enikő Dobó, Zsombor Ertl, Irmi Földes, Zoltán Gyöngyösi, Géza D. Hegedűs, Barbara Hegyi, Szabolcs Horváth, Luca Márkus, Gábor Presser, Zoltán Seress, Csenge Szilágyi, Attila Vidnyánszki jun., József Wunderlich, Áron Zoltán, Zorán, Éva Duda trupi tantsijad, „Pál-tänava poiste“ meeskond ja paljud teised. Aitäh näituse kuraatorile Vera Várszegile.
Zsuzsa Hullan kuulub Budapesti komöödiateatri (Vígszínház) truppi. Fotograafiaga hakkas Zsuzsa tegelema kuus aastat tagasi ja see on muutunud tema elus üha olulisemaks kunstilise väljenduse vormiks.
„Mind huvitab kõik, mis on seotud visuaalse jutustamisega, see inspireerib ja viib uutele radadele. Mulle meeldib vaadelda, jälgida, anda end ümbritseva maailma kanda ja näidata tohutult palju kõike nii, nagu mina seda näen. „
2019. aastal toimus Budapestis tema esimene personaalne fotonäitus, millele on järgnenud veel mitu näitust Ungaris ja välismaal.
Zsuzsa Hullán on pälvinud auhindu mitmetel mainekatel fotokonkurssidel. Muuhulgas on ta Ungari pressifotokonkursil saavutanud esimese ja Ungari 365 konkursil teise koha, kus talle omistati ka parima naisfotograafi tiitel.
Lisainfo: https://photohullanzsuzsa.hu/
Näitust toetavad Liszti Instituut Tallinn, Pärnu linn ja Endla Teater
Pärnu Kunstide kooli õpilaste näitus
"UV faktor 9"
5.03.-5.04.2025 KüünigaleriisUV-kiirgus on nähtamatu, ent mõjus. See tungib läbi atmosfääri, mõjutab materjale ja vormib maailma viisil, mida palja silmaga ei pruugi kohe märgata. Kui UV faktor on 9, tähendab see intensiivset kiirgust – midagi, mis nõuab tähelepanu ja mille mõju ei saa eirata. Sama kehtib ka selle näituse kohta.
Kunstide Kooli fotoringi õpilaste tööd ei ole leebed, õrnad jäädvustused, vaid tugeva iseloomuga kujutised, mis sünnivad digikaamerates ja telefonides, kuid lõplik kuju ilmub paberil läbi ajalooliste fototehnikate – tsüanotüüpia ja kummbikromaadi. Need protsessid sõltuvad UV-valgusest, mis söövitab kujutise keemiasse, jättes endast paberile jälje, mis on püsiv, intensiivne ja ainulaadne.
Siin ei ole midagi juhuslikku ega pehmet. Need on pildid, mis vajavad valgust, et sündida, ja valgust, et neid mõista. Need on noorte fotograafide nägemused, mille UV faktor on kõrge ja mõju veelgi tugevam.
Naerata… ehk 10 aastat hiljem
9. jaanuar – 28. veebruar 2025 TeatrigaleriisNaerata nüüd jälle sa, naerata… ütleb laulusalm. Sellel näitusel ei kohta palju naeratust, kuid kõike ei maksa ka väga tõsiselt võtta. Pigem naeratage kui ka alati kunstniku sõnumist aru ei saa.
Naeratus on omamoodi universaalne keel, mis ühendab inimesi isegi siis, kui sõnu pole vaja. Kas pole huvitav mõelda, et naeratus pole mitte ainult peegeldus meie emotsioonidest, vaid ka vahend nende loomiseks? Kui naeratad, isegi sunnitult, saadab see kehale ja vaimule signaali, et asjad võivad olla paremad, kui nad tunduvad.
Ehk ongi naeratus filosoofiline meeldetuletus, et elu voolab kergemini, kui selle valgusesse lubame natuke päikest – olgu selleks siis teadlik otsus naeratada või juhuslik rõõm hetke ilu üle.
Näitus pealkirjaga „Naerata…“ on Eveli Variku ja Alar Raudoja teine ühine näitus Endla Teatrigaleriis. Eelmisest näitusest, mis kandis pealkirja „Seks ja söök Leonardoga“ on möödunud 10 aastat.
Eveli Varik
on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia graafika osakonna. Ruumitundlik, tagasivaatav, analüüsiv, sotsiaalne kunstnik. Foto-graafik, kujundaja-kuraator. On tunnustust leidnud interjööri - ja eseme disainerina. Töötas 9 aastat Rakvere Teatri peakunstniku ja - galeristina. Visuaalkunstis tuntud oma suureformaadiliste aktifotodega ja uurimuslike sotsiaalsete näituseprojektidega (näitused 1999-2013).
Viimastel aastatel on süüvinud erinevatesse materjalidesse ja tegelenud suureformaadiliste installatsioonide loomisega, mille tulemusena valmis 2020. aastal Tallinna Sadama D-terminali kunstikonkursi võidutöö, klaasist õhus rippuv installatsioon „Päikese all“.
Sellel näitusel on tagasivaatav valik Variku varasemast aktifotode loomingust. Keskseks teemaks on inimene valguses, tühjas ruumis. Suhtes ajatusega pisut kummalises tardumuses, tuues vaataja teadvusesse erinevaid aistinguid. Varik ei püsi ühe teema juures, tema mõte ja nägemus muutub kogu aeg, aga teatav esteetiline käsitlus tema kunsti väljundis on äratuntav nagu käekiri.
Alar Raudoja
on kunstnik, keda tuntakse peamiselt tema unikaalsete ja ekspressiivsete tööde poolest. Ta on kujundanud oma isikupärase stiili, kus tihti esinevad julged värvid ja geomeetrilised kujundid. Raudoja teosed peegeldavad sageli sügavaid emotsioone ja sotsiaalseid kommentaare ning neid on eksponeeritud nii Eestis kui ka rahvusvahelistel näitustel.
Tema looming ulatub maalidest skulpturaalsete objektideni, pakkudes vaatajale tihti mõtlemisainet ja võimalust interpreteerida kunstiteoseid omal viisil. Raudoja teosed kasutavad sageli sümboleid ja abstraktseid kujundeid, mis viitavad tema nägemusele inimloomusest ja ühiskonnast.
Alar Raudoja on loonud kunstniku alter ego Leonardo, mille kaudu ta süveneb sümbolite, müstiliste teemade ja filosoofiliste küsimuste maailma. Leonardo on Raudojale loominguline mask, mis võimaldab tal käsitleda teemasid, mis võivad peegeldada eneserefleksiooni, identiteediotsinguid ja sügavamat elu mõtestamist. Leonardo identiteedi kaudu saab Raudoja käsitleda justkui väljastpoolt tulnuna neid küsimusi, mida ta tavapäraselt oma töödes uurib.
Alar Raudoja
DONNA
tempera, akrüül 2024
Teatrikunstnik Uno Uibo 90
24.01-6.02 Endla Teatri KüünigaleriisUno Uibo
(5. II 1935 Tallinn – 12. VIII 1992 Tallinn), teatrikunstnik.
Eesti Teatriliidu (1962) ja Kunstnike Liidu liige (1978).
Lõpetas 1954 Tallinna 6. õhtukeskkooli ning 1960. aastal Voldemar Haasi ja Natalie Mei õpilasena teatridekoratsiooni- ja maalierialal Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi.
Oli 1960–81 Endla kunstnik ja 1981–83 peakunstnik, 1983–85 Pärnu Puidutöötlemiskombinaadi Viisnurk kunstnik ja aastast 1987 Pärnu kunstikooli õpetaja. Esinenud maalidega näitustel.
Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi kogudes on 2801 Uno Uibo lava- ja kostüümikavandit.
Eesti NSV teeneline kunstnik (1978).
Lavakujundusi:
Hikmeti Damoklese mõõk (1961)
Karvaši Püha öö (1963)
Aljošini Tookord Sevillas (1964)
Hugo Mary Tudor (1967)
Jakobsoni Võitlus rindejooneta (1967)
Patricki Kummaline missis Savage (1969)
Koidula Kosjaviinad (1970)
Delaney Armunud lõvi (1970)
Olseni Billy Jacki lugu (1970)
Rainise Puhu, tuul! (1972)
Hermani Hallo, Dolly! (1974)
Brechti ja Weilli Kolmekrossiooper (1975)
Grochowiaki Püsime veel sadulas, härrased! (1976)
Tammsaare ja I. Normeti Otto Almari nägemus (1977)
Saja Puutuvid (1977)
Lassila Tark neitsi (1978)
Koidula Säärane mulk (1978)
Shakespeare’i Mõõt mõõdu vastu (1979)
Wilderi Meie linnake (1980)
Albee’ Kõik on läbi (1981)
Lope de Vega Tantsuõpetaja (1982)
Uno Uibo "Kummaline missis Savage"
"MUHU FOTO"
2.11.2024 - 6.01.2025Endla Teatrigaleriis ja Küüni galeriis
2024. aasta suvel kogunes juba teist korda Muhu fotolaagrisse grupp kunstnikke, et nädal aega digitaalsusest puhata ja puhtalt analoogfotograafiaga tegeleda - (taas)avastamaks selle võimalusi ning katsetamaks erinevaid analoogfotograafia tehnikaid ja vanakooli kaameraid.
