21. detsember

1878 sünnib Kivijärve vallas Teilma külas näitleja ja lavastaja Karl Jungholz, kellest saab Endla näitejuht kuulsaks hooajaks 1914–1915, mis jääb Endla esimese jõulise ja järjepideva tegevusperioodi lõppakordiks. Jungholz õpib teatrit Berliinis ja jõuab eluajal töötada pea kõigi eesti teatrite juhi või juhtkonna liikmena. Ta on väga aktiivne ja tegev ka mitmetel teistel kultuurialadel ja valdkondade arendamisel.


1946 esietendub toonase juhtiva dramaturgi August Jakobsoni samal kevadel valminud värske näidend „Elu tsitadellis“, mis aastail 1946-47 jõuab pea kõikide Eesti teatrite lavale. Endlas lavastab selle Eduard Türk, lavakujundajaks on Uko Halla nin kostüümid loob Helga Tiitus. Mängivad Julius Põder, Mare Voog, Friedrich Tilk, Karin Ruus, Hannes Kelder, Arnold Sikkel, Eduard Türk või Ivo Velmet, Ants Viir, Uko Halla, Piret Paal või Irene Raiend, Jakob Küüts, Helene Viir-Päiv, Magda Toome, Ero Tari, Albert Ausla, Valter Loige Harry Kiviselg jt.


Kalev Raave ajalehes Sirp ja Vasar 29. märtsil 1947 ilmunud artiklis „Pärnu „Endla“ loomingulise tõusu teel“:

Uut loomingulist tõusu teatri töös võib märkida A. Jakobsoni näidendi „Elu tsitadellis“ lavastusega, mis kujunes „Endla“ kollektiivilie tõeliseks jõuprooviks. Näidendi lavastas „Endlas“ Ed. Türk. Olgugi et lavastuses jäi tubli annus puudu ühtsusest, oli näidendi põhituum küllaltki selgelt välja toodud, mistõttu lavastus kujunes Pärnus tähelepanuväärivaks teatrisündmuseks.
Erilise ilmekusega olid antud prof. Miilase (Julius Põder) ja Lydia (Karin Ruus) kujud. Vähem õnnestunuks võib pidada dr Miilast Ed. Türgi kehastuses ja kirjanik Lillakut, keda mängis Ants Viir. „Elu tsitadellis“ lavastust tervitas Pärnu teatripublik suure soojusega.

Lavastaja Eduard Türk aga kirjutab „Elust tsitadellis“ oma mälestusteraamatus „Sinilindu püüdmas“ nii:

Viimase sõnalavastusena 1946. a. mängiti detsembri teisel poolel „Elu tsitadellis“. Selle menu oli tagasihoidlik. Pärn uteatri ülevaates, mis ilmus Sirbis ja Vasaras 29. märtsil 1947 pealkirja all „Pärnu „Endla“ loomingulise tõusu teel“, kirjutas Kalev Raave sellest küll tunnustavalt. Ka näidendi autor, kes üht etendust osaliselt nägi, avaldas rahulolu, kuid ma ise ei jäänud tulemustega põrmugi rahule. Kõigepealt äpardusid kaks kandvat osa – mina ei tulnud toime doktor Richard Miilase kujuga ning A. Viirul ebaõnnestus progressiivse kirjaniku Ants Lillaku osa. Minu ebaedu põhjustas peamiselt see, et lavastus tuli liiga lühikese ajaga läbi viia. Sellepärast püüdsin küll osalisi kiresti ansamblisse sulatada, kuid oma osa kujundamine jäi esialgu hooletusse. Viimastel proovidel katsusin küll ka ennast tihedamalt ansamblisse lülitada, kuid oli juba hilja seetõttu pingutasin esietendusel üle ja utreerisin pisut.
Järgnevatel etendustel püüdsime mõlemad Viiruga oma kujusid korrigeerida, see andis ka tulemusi, kuid arvustused ilmusid esietendusel saadud muljete põhjal.
J. Põder professor Miilasena, Mare Voog tema abikaasana, K. Ruus nende tütrena, samuti A. Sikkel Ralfina ning J. Küüts major Kuslapi osas pälvisid kiitust.
Võib tekkida küsimus, miks pidin lavastuse väljatoomisega nii ruttama. Seda juhtus „Endlas“ tihti. Põhjuseks oli see, et osavõtt sõnalavastuste etendustest oli vahel väga tagasihoidlik, kuid rahalist plaani tuli täita. Kui mõne sõnalavastuse kassa kippus juba väga kehvaks jääma, pidi kiiresti uus tükk välja tulema. Plaanitäitmises oli „Endla“ paari esimese sõjajärgse aasta kestel küll meie teatrite hulgas esikohal, kuid kunstiliselt see alati hästi ei mõjunud. Pealegi oli Pärnu publik sel ajal tugevasti operetistunud – isegi tööliskond.

