Tulekul lavastused

Mäeküla piimamees

valusalt koomiline draama autor Andrus Kivirähk Eduard Vilde romaani ainetel lavastaja Aare Toikka (VAT Teater) Kui Tõnu Prillupi naine loojakarja läheb, pole sellest suuremat lugu, sest kadunukese noorem ja üsna kenake õde saadetakse uueks perenaiseks ja lastekantseldajaks. Prillupi uus küljeluu on aga lausa nii magus mari, et mõisahärrale endale silma jääb. Nõnda kukub seni üsna kehval järjel mehikese sülle ootamatult suur õnn – kui ta mõisahärrale loa annab oma noore naisega vahepeal mõnusasti aega veeta, saab ta vastu selle, millest kõige rohkem on unistanud – piimamehe koha mõisa meierei juures. Kõik oleks kõige paremas korras, kui ootamatult ei selguks, et ka naine võib miskit tunda, üht või teistviisi mõelda ja lõppude lõpuks ise otsustada, mis talle hea või halb on. Pealegi, nagu üsna pea selgub, pole ka piimamehe koht paradiisi eeskoda ja ega küla suugi lukus püsi… Iga eestlane, kes pisutki kooliharidust nuusutanud, teab, et kirjanik Eduard Vilde oli ja on kõva tegija. Tema näidendid „Pisuhänd“ ja „Tabamata ime“ on ikka ja jälle pildis, olgu siis teleekraanil või mõne lavastaja käe läbi teatrilaval, sest aeg neid ei kuluta. Ikka on naljakas, mõtlemapanev ja eluline. „Mäeküla piimamees“ on meie esimese kutselise kirjaniku poolt küll romaaniks kirjutatud, kuid oma erandliku teemakäsitlusega eelnevatega sama tugevalt filmi ja teatrisse kippunud. See on uus tase Vilde loomingus, sest just selles raamatus saab kriitilisest realismist psühholoogiline kirjandus, mille tegelased oma sisemist häält vaigistada ei suuda, südametunnistusel end piinata lasevad ja oma isekatele tegudele naeruväärseid õigustusi otsivad. Nüüd on kirjanik Andrus Kivirähk talle omase julge huumoriga, samas rahvakirjaniku loomingusse lugupidavalt suhtudes Vilde loo näidendiks kirjutanud nõnda, et kõik, mis selles tõsist, naljakat või mõtlemapanevat on, erilise selgusega tegelaste suhu mahub ja vaatajate silma ja kõrva jõuab. Vilde Kivirähki kastmes – valus ja koomiline, uskumatu, kuid siiski tõsi – tõeliselt raju ja paljastav igatahes!

Mullingari kandis

romantiline draama autor John Patrick Shanley lavastaja Madis Kalmet Kaugel keset Iirimaad, seal kusagil Mullingari kandis, elavad Rosemary ja Anthony – kaks keskeale lähenevat endassetõmbunud üksiklast. Nende kodutalud, vanad karjafarmid, asuvad nii tihedalt kõrvuti koos, et ühe kuurist on kuulda, kui teise köögis veekann vilistama hakkab. Ja ometi on just need talud, karjatarad ja perekondadevaheline vaen kaht naabrit lapsepõlvest saati eraldanud. Nii võib esmapilgul tunduda, et Rosemary ei arva Anthonyst suurt midagi, kuigi tegelikult on ta juba aastaid oodanud, et häbelik mees oma kummalisest tardumusest ärkaks ja kodusest karjamaasiilust enamat märkaks. Kui Anthony vanaldane isa ühel päeval mõista annab, et plaanib kodutalu veidrikust poja asemel kaugele sugulasele pärandada, asub Rosemary tegutsema ning ka Anthony avastab tasahilju, et tema õnne võti võib olla just visa ja kangekaelse Rosemary käes.