2023. aasta suvel Muhu Kunstitalus esmakordselt toimunud fotolaagriga sai tähistatud 110 aasta möödumist suvest, mil Johannes Pääsuke oma rännakul läbi Muhumaa kohalikku elu-olu jäädvustas.Nii Pääsukese kui ka iseendi radu ajades ning selleks, et need liialt ei rohtuks, tekkis plaan ka järgnevatel aastatel Muhu saarel tegutseda.
Näitusel on väljas valik valminust.
Näitust toetab Kultuurkapital.
Osalevad: Janno Bergmann, Danel Rinaldo, Raul Keller, Hello Upan, Kirke Lee Keller, Villu Plink, Silja Saarepuu, Lui Ruut Plink, Astrid Sigus, Kristjan Sisa, Kadri Toom, Antti Turkko
"Gori on meil meeles!"
16.10-30.10.2024Endla Teatri Küünigaleriis
Alates 16. oktoobrist on Endla Küünigaleriis avatud Gori mälestuspäeva koolinoorte karikatuurivõistluse näitus.
Eesti karikatuuri suurmeistri Gori surmast möödus 7. oktoobril 80 aastat. Pärnus avati tema auks mälestustahvel ja Gori Sõprade Selts korraldas Pärnu koolilaste seas karikatuurivõistluse.
Gori mälestuspäeva koolinoorte karikatuurivõistlusele laekus žüriile hindamiseks kokku 83 tööd, nende põhjal koostatud näituse I vooru 22 taiest on vaatamiseks väljas Teater Endla Küüni galeriis alates 16. oktoobrist.
Gori Sõprade Seltsile olid mälestuspäeva korraldamisel abiks:
Pärnu Linnavalitsus, Pärnumaa Arenduskeskus, Teater Endla, Kuninga Tänava Põhikool, Postimehe Kirjastus, Pärnu Postimees, Apollo raamatupood, Estonia spaa, Pärnu muuseum, Sindi Seltsimaja, koolide kunstiõpetajad, Tiiu Roodus, Annika Poldre. Tänud!
GSS
Heikki Leis
“Elu alles ees”
30.09-28.10.2025Endla Teatrigalerii
Alates esmapäevast, 30. septembrist on Endla Teatrigaleriis avatud Heikki Leisi isikunäitus “Elu alles ees”.
„Planeet maa kihutab kuristiku poole ja selle asemel, et pidurit tõmmata, pannakse hoopis gaasi juurde ja kiirusenäidik visatakse aknast välja. Meid tabanud kliimakatastroof on kindlasti inimkonna üks suurimaid väljakutseid, aga paljudele pole see veel kohale jõudnud,“ selgitab kunstnik.
Tere, kallis! Tule ja istu korraks minuga siia. On sul mugav? Tahaks sulle midagi rääkida, see ei võta kaua. Tahad sa midagi juua?
Võta korraks hetk ja vaata enda ümber ringi. See kõik siin ümber on tänu meile. Oleme naba paigast tõmmanud ja rabelenud, et oleks midagi lõpuks ometi kõrvale panna. Teie elu peab ju tulema parem kui meie oma, mis selle asja mõte muidu üldse on. Leib lauale, riie selga, katus pea kohale. Natuke raha kontole. Ei taha ju elada viletsuses ja vaimupimeduses. Tänu meile on teil internet, lennukid ja normaalne võimalus laenu võtta. Tänu meile ei pea te põhimõtteliselt vett jooma ega jala käima, sest viipemaksega saab hinge ilusti puhtaks küürida. Ja ma ei taha kuuldagi mingit türastanud hipsteripaska, et kustutan tule ära oma kodus ja sõidan bussiga. Ega ma idioot ei ole!
Anna andeks, kallis. Läksin vist natuke teravaks. Vahel on lihtsalt tunne, et te ei oska meie panust piisavalt hinnata. Vaata ringi! Selle kõik tahame me jätta teile. Ole lahke, kallis! Tänada pole vaja, aga nüüd edaspidi peate ise hakkama saama. Meid ei pruugi alati kõrval olla, et nõu anda, kuidas oleks parem talitada, aga ühel hetkel tuleb elujärg ikkagi paratamatult usaldada noorte kätte. Sest noored on meie tulevik!
Näitusel tulevad esitlusele 12 fotot ja viis suureformaadilist pliiatsijoonistust.
Heikki Leis (s 1973) on Tartus elav ja tegutsev vabakutseline kunstnik, kes hariduselt on skulptor, aga tuntud oma fotorealistlike joonistuste ning fotode poolest. Fotograafina tegutsenud üle 20 aasta. Tema suurimaks kireks on analoogfotograafia ning enamus oma kunstilistest projektidest pildistab just filmile, nii ka seekordse projekti puhul. Ta on välja andnud kaks fotoraamatut – 2017 a. “Afterlife” ja 2018 a. “Eesti meister”. Leis on teinud kümneid isikunäitusi ja osalenud rohketel grupinäitustel nii kodus kui välismaal. Teda on pärjatud ka mitmete fotoauhindadega ja 2019 a. sai ta Ado Vabbe preemia Tartu Kunstimaja näituse „Ringvaade“ eest.
Näitus jääb avatuks kuni 28. oktoobrini 2024.
Leho Rubis „Poeetilised sisemaastikud“
4.09-28.09.2024 Endla Teatrigalerii Sammassaalis ja Küüni galeriis
Leho Rubis „Poeetilised sisemaastikud“
Leho Rubis „Poeetilised sisemaastikud“
„Poeetilised sisemaastikud“ jätkab autori loomingulist rada teadvuse, teksti ja tajuväljade suhte teemal, lähtudes Aldous Huxley esseest „Taju uksed“. Teadvuse olemus, selle tekkimine ja suhe tajuväljadega on üks viimaseid teaduse lahendamata küsimusi. Kuid sellele on võimalik vastata poeetiliselt. Antud näitus teeb seda kasutades lähtematerjalina Eesti luuletajaid, kunstnikke, muusikuid ning veel mõnda allhoovust ... Staatilised figuurid, mis sulavad maastikku ja teksti ning piir teadvuse ja tajuväljade vahel kaob.
Huxley rikkalikust tekstist on autorit mõjutanud eelkõige ideed, mis on seotud tavataju maailmast erineva seisundi leidmisega ning mitmetele iidsetele kanoonilistele kunstivormidele omase ajatu seisundi väljendamise visuaalsete võtetega. Üheks olulisemaks taoliseks võtteks pidas ta figuratiivse kunsti puhul staatikat.
Tsiteerides Huxley't: „Egiptuse jumalate ja jumal-kuningate skulptuuridel, Bütsantsi mosaiikide madonnadel ja pantokraatoritel, Hiina kunsti bodhisattvatel ja lohan'itel, khmeeri istuvatel budadel ja troopilise Aafrika puidust iidolitel on üks ühine tunnus: sügav liikumatus ja vaikus. Ja täpselt see on see, mis annab neile nende vaimse omaduse, jõu viia nende vaatleja välja tema tavalise kogemuse vanast maailmast“ (A. Huxley, „Taju uksed“, lk 45). Sama võttestikku leiab ka mitme euroopa kunstniku loomingust. Üheks markantsemaks taoliseks näiteks on Rembrandt van Rijn'i hilised teosed, mis erinevad sügavalt tema nooruspõlve kunstist nimelt nende lihtsa staatilise ülesehituse poolest.
Antud näitusel esitab autor eelkõige viimase aasta jooksul loodud teoseid, mis lähenevad ülal esitatud teemadele nii faktuuride, tonaalsuse kui ka protsessi käigus tekkivate „vigade“ maastikku eksides ..
Näitus on pühendatud Anti Siinmaa mälestusele.
Leho Rubis (1975) on kunstnik, muusik ja orientalist. Ta õppis Tartu Ülikoolis maalikunsti (BA 2001) ja kunstiajalugu (MA 2010). Alates 2003. aastast tegeleb ta Põhja-India klassikalise muusikaga ning on seotud erinevate muusikakollektiividega. Tema kunstiajaloo olulisemaks uurimisobjektiks on budistliku ikoonilise kunsti ajalugu, fookusega sügavamate teadvuseseisundite kujutamise võimalikkusele.
Huvi inimese teadvuse vastu on vahetult seotud ka tema figuratiivse maalikunsti teemade ja motiividega. Saades inspiratsiooni erinevatest aasia kanoonilise kunsti pärimustest ja euroopa maalikunsti ajaloost, on ta loonud väljenduslaadi, milles figuuride staatilisus loob koos faktuuride elavusega mitmekihilise tajukanga. Peamine tähelepanu on kirjeldamatul kuid siiski alati kohal oleval teadvusel.
