Novembrit alustame piltmõistatusega: allpool on kaks reklaamkuulutust. Kõigepealt – jäta kujunduslikud erinevused tähelepanuta ja leia nende kuulutuste oluline erinevus. Järgneb küsimus – kumb kuulutustest valetab?

Jah, õigesti vastasid need, kes taipasid kalendrisse vaadata – oktoobris on tõepoolest 31 päeva ning 30. oktoober ja 1. november ei ole järjestikused nädalapäevad, seega jagab valeinfot Postimehe Pärnu väljaanne. Ja teeb seda kohe mitmel päeval järjest. Ja see valeinfo on jõudnud ka Endla repertuaarinimistutesse. Aeg on see viga ära parandada.

Seetõttu hüppamegi nüüd korraks päeva võrra tagasi ja paneme kirja, et:

31. oktoobril 1926 esietendub Endlas L. Ganghoferi ja M. Brocineri näitemäng „Waleni pulm”, näitejuht Aleksander Teetsov, kunstnik Aleksander Möldroo. Lavastusega anti 3 etendust ligi 1000 vaatajale.

Senistes Endla repertuaariloendites (nt raamatus „Pärnu teatrielu 1878-1991“) on lavastuse esietenduse kuupäevaks ekslikult märgitud 1. november. Viga tuleneb tõenäoliselt Postimehe Pärnu väljaandes ilmunud reklaamidest, kus eksitakse esietenduse kuupäevaga.

Eeltutvustus Vaba Maa Pärnu väljaandes 29. oktoobril:

„Waleni pulm“ esietendusel.

Pühapäeval, 31. okt., tuleb esietendusele L. Ganghoferi ja M. Brocineri näidend 4 vaatuses „Waleni pulm“. Lavastades seda tükki, on püütud just publiku maitset silmas pidada. „Waleni pulm“ ei ole eluvõõras ega raskelt arusaadav, selle vastu hoovab temast elusoojus ja sügav romantiline meeleolu, kaldudes kohati isegi sentimentaalsusesse. Selles on palju luulet — elujõulise ja unistava nooruse luulet, kuid selle vastu ka äraelanud ja küüraka prokurööri pessimistlist filosoofiat ja vana mustlasest-wiiulimängija kurbloolust, mida ta vähem sõnades, kui oma viiulil kurbades mustlaswiisides väljendab.

„Waleni pulma“ sündmustik areneb Rumeenia aadeli ringkondades, kuhu satub ka keegi mustlase plikake Sanda, kellele Waleni mõisahärra hea kasvatuse annab ning keda ta pärast ise kosib. Waleni pulmade eelpäeval tuleb Saksamaalt ülikoolist tagasi ühe mõisniku poeg, kellel aga mälestusi on Sandaga oma noorepõlvest. Mälestused ärkavad uuesti ja neist kujuneb näidendi tulipunkt.

„Waleni pulmal“ on palju sisemist sarnadust Pärnus erakordselt hästi läbilöönud „Trilby'ga“. Tähelpanu tohiks ka äratada uued ja kohased dekoratsioonid hra Möldrolt.

Lõpuks olgu veel tähendatud, et „Waleni pulm“ on „Estonia“ teatri repertuaarist, kus see palju kordasid erakordse menuga üle lava läks.

Arvustus Vaba Maa Pärnu väljaandes 1. novembril:

L. Ganghoser'i & M Brociner'i „Waleni pulmad.“

Pühapäeval toodi esietendusele pealkirjas nimetatud 4 waatuslik näidend. Näidend mängib tänapäevases Rumeenias. Olles ühe naisterahva, mustlasneiu Sanda romaan, on sellesse põimitud ka sotsiaalseid jooni, mis erilise teravuse omavad viimases vaatuses. Selles näidendis kõnelevad üksteistega rikkus ja viletsus, aga ka õelus ja omakasupüüdlik vihkamine. Teose stiil on oma suures enamuses sentimentaalne, mis aga selle sügavalt traagilise seisustikuga loob vajaliku õhkkonna. See tükk on neile, kes harrastavad tragöödiaid.
Lavastajaks oli A. Teetsov; dekoraatoriks A. Möldro, kes wäheste abinõudega oli saavutanud küllaldasi tagajärgi.
Üldiselt läks tükk üle lava hoogsalt ja ühtlaselt, hõõgudes sellest kurbusest ja inimeste traagikast. mis tas leidnud käsituse.
Wäljapaistwamate isikutena püsisid pr. Tüüri Sanda, kes oma tempramentlikkusega esitas hästi mustlase hinge; siis A. Teetsowi prokoröör Tschuku. See küürakas prokoröör, kannataja ja õel, kuulub A. Teetsovi paremate kujude hulka, ilmutades tugevaid erinevusi tema harilikust mängust.
W. Laasoni Jonel ei pakkunud midagi uut, püsis aga omal kohal, segamata mängu, sama võib märkida ka pr. M. Kalbekist. Wäiksemad osad täitsid omi ülesandeid rahuldavalt.
Kokkuvõtlikult võib „Waleni pulmade“ esietendust lugeda õnnestanuks.
Publikut mõlemil õhtul oli kahjuks vähe.

Ja nüüd saamegi tõesti novembrisse siseneda:

1936 Endla tähistab oma 25. sünnipäeva. Päeval kell 12 toimub heliaktus, „millest osavõtt kõigile vaba ja tasuta“ nagu ajalehes teatatakse. Õhtul kell 6 aga esietendub August Kitzbergi „Libahundi“ uuslavastus, millele järgneb pidulik koosviibimine. 29. oktoobri Vaba Maa Pärnu väljaanne pühendab pidupäevale pika artikli, annab teada, et lisaks kohalike ja Pärnumaa haridusseltside, omavalitsuste ja ametasutuste esindajaile on peole saabumas palju külalisi ka mujalt vabariigist ning kutsutud on ka kõik Endla endised näitejuhid ja lahkunud näitlejad ning lisab: „Et kõigile kokkutulejaile võimaldada kõnede ja ettekannete jälgimist, seatakse üles valjuhääldajad nagu see „Endlas“ olnud ka varemalt rahvarohkete sündmuste puhul.“

Pidupäeva eel ilmub ajalehtedes ohtralt õnnitlusi kohalikelt asutustelt ning mitmeid ülevaateid nii Endla seltsi kui kutselise teatri senisest ajaloost, olgu Vaba maa Pärnu väljaandes ilmunu siinkohal ka pildiliselt ära toodud:

Uus Eesti Pärnu Uudistes 30. oktoobril ilmunud ülevaate (lk 4, lk 6 ja lk 5) sissejuhatuse (lk 3) lõpetab meile juba tuttav Karl Ehrmann aga niisuguse sooviga:

„Tahaksime uskuda, et 25 aastane „Endla“ on nüüd kõik nooruse tuhinad jooksnud, küllalt õppinud ja näinud ning nüüd, täisealisena, karastatud ja kogemusrikkana oskab edasi astuda. Ta on ealt juba meheleminekuealine neiu ning olgu tal siis hea õnn elukaaslase leidmisel. Kui Pärnu linn ja maa jäävad „Endlale“ truuks ja teda toetanud ning abistanud jõu ja nõuga, siis on „Endla“ teater kindlasti suuteline oma austajaile palju ilusat ja head pakkuma edaspidigi. Seda ta on juba praegugi, seistes provintsiteatrite esikohal. Jõudu, õnne, edu ja uusi kunstimaid edaspidisel eluteel rahva kasuks ja rahva rõõmuks niihästi „Endla“ teatrimajale kui ka „Endla“ teatrile!“

4. novembri Pärnu Päevaleht toob aga ära Endlale sünnipäevaks saadetud õnnesoovide hulgas olnud H. Kägeri õnnitlusluuletuse:

Veerend mööda sellest veerandsada
Aastaid ajarüppe rutuga,
„Endla“ selts kui võttis ehitada
Uhket hoonet julge jutuga:

„Maja saagu meie linna iluks,
Edumärgiks „Endla“ seltsile!
Vaimuvalgustuse aknaks, piluks,

Kunstitempliks kogu Eestile!“

Algas töö. Ja kerkisid müürid,
Kärmelt teostati kavatsust –
Nähtavaks said nägusad kontuurid,
Imposantselt täites avarust.

