1911 Postimehe Pärnu lisas avaldatakse Endla saaliplaan koos alljärgneva selgitusega:

„Endla“ eest seisus tahab pidusid nii korraldada, et iga pühapäev näitemäng on. Pääle selle on saal mitmesuguste ooperite, kontsertide jne. jaoks õige mitmeks õhtuks väljast poolt ära üüritud.
Pidulkäijatele kergituseks toome „Endla“ seltsi saali plaani kohal on näitemängusid vaadates ja muusikat kuulates õige suur tähendus, sest et ühe koha päält paremini näha ja kuulda võib kui teise päält. Sellepärast on teatriskäijatel harilikuks viisiks piletid eelmüügis ära osta, sest et siis võimalik on valida. Kui plaan käes on, siis on eelmüügil tihti võimalik odava hinna eest paremaid platsisid välja valida, kui pärast kallima hinna eest.
Praegu on „Endlas“ all saalis 23 rida, igas reas 22 istet, nii et all kokku 506 istekohta on. Nendest maksavad harilistel õhtutel 1–4 reani ehk 1–88 korrani 1 r., 5–9 reani ehk 89–198 kohani 75 kop., 10–15 reani ehk 199–336 kohani 50 k., 16–19 reani ehk 331–418 istmeni 35 kop. ja 20–23 reani ehk 419–506 istmeni 25 k. Palkonil on 5 rida, igas ühes 20 istet. Esimene rida maksab 50 kop., teised read 35 kop.
Võõraste pidude ajal on hinnad muidugi teistviisi korraldatud, neid võib kuulutustest näha. (Teatri sõbrad hoidku see leht alles ehk lõigaku plaan välja).

1934 esietendub Menyhért Lengyeli kolmevaatuseline komöödia „Öine serenaad“. Lavastaja Eduard Lemmiste, kunstnik Uko Halla. Mängivad Elsa Maasik, Hugo Malmsten, Ross Teder, Voldemar Laason, Eduard Lemberg, Hermann Andreesen, Helene Perens, Hilda Sooper, Bruno Schmidt, Johann Matsi, Richard Siig, Veera Luur, Manivalde Mitt, Helga Vechterstein, Eliisabet Karotom, Aleksei Rodionov ja Jakob Küüts.

Arvustus Pärnu Päevalehes 5. novembril:

Arvustus Vaba Maa Pärnu väljaandes 5. novembril:

Laupäeva õhtul, 3. skp., tuli „Endlas“ järjekordse uudislavastusena esietendusele Ungari meisterliku komöödiate-sepa M. Lengyeli tänapäeva naljamäng „Antonia“ („Seiklus Budapestis“ või „Öine serenaad“), milles peaosa on tüki nimiosa kandjal, naisel, kelle soonis pulbitseb ehtne ja taltsutamata ungari veri.
Olgu tähendatud, et kõik lavastajad seni on arvestanud sellega, et „Öisel serenaadil“ on just niipalju läbilöövust, kui suudab talle seda anda nimiosa kandja. Mis puutub „Endla“ primadonna prl Maasiku rakendamisse Antonia ossa, siis oli see näitejuhilt riskantne samm. Kuid prl Maasik tuli duellist siiski välja – võitjana. Talle oleks tulnud suureks plussiks veel rahu ja meelekindluse säilitamine, mis esietenduse esimeses vaatuses oli pisut nagu kadunud ja näitleja häält ja sõnu resoneerisi pisut karmilt. Kuid loodame, et sellest juba järgmisel etendusel saadakse üle.
Prl. Maasikul oli seekord eriti õnnestunud kostüümi ja soengu valimisega. Niihästi lihtne farmi-perenaise kodune ülikond kui ka sädelev ball-tualett olid piiritletud õige mõõdupuuga. Uudne soeng andis näitlejale suurdaamiliku ilme.
Üks asi aga, milles teadupärast paljud „Antoniad“ ei küüni prl. Maasiku tasemeni, on tema laul. Kui prl. Maasik Budapesti säravamas lokaalis „tõmbas lahti oma registrid“, siis oleks tahtnud kuulda ja näha, kes prl. Maasikust oleks seda teinud küll paremini.
H. Malmsten Vince Fancy osas elatanud ja hallpäise farmiperemehena tõi lavale meeldiva kuju. Siiski aga tuleks usutavamaks teha tal need hingevapustuse väljendused, mida ta naine kutsunud välja oma ülemeeliku ja eludaamiliku seiklusega Budapestis, mis rahulikule peremehele tagatipus tõi mitmesugused tülid ja pettumused kaela.
Piri Renee Tederi käsitlusel et olnud küll just eriti meeldiv. Liialdatud ja eluvõõras oli ta koketerii; ainult üksikud hetked tema mängust tõid naerupuhanguid, kuigi osa iseendast lubaks teha õige palju.
E. Lemberg inglise meriväe kaptenina oli kujult meeldiv, kuid kas ta ei karrikeerinud seda osa liigse külmuse ja puisusega? Inglise mehed olevat ju küll loomult sellised jäised, kuid küllap neil vähemalt selle jäisusegi väljendamiseks jätkub hinge. Muide, üks märge: mitte shpiik english, vaid spiik inglish! Üldse seda „inglist“ tuleks neil kõigil seal veidi korrigeerida.
Andreesen põllumajanduse praktikandina oli usutav ja meeldiv kuju. Samuti tõi V. Laason usutavalt lavale Bela Kovacsi, mehe, kelle armuvalud on teinud halliks ja kelle leina leevendab veel ainult alkoholi mürk.
H. Perens Liana ei olnud õiges sõiduvees. Ega polegi kerge mängida kogenematul tütarlapsel ilmadaami, kes igat uut meest asub „õgima“ vampiiri ahnusega. Tahab palju julgust, mis?
H. Sooper oli tore joobnu stseenis. Lõpul langes hääl labaseks.
R. Siig ja V. Luur börsispekulantide paarina olid omaette tubliks naljatilgaks selles muidu üsna naljakasinas loos, kuid V. Luuril siiski ka hoiduda karrikeerimast, eriti „Carioca" tantsus.
M. Miti mustlasprimashina oli maskilt hästi loomulik mustlasele. Viiulimäng üsna meeldiv.
Teised osalised sobisid üldisse raamistikku.
Head tööd oli teinud U Holts dekoraatorina, milline asjaolu „Antoniale“ andis palju silmi juure. Rõõmsad, mahedad värvid moodustasid lavale hea silmapiiri ja mõjusid eht ungarlikult. Üldse näib, et hra Holts oma ülesannet võtab järjekindla kohusetundega.
Publikut oli esietendusel vähe. Kuid sellise halva ilmaga võis imestada, et niigi palju oli tahtnud kodust väljuda. Järgmisel etendusel on teda kindlasti palju rohkem.

Juba teise etenduse järel võimegi lehest lugeda, et saal oli rahvast täis ning ka pärast kolmandat etendust kirjutab Pärnu Päevaleht, et: „„Öine serenaad“ on seni läinud otse haruldase eduga. Kõik etendused lähevad väljamüüdud saali ees, kuna pikad piletisabad õhtul kassa ees ummistavad riietehoiu ruumi ja takistavad ühtlast etenduse täpset algust, mispärast tuleb kõigil tungivalt soovitada eelmüügi kasutamist.“

Kokku mängitaksegi lavastust neli korda ja seda näeb 1401 inimest.

1962 esietendub Samuil Aljošini draama „Palat“, mis on esmalavastuseks teatri vastsele peanäitejuhile Arvo Kruusemendile. Lavastuse kunstnikutöö teeb Uno Uibo, muusika autoriks on Heino Jürisalu. Mängivad Uno Loit, Paul Mäeots, Lembit Kees, Eduard Ralja, Artur Ots, Heino Uustal, Ants Nopri, Hilja Varem, Linda Kuusma, Ellen Alaküla ning Juta Leppik või Dolores Vegman.

Rudolf Alleri arvustusest, mis ilmub Pärnu Kommunistis 12. novembril, võib lugeda, et kollektiiv on „Palati“ lavaletoomisega teinud suure ja tänuväärse töö ning Arvo Kruusemendi lavastust tuleb lugeda üheks väljapaistvamaks saavutuseks Pärnu teatris. Eriti suure kiituse osaliseks saab Paul Mäeots, kes on Prozorovi kuju loonud „sügava sisseelamisega, läbimõeldult kuni peenimate detailideni, ilma vähimagi ülepakkumiseta“.