Tulekul lavastused

Ma teenindasin Inglise kuningat

kahe vaatusega kelnerist miljonäriks autor Bohumil Hrabal lavastaja Laura Jaanhold Tšehhi kirjanduse pööraseim pärl „Ma teenindasin Inglise kuningat“ on külluslikult koomiline ja tohutult traagiline epopöa kelnerist Jan Dítě'st. Eelmise sajandi pöördelisematel kümnenditel Böömimaa restoranides, bordellides, pansionaatides ja koonduslaagrites karjääri tegeva mehe siht on selge ning kuigi ajaloo keeristes kord natside, kord venelaste kätte langevas Tšehhi riigis ei ole just kerge üdini graatsiliseks jäädes vähimagi vääratuseta guljašše ja vaadiõlut lauda kanda, jõuab Dítě oma eesmärgini. Ja sealt veel edasigi, sest kuidas küla koerale, nõnda koer külale, rikkus ei riku meest ja küll küllale liiga ei tee, suutäis soolast on parem kui maotäis magedat, suur tükk ei aja suud lõhki ja töö kiidab tegijat, käsi peseb kätt ja kurja kurjaga ei maksa, koer tunneb koera ja hunt ei murra hunti, häda ei anna häbeneda ja ajab härja kaevu, vagal veel on sügav põhi ja janusel on jalad, suu on südame mõõt ja kellel on suur suu, sellel on lai selg, raha paneb rattad käima ja kuidas käsi teeb, nõnda kael kannab, kes on palju käinud, see on palju näinud, pill tuleb pika ilu peale ja pool muna on parem kui tühi koor ning lõppkokkuvõttes polegi väga vahet, kas sa teenindad Inglise kuningat, Abessiinia keisrit või hoopis omaenese koera ja hobust – peaasi, et uskumatu saaks teoks!Esietendusele 23. oktoobril järgneb sünnipäeva tähistamine Sammassaalis, kus toimub pidulik tervituste, õnnitluste, suupistete ja tervitusjoogiga vastuvõtt ning seejärel aitab sünnipäevale vastavat atmosfääri luua ansambel Lexsoul Dancemachine. Õhtu lõpetab DJ Mr. Jewels. Kõigil, kes soovivad Endla Teatri sünnipäeva tähistada koos endiste ja praeguste endlalastega, on võimalik esietendusele ja peole pääsetähed soetada Piletimaailmast. Rohkem Endla sünnipäevanädala ürituste kohta leiad siit.

Kolm õde

komöödia autor Anton Tšehhov lavastaja, kunstnik ja muusikaline kujundaja Ingomar Vihmar Kui kuulus kirjanik Tšehhov 1900. aastal oma uue näidendi „Kolm õde“ esimest lugemisproovi kuulas, siis väga kaua ta vastu ei pidanud. Ja kui kuulus teatrimees Stanislavski pärast proovi lõppu Tšehhovi üles otsis, siis oli too hirmus halvas tujus, nukker ja vihane, sest enda meelest oli ta kirjutanud lõbusa komöödia, aga lugemisel pidasid kõik seda draamaks ja nutsid seda kuulates. Järelikult oli näitemäng arusaamatuks jäänud ja läbi kukkunud, arvas Tšehhov. Nii et juba esimesest proovist alates on selle kuulsa näidendiga miski kamm ja kahvel. Ja ometi on „Kolm õde“ kuulsa autori kõige kuulsam ja kõige rohkem mängitud näidend, mida on lavastanud ja mänginud sajad kuulsad teatrimehed ja -naised. Tegelikult isegi kuulsad robotid. Ja ikka ja alati arutletakse, millest see kuulus näitemäng siis räägib. „Polk tuleb ja polk läheb,“ on ühe kuulsa teatrimehe kuulus ütlus, mida meil siin Eestis ikka tsiteerida armastatakse, kui selle kuulsa näidendi põhisündmusest juttu tuleb. No ja nüüd hakkab kuulus lavastaja Vihmar seda kuulsat näitemängu lavastama. Tegelikult isegi mitu korda, sest kevadel ta lavastab seda Tartus kah. Ja tema ütleb praegu, et: „„Kolm õde“ on näidend kolmest õest ja ühest vennast, kes elavad kuskil Venemaa pärapõrgus ja nende vanemad on surnud ja nad eriti ei viitsi midagi teha. Nad elavad nagu mingis sõjaväeosas või midagi taolist. Üks õde on isegi abielus mingi vana tropiga, kes teda kogu aeg tüütab ja millegipärast kiidab. Ja vend on armunud ja abiellub näidendi jooksul, aga see abielu ei osutu õnnelikuks. Õed muudkui ohkavad ja õhkavad, et tahaks Moskvasse, sest kunagi ammu nad elasid seal, aga ega nad tegelikult sellest midagi ei mäleta ka. Ja millegipärast nad ei lähe sinna tagasi, vaid vinguvad edasi. Ja siis on seal üks Veršinin, kes on ise abielus ja lapsed on tal ka ja puha, aga ta hakkab millegipärast selle abielus õe ümber tiirutama. Ja siis selle noorema õe pärast saab veel lõpus üks kutt surma. Püssiga. Selline lugu siis.“ Aga millegipärast ta seda näitemängu lavastab. Ja ilmselt ei ole ta viimane.

