Siinkohal on sobilik ära õiendada ka üks kalendri- ja kuupäevaline segadik: Endla Teater avati 1911. aasta 23. oktoobril, mil kehtis veel vana kalender, uuele ehk Gregoriuse kalendrile mindi Eestis üle alles 1918. aastal. Uue kalendri järgi oleks Endla sünnipäev alles 5. novembril ning just uue kuu alguses seda Nõukogude-aastatel ka tähistati. Mis tähendab, et ka Kuldne Trio käis 1986. aastal põllul filmimas 6. novembril pärast Endla 75. sünnipäeva tähistamist. Tänapäeval aga oleme otsustanud, et Endla tähistab oma sünnipäeva ikka 23. oktoobril. Nii on ka siinseis sissekannetes järgitud kuupäevalist loogikat ja ignoreeritakse kalendrireformist tulenevat kuupäevade muudatust. 

1911 Endla Teater pole veel kaht päevagi avatud olnud, aga juba seisame mõistatuse ees. Nimelt on meie lavastuste loeteludes kirjas, et 1911. aasta 24. oktoobril esietendus Endlas lavastus „Hiir“, lavastajaks Aleksander Teetsov. Eesti teatri lavastuste andmebaasiski seisab sama info, täienduseks veel, et tegu on prantsuse keelest tõlgitud ühevaatuselise lustmänguga, milles O. Teetsow mängib proua von Northeimi ja A. Teetsow advokaat Robert von Dollingi rolli. Lustmängu tekst on Eesti Kirjandusmuuseumis tallel ja soovijatele digitaalselt kättesaadavaks tehtud, kuid rohkem jälgi ei sellest materjalist ega tema suhetest Endlaga ei leidu. Siit ka esimene üleskutse – ehk oskab keegi meid õigetele jälgedele juhatada?

1920 Pärnu Näitlejate Ühingu ettekandel esietendub Wilhelm Schmidtbonni tragikomöödia „Appi, laps kukkus taevast“, mille kohta Vaba Maa Pärnu väljaandes ilmunud eelteates öeldakse, et see „on tõsine tükk ja nõuab näitlejailt palju tööd ja võimist. Loodame, et Pärnu näiteseltskond ta hästi ette valmistab.“

Päev pärast ettekannet võtab Postimehe Pärnu väljaanne esietendusel nähtut lühidalt tagasisidestada ja arvustada ning on selles üsna karmi- ja otsesõnaline – see tundub toonasele teatrikriitikale üldse omane olevat. Niisiis: „„Appi, laps kukkus taevast“, mida pühapäeva õhtul Näiteühingu poolt „Endlas ette kanti, nõuab näitlejatelt asjasse süvenemist ja temale ettekandega õieti eluandmist. Selles tükis tuleb ilmsiks näitleja võimine palju rohkem, kui nii mõneski teises. Võrdlemisi kenasti läksid rikka mehe, vana varga, selle tütre ja väimehe osa vargapesas, kuna viimane oma rikka äia juures oma elu teelahkmel miimika ja etteastumises enam sammu ei suutnud pidada. Rikka mehe tütar oli üleüldse ühetooniline, miimika puudus ja etendus paistis nagu ettelugemisena. Ema oli oma väikses osas kõrvalisem kui tarvis.“

1931 esietendub Ferenc Molnári komöödia „Majesteedi sinised silmad” (lavastaja Aleksander Teetsov), mida ühe etenduse eel tutvustatakse ajalehenupukeses nii: „Peenike nali, põnev sündmustik ja vaimukas dialoog on alati publikut selle tüki etendustele meelitanud.“

Tõepoolest, lavastusega antavad 4 etendust meelitavad saali koguni 916 vaatajat, mis on publikuvaeguse ja eelarve puudujäägi all kannatavale Endlale üsna hea saavutus.

