1932 esietendub Henrik Visnapuu komöödia „Meie küla poisid“ Kristjan Hanseni lavastuses. Vaba Maa Pärnu väljaanne kuulutab seda samal päeval suisa suurejooneliselt välja: „Suur lahing täna õhtul „Endlas“. Väeosa juhtideks on Skobelev ja Osman Pascha. Täna, kell 8 õhtul, on Endlas esietendusel „Meie küla poisid“. Ühe osa poiste juhiks kindral Skobelev, teise osa kangelane Osman Pascha. Peaosades Kristjan Hansen ja Ralf Opsola. Tükk on huvitav, mäng sorav, pääsetähtede hinnad kõigile kättesaadavad, sõduritele ja lastele kõigest 10 s. Täna õhtul lähme kõik „Endlasse“!“

Endlal ei olnud tol perioodil sugugi mitte kerged ajad. Publiku nimel tuli võistelda 1926. aastal loodud Pärnu Töölisteatriga, mille lavastusi tihti kunstikõrgemateks hinnati ning mis ka publikuarvult tublisti edukam oli. 1932. aastal, mil Pärnu Töölisteatri esimene näitejuht Kristjan Hansen töötab juba aastajagu Endlas, alustab just Pärnu Töölisteatris oma teatriteed Kaarel Ird.

Endlasse aga kutsub teatri järjekordseks majanduslikuks päästmiseks moodustatud teatrikomisjon kunstiliseks juhiks Ralf Opsola (kunstiline juht 1932-1934), teatri näiteseltskonda täiendatakse noorte andekate lavajõududega ning esialgu tundub, et sellest võibki kasu olla.

Vaba Maa Pärnu väljaande 1. ja 2. novembri numbrites võtab „Meie küla poiste“ arvustaja päris korralikult kiita ja analüüsida nii näitlejate mängu kui lavastust:

„Sõnalavastuse järjekordse palana tuli laup., 29. okt., „Endlas“ esietendusele H. Visnapuu rahvatükk „Meie küla poisid“. Tükk, mis kõmu sünnitas Tallinna ja Narva teatripublikus ning mis seal praegugi veel läheb suure menu ja järjest kasvava eduga.

Meil tõi ta lavale hra Kristjan Hansen. Arvestades praeguse momendiga „Endla“ teatri tööoludes, kus teater peab nagu varukast puistama repertuaari ja lühikeste vaheaegade järele andma üha uut ning uut, peame küll imestama seda väsimatut vastupanu, mida värske tegelaskond on näidanud möödunud kuu jooksul. Sest kujutlegem: kuu aja kestel on antud neli uudislavastust. Ei saa siin juttu olla, et iga üksiklavastusele teater oleks saanud võimaldada normaalminimumi harjutust, vaid tööd on tulnud teha palavikult kiirelt, päevale lisa hankides ööst. Ja kui selle juures on jõutud siiski tunnustatud tulemusteni, siis seda enam tõstab see noore teatri vaimlist väärtust. Seda enam mõistame ka, mis saavutatakse siis, kui tehakse tööd tõsiselt. Selle parimaks kommentaariks on küll „Meie küla poiste“ lavastus. Siin oli lavastaja hra K. Hansen lühikses aja jooksul osanud luua vankumata kindla distsipliini tegelaskond oli mõistnud lavastajat ja nii me saime väga rütmika ja hoosa kogupildi kõigist kolmest vaatusest. „Meie küla poiste“ lavastamise pearaskus baseerub ju massimängul, kus iga üksik tegelane, arendades ühest küljest enda tüübi individuaalset joont (Skobelev Osman-Pasha, Nõelakuningas, Loriõpetaja j.t.), samal ajal peab andma ka plastilist ühtesulavust ansamblimängus. Ja me nägime, et kohe, esimese vaatuse algades, särtsus ja paukus lava ning see hoog ja elevus elas oma värvikad kulminatsioonid, tõusud ja mõõnad tüki lõpuni.

Olgu kokkuvõtlikult väidetud, et trupp saavutas massimängus neid tippe, mida mina isiklikult Pärnus varem näinud pole, ehk olgu siis vast „Dantonis“ ja jällegi hra Hanseni lavastusel. /---/

Muide, ei taha jätta vihjamata ühele pisiasjale I pildis. Siin me nägime: kahe küla poisid on vaenujalal ja kaklevad. Ülal kõrtsiletil aga üks poistest mängib härmonikul marssi „Vanad sõbrad“. See oli lavastajalt tabavalt leitud sümboolne vihje autori idee pärastisele lahendamisele. Sest autor ju ütleb, et ta on tahtnud „Meie küla poistes“ vaataja viia sesse primitiivsesse ühiskonda, milles kaklemine on esimene samm ühistegevusele, nii imelik kui see ka kõlab, sest kaklemine viib tundmaõppimisele ja viimaks leppimisele. (Eks suuredki sõjad ole annud põhjust pärastiseks suuremaks liitumiseks). Ja kas me III pildis ei näinud, et need, kes I ja II pildis lõid lahinguid, hiljem leppisid ja olid jälle „vanad sõbrad“.