Ma teenindasin Inglise kuningat

Kolm õde

komöödia autor Anton Tšehhov lavastaja Ingomar Vihmar Kui kuulus kirjanik Tšehhov 1900. aastal oma uue näidendi „Kolm õde“ esimest lugemisproovi kuulas, siis väga kaua ta vastu ei pidanud. Ja kui kuulus teatrimees Stanislavski pärast proovi lõppu Tšehhovi üles otsis, siis oli too hirmus halvas tujus, nukker ja vihane, sest enda meelest oli ta kirjutanud lõbusa komöödia, aga lugemisel pidasid kõik seda draamaks ja nutsid seda kuulates. Järelikult oli näitemäng arusaamatuks jäänud ja läbi kukkunud, arvas Tšehhov. Nii et juba esimesest proovist alates on selle kuulsa näidendiga miski kamm ja kahvel. Ja ometi on „Kolm õde“ kuulsa autori kõige kuulsam ja kõige rohkem mängitud näidend, mida on lavastanud ja mänginud sajad kuulsad teatrimehed ja -naised. Tegelikult isegi kuulsad robotid. Ja ikka ja alati arutletakse, millest see kuulus näitemäng siis räägib. „Polk tuleb ja polk läheb,“ on ühe kuulsa teatrimehe kuulus ütlus, mida meil siin Eestis ikka tsiteerida armastatakse, kui selle kuulsa näidendi põhisündmusest juttu tuleb. No ja nüüd hakkab kuulus lavastaja Vihmar seda kuulsat näitemängu lavastama. Tegelikult isegi mitu korda, sest kevadel ta lavastab seda Tartus kah. Ja tema ütleb praegu, et: „„Kolm õde“ on näidend kolmest õest ja ühest vennast, kes elavad kuskil Venemaa pärapõrgus ja nende vanemad on surnud ja nad eriti ei viitsi midagi teha. Nad elavad nagu mingis sõjaväeosas või midagi taolist. Üks õde on isegi abielus mingi vana tropiga, kes teda kogu aeg tüütab ja millegipärast kiidab. Ja vend on armunud ja abiellub näidendi jooksul, aga see abielu ei osutu õnnelikuks. Õed muudkui ohkavad ja õhkavad, et tahaks Moskvasse, sest kunagi ammu nad elasid seal, aga ega nad tegelikult sellest midagi ei mäleta ka. Ja millegipärast nad ei lähe sinna tagasi, vaid vinguvad edasi. Ja siis on seal üks Veršinin, kes on ise abielus ja lapsed on tal ka ja puha, aga ta hakkab millegipärast selle abielus õe ümber tiirutama. Ja siis selle noorema õe pärast saab veel lõpus üks kutt surma. Püssiga. Selline lugu siis.“ Aga millegipärast ta seda näitemängu lavastab. Ja ilmselt ei ole ta viimane.