14. november
1891 sünnib Valgas raudteetöölise Mihkel Põlde pere noorim laps, tütar Liina, kellest saab Eesti teatrilava suurimaid naisnäitlejaid Liina Reiman. Tema näitlejatee saab alguse 1910. aastal Karl Menningu Vanemuises näitlejaõpilasena ning 1912. aasta sügisel saab Liina Põldest Endla näitleja. Kui Endla 1915. aasta sügisel tööd ei jätka, siirdub nüüd juba Liina Reimani nime kandev näitlejanna Estoniasse. Hiljem töötab ta ka Draamateatris ja Vanemuises ning siis juba Soomes.
Kui Endla teater – nüüd juba Lydia Koidula nimelise Pärnu draamateatrina – 1961. aastal oma 50. sünnipäeva tähistama asub, palutakse Liina Reimanil sünnipäevaraamatusse oma Pärnu-aegseid meenutusi saata ning seda näitlejanna ka teeb. Olgu need leheküljed 1962. aastal ilmunud raamatust „Lydia Koidula nimeline Pärnu draamateater 1911-1961“ ka siin ära toodud:
Veidi hiljem astusin mina, väike Valga tütarlaps, oma armsa ema ja hoolitseva perekonna toel esimesi samme Tartu „Vanemuises“ auväärt meistri Karl Menningu karmis ning targas koolis, tema range distsipliini all. Aga ma ei mõistnud elada, saatus tuigutas mind, vääratasin, tee „Vanemuises“ katkes. Oh mind, õnnetut ... kuhu nüüd ... kas kõlbangi kuhugi? Väljapääsu masendusest tõi kutse Pärnu „Endla“ teatrist, kus oli avatud uutes ruumides kutseline näitelava. Tänu selle eest „Endlale“ ja tänu Aleksander Teetsovile, selleaegsele teatrijuhile!
Mu Pärnu-ajajärk kestis 1912. a. sügisest alates kolm aastat. Noor näitleja sai selle aja kestel palju õppida ja kohtas oma elusaatuse mitmeid uusi käändeid.
Näitlejaskond, kuhu nüüd sattusin, oli oma oludes küllaltki tugev ja võimeline, sellelt sain osaks palju heatahtlikkust. Suurepärane koomik A. Teetsov näitejuhina oskas luua vaba, rõõmsalt innustava töömeeleolu, ta andis näitlejaile rohkesti iseseisvust ja vabadust tööks. Alguses nautisin minagi otsimise ja kujundamise vabadust. Kuid juba pärast mõnda lavastust tundsin igatsust näitejuhi tugeva käe järele. Hea oli seda tõdeda.
Hooaja avanäidendiks oli Wilhelm Woltersi „Kus ta oli“ ja mina sain arvustajalt komplimendi „kõrgema seltskonna daamede kujundamise osavuse eest“. Küll need read meeldisid mu noorele südamele, eriti seetõttu et olin sageli saanud kuulda oma ujedusest ja kohmetusest. Ma ju kõnelesingi „pudikeeli“ ja üldse olin veidi abitu. Mis nüüd muud kui edasi“ ja nii siis rutati esietenduselt teise. Sageli esitasin omaealisi noori tütarlapsi. Mäletan, et harilikult ehtisid neid lavakujusid pikad, heledad inglilokid.
Kuid seesugune sujuv ja mugav näitlemine ei rahuldanud mind kaua, piir tuli vastu nagu alati. Vaevas pealiskaudsusehirm, see vist oli põhjendatud. Mõtisklesin omaette, kuidas edasi jõuda ja mitmekülgsemaks areneda. Õnnelik otsus juhtis mind laulutundide võtmisele. Astusin lauluõpetaja Fr. von Sadler-Grüni õpilaseks ja sain head, põhjalikku koolitust. Missugune õnn, sest nüüd hakkas mu hääl ja häälepruuk veidi arenema!
A. Teetsovi teisest näitejuhiaastast ei mäleta ma kuigi palju. Oli rutt, tuline kiire, sest esietendus järgnes teisele. Kuid ka jõudu ja vaimustust piisas. Võib-olla oli sellinegi töötamisviis elamuseks ja heaks kogemusteandjaks noorele näitlejale. Björnsoni „Pankrot“ sai läbinisti halbade arvustuste osaliseks. Rõõmustavaks sündmuseks oli, kui esimest korda tunnustati minu koomikuannet, nimelt Ridana Joungi lõbumängus „Kuidas meest saab“.
