Lavastus, mille aluseks on Quentin Dupieux’ film „Yannick“, on kirjutatud otseselt selle aja, ruumi ja inimeste jaoks – Pärnu linn, Endla trupp ja tänane maailm. Palusime Juhanil avada lavastuse sünnilugu, rääkida selle dramatiseerimisest, teemadest ja koostööst Endla Teatriga.

Kuidas see idee alguse sai ja kulges? 

Tahtsin komöödiat teha, oli vaja mingit algideed või plotti, mille peale kirjutada. Eero pakkus välja Quentin Dupieux’ filmi Yannick. Seal on põhiolukord väga teatraalne: tegevus toimub teatris ning reaalajas, see tähendab, filmilikke hüppeid ajas edasi või tagasi ei toimu. Põhiolukorrale oleme truuks jäänud, aga kõik muu on üle kirjutatud. Olen üldiselt lavastades konteksti suhtes üpris tundlik, proovin antud ajahetke, ruumi ja inimesi ka lavastusse sisse kirjutada. Nii ka seekord. Võtsime filmist põhiolukorra, aga dialoog on peaaegu täienisti uus ja kirjutatud siia kohta, aega ja inimestele. 

See on sinu esimene lavastus Endla Teatris – millise pilguga vaatasid Endla truppi ja mida neilt selles töös otsisid?

 Tõsi, olukord on minu jaoks uus, pole Eestis varem väljaspool Tallinna töötanud. Teiselt poolt jällegi ei ole olukord uus, sest proovin lavastada üldiselt nii, et võtan väga otseselt arvesse, mis on lavastuse kontekst. Mis linn, mis lava, mis trupp. See mõjutab lavastust mitte ebamääraselt, vaid päris sirgjooneliselt. Mis teemadest üldse rääkida ja kes räägivad. Rollid näiteks on Eero just nendele näitlejatele kirjutanud. Antud juhul mainitakse lava peal näiteks rohkem kui üks kord Pärnu linna ja räägitakse ka sellest, mis juhtub, kui tulevad inimesed Tallinnast ning võtavad hoiakuid. Just Pärnu linn ja inimesed ongi kõige rohkem lavastusse jõudnud ning pean ütlema, et mingeid pärnakate muresid olen hakanud ka ise jagama. See teie parkimiskorraldus.... Kuidas on võimalik sellest lavastuses mitte rääkida?

Mis puudutab Endla teatrit, siis olen käinud mitmeid lavastusi vaatamas ja näiteks Kolm õde meeldis väga, polegi ammu Eestis mingi etendus niimoodi meeldinud. Just näitlejate mäng ja lavastaja flow. Vaadates ka repertuaari ja truppi, kes sellist väga eriilmelist valikut mängivad, siis minu arvates väga heas kohas. Inks on teinud head tööd. Ütlen seda ilma igasuguse reklaamjutu tagamõtteta. Seda enam, et truppi ei vaadanud ma mingi erilise teistsuguse pilguga, ootused lavastama asudes on alati samad, ükskõik kus või kellega töötada. Näitlejad, kes tahavad, oskavad ning julgevad meeldivad mulle alati ning nende leidmine Endlast ei olnud mingi vaev. 

Kas lavastus „Juulikuu lumi“ järgib rohkem filmilikku või teatrile omast loogikat? Milliseid vormilisi lahendusi kasutate? 

See on hea küsimus, sest tõesti on lavastus alguse saanud ühest filmist, aga see film omakorda on väga teatraalne. Tegevus toimub piiratud ruumis ning mis eriti oluline - reaalajas. Me jääme truuks teatri reeglitele ning siin on väga huvitavaid küsimusi, mida küsida: milline on näitleja suhe vaatajaga mängides ja kas see suhe võib muutuda. Milline on vaataja suhe etenduse toimumisse ja kas see võib muutuda. Mida ikkagi tähendab "siin ja praegu" - ja nii edasi. Proovisime huumorit ka teha, eks eegi tekitab küsimusi: kas nali peab olema ainult nali või suudab nali mõjutada oluliselt ka lavastuse tähendusi. Näiteks räägitakse justkui üht, aga nali ja näitleja mäng pakub võimaluse saada olukorrast ka täiesti vastupidiselt aru. Nali on päris huvitav instrument, sest ta võimaldab tekitada päris korralikku ja lõbusat segadust, kaost, ühel asjal on korraga mitu tähendust ja need tähendused on vastandlikud. 

Mida soovid, et vaataja teatrisaalist lahkudes tunneks või mõtleks?

Rääkisin just mitmetähenduslikkusest ja järelikult me vaatajale mingit retsepti küll ette ei kirjuta, mida mõelda või tunda. Üks asi, mis mind teatris on alati häirinud, on see, kui vaatajat hakatakse õpetama ning pannakse ta tundma, et elab kuidagi valesti, langetab valesid otsuseid, tehku teistmoodi. Teater ei ole moraali- ega õppeasutus. Ei saa päris nii mõelda, et segaduses inimesed topitakse teatrisaali ja sealt väljuvad valgustunud vaatajad.

Küll aga saab koos vaatajaga vaadata otsa mingitele elu ja ka teatri absurdsustele ning võimusuhetele. Me vaatame otsa võimusuhetele laiemas plaanis, poliitilise võimu üle naermine on alati hea, see vabastab. Samamoodi vaatame otsa ka teatri ja näitleja võimule vaataja üle - ja naerame ka selle üle. Põhiliselt muidugi enda üle. Aga eks naeru järel tuleb alati ka igatsus millegi ilusama järele ja eks meil tõmbas ka proovis paar korda silma märjaks. 

Mis su enda side Pärnuga on?

Null. Veel õhem kui Tartuga ja see juba ütleb midagi. Samas Pärnu Pärnuks, nagu teatris armastatakse jätkuvalt imestada, kuidas küll inimene saja või tuhande aastaga üldse ei muutu, nii on ka linnadega: ega need mured ja rõõmud üheski linnas nii spetsiifilised ka ei ole. Ikka ajavad inimesi närvi toss, kõrged äärekivid, parkimiskorraldus ja teised inimesed. Raske on leida teist kohta, kus eksistentsiaalsed küsimused nii sügavalt kohal oleksid kui kommunaalprobleemid.

Sa mainisid poliitilist teatrit. Kas “Juulikuu lumi” on poliitiline teater?

Ma arvan, see pole oluline küsimus. Poliitilisusest on saanud mingi fetiš ja selline kummist mõiste, mida venitatakse igale asjale peale. Palju huvitavam on minu jaoks olnud küsimus võimust ja julgen öelda, et sellega tegelesime omal ajal ka Von Krahlis päris palju. Teatris on võimusuhteid väga palju ja see esmane võimutasand on võib-olla üks kõige huvitavamaid: mis võim on lavalolijal saalisolija üle – ja vastupidi. Kes kelle huvides tegutseb? Kes keda kuulab? Kes keda kuhugi suunab? Kellel on oma agentsus või juhtub teatris nii, et kohtudes kaotavad mõlemad oma agentsuse? Mis asemele tuleb? Ja mis lõpuks peaks üldse saama, mis see ideaal võiks olla?