Tema isiknäitused on toimunud nii Eestis, Indias kui ka Egiptuses. 2010. aastal kureeris ta eesti kunstnike ühisnäitust „Kingitus Arvo Pärdile“, mis oli pühendatud helilooja juubelile. Samuti on ta olnud kultuurifestivalide „Kolmkõla“ ja „PaIDA“ kunstiline juht. Alates 2021. aastast on ta Eesti Klassikaraadio saatesarja „Raaga aeg“ autor.
"Värv ja vabadus"
24.07-31.08.2024 Teatrigaleriis, Endla Küüni galeriis ja kohvikus
Kolmapäeval, 24. juulil avatakse Pärnus kunstiprojekti „Tartu-Pärnu-Tartu kunstiekspress“ raames viis grupinäitust: Pärnu Linnagalerii Kunstnike majas, Pärnu Linnagalerii Raekojas, Endla Teatrigaleriis ning Akadeemia 5 hoones. Avamisrongkäik algab kell 16.00 Akadeemia 5 (endine Tex-Mex) näitusepaigast."Värv ja vabadus"
24.07-31.08.2024 Teatrigaleriis, Endla Küüni galeriis ja kohvikus
Teatrigaleriis, Endla Küüni galeriis ja kohvikus toimuval näitusel „Värv ja vabadus“ (kuraator Maris Tuuling) osalevate kunstnikke ühendavaks lüliks on Konrad Mägi ateljee Tartus. Ajavahemikus 1988 - 2016 on kõik läbi käinud vanameistrite Kaja Kärneri ja/või Heldur Viirese käe alt ja saanud pallaslikele traditsioonidele tuginevat maaliõpetust. Selle pagasiga on igaüks liikunud edasi omas suunas. Siinsel näitusel ongi võimalik näha, millise tee ja tempo keegi on valinud.
VÄRV ja VABADUS
Kunstnikke ühendavaks lüliks on Konrad Mägi ateljee Tartus. Ajavahemikus 1988 - 2016 on kõik läbi käinud vanameistrite Kaja Kärneri ja/või Heldur Viirese käe alt ja saanud pallaslikele traditsioonidele tuginevat maaliõpetust.
Selle pagasiga on igaüks liikunud edasi omas suunas. Siinsel näitusel ongi võimalik näha, millise tee ja tempo keegi on valinud.
Alo Aarsalu „Praegusel hetkel on põnev teha ristmikul pikem peatus.“
Maire Aarsalu „Valin selle suuna, kuhu süda tõmbab.“
Evi Gailit: „Tuldud teed tagasi ei lähe, valin kolmest teest keskmise. Vist.“
Lemme Haldre: „Pööran ringi - jätan minevikuga hüvasti ja astun selles suunas, kuspool tundub, et king kõige rohkem pigistab.“
Peeter Krossman: „Ristteel on hea puhata, nautida valikuvabadust ja vaadata pilvi. Siis võib rahuliku südamega edasi minna, sinna, kuhu teel olid.”
Koidu Laur: „Valin suuna, mis ei lähe vastuollu minu eetiliste tõekspidamistega elik on minule loomuomane elik kasutan moraalset kompassi.“
Tea Lemberpuu: „Kui olen piisavalt ärkvel ja vaikne, siis kuulen ja kuulan kõhutunnet ehk südamehäält. Lühidalt – liigun tunde järgi.“
Margus Meinart: „Tore on jõuda ristmikule. Kõik kanalid lahti ja tunned endas värskeid tuuli puhumas. Oled ja teed ja lähed. Suund selgub pärast.“
Mari-Ann Remmel: „Tavaliselt valin kohale jõudmiseks pikema tee. Mõnikord pööran ka ümber või tammun otsustamiseks hoogu võttes edasi-tagasi. Aga üldiselt proovin liikuda valguse suunas.“
Külli Trummal: „Valides suunda usaldan oma silma ja sisetunnet. Vabana oma valikutes leian alati võimaluse edasi liikumiseks.“
Maris Tuuling: „Valin päikesepaistelisema raja. Sellise, kus ei pea kiirustama."
Näitused jäävad avatuks kuni 31. augustini.
Lisainfo ja programm: www.linnagalerii.ee
„Teiselpool suurt vett“
3.06-22.07.2024 Sammassaalis
Alates 3. juunist on Endla Teatrigaleriis avatud Kalli Kalde isikunäitus „Teiselpool suurt vett“.„Teiselpool suurt vett“
3.06-22.07.2024 Sammassaalis
„Selle näituse maalid on inspireeritud minu rännakutest maailma erinevatesse paikadesse, Gröönimaale, Lõuna-Ameerikasse. Eelmisel kevadel oli mul õnne olla Peruu vihmametsas kunstiresidentuuris. Metsik loodus ja indiaanlaste iidsete kultuuride puudutus vallandas minus uute piltide tulva. Mitmed siinsed maalid ongi unistuslikud vaated muinasjutulistesse Amazonase metsadesse. Reisil kohatud ketšua indiaanlastest maalisin portreede seeria, millest mõned on väljas ka sellel näitusel.„
Kalli Kalde
Kalli Kalde on sündinud Tartus 1967. a, elab Põlvamaal Prangli külas. Lõpetanud Kunstikooli kunstnik-kujundajana. 1986. a. ja Tallinna Ülikooli kunstiõpetuse õpetaja eriala 1991 a.
Kalde töötab joonistamise ja maali õpetajana Tartu Kunstikoolis. Esinenud näitustel maalide ja graafikaga alates aastast 1988. Ta on Eesti Maalikunstnike Liidu, Eesti Vabagraafikute Ühenduse ja Tartu Kunstnike Liidu liige.
Lisainfo kodulehelt: kalli.kalde.eu
„Jamboree“
3.07-22.07.2024 Küüni galeriis
Alates 3. juulist on Endla Teatri Küüni galeriis avatud Lili Matsko fotonäitus "Jamboree"
Näitus „Jamboree“ on pühendatud Lõuna-Hispaania linnas Torremolinoses 2024. aasta veebruaris toimunud festivali Rockin' Race Jamboree 30. juubeliüritusele. Festival on 2019. aastal pälvinud Ameripolitan Music Awards tunnustuse kui parim Ameerika traditsioonilise muusika festival ja seda peetakse Hispaania tähtsaimaks rockabilly kogukonna ürituseks. Värvikas festival viib Euroopa, Ameerika Ühendriikide ja Ladina-Ameerika eri põlvkondade muusikasõbrad ajarännakule, kus 1950ndate rock’n´rolli elegants on segatud rockabilly, biitmuusika, swingi ja boogie-woogie'ga. Näitusel eksponeeritud fotode abil soovitakse tuua vaatajani elurõõmsa festivali melu läbi külastajate emotsioonide ja juhtida tähelepanu põlvkondade vahelise sideme olulisusele.
Lili Matsko on 2024. aastal kiitusega lõpetanud Pärnu Saksa Tehnoloogiakooli kujundaja eriala ja õpib hetkel Tartu Kunstikoolis kujundusgraafiku õppekaval. Ta on kujundusgraafikuna muuhulgas illustreerinud ja kujundanud raamatuid ning teinud koostööd Eesti Rahvusooperiga Estonia. Fotograafiaalaseid teadmisi on Lili 2022. aastal täiendanud Andrus Noorhani fotokoolis. Alates 2023. aastast on ta Arvamusfestivali vabatahtlik fotograaf. Näitus „Jamboree“ on Lili Matsko esimene isikunäitus.
Näituse korraldamisel andsid oma panuse Andres Adamson, Piret Bergmann ja Tiit Lepp.
Näitus jääb avatuks kuni 22. juulini.
"Taevas ja maa"
3.05-2.06.2024 Sammassaalis ja Küüni Galeriis
Reedel, 3. mail kell 17 avatakse Endla Teatrigalerii Sammassaalis Ahti Seppeti isikunäitus “Taevas ja maa”. Näitus jääb avatuks kuni 2. juunini 2024.
