Tulekul lavastused

Põrgupõhja uus Wanapagan

ajalikust pimedusest igaviku valguses autor A. H. Tammsaare lavastaja Kaili Viidas Kui inimene tuleb maa peale, hakkab ta õnne otsima. Nii on see kõikides vanades lugudes, muinasjuttudes ja moodsates romaanideski. Inimene ise arvab, et mida rohkem õnne, seda lähemal õndsusele. Õnn on maine, tekitab kõhus sooja tunde ja tirib suu kõrvuni. Nõnda kulgeb inimene selles eksituses elupäevade lõpuni ja läheb põrgu, sest lootis õnne kaudu õndsaks saada. Kui Vanapagan tuleb maa peale, tahab ta õndsaks saada, sest muidu pole ta põrgus õnnelik. Õndsus on aga taeva asi ja selleni jõutakse läbi alandliku meele. Aga kui Vanapagana meele vallutavad viha ja lihahimu, lein ja õrnus, siis saab temast inimene. Tumeda siuna väänleb ümber tema ihu armastus, mis on surmast suurem. Armastus, mis puhkeb õide läbi raevuka sigimise, vägivaldsete surmade ja südamevalu. Aga mida teeb Vanapagan, kes on eksinud ja enam edasi minna ei mõista? Ta läheb algusesse tagasi … Tammsaare viimaseks jäänud romaan kuulutab selgesti ette meie kaasaega – tõejärgset ajastut, milles me juba mõnda aega elame. Maailmas on kohutav hulk sõnu ja nii võib mõnd sündmust või nähtust jutustaja perspektiivist kirjeldada kui positiivset või negatiivset – ja kõigil on õigus. Maailm läheb ikka veel iga päevaga hingetumaks ja lõhkisemaks, kurjad teevad head ja head teevad kurja. Lõppu aga ei tule ja kõik keerleb edasi. Ainus, mida pole, on lunastus!  Etendused suvel 2021 Fortumi katlamajas (Pärnu, Ringi 56).Lavastust toetab Fortum Eesti AS.

Ma teenindasin Inglise kuningat

kahe vaatusega kelnerist miljonäriks autor Bohumil Hrabal lavastaja Laura Jaanhold Tšehhi kirjanduse pööraseim pärl „Ma teenindasin Inglise kuningat“ on külluslikult koomiline ja tohutult traagiline epopöa kelnerist Jan Dítě'st. Eelmise sajandi pöördelisematel kümnenditel Böömimaa restoranides, bordellides, pansionaatides ja koonduslaagrites karjääri tegeva mehe siht on selge ning kuigi ajaloo keeristes kord natside, kord venelaste kätte langevas Tšehhi riigis ei ole just kerge üdini graatsiliseks jäädes vähimagi vääratuseta guljašše ja vaadiõlut lauda kanda, jõuab Dítě oma eesmärgini. Ja sealt veel edasigi, sest kuidas küla koerale, nõnda koer külale, rikkus ei riku meest ja küll küllale liiga ei tee, suutäis soolast on parem kui maotäis magedat, suur tükk ei aja suud lõhki ja töö kiidab tegijat, käsi peseb kätt ja kurja kurjaga ei maksa, koer tunneb koera ja hunt ei murra hunti, häda ei anna häbeneda ja ajab härja kaevu, vagal veel on sügav põhi ja janusel on jalad, suu on südame mõõt ja kellel on suur suu, sellel on lai selg, raha paneb rattad käima ja kuidas käsi teeb, nõnda kael kannab, kes on palju käinud, see on palju näinud, pill tuleb pika ilu peale ja pool muna on parem kui tühi koor ning lõppkokkuvõttes polegi väga vahet, kas sa teenindad Inglise kuningat, Abessiinia keisrit või hoopis omaenese koera ja hobust – peaasi, et uskumatu saaks teoks!

