Anneli Leinpere
Proloog. Sõidan bussiga läbi Baltikumi ja loen Antti Tuuri romaani “Viisteist meetrit vasakule”. Ühine ajalugu saab mind kätte: töörändlus, kapitalismi ja sotsialismi konflikt, kaheksakümnendad, Soome. Minu pärismaailm ja raamatumaailm jooksevad paralleeli. Kas ka Eino oli omamoodi kalevipoeglane? Rönkködest rääkimata.
Kenasti sätitud publik annab mõista, et käesolev teatriõhtu on üsna pidulik sündmus. Kohvikus arutame kolleegiga, et äkki kolm ja pool tundi etendust läheb liiga pikaks? Meie vestlust kuuleb kohvikudaam, kes tõttab seletama, et sugugi mitte! See väike julgustav märkus kinnitab tundmust, et Pärnu Endla kogukonna vaim on toetav ja kokkuhoidev. Valitseb soe atmosfäär. Elevust lisab kuuldus, et just täna on Soomest tulnud etendust kaema ka Antti Tuuri - romaani „Viisteist meetrit vasakule“ autor.
Saalis tajun juba enne etenduse algust, et realistlik lavaruum hakkab minu kui vaataja üle domineerima. Lavakujundus on põhjalikult läbikomponeeritud ja funktsionaalne aga mõjub pigem autoritaarselt kui publikut partnerina kaasavalt. Tegu on klassikalise teatriga. Kujunduse keskmes on päevinäinud Ford – auto on sündmuste hammasratas. Trepid selle ümber viivad baaridesse, elutubadesse, laeva ja mujale ning loovad jooksuratta, milles näitlejad ringjoones liiguvad. „Orav rattas“ muljet rõhutab võrdlemisi ühepikkuste stseenide vaheldumine, saatjaks süntesaatoritel sisse mängitud ühetaoline muusikapala. See nn refrään häälestab kerge ja mõnusa meeleolu, sobitudes nii laval jutustatava looga, mis kulgeb pigem ladusalt, vaatamata kõigile viperustele, mis tegelasi tabavad. Etenduse valguskujundus on filmilik ning lisab vaatemängu, aga see distanseerib publiku ning lavailma veelgi. Publik oma n-ö neljanda seina taga, paistab kogu etenduse vältel rõõmsalt kaasaelav. Ka mina püsin lavalooga samas rütmis, visuaal- ja helikujundus toetavad, et mind tõmmatakse kõigi meeltega kaasa.
Üsna kohe on selge, et etendus kerib end lahti raamatuga samas taktis. Meelis Rämmeld Eino Hiekkana üllatab mind, sest kujutasin lugedes „hallimat“ kuju ette. Aga Rämmeldi kõhn kogu, äraolev kehakeel ja vaoshoitud mäng hakkavad kiiresti rolli heaks tööle. Eino on pisut lükata-tõmmata tüüp. Ent kokkuvõtteks moodustab härrasmeheliku, pisut kohmaka, kuid mõnusa ja omamoodi kindlameelse mehe, kes võidab noore Eija (Jane Napp) tähelepanu ja metsameestest Rönkköde (Enn Keerd, Ago Anderson, Priit Loog) sõpruse. Sügavamat sisemist segadust paljastab purjakil „tantsunumber“, mille Eino alati enne magamaminekut ette kannab. Teravamat agentsust ilmutab peategelane etenduses võrdlemisi malbelt. Peamiselt paistab see välja siis kui ta, vaatamata naise vastuseisule, võtab müügitöö vastu. Sealjuures on meeldiv, et õhku jääb ambivalentne küsimus, kas Einot motiveerib raha või hoopis võimalus üksi Saksamaale seiklema minna. Jäädes oma reisiteel erinevate naljakate probleemidega silmitsi, ei lasta peategelasel üleliia palju ohje haarata. Mänguliselt heidetakse teda ühest stseenist teise.
Publikut tuntavalt ergutav nähtus on kolmik Rönkköd: tugevad, lihtsad ning heasüdamlikud Soome maamehed, kes Saksamaa metsades saetööd teevad ja peategelasele tema rännakul kaasa elama hakkavad. Rönkköd näevad vahvalt sarnased välja ja nende murdumatu lihtsameelsus lisab kõigile etenduses ilmnevatele tõsistele probleemidele koomilise ja kergemeelse fooni.
Etenduse teemadest kerkib keskse fenomenina esile tööränne ehk kalevipoeglus, mille olemust kirjeldab kogu lavaelu: juhuslikud tutvused ja vennastumised ning eesmärk kiiresti palju raha teenida. Ent etendajate kehad kõnelevad rohkem ja vähem ahistusest, mis sellega kaasneb. Ehk on omamoodi märgiline sealjuures, et noor Eija soovib lendama õppida. Päästerõngaks on mõistagi ka alkohol, see on vaba vaimu tähistaja etenduses. Suurimat ahistust väljendab Eija õde (Carita Vaikjärv) – soomlanna Saksamaal abielu(vangistuse)s, kus talle langeb osaks ka vägivald. Etendus avab meil ilmselt mitte kuigi hästi teada oleva, ajaloolise tõiga selle kohta, kuidas soome naised mõnikümmend aastat tagasi Saksamaale eelistasid abielluda. Õe kehakeel väljendab hirmuga segatud püüdlikkust. Ent krampis on ka tema abikaasa, saksa ärimees. Märt Avandi mängib hästi välja mehe sisemise pinge ja püüde talitsetult käituda. Nende omavahelise sõnatu kommunikatsioon toimib laval efektselt.
Näitlejate hoiak tundub rõhutavat, et tegelaskujud on oludesse rohkem või vähem sunnitud ja neil on pidevalt justkui kitsas: voodites, suhetes, baaridiivanitel, autos. Seda illustreerib hästi kajuti stseen üle voodiääre rippuvate jalgade ja kukkuvate patjadega. Ainult Ameerika sõdurpoisid (Karl-Andreas Kalmet, Ott Raidmets) ei kannata survetunde all. Nemad on samas ka nähtamatu käsi, mis sündmuste kulgu mõjutab. Metafoori tasandil räägib etendus proportsionaalselt suurenevatest välistest faktoritest, mis Soome ja Saksamaa majandussituatsiooni ja kaheksakümnendate olmet mõjutavad. Üldistavalt võib öelda, et keskkond meie ümber moodustab matrjoška, mille sisse on erinevad kihid pressitud. Nende kihtide vahel liikumine on üpris ebamugav tegevus. Ent seda tehes on võimalik näha ka sündmuste jada sundimatut elegantsi, mis ka etenduses õnnestub.