Sõda süttis, ja 1914. a. sügisel ei julgenud „Endla“ juhatus majanduslikku vastutust kartes enam teatrit avada. Uue teatrijuhi Karl Jungholzi eestvõttel otsustasime siiski omal riisikol tööd alustada ja teatri avada.
Ja imelik küll, just selleks hooajaks oli varutud meile, ja eriti minule midagi hoopis uut.
Esiteks, Anette osa Rutoffi „Kivis“. Kuis see võis võimalik olla?! Aga ometi oli nii, et K. Jungholz andis mulle selle keskse, traagilise osa. Kuid ta andis ka nõu, julgustas, nõudis, kontrollis. Esiteks mõte, siis sõna ja tegu, rõhutas ta. Näidendil oli edu ja ... veel imeväärsem asi, et minul ka! K. Jungholz oli noore näitleja temale senini suletud ukse ette juhtinud. Ja see uks ei olnud enam lukus.
Uuest alast vaimustatuna hakkasin üha energilisemalt töötama oma puuduliku tehnilise oskuse tõstmiseks. Olin endale klaveri muretsenud ja laulsin, laulsin. Lugesin kõva häälega, võimlesin. Aga aega nõudis sel talvel ka teatri kassa täiendamine – tuli osa võtta loteriide ja maskeraadide korraldamisest, tuli peoõhtutel esineda.
Peab imetlema ja tänama K. Jungholzi selle eest, et ta nii palju jõudis. Tema tegi tööd vahel päevad ja ööd. Ka minuga. Peadpööritav oli see repertuaar, mis minu osaks langes: Eva Marland Vilde „Tabamata imes“, Eleonore Lengyeli „Taifuunis“, Jaqueline Fleuriot Bissoni „Tundmatus naises“, Magda Sudermanni „Kodus“, nimiosa Ibseni „Noras“ ja Hauptmanni „Elgas“, Loona Hessel Ibseni „Ühiskonna tugisambas“ ja veel muidki, kõik samal hooajal! Lisaks mängiti mõningaid komöödiaid ning laulumänge, kus esitasin noori tüdrukuid ja noori naisi.
Ega see töö kerge olnud, ei, seda mitte. Mu ahastus ähvardas mõnigi kord juhataja ja kaasnäitlejate kannatuse murda.
„Pisaratest ei ole abi ... tööd, tööd, tööd peab tegema! Võtke uuesti algusest peale.“ Enamasti innustasind ja aitasid niihästi näitejuht kui ka kaasnäitlejad. Ma armastasin esitatavaid lavakujusid ja tahtsin anduda ning andusingi tööle kogu noore südame vere ja õhinaga. Selles peitus jõud, mille abil ma sooritasin hiiglaülesandeid. Millal nõrgemini, millal õnnestunumalt.
Selle nõudliku, ülesannete rikkalikkuse poolest suurepärase hooaja lõpp tähendas minule, nagu mitmele muulegi ühtlasi Pärnu-perioodi lõppu. Läksid lahku ka August Reimani ja minu teed: tema oma viis Tartusse, minu oma Tallinna. Meie ühine kodu kustus. Kui rong ärasõiduks vilistas, surusin, nutt kurgus, näo tema poolt antud hõõguvate rooside uhkesse kimpu ...
Õrnuse, tänu ja uhkusega mäletan praegugi siin kaugel haiglavoodil lebades neid uljaid aegu. Mäletan „Endla“ seltsi tegelasi, mäletan kõiki tublisi pärnulasi, kes poolsada aastat tagasi julgesid haarata seekordsetes oludes hulljulge ülesande – kutselise teatri asutamise, ülalpidamise ja uue, avara teatrihoone ehitamise järele. Sitkelt pingutades teostasid nad oma kavatsused. Omal ajal oli see suur kultuuritahte jõuproov. Au neile, kes nägid vaeva ja tegid tööd!
Endla-nimelist teatrit ei ole enam, kuid mu meelt soojendab mõte, et Pärnu teater on nüüd pühendatud Lydia Koidula mälestusele. Koidula nimi sihib alati kõrgele, Koidula laulab alati isamaale.