“Mõtlesin tihti Ernest Hemingway tekstile lühiromaanist „Vanamees ja meri“ kui tuli selle näituse idee - kujutada taevast ja maad. Pakun vaatamiseks justkui kahte erinevat maaliviisi, kus võib täheldada poetiseerivast, üldistatud voogavast maalikeelest nihkumist sirgjoonelise, geomeetrilisema, skulpturaalselt reljeefsema maalikeele poole. Kuna ma teismelisena, vene ajal olin koolivaheaegadel Pärnumaal mere ääres, pidasin kuidagi loomulikuks taevast - vett samastada. Kohalike kaluritega merel käies sain veidi tunda seda kala, sadama, paadimootorite podina, kütuse, köite tõrva, erinevate jookide, pohmelli, adru ja mere, võrkude lõhna. Öiseid „angerjausside“ püüke peale südasuvist vihmasadu ja hommikusi tõusmisi ning külmast lõdisedes saagi järele merele minekut. Aga tunda ka mere jahedust ja silmapiiri – joont, mis vaatevälja vaieldamatult poolitas. Tutvuda hoopis teistsuguse ellusuhtumisega inimestega kui oli mandrirahvas. Suvist kuumaksköetud paadikaarte painet ja taeva peegeldust merel, lainete ülipõnevat kiikumist ja värvivahetust, kajakate kiljumist ja kiireid edasi-tagasi sööste ning vahepealseid puhkehetki, lastes tuulel end kanda, lõdvestudes liuelda, liuelda, unustamata valmisolekut.
Kõik on vist üks, taevas ja maa, maa ja taevas. Sõltub, millise nurga alt osata neid vaadata. Kui kaugelt või lähedalt jälgida. Eks nad peegeldavad teineteist ja enamasti sõltub kunstniku meeleolust, mis tunded sul tekivad. Kui vastuvõtlik, avatud suudad ise olla ja kuidas mõistad seda oma loomingus nähtavaks teha. Küllap on siis vaataja kord mõelda looduse ja lootuse üle ning luua oma kujutlusmaastikke. Nägema ehk isegi lisakihte, mida meie fantaasia juurde loob ja siiralt rõõmustama oma avastuste nutikuse üle. Kahjuks pole kaua aega kaluritega merel käinud, enamus siitilmast lahkunudki, seepärast töödki valdavalt mandrikesksed, aga minu jaoks siiski mereigatsusega täidetud.”
Ahti Seppet
.
Ahti Seppet on sündinud 1953 Tartus. Lõpetanud Tartu Kunstikooli 1973. a puidu kunstilise kujundamise eriala. Õppinud 1978-79 TÜ õigusteaduskonnas ja osalenud 1978-79 Tartu Ülikooli kunstikabineti töös.Skulptuuris on tema lemmikmaterjalideks pronks, alumiinium, puu, keraamika ja paber. Olulisemad sotsiaalse sisuga installatiivsed näitused 1993-2019: Rooma Klubi, Mumifitseeritud suhe, Muuseum muuseumis I-III, Lenini lapsed, Ehe kui väikevorm I-V, Tõus ja mõõn, Kuufaasid I-III. Töötanud Tartu Kunstimuuseumis näituste sektori juhatajana, skulptuurikogu hoidjana 1984-2014.
Talle on omistatud Kr.Raua preemia (1992), A.Vabbe nimeline kunstipreemia (2000) ja A.Starkopfi stipendium (2005).
Seppeti teoseid on paljudes muuseumides ja kogudes sh. Eesti Kunstimuuseum, Tartu Kunstimuuseum, Tartu Ülikooli kunstimuuseum ja Kunstihoone Fond ja paljudes erakogudes.
Ahti Seppet on Eesti Kunstnike Liidu, Kujurite Ühenduse liige ja grupi “Para” liige.
Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
„SININE…JA MUST JA VALGE“
PÄRNU KUNSTIDE KOOLI ÕPILASTE FOTONÄITUS
21.02-30.04.2024 Küüni galeriis
Kolmapäeval, 21. veebruaril kell 16.30 avatakse Küüni galeriis Pärnu FotoFest 2024 raames Pärnu Kunstide Kooli õpilaste näitus „Sinine … ja must ja valge“, juhendaja Andres Adamson. Näitus on avatud 30. aprillini.
Lugu tsüanotüüpia leiutamisest on täis põnevust ja avastusi. See algas 1840. aastatel Inglismaal, kui mitmekülgne teadlane (matemaatik, astronoom, keemik, leiutaja ja eksperimentaalfotograaf) Sir John Herschel avastas, et raudsulfaadi ja kaaliumheksaferrotsüaniidi segu reageerib päikesevalgusega. See segu muutus siniseks, moodustades paberil kihi, mis oli stabiilne ja kergesti reprodutseeritav.
Herscheli avastus pani aluse fotograafilise protsessi arendamisele, mida hakati tuntud kui tsüanotüüpia. See meetod võimaldas luua siniseid kujutisi valgel paberil, kasutades päikesevalgust ja spetsiaalseid keemilisi lahuseid. Tsüanotüüpia sai populaarseks eriti 19. sajandi alguses, kuna see oli odav ja suhteliselt lihtne viis kujutiste reprodutseerimiseks.
Sellel näitusel näete erinevates tehnikates ettevalmistatud kunstitöid, mis kõik on lõpule viidud läbi tsüanotüüpia.
Näitusel osalevad Pärnu Kunstide kooli kunstiosakonna õpilased.
Sarah Kirt, IV kursus
Lukas Kirt, IV kursus
Thomas Kaljula, V kursus
Foto: "Tsüanotüüpia", Sarah Kirt
„Juurtes on vägi“
2.04-30.04.2024 Sammassaalis
Teisipäeval, 2.aprillil kell 17 avatakse Sammassaalis Liia Lepiku isikunäitus „Juurtes on vägi“. Näitus on avatud 30. aprillini.
„Juurtes on vägi” on ühelt poolt ood metsale ja loodusele laiemalt, teisalt ood esivanematele, kes otseses või kaudses mõttes on vorminud meid just selliseks nagu me oleme. Kõik on kõigega seotud ja kõigel on kusagil juured. Näitusel eksponeeritud maalidega edastab Leppik tundekogemusi ja emotsioone, luues eluhetkedest tajuruume ja abstraktsioone.
Loodust kui näituse peateemat võib võtta ka metafoorina, mis märgib maailma naiselikku poolt laiemalt – soojuse ja hoituse hõõguvaid toone, ent ka ülevoolavas tundekoloriidis kulgevat stiihiat ja määratlematust. Värvidest pakatavates teostes on stiliseeritud loodust arhitektuursete vormide kaudu. Rahulikud pinnad vahelduvad jõuliste või peenekoelistega, rikkalikud motiivid minimalistlikega. Märksõnadeks on üksteisest eristuvad mõttelised osad ning varjatud seosed.
Käesolev näitus on jätk Liia Leppiku eelmisele näitusele „Loodu(se) mõistulood“. Maalide loomisel on kasutatud erinevate tehnikate kõrval materjalitrükki ja metanooliga maalimist. Pindade kihilisus ja läbipaistvus pakub nii tehnilises kui tunnetatavas plaanis süvenemis- ning avastamisrõõmu. Enamik näituse töid on maalitud 2023. aastal.
Liia Leppik on kunsti õppinud Tartus ja Tallinnas. Tallinnas lõpetanud ka kunstiõpetaja magistriõpingud. Aastatel 2003-2023 töötanud Võru Kunstikooli õpetaja ja direktorina. 2023. aastast vabakutseline kunstnik. Esinenud erinevatel näitustel alates 1998. aastast.
Näitus „Juurtes on vägi“ on Liia Leppiku seitsmes isikunäitus.
„ELU VÄRVID“
17.03-1.04.2024 Sammassaalis
Alates 17. märtsist kuni 1.aprillini oli Sammassaalis avatud Ungari romade kaasaegse kunsti näitus „Elu värvid“.Eksponeeritud on eri žanritest maalid roma taustaga Ungari kunstnikelt. Selle värvilise näituse teosed pärinevad Budapesti Kugler Art Szalongi kollektsioonist ning kuraatoriteks on Kugleri kunstigalerii kunstiline direktor Edit Kőszegi ja kultuuriantropoloog Péter Szuhay.
Näitusel osaleb kümme kunstnikku: Márta Bada, János Balázs, Kitti Balázs, Balázs András Balogh, János Amigó Bogdán, Zoltán Botos, Noémi Farkas, Jolán Oláh, Teréz Orsós ja Gyöngyi Ráczné Kalányos.
Näitust toetab Ungari Suursaatkond.
PÄRNU FOTOFEST 2024
„VÕTA ISIKLIKULT!“
F8/12 ja Fiskarsi fotograafid
21.02.-16.03.2024 Sammassaalis
F8/12 ja Fiskarsi fotograafid
Kolmapäeval, 21. veebruaril kell 16.30 avati Sammassaalis Pärnu FotoFest 2024 raames fotorühmituse F8 ja Fiskarsi Fotograafide (Soome) ühisnäitus. Näitus on avatud 16. märtsini.
Pärnu Linnagalerii poolt seitse aastat tagasi ellu kutsutud Pärnu FotoFest on iga-aastane festival, mis käesoleval aastal kannab alapealkirja “Võta isiklikult”.
F8 on fotorühmitus, mis tekkis olukorras, kus paljud fotokunstnikud olid tegutsemas rohkem omaette kui organiseeruma rühmitustesse. Ühiseks ideeliseks eesmärgiks saigi koondada erinevaid fotokunstnike ühistegevuseks, milleks oleksid näitused ja fotoaktsioonid Eestis ja välismaal. Kindlasti oli üks mõte rikastada ning mitmekesistada kohaliku foto- ja kunstimaastiku.
