Filmid

Maria paradiis

Marian paratiisi / Soome-Eesti 2019 režissöör Zaida Bergroth 28. jaanuaril 2020 kell 19.00 Endla Teatrikinos Filmi sündmused on inspireeritud karismaatilisest Maria Åkerblomist ja tema rajatud kristlikust ususektist, mis tegutses 1920ndatel Helsingi lähistel asuvas Toivola häärberis. Orvuks jäädes sektiga liitunud 15-aastane Salome usub siiralt Maria lubadusi juhtida oma kogudus tõotatud maale. Üle kõige tahab ta ära teenida naise soosingut ja armastust ning on oma elu täielikult usule pühendanud. Ka siis, kui Mariat süüdistatakse mõrvakatses ja ta arreteeritakse, on Salome jätkuvalt tema süütuses veendunud. Ilma juhita jäänud sektis langeb moraal ja kasvavad sisepinged, liikmete usk pannakse proovile. Samal ajal tutvub Salome heledajuukselise tänavatüdruku Maliniga, kelle ta ühel päeval läbipekstuna metsast leiab. Teades sektiliikmete vaenulikkust võõraste suhtes peidab Salome tüdruku kuuri. Ta külastab Malinit salaja, viib talle toitu ja üritab veenda teda usku pöörama, aga avaneb ise neiu kaudu välismaailma mõjudele. Peagi Malin avastatakse, kuid tal lubatakse häärbersisse jääda, kui ta sektiga liitub. Malin teebki seda. Tüdrukud veedavad koos üha rohkem aega, Salome tunneb ennast esimest korda elus tavalise teismelisena ja see meeldib talle.Ootamatult saabub Maria Toivolasse tagasi, olles vanglarongilt põgenenud. Salome on õnnelik, ent Maria ekstsentriline ja destruktiivne käitumine lööb neiu usu kõikuma. Malin teeb talle ettepaneku põgeneda. Maria saab nende plaanist teada ning veenab Salome viimasel hetkel ümber. Ta tuletab tüdrukule meelde, et mitte keegi pole teda iial armastanud nii nagu Maria. Salome reedab Malini ja sektiliikmed võtavad ta kinni. Mõne aja pärast kaob tüdruk jäljetult. Salome mõistab, et kadumise taga on Maria. Ta otsustab Maria politseile üles anda. Maria püüab põgeneda, aga Salome juhatab ta lõksu. Piletid 5/4 € müügil Endla Teatri kassas ja Piletimaailmas.

Väike Joe

Little Joe / Austria, Suurbritannia, Saksamaa 2019 režissöör Jessica Hausner 11. veebruaril 2020 kell 19.00 Endla TeatrikinosCannes’i filmifestivalil esilinastunud ning peaosatäitjale Emily Beechamile parima naisnäitleja auhinna toonud „Väike Joe“ on kui väga hillitsetud „Trifiidide päev“, mille on lavastanud Wes Anderson — kõik on ühtaegu imekaunis, isegi südamlik ning samas võõristav ja kõhe. Üksikemast ontlik sordiaretaja Alice on aretamas lille, mille lõhn muudab inimesed õnnelikuks. Kinkinud aga ühe isendi oma varateismelisele pojale Joe´le, sigineb naise hinge kahtlus, kas veripunase õiega taim võib mõjutada aina keerulisemaks ning kummastavamaks muutuvaid pere- ja töösuhteid.Sarnaselt oma varasematele, eriti Veneetsia filmifestivalil esilinastunud ning hulgaliselt auhindu kogunud filmile „Lourdes“ (2009), — mis arutles ime võimalikkuse ja võimatuse üle, veendes ühtmoodi nii usklikke kui ka ateiste, — mängib lavastaja Jessica Hausner jätkuvalt ambivalentsuse ja kõhklustega, sest asjalood võivad ühtaegu olla nii- ja naapidised: tegemist on samahästi kas Väikeseks Joe´ks ristitud taime levitatava muteerunud viirusega või peategelaste viirastustega. Mahedalt pastelsetes toonides pealispinna all hiilib alati kahtlus, sest lõppkokkuvõttes on usaldus ja mõistmine ka kõige lähedasemates suhetes vaid uskumise küsimus.Fantaasiarikkalt kunstilisest lähenemisest ning muinasjutulisest pildikeelest hoolimata ei hälbi „Väike Joe“ psühholoogias ja geeniteaduses asetsevatest lätetest kuigi kaugele. Selged on seosed geenitehnoloogia (murettekitava) arengu ja sellega kaasuvate eetiliste küsimuste vahel, mida Hausner eritleb kui keerukat Gordiani sõlme. Teisalt on tegu feministliku looga, mis seab kahtluse alla müütilise ema-armastuse, sest Alice’i jaoks on ühtviisi armsad tema mõlemad lapsed: nii poeg kui ka teadustöö, mille vahel tuleb end armutult rebestada. Seejuures jäetakse erinevate teemade ja tähenduskihtide segunedes suurem osa tõlgendamisvabadusest vaataja kanda. (tekst: Maarja Hindoalla)