Üksik

draama-komöödia autor Laura Ruohonen lavastaja Enn Keerd „Õnneks tuleb vahel ette hetki, kus midagi ei ole vahel, inimese ja kosmose vahel – on ainult see kalju, meri, taevas, hääled ja meie.“ Kaks naist – noor arhitekt Juulia ja endine tuntud silmaarst Hilpi – sõidavad vaatama üksikut saart Läänemeres, kuhu Hilpi soovib ehitada oma unistuste maja. Tagasiteele asudes selgub, et paadimootor ei käivitu ja nad ei pääse enam saarelt minema. Järgnevast ööpäevast sel suurest veest ümbritsetud maalapil, kus kunagi leidsid viimse varjupaiga leeprahaiged ning kust veel varem viis mööda viikingite meretee, saab ellujäämisvõitlus, milles loodus mõõdab naisi ja naised üksteist.Ja siis ilmub pimedusest ja udust tundmatu, elust väsinud noor mees …Üksiku saare karmides ja igavikulistes tingimustes põrkuvad nii tegelaste erinevad maailmavaated kui eluhinnangud ning seda viisil, mis ergutab vaatajate naerunärve ja paneb mõtlema inimeste piiratusele, sarnasustele ja erinevustele ning sellele, kuidas ja kas üldse saab mõõta inimelu väärtust. Ruohoneni poeetilise, intelligentse ja terava huumoriga näidendi emotsionaalsed laengud tekivad ja muutuvad nii kiirelt nagu see on võimalik vaid teatris või ekstreemsetes oludes. Aitäh, skipp.eu!

Arktilised mängud

surmtõsine komöödia inimeseks olemise ilust autor Leea ja Klaus Klemola lavastaja Ingomar Vihmar Marja-Terttu ja Piano on tagasi! Viimati kohtus Endla publik nendega 11 aasta eest Gröönimaal, kuid nüüd on 75-aastane talveveteran Marja-Terttu Zeppelin põhjamaise grilliputka kinni pannud ja elab Soomes oma keskealise tütre Maura Zeppelini mereäärses kodus. Just siin, Kokkola lahesopis, kus ka detsember on korralik paadisõidukuu, kohtub Marja-Terttu taas Martti Piano Larssoniga – mehega, kelles mitte keegi pole mitte kunagi pettuma pidanud ja kelle peamiselt jotade varjupaigana toiminud äri on arenenud tõeliselt edukaks filmikompaniiks.Leea ja Klaus Klemola Kokkola-triloogia neljas (ja ilmselt viimane) osa „Arktilised mängud“ ongi lugu nende kahe taaskohtumisest, ühest saatuslikust jahiõnnetusest, Šveitserite Vennaskonnast, muusikabisnisesse minekust ning Vili Tiipanaise ja Intijani Mikkola radikaliseerumisest. Aga see on ka lugu edukuse raskest taagast, meeste aust, iseenda saatuse üle otsustamisest, alkoholismist, kliimasoojenemisest, elu kaduvusest ja sellest, milline väljakutse on armastada Soome rahvast. Või siis hoopiski tõsilugu mängust, mis võidab surma ja uurib, mis juhtub põhjamaise identiteediga siis, kui külma enam ei ole.„Leea ja Klaus Klemolal on taaskord õnnestunud kirjutada näidend, mis paneb vaatajad laginal naerma ja samal ajal intensiivselt mõtlema neile mängudele, mida me täiskasvanuna mängime ja sellele, kuidas need erinevad rollid meie liivakastile mõjuvad. Klemolatel on arusaamatu võime teha täiesti pöörast teatrit, mis räägib inimeseks olemisest ja maailmast puudutavamalt kui miski muu, mida on 21. sajandil Tampere lavadel mängitud,“ kirjutas Soome kriitika pärast „Arktiliste mängude“ maailmaesietendust Tampere Teatris 2019. aasta sügisel.

Kolm õde

Endla Noortestuudio komöödia autor Anton Tšehhov lavastaja Ingomar Vihmar Olga, Maša ja Irina on kolm õnnetut õde, kes üksteist aastat tagasi koos oma sõjaväelasest isaga kirevast metropolist väiksesse provintsilinna kolisid ja kes igatsevad tagasi Moskvasse. Sest küllap just seal ja mitte siin on õnn ja armastus, parem, huvitavam ja täisväärtuslikum elu. Anton Tšehhovi 120 aastat tagasi kirjutatud näidend „Kolm õde“ on koomiline lugu inimestest, kes püüdlevad õnne poole. Samamoodi nagu me kõik. Nii praegu kui sada, kakssada või kolm tuhat aastat tagasi. See on lugu pettekujutelmast, et õnn on väljaspool meid, asub kuskil mujal ning sõltub kellestki teisest.
Copyright © 2018 SA Endla Teater. Kõik õigused on kaitstud. Privaatsuspoliitika