„Inimesed kujutlevad et nad on teineteise lähedal, aga tegelikult on nende vahel terved linnad, mäed ja metsad…“

Üks naine. Üks telefon. Üks kõne.
See viimane.
Naise hüvastijätt mehega, kes on valinud teise.
Hoolimata armastusest.
Hoolimata valedest.
Või nende tõttu.

Jean Cocteau 1927. aastal kirjutatud näidend „Inimese hääl“ kõneleb meie meeleheitlikust, mõnikord ennasthävitavastki vajadusest inimliku läheduse ja tähelepanu järele ning võitlusest tühjusega eetris – iga telefoni öeldud lause, olgu ta siis tõde või vale, võib jääda viimaseks.

Endlas toob Cocteau legendaarse näidendi lavale Ervin Õunapuu, kes ütleb: „Silmakirjalikkus ja valetamine on alati minu teemad olnud. Päriselt või mängult, selles on küsimus. Mida uskuda ja mida mitte. See on minu jaoks alati huvitav olnud,“ ning Naist kehastav Ene Rämmeld lisab: „Näidend on igivanast teemast, mehe ja naise vahekorrast kuni vôimaliku polügaamiani välja, mida môlemad pooled vôiksid rahulikult aktsepteerida, kui nad teineteist tõesti armastavad.“