Kahjuks ei olnud teid kohal

Sorry We Missed You / Suurbritannia, Belgia, Prantsusmaa 2019 režissöör Ken Loach 10. märtsil 2020 kell 19.00 Endla Teatrikinos KAHJUKS EI OLNUD TEID KOHAL on kaks korda Kuldse Palmioksaga pärjatud vanameistri Ken Loachi („Tuul, mis sasib odrapõldu/The Wind That Shakes the Barley“, 2006 ja „Mina, Daniel Blake/I, Daniel Blake“, 2016) liigutavalt eluline draama, mis võtab vaatluse alla moodsa tööampsumajanduse dehumaniseeriva iseloomu.Mõned aastad tagasi Sõpruse ekraanil jooksnud Prantsuse draama „Inimese mõõt“ ja Ken Loachi enda eelmise linateose „Mina, Daniel Blake“ mõtteliseks kaaslaseks oleva filmiloo keskmes on perekond Turnerid. Tubli ja töökas pereisa Ricky rabeleb sandikopikate eest suvaliste juhutööde rägastikus, üritades ots-otsaga toime tulla. Taolises lõputus oravarattas kulgev elu ja pidevas kitsikuses vaevlemine, millest ei paista mingit väljapääsulootust, paneb proovile ka tema kokkuhoidva pere omavahelised suhted. Soovides pakkuda oma perele paremat elu, otsustab mees proovida õnne kullerteenuse pakkujana... Briti töölisklassi kroonik Ken Loach on sel korral oma sotsiaalkriitilise luubi alla võtnud kaasaegse tööturu trendid, mis tõukavad lihttöötajad iseenda peremeheks olemise ja ettevõtlikkuse loosungite all salakavalasse nõiaringi, veendes neid vabatahtlikult loobuma minimaalselt garanteeritud õigustest ja tagatistest. Tõsise teemakäsitluse kõrvalt ei puudu aga ka Loachile omane soe inimlikkus, mis väljendub raskustesse sattunud inimeste empaatilises kujutamises. Loachi kohta on öeldud, et kui ülejäänud üritavad teha selliseid filme, mida inimesed tahaksid näha, siis tema teeb filme, mida inimesed peaksid nägema. KAHJUKS EI OLNUD TEID KOHAL, mis esilinatus 2019. aasta Cannes'i filmifestivali võistlusprogrammis, on kahtlemata seda tüüpi film, pakkudes mõtteainet kaasaegse tarbimisühiskonna toimimist tagant tõukavate väärtushinnangute teemadel.

Maria paradiis

Marian paratiisi / Soome-Eesti 2019 lavastaja Zaida Bergroth 28. jaanuaril 2020 kell 19.00 Endla Teatrikinos Filmi sündmused on inspireeritud karismaatilisest Maria Åkerblomist ja tema rajatud kristlikust ususektist, mis tegutses 1920ndatel Helsingi lähistel asuvas Toivola häärberis. Orvuks jäädes sektiga liitunud 15-aastane Salome usub siiralt Maria lubadusi juhtida oma kogudus tõotatud maale. Üle kõige tahab ta ära teenida naise soosingut ja armastust ning on oma elu täielikult usule pühendanud. Ka siis, kui Mariat süüdistatakse mõrvakatses ja ta arreteeritakse, on Salome jätkuvalt tema süütuses veendunud. Ilma juhita jäänud sektis langeb moraal ja kasvavad sisepinged, liikmete usk pannakse proovile. Samal ajal tutvub Salome heledajuukselise tänavatüdruku Maliniga, kelle ta ühel päeval läbipekstuna metsast leiab. Teades sektiliikmete vaenulikkust võõraste suhtes peidab Salome tüdruku kuuri. Ta külastab Malinit salaja, viib talle toitu ja üritab veenda teda usku pöörama, aga avaneb ise neiu kaudu välismaailma mõjudele. Peagi Malin avastatakse, kuid tal lubatakse häärbersisse jääda, kui ta sektiga liitub. Malin teebki seda. Tüdrukud veedavad koos üha rohkem aega, Salome tunneb ennast esimest korda elus tavalise teismelisena ja see meeldib talle.Ootamatult saabub Maria Toivolasse tagasi, olles vanglarongilt põgenenud. Salome on õnnelik, ent Maria ekstsentriline ja destruktiivne käitumine lööb neiu usu kõikuma. Malin teeb talle ettepaneku põgeneda. Maria saab nende plaanist teada ning veenab Salome viimasel hetkel ümber. Ta tuletab tüdrukule meelde, et mitte keegi pole teda iial armastanud nii nagu Maria. Salome reedab Malini ja sektiliikmed võtavad ta kinni. Mõne aja pärast kaob tüdruk jäljetult. Salome mõistab, et kadumise taga on Maria. Ta otsustab Maria politseile üles anda. Maria püüab põgeneda, aga Salome juhatab ta lõksu. Piletid 5/4 € müügil Endla Teatri kassas ja Piletimaailmas.

