25. oktoober

Teade Postimehe Pärnu väljaandes 25. okt. 1911

1911 Pärnus tehakse avamispidustuste kokkuvõtteid, üleriigiline ajakirjandus avaldab toimunust ülevaateartikleid, tihti kahes-kolmes lehenumbris järjest. Soovijad võivad Rahvusraamatukogu digitaalarhiivi DIGAR Eesti artiklite portaalis ringi nuuskides sobiva kuupäeva ajalehti sirvida, aga olgu siinkohal ära toodud 25. oktoobril 1911 Tallinna Teatajas ilmunud ülevaade:

„Endla" pidupäewad Pärnus.

Aastat 10–15 tagasi oli see Pärnu olude kohta otse wägitükk, kui keegi, keda „parema seltskonna“ liikmeks võidi pidada, awalikult Eesti keelt kõneles. Eesti seltsid olivad „teenijate“ tarwis ja sinna mindi ainult „karutükka“ tegema. Ja nüüd seadke siia kõrva: kõige toredam maja kogu Pärnu linnas, mille aknatest vihud heledat elektrivalgust ööpimedusesse tungivad; avarad, lihtsad, kuid siiski maitset tunnistavad ruumid kihisewad otse osavõtjatest, kus kõik seltskonna liigid esitatud on. Pärnu Eesti seltskond ei ole mitte ainult uue ja ajakohase seltsimaja walmis ehitanud, waid ta on ka selle juures ise täienenud, tema iseteadvus on kasvanud. On siis ime, et „Endla“ teatrimaja avamise puhul Eesti seltskond laialt oma esitajate näol Pärnu pidustustele oli ilmunud. See paistis kohe silma, kui maja avamise ja õnnistamise pidulikule koosolekule ilmusid: kõnetooli ümber istus suur kogu terwitajaid, kes õige laialt üle maa oliwad kokku voolanud, sest mitte ainult pea kõik Pärnu lähema ümbruskonna seltsid ei olnud oma esitajaid saatnud, waid ka kõik tähtsamad ja suuremad seltskondlised asutused üle kodumaa, ajalehed, ja isegi wiimasel ajal nii ärksalt tegevust awaldawad Peterburi Eesti asunikkude asutused oliwad oma asemiku saatnud. Kui kõiki neid terwitajaid silmata, nende mitmekesidust wõrrelda, siis alles selgus, kui palju kogu meie rahwas wiimaste aastate jooksul on edenenud ja missugune elujõud nüüd igal pool ennast awaldab. Lihtsa maamehe pikaldase ja kaalutud terwitusesõnade järel nägid värvimütsi kandwat üliõpilast kõnetooli tõusvat, ja wärwimüts ning kõik muu, mille wastu muidu nii paljugi ütelda oleks, kadusiwad üleüldiselt valitseva piduliku meeleolu mõju alla; „Endla“ esimeste asutajate tunderikastele terwitustele järgnesiwad nende terwitussõnad, kes wahest esimest korda awalikku kõnetooli asusiwad. Pärnu linnapea eest terwitas Eesti seltskonda ta asetäitja saksakeelses hästi südamlikus kõnes, mis eestikeelse lõpulausega suurt vaimustust sünnitas – wõerale oli see meeldiw näha, et Pärnu linna esitajad oma emakeelt ka pidulikkudel juhustel tarwitawad, nagu seda mõned meie eneste seast tärganud omawalitsuse võimu esitajad ei tihka teha. Pärnu Saksa seltskonna poolt kingiti „Endlale“ ka Koidula rinnakuju, on ju ka wiimane Pärnu Saksa koolis oma kaswatuse saanud; see annetus nagu kõneles: „Meie anname eestlastele nüüd seda tagasi, mis meie koolist siin neile suurt on tõusnud.“ Mööda minnes olgu tähendatud, et Pärnu Eesti teatrimaja ehitamisel kohaliku Saksa seltskonna liikmed nii mõndagi teinud on; nimelt on teatrimaja ehitajameister sakslane, niisama ka paar arhitektori, ja wiimaks on ka Saksa enamusega linnawolikogu Eesti teatrile kõige sündsama koha õige odawa hinna eest andnud. Pärnu elatanud linnapea on muidugi kõige enne oma rahwa liige, kuid tal ei puudu õiglast arusaamist ka eestlaste õigustest. Pärnus on selle tagajärjel rahvaste wahekord mitmetigi pehmem kui teistes meie kodumaa linnades. Wene seltskondlised asutused ei olnud vaevaks wõtnud kedagi „Endlat“ terwitama saata. Õige pika kõne pidas teatrimaja õnnistamise eel kohalik ülempreester Suigusaar, kes „Endla“ arenemisekäiku ise näinud, ja kes liigutatult seda meelde tuletas, mis Eesti rahwas enne olnud ja kui kaugele ta nüüd edenenud. Tähelpandaw oli ka selles kõnes koht, kus endist Pärnu õpetajat Rosenplänteri kui Eesti rahwa õigustekaitsjat tänuga meelde tuletati, ilus oli see igatahes, kudas ühe usu waimulik avalikult teise usu vaimuliku õiglaselt ja erapooletult hindas. Meie hakkame, nagu näha, ka sellepoolest edenema, et meie usu asjas salliwust omandame. Hästi ladus oli ka „Wanemuise“ näitejuhi Menningi pidukõne, milles seletati, miks kunst meile tähtis on. Nii palju tuleks aga küll tähendada, et tulewikus sarnastel pidudel tuleks rohkem ajaga rehkendada. Paljud jõudsiwad paar tundi enne „Endla“ maja awamist rongiga kohale, ja see on ju tuttaw, kudas kitsaroopalise õetsumine mõjub, ning siis ligi wiis tundi ühtejärge istuda ja kõnesid kuulda see on ikkagi liig, ja õhtul tuli weel pidusöögist, kus jällegi kõned ja terwitused ei puudunud, osa wõtta. (Järgneb.)

