Tulekul lavastused

Issanda loomaaed

dokumentaalfantastika lavastaja Laura Jaanhold Issanda loomaaed on suur, kirju ja mitmepalgeline. Kui toetuda „Eesti keele seletava sõnaraamatu“ märksõnakirjeldusele, tähendab issanda loomaaed erinevate inimeste kogumit. Lavastus „Issanda loomaaed“ on katse lähemalt vaadelda üht osa sellest issanda loomaaiast, mille moodustavad 1,3 miljonit inimest ühel 45 339 km2 suurusel maalapil Euroopa kaguosas. Eestis. Maarjamaal.Riigis, kus mõnikord tuntakse uhkust ateismi üle ja usklikuks peab end vaid 13% eestlastest, tundub võrdlemisi mõttetu teha dokumentaallavastust religioossetest inimestest. Aga ometi just seda me teeme. Sest meid – ja küllap ka teid – huvitab, kes need inimesed on ja kuidas nad on oma usuni jõudnud, millist elu nad elavad, missugusena näevad oma kohta ühiskonnas ja tajuvad suhtumist endasse. Ja sellepärastki, et neid vaadeldes loodame õppida midagi ka enda kohta, samamoodi nagu näiteks need inimesed, kes juba rohkem kui 500 aastat seisavad Hieronymus Boschi kõige fantastilisema teose altaritiibade avanedes silmitsi mitte sel maalil kujutatud issanda loomaaiaga, vaid millegagi, mis peitub nende enda sees.

Noor jää

armastuslugu autor Nikolai Baturin lavastaja Kaili Viidas On päikesepaisteline varakevadine ilm. Võõrasisa ja võõrastütar põletavad jõeluhal kulu, et kevadised meetaimed kiiremini tärkaks. Nad on teineteisest küllalt kaugel; mõlematel on käes põlevad tunglad, millega läidavad luhamaal püssirohukuiva mullust heina. Kõrge mühisev leegisein tõuseb nende vahele. Ja korraga ajab äkiline tuulepuhang tule otse KILDU poole. Tüdruku riided süttivad, ta põleb kui elus tungal ning jookseb kiljudes JÜRGENI poole. Viimane tormab võõrastütrele vastu, paiskab tüdruku pikali, kustutab tema leekides keha... ühel hetkel täituvad KILDU silmad pisaratega, ta embab võõrasisa ning surub oma huuled mehe suule... „Mis siis toimub, kui mesitarru satub teine mesilasema?“„Toimub võitlus.“ „Võitlus elu ja surma peale.“ „Noor jää“ on psühholoogiline sisevaatlus ühe väikese kogukonna elust ja tegemistest. Loo sündmustik kulgeb maalilises maamõisas, mesitarude vahel. Valdholmid on mesinikud. Amet on liikunud põlvest põlve, aegade hämarusest, kuni hetkeni, mil kaua kestnud harmooniasse tekivad mõrad. Mehe ja tema võõrastütre vastastikune kiindumus areneb millekski enamaks: kireks, armastuseks, lammutades hingetu loodusjõuna enese ümber kõik, mis näis vankumatu ja igavene. Autori sõnade järgi on armastusest olulisem veelgi inimmoraal, ilma milleta ei saa armastus mitte kuidagi kuuluda inimtunnete valda, vaid on animaalne. Ilma moraalita olemine on ego-eksistents – mitteelu. Lähtudes vaid tundeloogikast, kaotavad mõisted moraal, eetika ja usaldus oma tähenduse: südameteleastuja leiab oma õnne tipult tühja koha. Kirjanik Nikolai Baturini teosed tõusevad meie kirjandusloos esile ülimalt omanäolise keelekasutuse ja avara maailmatunnetuse tõttu. Mulgi murre, kujundite paljusus, huvitava kõlaga leidsõnad ja mütoloogiline taustsüsteem loovad tekstirägastiku, milles ekslemine võib viia iga lugeja erinevasse kohta.

Valgusingel

süsimust komöödia autor Peter Nilson lavastaja Helena Kesonen Ole sa kirikuõpetaja või puusaagija, hauakaevaja või külahull – surma eest ei pääse meist keegi. Oma lõpmatus tarkuses on kõikvõimas Jumal otsustanud, et Österlövsta kihelkond kusagil Rootsimaa kolkas peab maamuna pealt kaduma. Kaduma nii, et sellest märkigi ei jää. Inimesed surevad nagu kärbsed ja hurtsikud mädanevad lausa silmnähtavalt ja keegi ei tea, miks! Selline olukord on muidugi masendav, kuid lisaks ka jaburalt naljakas. Nii naljakas, et võib end surnuks naerda, sest igaüks selles naeruväärses kogukonnas ootab surma omamoodi, saab sellest aru ainult nii, nagu talle sobib ja leidub neidki, kes va vikatimeest üle püüavad trumbata. Rootsi astronoomi ja kirjaniku Peter Nilsoni novellidel põhineva loo toob Endla Teatris lavale Taarka Pärimusteatri eestvedaja Helena Kesonen, kelle senised tööd lubavad teda tutvustada kui üht omanäolisemat Eesti lavastajat. Kesoneni visuaalsed kujundid ja lavastuslikud ideed on mõjutatud ääremaa rahvaste mütoloogiast, argielust ja rustikaalsest elutunnetusest, vastandudes otsustavalt kaasaegsele linlikule maailmanägemisele.

