Noore teatrikülastaja muljeid lavastusest "Inimese hääl"

Endla Teater teeb koostööd Pärnu koolidega, pakkudes noortele võimalust osa saada teatrimaagiast ning praktiseerida teatriarvustuste kirjutamist, sündmuste kajastamist ja sisuloomet nii kooli ajalehtede kui sotsiaalmeedia tarbeks.

Sel korral on suur rõõm jagada teiega Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasiumi 10. klassi õpilase Kaisa Sofia Kokk muljeid Ervin Õunapuu lavastatud valetamise meistriklassist „Inimese hääl“.


Kas inimese üksindust saab peletada toidukuller?

Noored jagunevad praegusel ajal kahte leeri - ühed on need, kelle jaoks helistamine on teise inimese privaatsuse ülim rikkumine ja kes iga kell pigem kirjutaksid mitmeid sõnumeid. Õnneks on endiselt vähemalt mingis osas säilinud ka see teine pool, kes mõtleb telefonikõnest kui heast võimalusest, et kõik südamelt ära rääkida. Selle võimaluse on valinud ka Ene Rämmeldi kehastatud naine. Õigemini on ta eriti äärmuslik ja nende kõnede najal seisab kogu tema eksistents, toimetulek ja mentaalne tasakaal. Kõne võtab vastu tema eksmees, kes endale mugavalt, ent naise õnnetuseks jõuab temani ekraani kaudu. Lavastaja Ervin Õunapuu on teinud lavastuse naise jaoks täielikuks agooniaks. See on sõltuvussuhe, aga olenemata kõikidest pingutustest ei tule mees tagasi. See naine on oma neurooside keskel kaine mõistuse minetanud ja rääkimisel tulevad abiks valetamine ja pesuehtne manipulatsioon. Küll viiakse jutt vahepeal koera hoidmise või naise igapäeva tegemistele, aga nende foonilt kumavad läbi kahjuks ka praeguses maailmas aktuaalsed probleemid, olgu nendeks siis unetus, üksindus, depressiivsus või lihtsalt äng kõigi ja kõige vastu, mis ei toimu iseenda maailmas. Keset kõne võtab naine kätte püstoli, öeldes samal ajal, et kindlasti pole tema see, kellel oleks püstol. Küll lõpetab relv ikkagi naise kõrval põrandal ja liiga kaugele see stseen ei jõua.

Ene Rämmeld, kelle jalg puudutas Eesti teatrilava viimati 25 aastat tagasi üllatab väga positiivselt. Ta suutis rolli kanda väga veenvalt, ilma et see mõjuks väga agressiivselt või pealetükkivalt. Tema žestid ja näoilmed mõjuvad tõsises lavastuses väga koomiliselt ja täiendavad laval toimuvat suurepäraselt. Monoetendus on näitleja jaoks kindlasti üks raskemaid žanreid, aga Rämmeld tuleb sellega väga hästi toime ja tund möödub Küünis nagu möödaminnes. Tavapäratu rolli teeb lavastuses ka Meelis Rämmeld, kes nagu eelnevalt mainitud, on laval teleri vahendusel. 60 minuti jooksul on tal repliike ühe käe sõrmedel, aga ilma nendeta ei oleks see lavastus üldse see, mis ta oli. Kui mõtlete miks pealkirjas on mainitud mingisugust toidukullerit, siis suunan teid seda lavastust kindlasti vaatama, luban, et saate sealt oma vastuse.