1924 esietendub Carl August Görneri lastenäidend „Punamütsike”, lavastajaks  Voldemar Mettus.
Esietendus on menukas, teise etenduse eel öeldakse Vaba Maa Pärnu väljaandes, et teist korda tuleb etendamisele: „ilus „Punamütsike“, mis esietendusel sai väljamüüdud saali vaimustatud osavõtu osaliseks.“
„Punamütsikesega“ antakse kokku 3 etendust 1123-le vaatajale.

Kuulutus Pärnumaa Teatajas 22. okt. 1911
  

1925 esietendub slovaki helilooja Oskar Nedbali operett

Kuulutus Postimehe Pärnu väljaandes 6. nov. 1925
„Poola veri”, mille toob lavale Endla operetilavastaja ja näitlejanna Marie Kalbek, orkestrit juhtis Gustav David ja laulukoori Robert Kalbek. Teatribüroo eelteade Postimehe Pärnu väljaandes tutvustab lavastust nii:
„Op. „Poola veri“. Sinfoonia orkester. Pühap, 25. skp., tuleb „Endlas“ esietendusele viisirikas ja hoogne operett „Poola veri"“ Meid kütkestab mazurka, krakoviak ja vals. Ka sündmustik on vaheldusrikas ja huvitav, mis võimaldab näitlejaile näidata omi võimeid, mitte ainult laulus vaid ka mängus ja tantsus. Dekoratsioon, samuti ka kostüümid on osaliselt uued. 
Kandvates osades: pr. Kalbek, pr. Tiiman, prl. Kalbus, hrad Meerits, Teetsov, Sagor, M. Mitt ja teised. Lavastus, tantsud ja evolutsioonid M. Kalbek. Opereti pildid on väljapandud „Postimehe“ ja „KuItuuri“ vaateakendel. Palutakse osta piletid eelmüügil. Eelmüük, äripäeval „Kultuuri“ raamatukpl. ja kaks tundi enne algust teatri kassas. Pühap. kella 12–2 ja k. 5 p. l. kuni etenduseni teaatri kassas.“

Operettidel on Endlas tol perioodil väga suur tähtsus – 1925. aastal esietendunud 35 uuslavastusest 8 on operetid, kõigi lavaleseadjaks Marie Kalbek. „Poola veri“ on neist pea kõige edukam – sellega antakse neli etendust, mida vaatab 1804 inimest. Vaid aasta alguses esietendunud Imre Kálmáni „Hollandlanna“ toob saali 50 inimest rohkem.

Arvustus Postimehe Pärnu väljaandes 27. okt. 1925

1952 esietendub J. Galani lavalugu „Lõpetamata laul”, lavastaja Ilmar Tammur, kunstnik Uko Halla. Lavastusega antakse 22 etendust ligi 2388 vaatajale.

Tallinna etenduse eelteade Sirbis ja Vasaras 12. dets. 1952