Varsti seisid „Endla“ uksed aval',
Meelitasid sisse minema.
„Libahunt“ seal jooksis julgelt laval
Esimese etendusena.

„Endla“ maja avarasse ruumi
Imbus kokku rahva hinge ihk,
Tunti rinnas rahvustundeid kuumi,
Verivastikuks sai võõras rõhk.

Kui siis Eesti vabastas end valla
võidurikkalt võera võimusest,
„Endla“ rõdult kuulutati alla
Eesti iseseisvus – manifest.

Lavaperes arenesid anded –
Kunstimuusad musutasid neid,
Tunti, nähti kunsti tunnuseid.

Nõnda nüüd meist täna mööda käivad
Möödund sündmustike seerijad,
Mida tänul mälestada võivad
Nüüdse põlve noored pärijad...

„Endla“ maja jäägu monumendiks,
Ergutajaks seal kus elu loid!
Tulevpõlvel saagu testamendiks,
Nüüdse põlve saavutuste hoid!

Juubeliks esietenduva „Libahundi“ toob lavale Kristjan Hansen, kes 25 aastat tagasi Endla avalavastuses sulast kehastas. Seekord ta ise kaasa ei mängi (mis on tollal teatris üldse üsna haruldane, enamik näitejuhtidest-lavastajatest mängisid oma lavastustes ise keskseid osi), vaid keskendub lavastajatööle. Lavakujunduse loob Uko Halla, kostüümid Natalie Mei. Tiinat kehastas Hilda Sooper, Margust Voldemar Laason, Mari Mare Voog, vanaema Helene Rinne, Tammaru perenaist Ross Teder ja peremeest Manivalde Mitt (kes oli massistseenides kaasa teinud ka Endla esimeses „Libahundis“ 25 aastat tagasi).

Tõepoolest püüdis Kristjan Hanseni realistlikule mängulaadile lisada müstilist ja sümbolistlikku värvingut või nagu esietenduse järel 3. novembril Vaba Maa Pärnu väljaandes kirjeldab arvustaja E. Leesment:

„Libahundi“ lavastamine on lavastaja südametunnistuse ja maitseasi ja seda võib käsitada kas puhtal kujul realistlikult, sümbolistlikult või koguni saagalikult. Kui Kr. Hansen lavastusele realistliku käsitlusviisi juures andis aga sümbolistlikku värvingut, siis oli see siiski vahest kõige parem ja õigustatum.

„Libahundi“ hea ettekanne nõuab suurte võimetega karakternäitlejaid. Samuti ka aga nõuab ta head lavatehnilist seadeldist ja igasuguste effekti taotlevate aparaatide täpset käsitamist. Sellega oli lavastaja ka arvestanud ja teinud kõik, mis Pärnu ja „Endla“ oludes vähegi võimalik. Kohale oli toodud isegi tuule ja pilveaparaadid, mis andsid ettekandele väärtuslikku lisa. Ei saa ka märkimata jätta, et osade jaotus oli viidud läbi õnnelikult. Kuid millega ei saa rahule jääda ja mis õige suurel määral halvas ettekande head kordaminekut oli lavatehniliste jõudude ja eriti valgustusmeistri kas saamatus või oskamatus, milletõttu tuli ette isei sääraseid rumalaid vigu, kus eesriide avanedes saal jäi veel tükiks ajaks valgustatuks. Samuti läksid kaduma laval valguseffektid, kuna paljudel juhtudel valgustamine jäi hiljaks ja see ei sündinud küllalt tarviliku täpsusega.“