Pärnu FotoFesti raames avatav näitus on rühmituse kaheteistkümnes väljapanek. Näha saab 8 erineva fotograafi tõlgendusi portreefotograafiast.
Kuna teema „Võta Isiklikult“ on subjektiivne, siis fotokunstnikud lähtusidki igaüks oma pilgu läbi ning oma nurga alt läbi oma karakteri ja oma huumoriprisma.
Autorid: Haide Rannakivi, Alar Raudoja, Aiki Järviste, Andres Adamson, Janno Bergmann, Danel Rinaldo, Marko Toomast, Indrek Aija.
F8 näitusega ühinevad Lõuna-Soomes, väikeses kunsti-ja käsitööliste külas Fiskarsis elavad ja tegutsevad fotograafid Taru Samola, Pipa Nikula ja Arto Olavi Vuohelainen.
F8 väljapanekut toetab Eesti Kultuurkapital
Foto: Marko Toomast "Peata"
LOLA TEHVER „KÕNELUS KEHAGA: VORMIDE MÄNG“
12.01-14.02.2024 Teatrigaleriis
Reedel, 12. jaanuaril kell 17 avatati Endla Teatrigaleriis Lola Tehveri maalinäitus ”Kõnelus Kehaga: Vormide Mäng”. Näitus oli avatud 14. veebruarini.Lola Tehveri näitus on pühendatud naisekehale ja ilule kunstis. See kunstiline kooslus avab naisekeha, kui teema vormide mängu. Iga kunstiteos sellel näitusel kutsub vaatajat avastama naisekeha, mis on kaunis, keerukas ja mõnikord paradoksaalne."Kõnelus Kehaga: Vormide Mäng" on kui avatud dialoog naisekeha mitmekesisuse ja kunstilise väljenduse vahel. See julgustab vaatajaid mõistma naisekeha ilu mitmetahulisust ning kunstniku poolt esitletud erinevaid perspektiive.
Maal näituselt
„KOOD 21549“
2.12.2023-10.01.2024 Sammassaalis ja Küüni galeriis
Laupäeval, 2. detsembril kell 16 avati Endla Teatrigaleriis Andres Adamsoni fotonäitus „Kood 21549“. Näitus oli avatud 10. jaanuarini 2024.Üksildases laanes mängles puutüvedel päikesekiirte muutlik tants. Valgus ja vari põimlesid puude tüvede ja okste vahel, loendamatud kiired langesid särava kumana lumepinnale, mis oli nagu elus, hingav laul.
Valguse vaikne sosin ütles varjule: "Sa oled minu kaaslane, mu peegeldus maailmas, mis püüab mõista igavikku." Vari vastas, sulades valgusesse: "Olen sinu tagasihoidlik jälg, igaviku mõistatus, mis hiilib mööda metsaradu."
Nad keerasid end päikese suunas, üheskoos lootes püüda hetke, kui päeva kullatud kiirgus suudab avada ukse teispoolsusesse. Valgus laotas laiali oma särava vaiba, lootes paljastada varjule elu sügavaimad saladused.
Tuulehoog tumedas laanes sosistas salapäraseid lugusid, luues üksteise ümber tantsivate varjude mängu. Valgus väreles, justkui oleks tahtnud loomise lugu rääkida, ning vari hiilgas, justkui oleks pidanud kandma kõiksuse tumedat mõistatust.
Selles hetkes, kus valgus ja vari ühinesid, sündisid müüdid ja unistused. Laane süda lõi rütmis, mida kuulsid vaid need, kes oskasid vaadata kaugemale silmnähtavast. Valgus ja vari olid kui kaks poeetilist tantsijat, kelle jalad puudutasid nii maiseid radu kui ka taevalikke teid.
Ja nii jätkasid nad oma lõppematut tantsu, otsides vastuseid küsimustele, mis ei lasknud end kergesti haarata. Nad eksisteerisid enda vahelisel piiril, mõõdetuna mitte niivõrd ruumi ega aja, vaid hoopis igaviku mõõdupuude järgi.
Taevas ja maa ühenduvad Andres Adamsoni fotodel kosmilise kaardina, mille koordinaadistiku loob loodus ise valguse ja varju keerukatest mustritest. Metsa, puude ja päikese joonistatud varjud söövitavad võrkkestale jooned mis juhivad...
Nagu kurrud naha pinnal annavad tunnistust inimese käidud teest nii ka need looduse mustrid on nagu salakoodid - võtmed, mis avavad pääsu kõiksuse pidevates muutustes kulgevasse tähendusmaailma.
Andres Adamson (s. 1963) on Eesti fotokunstnik ja illustraator.
Ta õppis Tallinna Pedagoogikaülikoolis ja lõpetas kunstiõpetaja eriala. Andres Adamsoni töid on tellinud Eesti meediaväljaanded ja ettevõtted. Ta on töötanud graafilise disainerina nii reklaamifirmades kui ka vabakutselisena ning on kujundanud erinevaid raamatuid nii kodu- kui välismaistele tellijatele. Tema töid on eksponeeritud mitmetel näitustel Pärnus, Tallinnas (Eesti), Riias, Jelgavas (Läti), Šiauliais (Leedu) ja Minskis (Valgevene) ning fotoajakirjas Positiiv. Andres Adamsoni fotosid, joonistusi ja maale on erakogudes Eestis, Itaalias, Saksamaal, Ameerika Ühendriikides, Venemaal, Rootsis ja Soomes. Praegu õpetab ta fotograafiat ja kompositsiooni Pärnu Kunstide koolis ning töötab juhtõpetajana Pärnu Saksa Tehnoloogiakooli kujundaja erialal.
„GORIKATUUR“
1.11-2.12 Sammassaalis ja Küünigaleriis
Alates 1. novembrist on Endla Teatrigaleriis avatud näitus "Gorikatuur", mis on põhjalik väljapanek Eesti viljakaima karikaturisti Vello Agori ehk Gori (1894 - 1944) loomingust tema elu eri etappidel. Näitus jääb avatuks 2. detsembrini.Gorit teadsid tänu tema loomingule Eesti Vabariigis kõik. Ta oli äärmiselt viljakas, jõudes elu jooksul teha igapäevaste karikatuuride kõrval ka vinjette, maale, koomikseid, šarže, illustratsioone, esineda kodustel ja rahvusvahelistel näitustel. Läbi tema iroonilise ja kohati ka sarkastilise kujutluslaadi näeme omaaegse Eesti Vabariigi varjul olnud aspekte. Ning ehkki Gori pidas end rohkem ajakirjanikuks, oli ta tegelikult üks oma aja paremini tasustatud kunstnikke.
Näitusel saab näha Eesti Kunstimuuseumi graafikakogust esmakordselt vaatajateni toodud pilte Gori isiklikest joonistusalbumitest. Gori loomingut saab vaadelda paralleelselt Eesti riigi pöördeliste sündmustega, mis mõjutasid tuhandete teiste eestlaste kõrval otseselt ka tema traagilist saatust.
- Konsultandid: Sten Kauber ja Krista Sarv
- Keeletoimetus: Hille Saluäär
- Kuraator: Raimo Jõerand
- Arhitektuurne kujundus ja graafiline disain: Exporabbit
- Projektijuht: Marje Jürgenson
- Näituse ehitus: Koit Annus ja Digiprint
- Tõlge: Luisa Tõlkebüroo
Näitust toetab Pärnu Linnavalitsus.
(Eesti Kunstimuuseumi graafikakogu)
„ÕPETLIKUD MUUSAD“
3.10-30.10 Sammassaalis ja Küüni galeriis
Alates 3. oktoobrist sai näha Endla Teatrigaleriis Pärnu Kunstide kooli õpetajate näitust „Õpetlikud muusad“. Näitus oli avatud 30. oktoobrini.Nagu Kunstide koolil on juba tavaks saanud, siis oktoobris, tõstame pjedestaalile oma suurepärased, loovaid õpetajaid ning anname sõna nende loodud kunstile, sest üks pilt võib rääkida rohkem, kui tuhat sõna.
Järjekorras juba kolmandal Õpetlike muusade näitusel astuvad kunstnikena ülesse Pärnu Kunstide kooli õpetajad Anu Ojamaa,Tiina Kesküla, Ene Riso, Kristel Pajos, Mari-Helen Vili, Anne-Ly Raid, Julia Toots, Kirsti Tuum, Kristel Kallau, Andres Adamson, Anu Randmaa, Üllar Kallau ja Karin Tislar.
Kunstiteoseid pannakse vaatamiseks välja keraamikastehtekunstini ning erinevas tehnikas maalidest joonistusteni. Silmailu jätkub igale maitsele ja nii mõnigi õpetaja näitab ennast täiesti uuest kunstilisest küljest.