Väike Joe

Little Joe / Austria, Suurbritannia, Saksamaa 2019 lavastaja Jessica Hausner 11. veebruaril 2020 kell 19.00 Endla TeatrikinosCannes’i filmifestivalil esilinastunud ning peaosatäitjale Emily Beechamile parima naisnäitleja auhinna toonud „Väike Joe“ on kui väga hillitsetud „Trifiidide päev“, mille on lavastanud Wes Anderson — kõik on ühtaegu imekaunis, isegi südamlik ning samas võõristav ja kõhe. Üksikemast ontlik sordiaretaja Alice on aretamas lille, mille lõhn muudab inimesed õnnelikuks. Kinkinud aga ühe isendi oma varateismelisele pojale Joe´le, sigineb naise hinge kahtlus, kas veripunase õiega taim võib mõjutada aina keerulisemaks ning kummastavamaks muutuvaid pere- ja töösuhteid.Sarnaselt oma varasematele, eriti Veneetsia filmifestivalil esilinastunud ning hulgaliselt auhindu kogunud filmile „Lourdes“ (2009), — mis arutles ime võimalikkuse ja võimatuse üle, veendes ühtmoodi nii usklikke kui ka ateiste, — mängib lavastaja Jessica Hausner jätkuvalt ambivalentsuse ja kõhklustega, sest asjalood võivad ühtaegu olla nii- ja naapidised: tegemist on samahästi kas Väikeseks Joe´ks ristitud taime levitatava muteerunud viirusega või peategelaste viirastustega. Mahedalt pastelsetes toonides pealispinna all hiilib alati kahtlus, sest lõppkokkuvõttes on usaldus ja mõistmine ka kõige lähedasemates suhetes vaid uskumise küsimus.Fantaasiarikkalt kunstilisest lähenemisest ning muinasjutulisest pildikeelest hoolimata ei hälbi „Väike Joe“ psühholoogias ja geeniteaduses asetsevatest lätetest kuigi kaugele. Selged on seosed geenitehnoloogia (murettekitava) arengu ja sellega kaasuvate eetiliste küsimuste vahel, mida Hausner eritleb kui keerukat Gordiani sõlme. Teisalt on tegu feministliku looga, mis seab kahtluse alla müütilise ema-armastuse, sest Alice’i jaoks on ühtviisi armsad tema mõlemad lapsed: nii poeg kui ka teadustöö, mille vahel tuleb end armutult rebestada. Seejuures jäetakse erinevate teemade ja tähenduskihtide segunedes suurem osa tõlgendamisvabadusest vaataja kanda. (tekst: Maarja Hindoalla)

Kahjuks ei olnud teid kohal

Sorry We Missed You / Suurbritannia, Belgia, Prantsusmaa 2019 lavastaja Ken Loach 10. märtsil 2020 kell 19.00 Endla Teatrikinos KAHJUKS EI OLNUD TEID KOHAL on kaks korda Kuldse Palmioksaga pärjatud vanameistri Ken Loachi („Tuul, mis sasib odrapõldu/The Wind That Shakes the Barley“, 2006 ja „Mina, Daniel Blake/I, Daniel Blake“, 2016) liigutavalt eluline draama, mis võtab vaatluse alla moodsa tööampsumajanduse dehumaniseeriva iseloomu.Mõned aastad tagasi Sõpruse ekraanil jooksnud Prantsuse draama „Inimese mõõt“ ja Ken Loachi enda eelmise linateose „Mina, Daniel Blake“ mõtteliseks kaaslaseks oleva filmiloo keskmes on perekond Turnerid. Tubli ja töökas pereisa Ricky rabeleb sandikopikate eest suvaliste juhutööde rägastikus, üritades ots-otsaga toime tulla. Taolises lõputus oravarattas kulgev elu ja pidevas kitsikuses vaevlemine, millest ei paista mingit väljapääsulootust, paneb proovile ka tema kokkuhoidva pere omavahelised suhted. Soovides pakkuda oma perele paremat elu, otsustab mees proovida õnne kullerteenuse pakkujana... Briti töölisklassi kroonik Ken Loach on sel korral oma sotsiaalkriitilise luubi alla võtnud kaasaegse tööturu trendid, mis tõukavad lihttöötajad iseenda peremeheks olemise ja ettevõtlikkuse loosungite all salakavalasse nõiaringi, veendes neid vabatahtlikult loobuma minimaalselt garanteeritud õigustest ja tagatistest. Tõsise teemakäsitluse kõrvalt ei puudu aga ka Loachile omane soe inimlikkus, mis väljendub raskustesse sattunud inimeste empaatilises kujutamises. Loachi kohta on öeldud, et kui ülejäänud üritavad teha selliseid filme, mida inimesed tahaksid näha, siis tema teeb filme, mida inimesed peaksid nägema. KAHJUKS EI OLNUD TEID KOHAL, mis esilinatus 2019. aasta Cannes'i filmifestivali võistlusprogrammis, on kahtlemata seda tüüpi film, pakkudes mõtteainet kaasaegse tarbimisühiskonna toimimist tagant tõukavate väärtushinnangute teemadel.