Näidendi autor August Jakobson näeb lavastust osaliselt järgmise aasta suvel talle pühendatud austamisõhtul Endlas:

Kokku antakse „Eluga tsitadellis“ 25 etendust, mida külastab 4784 inimest.


1950 esietendub Boris Lavrenjovi näidend „Ameerika hääl“, mis samal kevadel pälvis Stalini preemia. Lavastaja Ilmar Tammur, lavastaja assistent Karin Ruus, lavapiltide looja Uko Halla. Mängivad Artur Ots, Mare Voog, Selma Sõõro, Asta Talpsepp või Herta Elviste, Uno Loit, Ilmar Tammur, Ero Tari, Henn Jaaniste, Arnold Sikkel, Ilmar Toomla ja Agate Hiielo.

Sirp ja Vasar 6. jaanuar 1951

Lavastus oli ilmne ebaõnnestumine ning kui 1951. aasta 25. augustil võtab Sirp ja Vasar läbi mitme artikli („Teater – rahva kommunistliku kasvatuse võimas vahend“ ja „Teatrikunsti ja dramaturgia uute edusammude eest“) Nõukogude Eesti teatrit nahutada, sest hoolimata juba viis aastat tagasi seatud sihtidest ei tegeleta siin kuigi usinalt ja õnnestunult rahva kommunistliku kasvatamisega, siis tuuakse ühe loiu suhtumise näitena välja ka „Ameerika hääle“ lavastus Endlas:

Möödunud hooajal „Endla“ teatris lavastatud B. Lavrenjovi „Ameerika hääl“ ei saavutanud edu ennekõike sellepärast, et näitejuht ja näitlejad suhtusid sellesse puhtformaalselt. Lavastus osutus halliks ja ebahuvitavaks.

Sirbis ja Vasaras ilmunust teeb 23. septembril 1951 refereeriva ja omahinnangulise kokkuvõtte Välis-Eestis ilmuv ajaleht Stockholms-Tidningen Eestlastele, pealkirjastades artikli „Punanäidend „Ameerika Hääl“ kukkus N. Eesti teatris läbi“ ning sõnastades artikli juhtlõigus Endla lavastusega toimunu nii:

„Ameerika Hääl“, N. Eesti teatrite programmi lastud poliitiline materdamisnäidend USA raadiopropaganda vastu, kukkus eesti publiku ees läbi, nagu selgub kommunistlikust kunsti- ja kirjandusajalehest „Sirp ja Vasarast“, millise 25. augusti numbris arutatakse „rahva kasvatamist“ teatri abil. Tükk, mille Kremli tellimise pale on kirjutanud venelane B. Lavrentjev, esitati Pärnu „Endlas“ ilma igasuguse eduta. Otsides läbikukkumise põhjusi, jõuab „Sirp ja Vasar“ arvamisele, et süüdi on näitejuht ja näitlejad, kes suhtusid ülesandesse vaimustuseta ja formaalselt. Igatahes paistab, et publik oli külm ja teda tuli vähe kohale...

Vähese publikuarvu koha pealt on välis-eestlaste hinnang tõene - „Ameerika hääle“ 38 etendust külastab vaid 2942 vaatajat, mis teeb alla 75 inimese etenduse kohta.


1978 Lydia Koidula komöödia „Säärane mulk“ esietendusega kulmineerub Pärnu teatri 100. aastapäevale (teater arvestab algusmomendiks 1878. aastat, mil kinnitati juba 1875. aastast tegutseva laulu- ja mänguseltsi Endla põhikiri) pühendatud pidunädal, mille käigus mängitakse valimikku teatri repertuaarist, avatakse näitus, asetatakse pärgi Lydia Koidula ja Carl Robert Jakobsoni haudadele, süüdatakse küünlaid endiste Pärnu teatritegelaste kalmudel, toimuvad meenutuste õhtu ning teatrikollektiivi liikmete ja aktivistide autasustamine, pidulik aktus ning koosviibimine Pärnu Rannahoones.

Toogem enne „Säärase mulgi“ seekordse lavastuse juurde minemist siin ära mõned juubelinädalaga seotud dokumendid teatri arhiivist:


„Säärase mulgi“ lavastab Vello Rummo ja kujundab Uno Uibo. Mängivad Arvi Hallik, Maimu Pajusaar, Ly Rebbas, Mihkel Smeljanski, Jüri Vlassov, Villem Indrikson, Lembit Mägedi ja Mati Murumaa.

„Säärase mulgiga“ antakse 42 etendust 16848 vaatajale, kuid lavastuse telesalvestust on näinud ilmselt kümned tuhanded inimesed. See võimalus on ka praegu – ikka Rahvusringhäälingu arhiivilehel.