ANDRÁS BÁNKUTI „PUNKARID“
5.07-30.09 Sammassaalis
Alates 5. juulist avati Endla Teatrigaleriis fotograaf András Bánkuti näitus „Punkarid“, milles ta uurib 1980. ja 1990. aastate punk-liikumist Ungaris. Näitus jääb avatuks 30. septembril.Oma karjääri jooksul on András Bánkuti pildistanud Ungari punkareid kaks korda – 1980. aastate alguses ja kümme aastat hiljem. Nagu mujalgi suuremates Euroopa linnades, oli Ungari pungiliikumine 1980. aastatel üsna isoleeritud. Nad eristusid teistest oma provokatiivse välimuse poolest. Bánkuti, kes oli oma eesmärgiks seadnud igapäevaelu jäädvustamise, tundis kohustust õppida neid paremini tundma ja ka neist midagi talletama. Ta ei kuulunud nende hulka, ent kuni 1980. aastate keskpaigani osales korduvalt nende üritustel, ettevõtmistel ja erapidudel.
1980. ja 1990. aastate punkarlus erines teineteisest. Kui 1980. aastatel said punkbändid kasutada kultuurimaju harva, samal ajal kui 1990. aastatel tegutsesid punk-klubid, mida kaunistasid nende oma kunstnikud.
András Bánkuti (s. 1958)
fotoreporter, Ungari fotograafiamaja Mai Manó Ház asutaja
András Bánkuti omandas peale keskkooli lõpetamist professionaalse fotograafi elukutse ning käis seejärel György Bálinti fotoakadeemias läbi fotoajakirjaniku kursused. Ta on töötanud fotoreporteri ja fototoimetajana mitmete erinevate väljaannete heaks. 1995.-2015. aastani oli ta majandusteemalise nädalaväljaande HVG fototoimetaja, hetkel töötab ta ajakirja Digitális Fotó Magazin peatoimetajana. Tema fotosid on avaldatud ka väljapool Ungari piire, väljaannetes New York Times, The Guardian ja Business Week.
1983. aastal autasustas Rahvusvaheline Ajakirjade Assotsiatsioon András Bánkutit tiitliga rahvusvaheline pressifotograafia meister ja 1991. aastal võitis ta Interpressi fotovõistluse grand prix. 1993 omistati talle Rudolf Baloghi ja Pulitzeri mälestusauhind, 2010 Mihály Táncsicsi auhind.
1996. aastal asutas ta koos Magdolna Kolta ja Károly Kincsesiga Ungari fotograafiamaja Mai Manó Ház.
Väljaanded: „Győr Ballet” (1999), „Marginal Values” (2003), „People” (2007).
The New York Timesi fotograafiablogi Lens avaldas 2018. aastal tema punkfotode kogu pealkirja all „Raudse eesriide taga” (Behind the Iron Curtain). Veebiväljaandes i-d vice ilmus 2017. aastal András Bánkutiga tema tegevust tunnustav pikem intervjuu.
MARKO TOOMAST „KEHAMAASTIKUD“
6.07-30.09 Küüni galeriis
Alates 6. juulist kuni 30. septembrini oli Endla Küüni galeriis avatud Marko Toomasti näitus „Kehamaastikud“.Marko Toomasti fotoseeria „Kehamaastikud“ on emotsionaalselt laetud segu alasti must-valgetest kehamaastikest ja skulptuursetest vormidest.
Marko Toomast on Pärnus resideeruv fotokunstnik, kes jäädvustab loomuliku vormi ilu ja salapära, võimaldades publikul veelgi rohkem hinnata maailma orgaanilisi imesid.
Tema teoste ajatus lummab vaatajaid oma realistlikkuse ja elavate emotsioonidega.
MARI KANASAAR „SILUETID“
10.05-10.06 Sammassaalis
Kolmapäeval, 10. mail kell 17.00 avatakse Endla Teatrigalerii Sammassaalis Mari Kanasaare näitus „Siluetid“. Näitus jääb avatuks kuni 10. juunini 2023.Eesti Riikliku Kunstiinstituudi moesuuna vilistlane Mari Kanasaar (1937-2022) töötas moeajakirja Siluett (1958–1992) toimetuses ligi 30 aastat, aidates koostada ja küljendada hiigelsuure tiraažiga perioodikaväljaande numbreid. Moetarbija nõudis nii näpunäiteid kui ka lõikelehti, mille järgi rõivaid õmmelda ning neli korda aastas ilmunud eesti- ja venekeelsed ajakirjanumbrid kadusid müügilettidelt välgukiirusel. „Latt oli kõrgel, moeinfo, mida jahtisime ja jagasime, pidi tulema moemaailma tipust“ – nii on läbimõeldud kujundusega moelehekülgi illustreerinud ja tekste kirjutanud Mari meenutanud. Tema õnneks hakkasid 60ndatel puhuma pisut vabamad tuuled ning erialane töö pakkus loomeinimestele põnevaid väljakutseid.
Nooruslikult hoogsa joonistuslaadiga Mari oli üks kunstnik-toimetajatest, kes pani paika temaatika ja oli stilistiks mudelite pildistamisel. Abiks olid ka tehnilised ja keeletoimetajad ning peatoimetaja, kes „oma kiiksusid sisse toppis“. Ühiselt valiti välja fotod ning sobitati paika pildid ja tekstid. „Meie, Silueti tegijad, tundsime ennast nagu spioonid vaenlase tagalas, kogu aeg oli oht midagi valesti teha,“ tavatses Mari tõdeda. Teatavasti olid keelatud nii ususümbolid kui ka paljastatud ihu ning sõjaeelse Eesti vabariigi lipuvärvid, aga ka harkisjalgsed poosid, miniseelikud ja naiste pükskostüümid, mis rahvusvahelise moe eeskujul moelehekülgedele kippusid. Peagi lubati mänguhimulisel noortemoel püünele astuda.
Mari tähelepanekute kohaselt olid antikvariaadist saadud Vogue’id ja muudki väljaanded (L’Officiel, Linea Italiana, Le Jardin des Modes, aga ka mõned Rootsi moe- ja naisteajakirjad) 60.–70. aastatel piisavalt harivad ning võimaldasid pilguheitu kaasaegsesse kunsti ja kirjandusse. „Teravdatud tähelepanu korral võis uudne lõige või kangamotiiv omandada sootuks uue mõõtme ning edastada
sõnumeid sellistest moodsatest kunstisuundadest nagu op ja pop,“ on ta perioodi mõtestanud. Abstraktseid mustreid ja tukaga soenguid (sh ka poisipead) nähti ajakirjades tunduvalt varem, kui nende avaldamiseks ametlik nõusolek anti. Lisaks silmaringi avardumisele elavnes nii mõnegi moetudengi või -kunstniku joonistuslaad.
Mari sõnul soovis ta tabada moodi vastavalt ajavaimule ehk Zeitgeist’ile ning mõista ka neid (topelt)tähendusi, mis kaasnesid vaba maailma infoväljaga. Et kunstiajaloo loengud lõppesid enne impressioniste ja ekspressionismi ning kubismi (konstruktivismi ja abstraktsionismi veel 60. aastate loengutes ei käsitletud), tuli lüngad nii keelteoskust lihvides kui ka teadmisi iseseisvalt kogudes täita. Selgeks said nii vajalikud moeterminid kui ka uuendusmeelsed tippdisainerid. „Tagasi vaadates võiks öelda, et YSL oma ülitundliku moevaistu, närvivapustuste, interjööride ja Prousti-armastusega on mulle ehk kõige rohkem imponeerinud,“ on Mari Kanasaar neid ammuseid noorusaegu meenutades tõdenud.
Tekst Anu Ojavee
TIINA RIKAS „RAAMIST VÄLJA“
6.04-15.05 Küüni galeriis
6. aprillil kell 17.00 avato Endla Küüni galeriis Tiina Rikase näitus „Raamist välja“. Näitusoli avatud 2. juulini.Iga jalajälg
Maha jätab mustrirea
Avardab piire
Tiina Rikas:
„ 1958. aasta 6. juuli hommikupäikeses tervitasin seda maailma. Seniajani õpin tundma seda kaunist planeeti ja ennast selle asukana, väga põnev on.
Kasvanud on minust suur puu mitme tugeva oksaharuga, mille sügavaimad juured on Võrumaal, sealt tuleb maailmatunnetus, loovus ja vägi. Puu ühe haru küljes ripub trumm, sealsamas kõrval hulk taimi, mida ravimiseks, lihtsalt meeleheaks või ka värvimiseks kasutada võib. Ühe oksa küljes on jälle põllutööriistad, pole needki rooste läinud. Siis jälle haru, mille küljes helisedes ripuvad minu haikud. Nii see puu siis elab ja kõik oksad on ühtviisi tähtsad.