Helsingi, Koskela invaliididekodu
1. aprillil 1961. a.
Sügiseks, kui Koidula nime saanud Endla oma 50. aastapäeva tähistab, on Pärnu teatris näitlejannaks kasvanud täht igaveseks lahkunud – Liina Reiman suri 11. septembril 1961. aastal.
1942 esietendub Priit Ardna operett „Tatra tüdruk“, mille tekstid on loonud Juuli Rõõmusaare. Lavastajaks Riivo Kuljus, muusikajuhiks ja koormeistriks Endlas ajutiselt orkestrijuhina töötav helilooja Priit Ardna ise, tantsude loojaks Adja Kuljus, kunstnikuks Uko Halla ja kostüümide autoriks Marta Orlova. Mängivad Vladimir Laason, Paul Mägi, Riivo Kuljus, Bruno Mitt, Aliide Alaküla, Mae Kard, Anton Sepp, Sophie Sooäär, Uko Halla, Heino Tölp, Ross Teder, Arnold Sikkel, Anna Jaamets jt. Tantsudes osalevad Herta Elviste, L. Roots, Helga Vechterstein, Aleksandra Põldeots, Johannes Kelder, Henn Jaaniste, Alo Kosk, Heigo Metsa, Benita Avasalu, Ludmilla Tarm, Hilja-Rosilda Kumm ja H. Taidur.
Arvustus ajalehes Uus Elu 19. novembril:
Muusikalavastuste viibimine sel hooajal oli tingitud mõningatest hooaja vahetusel toimunud koosseisulistest muudatustest, mille tõttu möödunud aasta repertuaarist polnud võimalik midagi kordamisele võtta. Uute lavastuste ettevalmistus nõudis aga pikemat aega.
Priit Ardna „Tatra tüdruk“ on algupärand, mille tekstilise osa on koostanud Juuli Rõõmusaar. Omalt sündmustikult on ta tunduvalt reaalsem ja tõepärasem, kui mõnigi välismaine löökoperett, mis sageli žüžeelt on hoopis nigelamad.
Siin esinevad kujud ja tüübid ei ole mingid kõlavanimelised printsid ja krahvid, vaid päris tavalised eesti poisid, endisest „vanast heast Tartust“, kus veel õitses lõbus tudengite elu. Kõik need Ainid, Jürid, Evad ja Malled on reaalsed kujud meie lähemast minevikust – need on luu meie luust ja liha meie lihast. See ongi, mis mõnda operetikülastajat, kes harjunud operettides nägema kõrgemat printside ja printsesside miljööd, ajas ninakrimpsutades tähendama – see nagu polegi operett. Tõsi, – see pole tõesti mitte operett selle sõna halvas mõttes, ei ka mingi kergesisuline revüü, vaid „Tatra tüdruk“ evib tugeva dramaatilise ainestiku. Isegi ta muusika on tunduvalt kargem ja kainem, kui seda oleme kuulnud mõne imalmagusa löökopereti juures.
Ka „Tatra tüdrukus“ on ju rohkesti operetlikke nõkse, seda peamiselt esimeses vaatuses, kus dr. Ubina uueks kasupojaks värbatakse hoopis tüdruk, ent see kõik ei häiri vaatajat, kuna seegi varemate tudengite vempude juures oli täiesti mõeldav. Samuti, kui võib olla mõeldav seegi, et kogu see lõbus Tartu kamp juhuslikult kohtub Tatra mägedes. Operett eeldab juba iseendast juhuslikkust ja ootamatusi, teisiti pole see mõeldav operetis.
Endla lavastus R. Kuljuselt oli viidud läbi mõningate kärpimistega. Ent sellest hoolimata tundus see siiski liiga pikana ja võinuks olla veelgi koondatum. Tervelt neli tundi kestev ettekanne oli siiski liiga palju ja koormav nii näitlejaile kui ka publikule. Muidugi venib ettekanne seetõttu, et Endla lava tehnilised võimalused ei võimalda kiiremat piltide vahetust ja kümme erinevat pilti nõudsid vaheaegadeks ligi tunni. Kuid esimene vaatus laseks end veelgi kokku suruda. Ja veidi elavam tempo aitaks kindlasti veelgi tõsta üksikpiltide efektsust.