Ja veel – anda II pildis realistlikku „sõda“ oleks tulnud tükile kahjuks. Nüüd aga lavastaja oli leidnud sellele õiglase ilme. Siluettide lahing sügismüstikas – kaikasadu sügisöös – see ühest küljest tõstis lavastuse esteetilist külge ja teisest küljest lähendas palju mõjuvamalt vaatleja tollele külaromantikale, millest autor pilti on tahtnud anda.

„Meie küla poiste“ esietendust jälgiti erilise huvi ja väga ülekeeva meeleoluga. Näitlejaile jagati rohket kiitust. Aplodeeriti elavalt keset mängu.

Selle tükiga „Endla“ näeb edaspidi täiskiilutud saale. Ja repertuaari jääb ta püsima kindlasti kümneteks ja kümneteks etendusteks.“

Ja kuigi „Meie küla poiste“ esietenduse nädalavahetusel käis Endlas toimunud sündmustel tõesti palju rahvast, ei läinud lavastusel siiski nii hästi kui kriitik lootis – „Meie küla poisse“ mängiti vaid 3 etendust, mida vaatas 695 inimest, ütlevad statistikatabelid.

1954 pärast põhjalikku remonti teatrimajas (milleks on tänasel Rüütli platsil asuva pangahoone II ja III korrus) esietendub armeenia kirjaniku Aleksander Širvanzade draama „Au“, mille lavastab nüüdseks juba L. Koidula nimeliseks Pärnu Draamateatriks ümber nimetatud teatri loominguline juht ja nimevahetuse ristiisa Kaarel Ird (peanäitejuht aastail 1952-1955).

Oma Pärnusse tulekut ja siinset tööelu meenutab Kaarel Ird nii: „Ma sattusin Pärnu teatrisse mitte just väga loomingulises meeleolus. Kuid tookordne kollektiiv oma tööinnu ja siira suhtumisega kunstisse hajutas minu kahtlused-kõhklused väga kiiresti ning lõi tingimused toredaks loominguliseks tööks, millele praegugi on hea tagasi mõtelda. Sellepärast ma armastan seda teatrit.“

„Au“ lavakujunduse teeb Edgar Sõõro, kostüümid loovad Helmi Koltsova ja Laine Korp, parukate ja grimmi eest vastutab Louise Vallimäe. Mängivad Artur Ots, Maret Simmo, Johannes Saar, Heikki Haravee, Herta Elviste, Õie Maasik, Eduard Järs, Eero Tari, Henn Jaaniste, Ilmar Toomla ja Lia Tarmo. Lavastusega antakse 5 etendust 663 vaatajale.

Laskem sellest armeenia kriitilise realismi esmakordsest tutvustamisest eesti teatrivaatajatele kõneleda Sirbis ja Vasaras ilmunud arvustusel ning lavastuse fotodel:

1983 esietendub Aleksandr Tšervinski näidend „Viktoria“ teatri peanäitejuhi Ingo Normeti lavastuses. Lavastuse kunstnikuks on Vello Tamm. Nimitegelast kehastavad Anu Lamp või Juta Tints või Katrin Nielsen, teistes rollides Elmar Trink või Margus Oopkaup, Siina Üksküla ja Jüri Vlassov. Bulat Okudžava meloodiaid esitab kitarril Irena Klimenkova. Lavastusega antakse 44 etendust 19737 vaatajale, Anu Lambi osatäitmist tõstetakse esile mitmes ajakirjanduses ilmunud rolliportrees ja arvustustes ning see (nagu lavastuski) pälvib ka autori heakskiidu: „Minu näidendit mängitakse mitmes teatris. Moskvas praegu koguni kahes teatris. Ühed on lahendanud seda kui lüürilist, teised kui komöödialikku näidendit. Pärnu teatris nägin esmakordselt mitmetahulist lahendust. /---/ Lavalt õhkub saali nii naljakat, tõsist kui ka lüürilist, just seda, mida elu pakub. Ka optimism on olemas. Anu Lamp mängib toredasti välja noore ja tõeliselt armastava noore naise rolli. Ta on naine, kes ei nõua midagi, peaasi, et Semjonil hästi läheks. Taoline naine mõjub tänapäeval ehmatavalt! Näidendit kirjutades ma tahtsingi näidata puhast omakasupüüdmatut tunnet.“ (Pärnu Kommunist 7. detsembril 1983).

Milline oli Pärnu teatri õppestuudiost teatriteed alustanud Anu Lambi Viktoria selles mitmekihilise retronäidendi lavastuses, saavad soovijad aga Eesti Rahvusringhäälingu arhiivist ise vaadata.