Armastan ringi uidata, olgu siis oma isade maal või kaugematel radadel. Ikka jääb midagi varba ette või paelub muul moel tähelepanu justkui öeldes: „võta mind kaasa!“. Kõik see on nüüd minu töödena teie ees.
Selle näitusega, hea vaataja, soovin sulle jutustada lugusid oma sisemaastikelt. Nii nagu haikudki, annavad need tööd võimaluse öelda vähesega palju.
Õppinud olen EPA-s agronoomiks, seda ametit ka pidanud 4 aastat, selle kõrvalt hakkasin õppima ikebana kunsti, sealt on tulnud armastus haikude vastu, nii olen teinud kaks raamatukest: „Otsirändur“ ja „Draakoniaeg“.
Soov mõista inimese sisemaailma ja luua ühendus sisemise ja välimise vahel viis mind õppima refleksoloogiat, seda praktiseerin koos trummirännakutega inimese siseilma, et mõista, miks mingi asi on just nii nagu see on ja mida inimene iseenda heaks teha saab.
Võimaluse ennast väljendada läbi liikumise olen leidnud energeetilise tantsu- ja joogaõpetajana, juhendan pisikest rühma.
Elan Tartus, heade mõtete linnas, igal vabal hetkel, rohkem suviti, elan Võrumaal oma pisikeses vanas majakeses, mida koos poegadega tasapisi taastame, sealt tuleb vägi. Ja lisaks kõigele harjutan vanaema ametit, täitsa hästi tuleb juba välja.
Lugusid endast kõnelen läbi oma tööde, näitused on olnud Eesti Rahva Muuseumis, Viljandi Kilpkonna Galeriis, Paide Vallitornis ja lisaks mõned ühisnäitused lillekooli ajast."
„PIIRIPEALSED HELID“
4.04-05.05 Sammassaalis
Näitus on inspireeritud helilooja Tõnu Kõrvitsa loomingust ning eelkõige tema triloogiast „Lageda laulud“, „Sina oled valgus ja hommik“ ja „Tiibade hääl“, mille tekstide tõlk ja autor on Doris Kareva. Kõik teosed on loodud Eesti Filharmoonia Kammerkoorile, Tallinna Kammerorkestrile ja dirigent Risto Joostile.
Fotode autorit Anneli Ivastet huvitavad loomingulised protsessid ja teekond, kuidas jõuab muusika publikuni ning mis võimalused on selle visuaalseks kujutamiseks.
„Muusika on loomulik osa meie elust, kuid igapäevaselt ei mõtle me sellele, kuidas see meieni jõuab,“ ütleb Anneli Ivaste. „Muusika sünnib loomingulises protsessis, millele on iseloomulik otsimine ja kompamine, kus mõtted ei ole veel päris selged ja helid pole kuuldavad. Püüdsingi tajuda seda atmosfääri ning neid piiripealseid hetki, kui idee on veel õhus ja noot paberil muutumises. Ka proovisaalis toimub pidev katsetamine, kui muusikud tõlgivad noodikirja partituuris ja teevad muusika kõigi jaoks kuuldavaks.“
Näituse teostamisele, foto- ja materjalivaliku tegemisele aitas kaasa Kristel Schwede.
Eesti Filharmoonia Kammerkooril on helilooja Tõnu Kõrvitsaga aastatepikkune koostöö, mille tulemusel on tema muusikat ette kantud arvukatel kontsertide nii Eestis kui väljaspool ning salvestatud CD-plaatidele.
Anneli Ivaste töötab Eesti Filharmoonia Kammerkooris kommunikatsioonijuhi-toimetajana. „Piiripealsed helid“ on tema kolmas fotonäitus, mis on ajendatud kammerkoori tegevusest. Sellele on eelnenud „Peaproov“ galeriis Positiiv ning „Hääleruumid“ Tartu Ülikooli Narva kolledžis ja Viljandi Pärimusmuusika Aidas. Näitust „Piiripealsed helid“ eksponeeritakse veel juunis Tallinna Kloostri Aidas ja septembris-oktoobris Tartu Ülikooli raamatukogus.
Näitust toetab Kultuurkapital.
PÄRNU FOTOFEST 2023 „pAUS“
SIGNE LEHT „MINEVIKU PIIRIL“
1.03-31.03 Küüni galeriis
Kolmapäeval, 1. märtsil avati kell 16.45 Endla Teatrigaleriis Pärnu Fotofest 2023 „pAUS“ raames Signe Lehe esimene isikunäitus „Mineviku piiril“. Varasemalt on tema fotosid näha saanud erinevatel grupinäitustel seal hulgas ka Pärnumaa Foto.„Maailm väljaspool olevikku, kus mälestused peatuvad mahajäetud paikades keset looduse vaikust. Minevik inspireerib, kui uurime selle rahu. Vaatame maailma uute, avatud silmadega. Üksildus muudab isegi kõige lohutamatumad maastikud kunstiteoseks. Leiame üles kaotuses peituva ilu ja loome unistusele uue tähenduse.“
Pildistamisega alustas ta juba ülikooli päevil väikese Smena aparaadiga. Teda võlus maagia, mis kogu pildi valmimist saatis – alates katikuplõksust kuni selleni, kui pilt fotopaberile nähtavale ilmus. See maagia, kuigi veidi teisenenud kujul, köidab teda pildistamise juures siiani. Aastaid olidki jäädvustatud fotod vaid tema enda hetked. Tasapisi hakkas Signe neid isiklikke hetki fotode kujul jagama sõpradega. Ta on öelnud, et märkamiseks ei ole vaja palju aega, märkamiseks on vaja vaid avatud ja tundlikku meelt ning fotokat.
Signe Leht on lõpetanud Tartu Ülikooli defektoloogia eriala 1987.a. Ta on töötanud Pärnu linna erinevates koolides ja lasteaedades logopeedi ja eripedagoogina. Ta on koostanud hulgaliselt riiklikke õppevahendeid erivajadustega laste õpetamiseks.
Hetkel
töötab ta eesti keele ja kirjanduse õpetajana Pärnu Kuninga Tänava Põhikoolis
ning tegutseb täiskasvanute koolitajana koolitusfirmas Personaliekspert.
(Signe Leht)
PÄRNU FOTOFEST 2023
„pAUS“
SILVER VAHTRE ISIKUNÄITUS „ELU TUBA“
1.03-31.03 Sammassaalis
Silver Vahtre näitus „Elu tuba” hõlmab tervikuna sarja „Elu tuba”, millele lisaks saab näha kahte triptühhonit „Iseolemine” ja „Nähtamatu ruum”.
Disaineriharidusega Silver Vahtre tuli meie kunstiellu 1970ndate lõpus fotokollaažidega, olid need siis vormistatud graafiliste lehtede või plakatina. Nii neis kui ka „Elu toa“ seerias käsitleb ta omal ajal päevakajalisi teemasid eelkõige ruumi, selle mõju tähenduse kaudu.
Silver Vahtre teoste maailm on asetatud piiritletud ruumi, olgu see siis arhitektuuri, teatrilava või isegi kodu mõttes. Ruumilisust on ta ise rõhutanud ka väljapanekute pealkirjades nagu näiteks „Nähtamatu ruum” (koos Ignar Fjukiga Tallinna Linnagaleriis 2010. aastal) või „Tantsud arhitektuuriga” (psühhedeelne interaktsioon Tallinna Kunstihoones 2014. aastal koos Tüüri ja Fjukiga) või praegune „Elu tuba”. Kuid ruumiline piiritletus on vägagi tinglik, sest ka kõige isiklikumasse ruumi on ta tekitanud infoküllase kiiksuga maailma, selle kirju tegelaskond koos neid ümbritseva asjade maailmaga viib vaataja korraga minevikku ja olevikku, neis võib hoomata isegi vihjeid tuleviku kohta.
Pole ka ime, et Silver Vahtre vabakunsti maailm, tema massikultuuri kuvanditest läbi imbunud omamütoloogia sarnaneb tohutule teatrilavale – theatrum mundi’ile, sest 1987. aastast peale on ta olnud seotud teatri- ja filmikujundustega, nende kõrval kujundanud näitusi, aga töötanud ka Tartu linnakunstniku ja Endla teatri peakunstnikuna.
“Elu tuba” võib tinglikult vaadelda kahel tasandil: subjektiivselt jutustatud maailma(lähi)ajalugu ja kunstniku enda lugu 1970ndatest praegusesse aega. Tuntud tegelaste ja kultuuriliste vihjetega üleküllastatud maailm algab Marxiga, jõuab XX ja XXI sajandi totalitaarsete režiimide juhtideni (Lenin, Hitler või Putin), kuid sealt ei puudu rohujuure aktivistid (Greta Thunberg) ning seal on oma koht ka Eestil, olgu siis poliitikute (Kersti Kaljulaid) või kultuuritegelaste (Lapin, Liivrand, Komissarova, Härm) näol. Kunstniku oma lugu sisaldab loomulikult teda ennast oma naise ja lapsega oma toas, seltskonda töötoa uksel, ateljeed. Oma ajaloo ruumiline jaotus põrkab kokku ajalise arenguga, noore mehe särtsakus asendub keskealise mõtlikkuse ja kõrvalt vaataja hoiakuga.