Kriitika on aga selgi kümnendil otsesõnaline ning võtab näitlejate lavasooritusi üsna karmilt hinnata. Vaba Maa Pärnu väljaandes kirjutatakse 27. oktoobril nii:
„„Majesteedi sinised silmad" on traagilise kõlapõhjaga naljamäng, kus peen ja varjatud huumor põimitud traagilise elemendiga. Ja traagiline element ses naljamängus kipubki võtma ülekaalu. Varjatud akordina kuuleme isegi teose keskkuju — Olympia siseheitlusis Salome ja Juditi motiivi — „kes armastab, see tapab". „Majesteedi sinised silmad" tegeleb kõrgemas seltskonnas. Tegelasteks on Austria-Ungari monarhi hooviringkonnale lähedased inimesed, kelle välise hiilguse taha peidetud inimlikke nõrkusi näitab kirjanik läbi pilkeprisma. On saanud paratamatuks, et aadlikuma keskkonna esitamine meie lavadel kujuneb ikka pisut koomiliseks. Siin ei tunta ennast nii kodus, kui tavalises miljöös. Umbkaudu otsitakse oma väljendustele nii shestikas kui kõnelustes suursugususe koloriiti. Harilikult kõnelusi aktsentueeritakse kadakasakslikult, shestika aga päästetakse sellega, et noogutatakse kangelt pead, ja käte liigutustele antakse mingisugune tardunud amplituud. Kõik see kokku annab siis aguliaadliku tüübi. Ka „Endla" pere hooviõhkkonnas tundus biedermeierlikkust. Eriti H. Mitti ja H. Sooperi mängus. Teised siiski sobisid enam-vähem ja vast aadli täiskaalu andis A. Teetsov oma loomuliku ja vaba esinemisega. Ka muidu sooritas Teetsov ladusalt oma osa. Ta esinemine laudkonnas oli täis tihedat miimikat. Ainult värvivaeselt tõlgendas ta enda sõjameheliku harduse. Ta küll kuivatas silmi, ent pisaraid polnud tunda. Parimaid kujusid ses ansamblis on vist küll prl. L. Paberit, kelle nüanseeritud mäng suutis Olympia hingeheitlused ja armastava naise tragöödia tuua vaatlejale õige lähedale. Siiski ta mäng oleks enam imponeerinud, kui ta enda aadlikku karmust Kowàes suhtes intensiivsemalt oleks rõhutanud, nüüd puudus solvamise stseenil too pinevus, mis ta ehk teistsugusel tõlgitsemisel publikule oleks jätnud. Kelles seekord pettusime, oli O. Laino sandarm-oberstleitnant. Ta monotoonne teksti tsiteerimine ja ka muidu ilmetu mäng on lavastusele suureks miinuseks. V. Laason husaari-kaptenina mõjus veltveebellikult. Enam elavat inimest tahaksime näha selles kujus, mitte operetlikku nukku. Ja kireiilingu hõõgumiste kulminatsioonid (stseenid Olympiaga) ei tohiks paisuda seal räuskamiseks. M. Mitt andis kordaläinud kuju. H. Sooper — samuti. Ega ka O. Mitti Lina poleks halb, kui ta oleks annud enam pausimängu, kuid siin peame etteheiteid tegema enam näitejuhile kui näitlejatele, sest näitejuht oli kogu lavastuses jätnud viimistlemata väga olulise detaili — pauside mängu. Selle tõttu ei pääsenud mõjule kirjanikult antud huvitavad dialoogid Olympia ja Kowàes (II vaat.), Krehli ja Eugenia ning Alberti ja Lina vahel. Üldiselt võis märgata poolikut tööd. Lavastus ühtlaseks tervikuks ei kujunenud. Tekstigi ei teadnud mõningad tegelased. Esietendus mängiti peaaegu tühjale saalile. Publikus võis lugeda paarkümmend inimest.“

1980 viimast korda mängitakse Robert Thomase satiirilist komöödiat „Kaheksa armastavat naist“, mille esietendus toimus 31. märtsil 1978. Näidendi lavastasid Vello ja Linda Rummo, kunstnikutöö tegi Udo Uibo, mängisid Murel Aav, Helle Kuningas, Ly Rebbas, Siina Üksküla, Lia Tarmo, Lii Tedre, Maimu Pajusaar ja Mari Palm. Lavastusega anti 68 etendust 27 093 vaatajale ning selle salvestus jõudis Eesti Televisiooni eetrisse 26. detsembril 1980. aastal. Eesti Rahvusringhäälingu arhiivilehel on lavastus aga praegugi vaadatav.