Issanda loomaaed

dokumentaalfantastika lavastaja Laura Jaanhold Issanda loomaaed on suur, kirju ja mitmepalgeline. Kui toetuda „Eesti keele seletava sõnaraamatu“ märksõnakirjeldusele, tähendab issanda loomaaed erinevate inimeste kogumit. Lavastus „Issanda loomaaed“ on katse lähemalt vaadelda üht osa sellest issanda loomaaiast, mille moodustavad 1,3 miljonit inimest ühel 45 339 km2 suurusel maalapil Euroopa kaguosas. Eestis. Maarjamaal.Riigis, kus mõnikord tuntakse uhkust ateismi üle ja usklikuks peab end vaid 13% eestlastest, tundub võrdlemisi mõttetu teha dokumentaallavastust religioossetest inimestest. Aga ometi just seda me teeme. Sest meid – ja küllap ka teid – huvitab, kes need inimesed on ja kuidas nad on oma usuni jõudnud, millist elu nad elavad, missugusena näevad oma kohta ühiskonnas ja tajuvad suhtumist endasse. Ja sellepärastki, et neid vaadeldes loodame õppida midagi ka enda kohta, samamoodi nagu näiteks need inimesed, kes juba rohkem kui 500 aastat seisavad Hieronymus Boschi kõige fantastilisema teose altaritiibade avanedes silmitsi mitte sel maalil kujutatud issanda loomaaiaga, vaid millegagi, mis peitub nende enda sees.

Noor jää

armastuslugu autor Nikolai Baturin lavastaja Kaili Viidas On päikesepaisteline varakevadine ilm. Võõrasisa ja võõrastütar põletavad jõeluhal kulu, et kevadised meetaimed kiiremini tärkaks. Nad on teineteisest küllalt kaugel; mõlematel on käes põlevad tunglad, millega läidavad luhamaal püssirohukuiva mullust heina. Kõrge mühisev leegisein tõuseb nende vahele. Ja korraga ajab äkiline tuulepuhang tule otse KILDU poole. Tüdruku riided süttivad, ta põleb kui elus tungal ning jookseb kiljudes JÜRGENI poole. Viimane tormab võõrastütrele vastu, paiskab tüdruku pikali, kustutab tema leekides keha... ühel hetkel täituvad KILDU silmad pisaratega, ta embab võõrasisa ning surub oma huuled mehe suule... „Mis siis toimub, kui mesitarru satub teine mesilasema?“„Toimub võitlus.“ „Võitlus elu ja surma peale.“ „Noor jää“ on psühholoogiline sisevaatlus ühe väikese kogukonna elust ja tegemistest. Loo sündmustik kulgeb maalilises maamõisas, mesitarude vahel. Valdholmid on mesinikud. Amet on liikunud põlvest põlve, aegade hämarusest, kuni hetkeni, mil kaua kestnud harmooniasse tekivad mõrad. Mehe ja tema võõrastütre vastastikune kiindumus areneb millekski enamaks: kireks, armastuseks, lammutades hingetu loodusjõuna enese ümber kõik, mis näis vankumatu ja igavene. Autori sõnade järgi on armastusest olulisem veelgi inimmoraal, ilma milleta ei saa armastus mitte kuidagi kuuluda inimtunnete valda, vaid on animaalne. Ilma moraalita olemine on ego-eksistents – mitteelu. Lähtudes vaid tundeloogikast, kaotavad mõisted moraal, eetika ja usaldus oma tähenduse: südameteleastuja leiab oma õnne tipult tühja koha. Kirjanik Nikolai Baturini teosed tõusevad meie kirjandusloos esile ülimalt omanäolise keelekasutuse ja avara maailmatunnetuse tõttu. Mulgi murre, kujundite paljusus, huvitava kõlaga leidsõnad ja mütoloogiline taustsüsteem loovad tekstirägastiku, milles ekslemine võib viia iga lugeja erinevasse kohta.

Valgusingel

süsimust komöödia autor Peter Nilson lavastaja Helena Kesonen Ole sa kirikuõpetaja või puusaagija, hauakaevaja või külahull – surma eest ei pääse meist keegi. Oma lõpmatus tarkuses on kõikvõimas Jumal otsustanud, et Österlövsta kihelkond kusagil Rootsimaa kolkas peab maamuna pealt kaduma. Kaduma nii, et sellest märkigi ei jää. Inimesed surevad nagu kärbsed ja hurtsikud mädanevad lausa silmnähtavalt ja keegi ei tea, miks! Selline olukord on muidugi masendav, kuid lisaks ka jaburalt naljakas. Nii naljakas, et võib end surnuks naerda, sest igaüks selles naeruväärses kogukonnas ootab surma omamoodi, saab sellest aru ainult nii, nagu talle sobib ja leidub neidki, kes va vikatimeest üle püüavad trumbata. Rootsi astronoomi ja kirjaniku Peter Nilsoni novellidel põhineva loo toob Endla Teatris lavale Taarka Pärimusteatri eestvedaja Helena Kesonen, kelle senised tööd lubavad teda tutvustada kui üht omanäolisemat Eesti lavastajat. Kesoneni visuaalsed kujundid ja lavastuslikud ideed on mõjutatud ääremaa rahvaste mütoloogiast, argielust ja rustikaalsest elutunnetusest, vastandudes otsustavalt kaasaegsele linlikule maailmanägemisele.

Copyright © 2018 SA Endla Teater. Kõik õigused on kaitstud. Privaatsuspoliitika