Langev täht

romantiline draama autor Steven Dietz lavastaja Enn Keerd Steven Dietzi „Langev täht” on kibemagus romantiline komöödia kahe endise armastaja ootamatust ja elumuutvast taaskohtumisest ühe lummemattunud lennujaama ootesaalis.Autor Steven Dietz räägib oma näidendist nii: „Kui ma noor olin, rääkisid inimesed mulle oma unistustest – kõikidest nendest vägevatest asjadest, mida nad elu jooksul teha kavatsevad. Paljusid neist inimestest pole ma hiljem enam kohanud. Aga märkimisväärne on see, et minu peas käivad nad oma kunagiste unistustega endiselt kokku: ma ei kavatsegi lasta neil kõigele, mida nad teha lubasid, käega lüüa. Ja seda hoolimata määramata hulgast soovidest, mis minu elus täitumata jäid.Me elame „virtuaalsete jällenägemiste“ ajastul – tehnoloogia abil hoitakse meid „ühenduses“ möödaniku, meie isikliku ajaloo ja noorusega. „Langevas tähes” tahtsin ma kirjutada mitte-virtuaalsest taaskohtumisest. Sellest tõelisest ja ebamäärasest olukorrast, kus inimene seisabki sinu ees ja sul pole enam kuskile taganeda. Ja kes see inimene on? Keegi sinu minevikust. Keegi, kes teab sinu saladust. Sest kunagi kuulus talle sinu süda. Toona, tol ajal, kui sa veel kinkisid oma südant nii valmilt, täielikult ja rumalalt, tundis ta sind läbi ja lõhki. Ja neil aeglastel laiskadel hommikutel kuskil jahedates üüritubades või ammuilma tegevuse lõpetanud kohvikute küünlavalges vaikuses rääkisid sa talle kindlasti mis uskumatuid asju sa elu jooksul korda kavatsed saata. Kõik oma julgeimad plaanid laotasid sa pidulikult tema ette ... Ja miks ka mitte? Sa olid ju noor ja armunud – sinu särava tuleviku ääretus avaruses polnud ometi miskit, mis sind takistada oleks võinud. Me kipume minevikku vaatama läbi huumoriprisma ja selleks on omajagu põhjust. Oh, kuidas me riides käisime, millised soengud meil olid, mis muusikat me kuulasime! Jeerum, mida me küll mõtlesime?! Kui meil vähegi veab, siis suudame kriipiva kahetsuse matta nostalgilise naeru alla, et rahulikult oma igapäevaeluga edasi minna. Ja siis näeme me tema nägu. Tema, kes teab meist rohkemat kui vaja. Tema, kes teab täpselt, kui kaugel või lähedal on meie elatav elu meie kunagiste unistuste elust. Selliseid jällenägemisi – päriselt, näost näkku – saadavad tihti naer, lõõpimine, meenutused ja alkohol. Nii läheb ka selles näidendis, mida sa peagi koged."

Kurjus

draama noortele autor Jan Guillou lavastaja Laura Jaanhold 1950ndate aastate Rootsi. Stockholm. Erik Ponti on 14. Talle meeldib Elvis Presley, vendade Grimmide muinasjutud (kodus keelatud) ja ujumine.Küsimusi, mis talle olulised on:Kuidas mitte iga päev papsilt peksa saada? Kui peks on kindel, siis kuidas see võimalikult väärikalt ära kannatada? Või ehk oleks strateegiliselt targem end alguses ikkagi natuke peksta lasta, et hilisemat rängemat tampimist vältida?Stjärnsbergi internaatkool. Pierre Tanguy on samuti 14. Talle ei meeldi sport, aga meeldib lugeda. Erik on tema uus toakaaslane.Küsimusi, mis neile olulised on:Kuidas mõnitavatele gümnakatele mitte peksa anda? Kui ikkagi peab peksma, siis kuhu ja kuidas lüüa, et vähemalt tulevikus enam peksma ei peaks? Mida peksmise ajaks selga panna, et kaklus võimalikult sujuvalt läheks? Või ehk on võimalik hoopis vägivallatu vastupanu, nagu Gandhil?Tänaseks on Jan Guillou 1981. aastal ilmunud poolautobiograafilist noorteromaani „Kurjus“ lugenud miljonid rootslased ning seda peetakse üheks mõjukaimaks vägivallast kõnelevaks teoseks. Romaani põhjal 2003. aastal valminud linateos kandideeris parima võõrkeelse filmi Oscarile ning teosest loodud teatrilavastusi on suure menuga mängitud nii Rootsis, teistes Põhjamaades kui mujal maailmas. Eestis ilmus romaan 2001. aastal ning jõuab nüüd esmakordselt ka meie lavale.