4. novembri Päevalehes ilmunud arvustuses aga heidab Eduard Reining veidraid valgustuslahendusi ette mitte kehvavõitu tehnilisele pagasile, vaid lavastajatööle:

„Libahunt“ Endla juubelietendusena

Pühapäeval, 1. novembril, märkis Endla teater Pärnus oma 25. juubeliaastat kutselise teatrina, mis puhul päeval toimus pidulik aktus ja õhtul kanti ette A. Kitzbergi draama „Libahunt“. See oli ühtlasi ka „Libahundi“ juubelietendus, sest 25 aastat tagasi nägi „Libahunt“ esmakordselt rambivalgust Pärnu Endlas. Lavastas E. Tani (K. Hansen), kes 25 aasta eest mängis kaasa kutselise teatri avaetendusel; dekoratsioonid U. Hallalt.

„Libahunt“ on parimaid töid Kitzbergi loomingus ja on meie draamakirjanduse tippsaavutusi. Siin on dramaatiline pinge tugev, konflikt sügav ja tegevus hargneb pidevalt tõusval joonel; tüübid on joonistatud kindlapiirdeliselt, neil on liha ja veri luudel. Ta kuulub meie draamakirjanduse raudvarasse, klassikasse. „Libahunt“ mängib ise ennast, see teos ei vaja ümberlõikamist ega lavastuslikke „nõkse“. Kui meie nõuame teatrilt head mängu ja kunstinõuetele vastavat käsitluslaadi, siis on see nõue eriti rõhutatud omaloomingu puhul, et väär käsitlus ei halvutaks seda publiku silmis.

Lavastaja, kes põhitooniks oli õieti võtnud realistliku laadi, oli teost siiski millegipärast püüdnud omalt poolt „rikastada“ meeleolutsemisega ja sümboolikaga ning sisse toonud sobimatut naturalismi. A. Vedro on kümmekond aastat tagasi kirjutanud Draamastuudio tellimisel „Libahundile“ muusika, mida nüüd kasutati esimeses ja viiendas vaatuses. Usume, et kümnekonna aasta eest see kõik oli omal kohal ja väga hea, aga Endla ettekandes see ei sisendanud meisse vajalist meeleolu, seda enam, et selle loomisel, kahjuks, ei peetud kinni inimlikust mõõdutundest, vaid lasti ligi kümme minutit pingutada kuulmist pimeda lava ees (eesriie pealegi lahti!). See pigem rikkus meeleolu kui lõi seda. Vaatuste ees praksus ja pildus sädemeid esiplaanil mingi sümboolne urituli, mis asjatult kiskus tähelepanu näitlejate mängult, samuti nagu seda tegi ehtne peerutuli oma hädise põlemisega. Kartsid, et nüüd, nüüd kustub. (Muide, on vaevalt usutav, et saja aasta eest tunti sääraseid välgumihkleid, millega nüüd süüdati peerud viimases vaatuses.) Muidugi, kogu see meeleolu loomine ja sümboolika võis olla hästi mõeldud, aga see nõuab teissuguseid aegu ja võimalusi.

„Libahundi“ peakuju, Tiinat, kirglikku tulipead ja tugeva vabaduspüüdega isiksust orjameelses keskuses, kehastas jõurikkalt ja sügava sisseelamisega Hilda Sooper. Ta suutis haarata ja panna kaasa elama meeleolude värviküllase nüansseerimisega, andes oma parima viimase vaatuse suristseenis. Hea oli V. Laason Margusena teises vaatuses. Ka teised osakandjad (R. Teder, M. Mitt, M. Voog, H. Rinne j. t.) esinesid sobivalt, kuid nende mäng oleks võitnud ilmekuselt ja pääsnud rohkem mõjule tugevama režii puhul. Tahaks siiski veel välja tõsta jaanitule-vaatuses toda väikest poissi rahva hulgast, kelles näib pulbitsevat ehtne teatriinimese veri. Tema hoog ja siiras elevus massis kaasamängimises võib olla eeskujuks mitmelegi täiskasvanule, kes liikusid nagu nukud.

