Witkacy keelekasutust on kaunis hüplikuks peetud – kõrgstiilist labaseni. Kas seda materjali oli kuidagi keerulisem tõlkida võrreldes mõne teise autoriga? 

Witkiewiczit on tõesti üsna keeruline tõlkida, ta mängib keelega omajagu. "Väikeses häärberis" on küll selles mõttes meeldiv erand - see on autori ainus näidend, kus ei ole filosoofilisi arutlusi. Parajasti tõlgin Witkiewiczi romaani "Hüvastijätt sügisega" ning sellest raamatust moodustavad veerandi filosoofilised arutlused-targutused, osad ka kokaiiniuimas tehtud.

Keelekasutuse kohta on iseloomulik kommunistliku tsensuuri seisukoht. “Väikeses häärberis” koos teise Witkiewiczi näidendiga –“Kingsepad” – ilmus 1948. aastal raamatuna, ent 1950. aastal määras kommunistlik tsensuur kogu järelejäänud tiraaži hävitamisele. Tsensuuri põhjendusest loeme: “Raamatus on kaks näidendit, kirjutatud keeles, mis meenutab raskelt haige sonimist. Mõlemad näidendid jätavad mulje, et on ebanormaalse inimese kirjutatud ja mõeldud ebanormaalsetele inimestele. [---] “Väikeses häärberis” sisuks on košmaar ja mõttetus. Mehe poolt armukadedusest tapetud naine, kes vahetas armukesi kui kindaid, valetas ja jõi klaasikaupa oopiumi, kahe tütre laibad, surmast ja laipadest õudseid luuletusi kirjutav poeet ning teised pooleldi idioodistunud tegelased – need on autori kunstilised vahendid.” 

Kuidas Teile tundub, kas Witkacy huumor on pigem keeleline või situatsiooniline? Kas autori tekstis oli nalju või groteskseid hetki, mis eesti keelde tõlgituna kaasa ei tulnud? 

Tõlkijana olen lähtunud lihtsast põhimõttest - tuleb tõlkida võimalikult hästi. Ja pigem antud juhul tõlkisin ikka "witkiewiczlikku atmosfääri", mitte sõnu. Witkiewiczi huumor on ikka enamasti situatsiooniline, tema näidendid on täis ootamatuid ja lausa jahmatamapanevaid süžeekäike. 

Kuidas Te Witkacy „Väikeses häärberis“ lugu iseloomustaksite – millised suuremad teemad selles materjalis publikuga kõnelevad? 

Kui me vaatame Witkiewiczi näidendeid, siis ei ole meil kunagi täit kindlust, mida kujutavad sündmused, mida me näeme. Realismi võtmega nende kallale minna on mõttetu. Samas on ülemäärane lihtsustus neile külge kleepida absurditeatri silti.

Ja just selles on Wikiewiczi teatri võlu ja erilisus: tegelased lõbutsevad, esitades komöödiat nagu näitlejad laval. Aga just nõnda nad tegutsevad, justkui ei usuks oma tegelikkust, justkui ei oleks nad Nibek, Nõbu Aneta, Anastazja – vaid täiesti teised inimesed, kes igavusest või lõbu pärast kehastuvad nendeks. Nad langevad nii tihti rollist välja, millesse nad on kehastunud, et me peame aimama, et nad ei võta seda rolli tõsiselt.

Nii Witkiewiczi kirjandusloomes kui ka filosoofias on olulisel kohal mõiste Olemise Saladus. Tema arvates on Olemise Saladuse kogemus vundamendiks kõigile inimese kõrgematele ambitsioonidele ehk siis religioossele praktikale, metafüüsilistele pürgimustele ja kunstiloomele. Ning et see kogemus on kättesaadav vaid indiviidile. Ning seepärast valutabki Witkiewicz mõlemas oma tähtsamas romaanis ja paljudes näidendites südant individualismi kadumise pärast. Ja kordab ikka ja jälle, et kõik, mis inimeses on väärtuslikku, kõik, mis meid üldse inimeseks teeb, pürgib selle saladuse poole. Autoriteetne poola kirjanduskriitik Tadeusz Boy-Żeleński kirjutas: “Witkiewiczi kaasasündinud hingeseisundit võib määratleda kui püsiva metafüüsilise imestuse seisundina. [---] Kindlasti võib sellist seisundit nimetada haiglaslikuks, aga see on Witkiewiczil siiras ning see on ka tema kunsti leitmotiiviks.” Ning Witkiewicz on ise öelnud, et kunst on see ja ainult see, mis vähemalt ühes vaatajas tekitab metafüüsilisi tundeid.