Tüki keskseks kujuks on Eva – Tatra tüdruk, keda tõlgitses Mae Kard suure südikuse ja veenvusega. Ta mäng on, möödunud aastaga võrreldes, teinud suuri edusamme. Ta kuju on saanud lihaks – elavaks inimeseks, olles kaotanud palju oma nukulikest maneeridest. Ta Eva oli eluline kuju, Ainult Evaldina oleks võinud vähem esineda naiselikke sugemeid kriipsutades enam alla meheks olla tahtmist, kui ta suvatsas „päris tõsiselt“ loota vastuvõttu dr. Ubina kasupojaks.
Dr. Ubina ehtne kasupoegade trio – Paul Mägi, Riivo Kuljus ja Bruno Mitt, olid kujult ja mängult laitmatud, kuid puudus see boheemlik säde, mida oleks tahtnud näha nende „paradiisis“, Tudengite muretu uljas ja „raskete elumurede“ tõsidus peavad kajastuma mitte ainult sõnades, vaid ka ilmes ja eluhoos. Enam nüanssiderikkust ja hoogsust!
Tudengite mätseeni, vana dr. Ubinat kehastas seekord V. Laason haruldase kujuvärskuse ja mänguühtlusega. Selle tüübiga oli V. Laason end täielikult vabastanud senisest maneerist ja lõi originaalselt esitatud kuju, mida oli rõõm nautida ta veenva mängu pisimaski varjundis. Sellega ületas V. Laason end suuresti. Oma käesoleva hooaja parema kuju lõi ka A. Sepp, kes seni kuigi edukalt pole just debüteerinud, Nüüd, Eva venna Tiiduna oli ta täiesti hea, nii kujult kui ka mängult. Väga meelejäävalt sümpaatne oli ka Uku Halla vana karjus isa Janek. Siin esitas Halla ka laululiselt häid võimeid oma sügavalt hingestatud ettekandega. Mallet, Eva sõbratari (kavas märgitud „sõpranna“!!!) esitas vajaliku kerguse ja koketsusega S. Sooäär, temale omases veidi pikantses žaanris.
A. Joametsa mustlanna jäi veidi kahvatuks, samuti kui kogu mustlaskvarteti esinemine oli liiga tagasihoidlik ja temperamendivaene. Ka mustlastants pidanuks olema hoogsam ja tempoküllasem, et selle kontrastsusega paremini tõsta esile ka puht eestimotiivilisi tantsurühma ettekandeid. Teised vähemad osalised täitsid oma ülesande laitmatult üldise ansambli raamides.
Dekoratsioonid Uku Hallalt olid, arvestades tänaseid võimaluste piire, sobivalt maitsekad. Eriti uudselt värske oli viimane pilt „metsapeol“, kus õhuvärinaid kajastav metsafoon pakkus silmale nauditavat puhkust.
Esietendusel saal publikust tulvil. Rohkesti kiiduavaldusi ja lilli näitlejaile ja autorile. Ei ole ju ka tavaline nähe, et opereti autor viibib teatris – pealegi orkestrijuhi puldil. Endlale oli see kindlasti esmakordne au.
Samas lehenumbris ilmub ka P. Laja põhjalikum muusikaline arvustus lavastusele. Olgu seegi siin ära toodud, sest fotosid sellest lavastusest kahjuks ei leidu.
„Tatra tüdrukut“ mängitakse Endlas 10 etendust ja seda vaatab 5864 inimest.
1988 esietendub György Spiró draama „Aed“ ja seda enam mitte Lydia Koidula nimelises Pärnu draamateatris, vaid Pärnu Teatris „Endla“.
Juba 1986. aasta septembris, teatri 75. sünnipäeva eel taheti Pärnu teatrile tema ajalooline nimi tagasi võtta, selle üle vaieldi kohalikus ajaleheski pikalt ning teatris küsitleti publikut, kellest enamik oli Endla nime poolt, kuid tookord jäi nimi tagasi muutmata, sest linna täitevkomitee otsustas teisiti. Nüüd, kaks aastat hiljem, 10. novembril 1988 teeb Eesti NSV Kultuurikomitee kolleegium otsuse teatri nimi ennistada ning „Aed“ ongi esimene uuslavastus vana nimega teatris. Ning ühtlasi esimene kord, kui selle Ungari nüüdiskirjaniku looming Nõukogude Liidus lavale pääseb.