Kompliment dekoraator U. Hallale kauni lavapildi eest, mis eriti neljandas vaatuses andis kaugeid perspektiive ja maalilise raamistiku. Ettekanne võeti tulvil saali poolt vastu kestvate kiiduavaldustega. Näitlejad said lilli. Teenitult.

Esietendusel viibis „Libahunti“ vaatamas umbes 600 inimest, nagu hiljem ajalehest lugeda võime, kuid lavastuse teine etendus andis end üle kahe kuu oodata ja kui see siis 1937. aasta 9. jaanuariks välja kuulutatakse, on teatril oma publikule varuks üllatus – teisel etendusel ei mängi Tiinat mitte Hilda Sooper, vaid eesti kõige esimene Tiina ehk samas rollis 25 aastat tagasi esinenud Olly Teetsov:

Nagu nappidest teadetest näha, võeti teine etendus samuti soojalt vastu, kuid juba nädala pärast ehk 17. jaanuaril 1937 toimub „Libahundi“ kolmas ja viimane etendus. Kokku vaatab seda lavastust kolme etenduskorra käigus 1282 inimest.

1941 esietendub Paul Schureki kolmevaatuseline komöödia „Tänavamuusikud“ (tollal küll kasutati pealkirja „Tänavmuusikud“), lavastajaks teatri uueks näitejuhiks kinnitatud Henn Aare, kunstnikuks Uko Halla. Mängivad Henn Aare, Friedrich Tilk, Jakob Küüts, Asta Willmann ja Sophie Sooäär.

Lavastuse tutvustus ajalehes Uus Elu 1. novembril 1941 annab aimu toona valitsenud meeleoludest:

„„Tänavmuusikud“ Esimene sõnalavastus „Endlas“

Laupäeval, 1. novembr. tuleb „Endla“ teatris lavastusele esimene käesoleva hooaja sõnalavastus. P. Šurek' „Tänavmuusikud“. See komöödia oma huumoriküllase ja sädeleva tekstiga ning tegevus- ja liiklusrohkusega on kogu Euroopas saanud suure menu osaliseks. Siin ei esitata raskeid probleeme, ei arutata pikalt ega laialt ei targutata, vaid Šurek oma inimestetundja silmaga annab rea huvitavaid tüüpe, paigutab neid igasugustesse situatsioonidesse ning laseb neid vastavalt igale iseloomule tekkinud ummikust välja rabeleda. See kõik sünnib suure ja sooja huumori abil, kõrgi irooniata. Igast lausest hoovab vaid sügavat inimarmastust, mõistmist ja andestamist. Viimased asjaolud ongi põhjuseks, miks Šurekist on saanud armastatuim ja nauditavaim komöödiakirjanik.

Möödunud aastal, mil kogu meie teater oli üle ujutatud punase propagandaga, mil ükski mõtleja ja humorist ei tahtnud astuda üle teatriläve, oli Šurek repertuaarist välja kärbitud. Siis ta ei kõlbanud, sest tal puudus ühekülgne ja absurdselt ning tülgastavalt mõjuv punase propagandisti joon. Tänu muutunud olukorrale, võib nüüd jällegi tuua lavale neid väärtusi, mida tõesti võib nimetada lavalisteks väärtusteks. Seepärast võib loota, et iga teatrisõber on vahepeal läbi teinud suure ja tõsise väärtuste ümberhinnangu ja tuleb laupäeval jällegi rahuliku südamega teatrisse, teades et seal ei pakuta enam punaste propagandistide poolt moonutatud lavalisi soperdusi.“

