See oli läinud aastasaja kolmanda veerandi lõpul, kui ühe mereäärse linnakese teatris esietendus ühe psühhiaatri esimene näidend, mis rääkis Mehest, kes pärast pikka eemalolekut koos Naisega oma isakoju saabub, et seal tiiki kaevata.
Inimesed tulid ja vaatasid. Ja kõnelesid pärast maa ja linna, vanade ja noorte vastuolust, jõhkrusest ja skisofreeniast, olmerealismist ja perekonnadraamast.
Aastaid hiljem, kui näidend uuesti teatrilavale jõudis, kõneldi teatraalsest uurimusest ja spiel' ist, tõe ja vale, mängu ja tegelikkuse, iroonia ja siiruse hämaratest üleminekutest.
Siis läks veel natuke aega mööda ja näidendi lavastas autori sõber, suur kirjandus- ja teatrimees. Kõneldi 60ndate aastate intelligentsi mässust ja vabadusihast, ideaalidest ja nende purunemisest, pungist ja labidast.
Nüüd jõuab näidend taas mereäärse linnakese teatrilavale. Miks? Millest see räägib?
Lavastaja ütleb, et eelkõige millestki, mille kokkuvõtmiseks on kõige täpsem laenata ühe teise kirjaniku, autori põlvkonnakaaslase, ridu:
Armastus on kõige all.
Tema kannab isamaja,
raskusi, mis eluks vaja.
Armastus on kõige all.

(Lavastuse tutvustustekstis on tsiteeritud A. H. Tammsaare ja Hando Runneli teoseid ning Ingo Normeti, Kalev Kudu ja Mati Undi lavastuste tutvustusi ja kajastusi.)