„Aia“ lavastab Endla peanäitejuht Ingo Normet ning kujundab Vello Tamm, kellele see kujundus (koos Rein Saluri „Mineku“ kujundusega) toob järgmisel kevadel vabariigi parima teatrikunstniku aastaauhinna. Spiró 1954. aasta 24. mail toimuva tegevustikuga julma ja rämeda näidendi esmapilgul üllaid, kuid tegelikult enamasti nii hingeliselt kui eetiliselt mandunud tegelasi mängivad Endlas Andres Ild, Tiia Kriisa, Juta Tints, Laine Mägi, Aare Laanemets, Arvi Hallik, Peeter Kard, Mihkel Smeljanski, Merike Tatsi või Anu Heinsalu, Mart Tõnismäe ja Enn Keerd.
Andkem lavastusest kõnelemiseks sõna kriitik Tõnis Ritsonile:
Lisaks Kalju Pruuli fotojäädvustustele „Aiast“ on soovijail seda lavastust võimalik tänu Rahvusringhäälingu arhiivilehel olevale salvestusele ka ise vaadata.
_large.jpeg)
_large.jpeg)
_large.jpeg)
_large.jpeg)
_large.jpeg)
_large.jpeg)
_large.jpeg)
_large.jpeg)
_large.jpeg)
_large.jpeg)
_large.jpeg)
_large.jpeg)
_large.jpeg)
_large.jpeg)
_large.jpeg)
_large.jpeg)
_large.jpeg)
_large.jpeg)
_large.jpeg)
_large.jpeg)
_large.jpeg)
_large.jpeg)
_large.jpeg)
_large.jpeg)
„Aeda“ mängitakse Endlas 35 etendust ja seda käib vaatamas 16234 inimest.
1995 väikeses saalis esietendub prantsuse dramaturgi Pierre Rey perekonnadraama „Minu tüdruk oli Regine“, mis on Endla näitleja Enn Keerdi lavastajadebüüdiks. Lavastuse kunstnikuks on teatri peakunstnik Ivar Reimann. Mängivad Siina Üksküla, Arvi Hallik, Ahti Puudersell ja äsja Endlaga liitunud Piret Laurimaa.
_large.jpeg)
_large.jpeg)
_large.jpeg)
_block.jpeg)
_large.jpeg)
_large.jpeg)
_large.jpeg)
_large.jpeg)
_large.jpeg)
_large.jpeg)
_block.jpeg)
_large.jpeg)
Vähemasti Postimehe kriitik Arseny W. Aspelund on lavastuse suhtes üsna kriitiline. Sellest hoolimata antakse „Minu tüdruk on Regine“-ga 35 etendust ja seda käib vaatamas 5373 inimest.
1998 esietendub prantslanna Coline Serrau komöödia „Küülik Küülik“, mille toob lavale Enn Keerd ja kujundab Andrus Jõhvik. Muusikalise kujunduse teeb Olev Sööt ja liikumise seab Villiko Kruuse. Nimitegelast kehastab Liisa Aibel ning tema veidrat perekonda ja teisi tegelasi mängivad Lii Tedre, Feliks Kark, Ago Anderson, Sepo Seeman, Katrin Valkna, Juta Tints, Raido Keskküla, Tõnno Linnas, Siina Üksküla, Enn Keerd, Ahti Puudersell ja Jaak Hein.
_large.jpeg)
_large.jpeg)
_large.jpeg)
_large.jpeg)
_large.jpeg)
_large.jpeg)
_large.jpeg)
_large.jpeg)
_large.jpeg)
_large.jpeg)
_large.jpeg)
_large.jpeg)
_large.jpeg)
_large.jpeg)
_large.jpeg)
_large.jpeg)
Ka selle lavastuse võtab kriitika üsna negatiivselt vastu (viidakem siin Pille-Riin Purje ja Rait Avestiku artiklitele) ning ka 1998. aastal Endlat kultuuriministeeriumi ekspertkriitikuna vaadelnud Jaanus Kulli kannab selle aastat kokkuvõttes miinuspoolele. Seekord nõustub nendega vist ka publik, sest lavastusega antud 18 etendust külastab vaid 3033 inimest.