Mõlema tasandi ühendavaks lüliks, projekti võtmeks, aga ka inspiratsiooniks on pildist pilti korduv pop-kunsti isa Richard Hamiltoni kõige kuulsama teose „Mis teeb tänapäeva kodu nii eriliseks, nii veetlevaks” reproduktsioon. Ehk maailmateatrile omane kriitilis-irooniline aspekt, Silver Vahtre puhul kindlasti ka enesekriitlis-irooniline aspekt.
Kunstiteadlane Harry Liivrand on Vahtre maailmateatri juures rõhutanud nii infokontsentratsiooni ehk siis eetilist aspekti, tõejärgse aja võimatust otsustada, mis on hea või halb, tõene või väär; aga ka esteetilist rõõmu väärtustavat kunstnikuhoiakut. Silver Vahtrest kui tõelisest esteedist kõneleb ka viis, kuidas ta on digitaalselt töödeldud fotomontaaži vormistanud: metallplaat ei ole vaid vastupidav alusmaterjal, hõbedase tausta nüansirikkusega on ta suutnud ületada massikultuuri ühetaolisuse ja lameduse, vääristada nii tuntud tegelased kui ka nende klišeeliku väljaastumise. Silver Vahtre maailm on elamist väärt.
Silver Vahtre (sündinud 13. märtsil 1953 Tartus) on eesti kunstnik, kes on tegutsenud peamiselt teatri- ja filmikunstnikuna.
Vahtre õppis 1960–1970 Tartu 5. Keskkoolis, lõpetas 1971. aastal Tallinna 21. Keskkooli ja 1977. aastal tööstuskunsti erialal Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi.
Aastatel 1976–1990 töötas Silver Vahtre kunstnikuna kunstikombinaadis Ars. Aastatel 1991–1994 oli ta Tartu linnakunstnik ja 2004–2011 Pärnu teatri Endla peakunstnik. 1991. aastast on ta ühtlasi kujundusfirma Kyna juhataja. Aastatel 1989–1990 õpetas ta graafikat ja kompositsiooni Soomes Lahti Disainiinstituudis, 1990–2000 Eesti Kunstiakadeemia moekunsti osakonnas, 2003 ja 2005 Tartu Kõrgema Kunstikooli arvutigraafika- ja mööbliosakonnas. 2013. aastast õpetab Vahtre lavakujundust ja planeerimist Tartu Kunstikoolis.
Vahtre on loonud arvukalt lavakujundusi Eesti teatritele, kujundanud filme ("Karu süda", 2001; "Detsembrikuumus", 2008) ja illustreerinud raamatuid. Isikunäitustel on ta esinenud ka teatriplakatite ja graafikaga.
Silver Vahtre on Eesti Kunstnike Liidu (1984), Eesti Kujundusgraafikute Liidu (1993), Eesti Teatriliidu ja Lavastuskunstnike Liidu (1997) ning Eesti
Borgese Seltsi liige.
(teksti koostanud Reet Varblane)
Pärnu Fotofesti programm ja lisainfo:
https://linnagalerii.ee/parnu-fotofestival/ https://www.facebook.com/ParnuFotoFestival
ALEKSEI JASTREBOV: „LENNELDES
LÄBI MAALIMAASTIKU“
2.02-26.02 Sammassaalis
Neljapäeval, 2. veebruaril kell 17.00 avatakse Endla Teatrigaleriis Aleksei Jastrebovi suurejooneline isikunäitus „Lenneldes läbi maalimaastiku“. Näitus jääb avatuks 26. veebruarini.Kui jalutada Pärnu tänavatel ja küsida kohalikelt elanikelt, milliseid Pärnu kunstnikke nad teavad, on üks esimesi nimetatuid Aleksei Jastrebov. Väga paljude pärnakate kodude seintelt leiab tema realistlikke maastiku ja lillemaale. Ta on ilmselt kõige produktiivsem kunstnik Pärnus, ta loonud üle kolme tuhande teose, kunst on tema elu.
Peale tema maalide tuntakse Jastrebovit ka värvika isiksusena. Kohe meenub pika habemega väga energiline mees, kelle silmad nii mõndagi eluraskust kohanud näos poisikeselikult põlevad. Ei ole harvad juhud, kus ta on oma maalikasti keset tänavat lahti löönud, maalid enda ümber laiali laotanud ja tööle asunud. Lisaks maalimisele võib kunstnikuhärrat kohata ka näiteks rannas kiigeraamistikul lugematul hulgal lõuatõsteid tegemas.
„Lenneldes läbi maalimaastiku“ koosneb ligi sajast aastate jooksul loodud teosest, see on kunstniku seni kõige suurem näitus. Maalid moodustavad kokku ühe suure maalimaastiku, mida järgides leiab vaataja end seal, kus parasjagu kõige põnevam tundub.
Aleksei Jastrebov (sündinud 1957 Tšuvaššias Aibetši külas Ibressi rajoonis) on tšuvaši vabakunstnik, kes on pikka aega elanud ja tegutsenud Eestis.
Ta ema on rahvuselt tšuvašš, isa tšetšeen, vastavalt sellele esitleb end kord tšuvaši, kord tšetšeenina. Usutunnistuselt vene õigeusku, kusjuures on loomingulistel eesmärkidel viibinud erinevates Eesti ja Venemaa kloostrites, sh Pühtitsa kloostris. Omandanud Venemaal põllumajandusliku keskerihariduse, olles lõpetanud põllumajandustehnikumi. 1982-1987 õppis professor Revel Fjodorovi stuudios sotsialistliku realismi erialal. 1990. aastal toimus tema esimene näitus Eestis, sanatooriumis Tervis. Järgmine näitus oli Kuressaares Viktor Kingissepa Memoriaalmuuseumis aastal 1991. Sellest ajast peale on tema näituseid toimunud paljudes kohtades nii Eestis kui mujal maailmas sh. Soomes, Rootsis ja tema kodumaal Tšuvaššias.
Jastrebov elas ja tegutses peamiselt Pärnus, kuid 2005. aastal selgus, et tema Eestis viibimiseks puudub seaduslik alus, kusjuures talle välja antud Venemaa pass oli aegunud juba 2003. aastal. Pärast kaks aastat väldanud kohtuvaidlusi saadeti Jastrebov 2007. aasta juunis Eestist välja ning tema suhtes kohaldati kümneaastane viisakeeld. Alates septembrist 2008 on ta tänu Mark Soosaare selgitustööle tagasi Pärnus.
Aleksei Jastrebovi maalid on leidnud tee rohkem kui 17sse riiki, ta on Vene Kunstnike Ühendus Eestis liige.
HELENA TÄÄKER: „ABSTRAKTSED MÕTTEMAASTIKUD“
20.01-26.02 Küüni galeriis
Reedel, 20. jaanuari kell 18.00 avatakse Küüni galeriis Helena Tääkeri näitus „Abstraktsed mõttemaastikud“. Näitus on avatud 26. veebruarini.Helena Tääker (2000) on Pärnus töötav kunstnik, kelle praktika tõukub huvist inimkeha ja psüühika vastu. Ta on lõpetanud maali eriala bakalaureuseõppe Eesti Kunstiakadeemias. Tääkeri loomingus on olulisel kohal traditsiooniline akrüül- ja õlimaal, aga ka eksperimentaalsemad tehnikad, lõuendi piiridest väljumine ja installatsioonide loomine.
„Abstraktsed mõttemaastikud“ on kümnest teosest koosnev seeria, mis on valminud lõpptulemust planeerimata, keskendudes üksnes loomise protsessile, mida juhib intuitsioon. Abstraktsed kihid peidavad endas rõõmu ja frustratsiooni, kirge ja muremõtteid ning tundeid, mida sõnades kirjeldada ei saa. Seeria lähtub küsimusest: kuhu me jõuame, kui analüüsime vähem ja usaldame rohkem oma sisetunnet?
Akrüül ja õlipastellid paberil, raamitud
60 x 80 cm
2022
ARE TRALLA „OCTOBOTAANIKA REFLECTION 2“
23.11.2022-30.01.2023 Sammassaalis
23. novembrist kuni 30. jaanuarini oli avatud Endla Teatrigaleriis Are Tralla näitus
„Octobotaanika Reflection 2“.
Näitusel esitatud teosed käsitlevad moonutusteta peegeldusi nii valitud kui ka juhuslikult kaamera ette sattunud motiividest. Teoste eesmärk on anda realistlikult käsitletav emotsionaalne pettekujutlus, miski, mis jääb esmalt varju, ent mida me sisemuses otsime; tükike baasolemust, mida on tarvis paremaks mõistmiseks või just mõttetuks seostamiseks tänases päevas.
