Suvekool
draama
autor Vaino Vahing
lavastaja Ingomar Vihmar
See
oli läinud aastasaja kolmanda veerandi lõpul, kui ühe mereäärse linnakese
teatris esietendus ühe psühhiaatri esimene näidend, mis rääkis Mehest, kes
pärast pikka eemalolekut koos Naisega oma isakoju saabub, et seal tiiki
kaevata.Inimesed tulid ja vaatasid. Ja kõnelesid pärast maa ja
linna, vanade ja noorte vastuolust, jõhkrusest ja skisofreeniast,
olmerealismist ja perekonnadraamast.Aastaid hiljem, kui näidend uuesti teatrilavale jõudis,
kõneldi teatraalsest uurimusest ja spielist, tõe ja vale, mängu ja
tegelikkuse, iroonia ja siiruse hämaratest üleminekutest.Siis läks veel natuke aega mööda ja näidendi lavastas
autori sõber, suur kirjandus- ja teatrimees. Kõneldi 60ndate aastate
intelligentsi mässust ja vabadusihast, ideaalidest ja nende purunemisest,
pungist ja labidast.Nüüd jõuab näidend taas mereäärse linnakese
teatrilavale. Miks? Millest see räägib?Lavastaja ütleb, et eelkõige millestki, mille
kokkuvõtmiseks on kõige täpsem laenata ühe teise kirjaniku, autori
põlvkonnakaaslase, ridu:Armastus on kõige all.Tema kannab isamaja,raskusi, mis eluks vaja.Armastus on kõige all.
(Lavastuse tutvustustekstis on
tsiteeritud A. H. Tammsaare ja Hando Runneli teoseid ning Ingo Normeti, Kalev
Kudu ja Mati Undi lavastuste tutvustusi ja kajastusi.)