Mõned päevad pärast esietendust, 4. novembri Uues Elus ilmub lavastusele ka arvustaja H. L. tagasiside:

„Nimetatud komöödia ei säe endale pretensioone haarata elu sügavusi ja neid esitada kunstiküpses vormis. Siin antakse kitsas väljalõige elust läbi humoristliku prilli, mis ei sunni kedagi juurdlema nähtut kui probleemi. Aine käsitlus on lihtne ja selge ning kõik sündmused, mis esinevad komöödias, leiavad heatahtliku ja osava huumori abil õnneliku lahenduse.
Komöödia esitati „Endla“ vilunud jõududelt, mistõttu mäng läks ladusalt üle lava. Kuid selle ladususe juures puudusid nüansid, mistõttu komöödia ettekanne kujunes vahest liigagi bravuurseks. Meeldesööbivam kuju laval oli kahtlemata Spittel, keda tõlgendas Fr. Tilk. See naiivselt heasüdamlik ja alati alistuv tänavmuusik viis oma osa läbi rutiiniga ja veenva usutavusega. Teine tänavmuusik Dickback, H. Aare esituses, ei olnud samuti halb, kuigi vahest siin nagu eelpool tähendatud oleks tahtnud mängus näha rohkem nüansseerimist. B. Mitt kolmanda tänavmuusikuna oli muide, mängu tehnilises osas laitmatu, kuid psühholoogilised momendid jäid paiguti ebausutavaks. Spekulant Godeman J. Küütsi kätes oli liiaks karrigeeritud. Esinemises tundus ka liigset forsseerimist, mis häiris ansambli ühtlust. Naisosalistest A. Villmann Greete osas täitis oma ülesande hästi, kuid S. Sooääri Katrin oleks pidanud olema seesmiselt rohkem hingestatud.
Rahvast etendusel oli saalitäis ja pakutavale jagati ka teksti vahele kiitust tugevate aplausidega.“

Juba novembri keskel minnakse „Tänavmuusikutega“ väikesele ringreisile, mis möödub edukalt. Teade 15. novembri Uues Elus:

„„Endla“ suur menu ringreisul
Käesoleval nädalal andis „Endla“ teater neli ringreisuetendust maakonnas. Abjas, Mõisakülas ja Kilingi-Nõmmes olid P. Šureki komöödia „Tänavmuusikud“ etendused ja Sindis mängiti P. Wegeneri komöödiat „Tütarlaps Irene“. Kõik külaskäiguetendused said suure menu osaliseks ja leidsid rohkearvulist külastamist. „Tänavmuusikute“ etendusteks olid pääsmed kohtadel läbimüüdud juba eelmüügil.“

Niisiis pakkus see kerge ja sädelev komöödia lisaks Pärnu publikule rõõmu ka väljaspool kodulinna ning kokku anti „Tänavamuusikutega“ 8 etendust 3104 vaatajale.

2014 esietendub Mihhail Lermontovi romaani „Meie aja kangelane“ tõlgendus läti lavastaja Galina Polišuki dramatiseeringus ja lavastuses. Lavastuse kunstnikuks on lätlane Aigars Ozolinš, kes selle kujundusega nomineeritakse ka Eesti teatri kunstniku aastaauhinnale. Ajastukohased kostüümid loob lavastusele  kostüümikunstnik Liene Rolšteina, valguskujunduse teeb Karmen Tellisaar, videolahendused loovad Terina Tikka ja Argo Valdmaa. Peategelast Petšorinit mängib Priit Loog, teistes osades Jekaterina Novosjolova, Kati Ong, Karin Tammaru, Carmen Mikiver, Fatme Helge Leevald, Jaan Rekkor, Tambet Seling, Sander Rebane, Ahti Puudersell ja Eduard Tee.

Jäägu tänast postitust lõpetama Eesti ühe parima teatrifotograafi Siim Vahuri jäädvustused sellest lavastusest: