27. november — Endla Teater

1911 esietendub Erst von Wildenbruchi draama „Lõoke“. Lisaks näitejuht Aleksander Teetsovile mängivad Kristjan Hansen, Ella Uuehendrik, Anna Karzeva, Olly Teetsov, Jaan Kurrikoff, August Reiman.

Kaks päeva enne esietendust ilmub Postimehe Pärnu väljaandes pikem tutvustav artikkel, milles näitemängu sisu lahti harutatakse:

Pärast esietendust aga saame me selle kohta üsna nappe teateid. Nii kirjutab keegi a. 29. novembri Postimehe Pärnu väljaandes:

Ernst v. Wildenbruchi „Lõoke“, mida pühapäeval „Endlas“ mängiti, on tõesti midagi ilusat ja kaasakiskuvat.
Ka mäng oli hää – kahju, et teda lõpuni vaadata ei saanud. Üksikute mängijate kohta oleks mul siiski paar väikest soovi: vabriku omanik, tõsine August Langenthal, paistis mulle paiguti liiga teatraliline. Ja lihtsal Leenel, kes isegi saksa lauas kohvi alustassi pealt joob, peaks lihtsam ema olema: emand Schmalenbachil oma „peene“ käeliigutusega ja häälekõlaga oli enam mõne saksa emanda kui vaese töölise lese kuju. Loodetavaste mängitakse „Lõokest“ veel kord ja siis täie saali ees.

Miks arvustaja etendust lõpuni vaadata ei saanud, ei ole teada. Napid soovi(tuse)d osatäitjatele olid suunatud aga Kristjan Hansenile ja Anna Karzevale.

Teistest kajastustest pole lavastuse enda kohta eriti midagi lugeda, küll aga antakse teada publikuvaesusest ja jagatakse teatrile repertuaarialaseid nõuandeid. Tallinna Teataja 1. detsembri numbri Kodumaa ringvaate rubriigis kirjutab Pärnu kirjasaatja S.:

Maitsevaesus. 27. novembril kanti „Endlas“ E. von Wildenbruchi 4-vaatusline näitemäng „Lõoke“ ette. Üleüldiselt oli ettekanne hea, kaasakiskuv. Kuid kahjuks peab tunnistama, et peaaegu tühjale saalile mängiti. See nähtus peaks küll meie publikumile tema kohusi uue teatrimaja vastu meelde tuletama. Õigus: meil on praegu palju kohtasid, mis publikumi osavõtmist ootavad: tsirkus, kolm kinematografi ja peaaegu kõik need võivad „Endla“ ees oma rahvarohkusega kiidelda; meie rahvateater ei peaks siiski nende kõrval vaesekslapseks jääma.

2. detsembril kirjutatakse ajalehes Koit:

– 27. nov. Mängiti „Endlas“ Ernst von Wildenbruchi neljajärgulist „Lõokest“. Kahjuks aegutas aga pea-aegu tühi saal ilusa ja kaasakiskuva mängu ees.
– Oleks väga soovida, et Pärnu seltsid, „Endlaga“ eesotsas, kes näitemänguõhtuid toime panevad, selle peale rõhku panevad, et nad mõne algupäralise Eesti näitemängugaüles astuksivad. Algupäralist näitemängu on Pärnus seni vähe ehk ei pea sugugi kultiveritud, kui „Endla“ maja avamise pidul „Libahundi“ välja arvame. Meil on ju mõnigi algupäraline palake olemas, mida ette kanda võiks. Algupäraliste mängude ettekandeid tuleks otse tervitada ja toetada – sest need on ikka meie oma lihast ja luust.

„Lõokese“ teine etendus toimub 1. jaanuaril 1912 ning selle eelteates avaldatakse 31. detsembri ajalehes lootust,et publikut seekord rohkem koguneb:

Uue aasta õhtul

on „Endlas“ näitemäng „Lõoke“, üks ilusamatest näitemängudest, mis meil Eestimaal ülüldse mängitud. Esimesel korral, kui teda ette kanti, oli rahvast liig vähe. Nüüd ei tohiks tühja istet olla.

3. jaanuaril saame Postimehe Pärnu väljaandest lugeda:

Teater.

„Lokese“ ettekandmise vastu oli hoolega ettevalmistatud. Ettekanne oli üsna meeldiv. Kahjuks jäi vabrikuomanik August oma venna Hermanni varju. Augusti etendajal K. Hansenil puudus sisemine jõud. Paistis silma, kuidas ta iga silmapilk selle pääle mõtlema pidi, missugust liigutust teha. Käe liigutusi oli piinlikult palju. Kahjuks oli rahvast ka seekord vähepoole.

1920 Pärnu Näitlejate Ühing esietendab Endlas taani kirjaniku Gustav Esmanni kolmevaatuselise lustmängu „Isa ja poeg“.

Esietenduse päeval ilmub Kaja Pärnu väljaandes lavastuse lühike eelteade:

Endla.

Täna õhta kantakse Endlas Näitlejate Ühingu poolt GustavEsmanni näitend „Isa ja poeg“ ette.
Näitend on niivõrt vaatamise vääriline, et teaatrit armastajad ei tohiks sellelt õhtult mitte puududa.

Veelgi napim on oma 25. novembri eelteates Postimehe Pärnu väljaanne: „Isa ja poeg“ kantakse „Endla“ Näitlejate Ühingu poolt tuleval laupäeval ette.

Kas põhjuseks on samal nädalavahetusel toimuvad riigikogu valimised või esietendusele järgneval päeval Endlas toimuv tuletõrjujate päev, mille kavas on nii heategev näitemüük kui näitemängu „Väike mees“ etendus, aga väga palju rohkemat me „Isast ja pojast“ ajalehtede vahendusel teada ei saa. Seda võib küll arvata, et küllap sai Näitlejate Ühing „Isa ja poja“ kavvavõtmiseks inspiratsiooni Estoniast, kus sama näitemäng eelmisel aastal Paul Pinna lavastuses kavas oli. Selline Tallinna teatrites etendatud näitemängude lavaletoomine provintsiteatrites on tollal pigem norm – üheks põhjuseks kindlasti tõsiasi, et näitemäng juba eestikeelsena olemas on.

1921 esietendub Heinrich Lautensacki „Kirikumõisa komöödia“. Nagu reklaamkuulutusest ja lühiarvustusest loeme, on ka see näidend tee Endlasse leidnud just Estonia lavalt, kus Ants Lauter selle kevadel lavastas. Endla lavastuses mängivad (nagu arvustusest lugeda) Hans Pulst, Juhan Kull, keegi preili Reimann ja Paula Andrekson.

Postimehe Pärnu väljaanne 24. nov. 1921.

Vaba Maa Pärnu väljaanne võtab ettekannet 29. novembril ka arvustada:

Teaater.

Pühapäeval, 27. nov., kanti „Endlas“ ette Heinrich Lautensack'i 3 vaatusline „Kirikumõisa komöödia“, „Estoonia“ repertuaarist. Näidend kujutab katoliku-usu preestrite intiimelu. Loomulikkude ihade ja kirede alla peavad ka preestrid endid painutama, ehk see küll kirikuseaduse järele keelatud. Pulst, praosti osas, oli rahuloldav hääle, liigutuste ja mängu poolest, grimm oli natukene halb. Kull, abiõpetaja osas, oli kuju poolest tabav. Mängis võrdlemisi hästi, iseäranis teises vaatuses. Ainult hääl oli kare ja vali õpetajahärra kohta. Prl. Reimann, maja- või köögitüdruku osas, mängis kaunis hästi. Liigutused ja kuju olid hea, ta väljarääkimine on hästi paranenud ja selgem. Prl. Andrekson mängis rahuloldavalt. Esimeses osas ei olnud ta just väga meeldiv hääletooni poolest.
Rahvast oli vähe. Süüdi olid muidugi osalt ka teised pidud sel õhtul.

–rt–

Vähesest publikust hoolimata tuleb „Kirikumõisa komöödia“ detsembri keskel veel kord ettekandmisele. Kuidas teisele etendusel publikut jagus, sellest ajalugu vaikib.

1927 jõuab esietenduseni taani kirjaniku Harald Bergstedti jutustuse „Jörgeni püha“ lavaversioon, mille on dramatiseerinud Voldemar Mettus. Juba 1926. aasta septembris teatrihooaja alguse puhul avaldatud artiklites on kirjas, et Endla plaanib seda Vanemuises lavale tulnud materjali ka oma repertuaari võtta, kuigi leheteadete saatjad seda ja mitmeid teisigi tolleks hooajaks plaanitud lavastusi koguni veidi utoopilisteks kavatsusteks peavad, sest tegu on lavateostega, mis „nõuavad äärmiselt suuri pingutusi nii mõneski või koguni igas suhtes“. Ja vähemalt „Jörgeni püha“ jõuabki Endla lavale alles 1927. aasta sügisel. Lavastajaks on Aleksander Teetsov, kunstnikuks Aleksander Möldroo. Peaosas on Aleksius Sagor, teistes rollides (nagu kavalehe puudusel taas ajalehearvustustest loeme) Aleksander Teetsov, Ida Sivorova, Aleksei Rodionov, Voldemar Laason, I. Nikolai, Manivalde Mitt, Oskar Mitt, Martin Roots, Valter Soosõrv, Anna Altleis, K. Villemson.

Lavastuse eeltutvustus 25. novembri Pärnu Päevalehes avab neid keerukusi, millele ilmselt varasemates teadetes viidatakse:

Esietenduseks „Jörgeni püha“ 29 pildis.

„Jörgeni püha“ – ühe suurtembutaja juhtumised 29 pildis H. Bergstedti samanimelise romaani järele, lavale seadinud V. Mettus. „Jörgeni püha“ lavastus on kahtlemata omast kohast suursündmus, kui mitte muu, siis vähemalt sellepärast, et tegevus rullub vaataja silmade eest mööda 29 pildis. Etendus ei veni, vaatamata 29 pildile, pikemaks hariliku suurlavastuse omast, sest üksikud pildid vahelduvad kinoliku kiirusega: saal läheb mõneks momendiks pimedaks ning tüki sündmustik areneb hoopis teises paigas edasi. Ühe sõnaga – on püütud kõik teha, mdia „Endla“ lava sisseseade vähegi võimaldab.
Vististi mäletab Pärnu publik seda elamust, mida paar aastat tagasi „Jörgeni püha“ esilavastus „Vanemuises“ sünnitas. See oli täielik sensatsioon ning „Jörgeni püha“ tõmbas alati saalitäied rahvast kokku nii Tartus, kui ka „Vanemuise“ külaskäigu etendustel Tallinnas. Sellepärast ei ole ka arvata, et Pärnu publik „Jörgeni püha“ vastu külmaks jääb.
Tüki lavastab A. Teetsov, Dekoratsioonid A. Möldrolt.

Ikka veel jagub teatribürool lootust, et publik teatri üles leiab, – tahaksin siinkohal ohata, olles Endla aja loo esimese kuu jooksul algusaastate lavastuste kohta aina lugenud, et tõsisemale repertuaarile Endlas publikut enamasti ei ole. Ja kui lugeda „Jörgeni püha“ esietenduse järelkajadest esimest, mis ilmub 28. novembri Vaba Maa Pärnu väljaandes, siis saame teada, et ei olnud ka sel korral:

„Jörgeni püha“.

Eilne etendus oli „Endlas“ teatrile teatavaks sündmuseks. Kanti ette „Jörgeni püha“, mis oli „Vanemuise“ teatril möödunud hooajal lööknumbriks. Näidend, mis H. Bergstedti romaani järele lavale seadnud „Vanemuise“ teatri direktor V. Mettus, käsitab ühe suurtembutaja juhtumisi. Mäng oli kõigiti rahuldav ja 29 pilti libisesid üle lava pea kinoliku kiirusega. Näidend pakub rohkesti huvi ja nalja ning soovitav kõigile vaadata. Kahju, et publikut oli vähepoole. Kordumisetendused leidku rohkem poolehoidu.

Lavastuse kohta käivatest pikematestki arvustustest leiame publikupuuduse analüüsi. Näiteks Postimehe Pärnu väljaande 20. novembri numbris arvustab lavastust K. M.:

„Jörgeni püha“ esietendus „Endlas“.

„Jörgeni püha“ lõi omal ajal Tartus laineid. See oli vahest ligitõmbavam lavatükk „Vanemuise“ hooaja repertuuaris. Saalitäis publikut jälgis esietendust, samane edu sai lavateosele osaks ka kordamistel. Otse vastupidist peab ütlema „Endla“ kohta – „Jörgeni püha“ esietendus oli suure hooga lavale toodud, kuid kõigest paarikümnele alalisele teatriskäijale. Nii tabas seda huvitavat, piltiderikast Bergstedti romaani järele end. „Endla“ näitejuhi Mettuse poolt lavale seatud näiteteost publiku kriis. Tundub, et selles on omajagu süüd ka teatri ringkondadel, kes ei ole küllalt esietendust reklameerinud; paar-kolm kuiva märkust ajalehtedes on veel kaugel õige reklaami mõistest. Edaspidi tuleks sellele suuremat rõhku panna.
„Jörgeni püha“ 29 pilti annavad meile kujuka ülevaate kesk- ja uue aja vahelise ajajärgu usulisest elust, olles huvitavad oma massipsüholoogistelt stseenidelt, kui ka elavalt ja põnevalt ülesehitatud sündmustikult, kus kavalus ja mõistus muudavad usuküsimuse ühedele rikkuse teistele kättemaksu ja võimu saavutamise mõjuvaks teguriks.
Massi fanatiline usujoovastus, pime usk pühameeste esemetesse on Jörgenlinna aadlikkudele – I-se kildi kelmidele rikastumise abinõuks. Püha Jörgeni tempel – kus näidatakse rahvale ja lubatakse tasu eest puudutada Püha Jörgeni häätegevat mantlit – on modern aktsiaselts, kus osanikkudeks 7 tempelherrat. Põhikapitaliks on legend kunagi elanud rahvatribuunist, kes astus välja avalikult alama rahva kaitseks ja pidi pulmaööl suurtsuguste rõhujate eest põgenema, jättes neile saagiks rebitud karjusmantli.
See karjusmantel sai pühaks kuulutatud ja usk tema imetegevasse jõusse rahvasse sisendatud, mis muutis Jörgenlinna väetite ja vigaste, pimedate ja kurtide ning teiste õnnetute palverändurite Mekkaks. Nende vaeste inimeste najal õitses linn – iga aasta tõid nad rahapotikestes veeringuid, millest suurkelmid kogusid miljone, kuni tuli tagasi Püha Jörgeni – vihase kättemaksjana, oma au jalule seadjana ja aadli alandajana – sohilapse Michaeli näol, kelle aadlik isa linnast piitsahoopidega väljaajanud, et see julges teda isaks nimetada. Massi poolt jumaldatud, Jörgenlinna suurte vihaalune, lahkub ta võitjana, julge petisena ühes templimõrsjaga, templi suurmeistri tütre Oleandraga.
„Jörgeni Püha“ lavastusega võis – kui just mitte väga nõudlik olla – rahule jääda. Vanad dekoratsioonid pelgasid valgust, mis kokkuhoiu seisukohalt õige, kuid kunsti seisukohalt ei rahulda. Dekoratiivselt õnnestunumaiks pitleks tuleb lugeda 3-dat ja 4-dat, vahest ka suurmeistri maja sisemust ja kapiitli koosolekute ruumi.
A. Sagorile oli usaldatud näidendi peakuju – julge ja osava sohilapse Mihael Korkyse, alias tagaotsitava „Kroonivarga“ ja Püha Jörgeni kujutamine. Osa tõlgitsemisel näitas ta lavalist küpsust, ei kaldunud üleliia schabloneeritud kergusse ja viis oma osa ühtlaselt läbi.
Arvurikkast tegelaste hulgast oli A. Teetsov – suurmeistrina, pr. Suvorova – Oleandrana ja Rodionov hullumeelsena parimad. Kui Laason’ilt kärpida üleliigset paatost ja liialdatud dramaatilikust sealt, kus seda tarvis ei ole ja juure panna sinna, kus tema järele vajadus, oleks ta mäng röövlipõletaja Franzina üks parematest olnud.
Ebaõnnestunum kuju oli rahvakõneleja Bentius — I. Nikolai. Keskpärasusest ei ulatanud üle ka vana Toobias — M. Mitt. Tempelherradest näitasid ilmekamat mängu M. Roots ja V. Sooserv. Pr Altleis „kroonivarga“ emana ja templivaht Korkys — K. Villemson vanaisana olid omal kohal.

K. M.

Põhjalikumalt ja pildikaupa analüüsitakse „Jörgeni püha“ 28. ja 29. novembri Pärnu Päevalehes:

„Jörgeni püha“ mängitakse Endlas 4 etendust, mida kokku vaatab vaid 542 inimest.

2004 samal õhtul toimub korraga kaks esietendust – Suures saalis etendatakse briti näitekirjaniku Patrick Marberi näidendit „Diileri valik“ ning Küünis teise briti Shelagh Stephensoni „Vee mälu“.

Alustame esimesest. „Diileri valik“ on Tiit Palu esimene lavastus Endla pealavastajana. Lavastuse kunstnik on Silver Vahtre, muusikaline kujundaja Feliks Kütt ja valguskujundaja Kalle Kuningas. Mängivad Mihkel Smeljanski (külalisena ja pärast kuueaastast eemalolekut), Enn Keerd, Lauri Kink, Ahti Puudersell, Tambet Seling ja Jüri Vlassov.

Ants Liiguse fotod lavastusest:

Esietenduse nädalal toimub teatrikohvikus lavastuse reklaamüritus, kus lavatja Tiit Palu „Diileri valikut“ tutvustab ning pärast seda saavad soovijad ka ise oma mänguõnne proovile panna. Esietenduse eel ja järel aga ilmuvad sellest lähtuvad artiklid Sirbis:

„Diileri valikuga“ mängitakse 35 etendust 5318 vaatajale.

„Vee mälu“ lavastajaks on Madis Kalmet, kunstnik Kristiina Münd (külalisena), muusikaline kujundaja Feliks Kütt ja valguskujundaja Jaan Laur. Mängivad Lii Tedre, Piret Rauk, Piret Laurimaa, Ireen Kennik, Jaan Rekkor ja Ago Anderson.

„Suvepealinna sattuv teatrisõber võiks läbi astuda Endla Küüni saalist, et vaadata seal ära tänapäeva inglise näitekirjanduse üks tippteoseid, Shelagh Stephensoni tragikomöödia „Vee mälu“.
See üdini inimlik lavalugu võib meelitada silmanurka pisara nii nukrusest kui naerust. Pigem küll viimast ja eriti neil, kellele sobib sarkastiline ja kohati mustavõitu inglise huumor.
Lavastaja Madis Kalmet on loonud draamaansambli, mis kõlab suurepäraselt kokku. Igal tegelasel on oma soolo ning enamik näitlejaist üllatab vaatajat, avades mõne oma seni varjul püsinud andetahkudest,“ kirjutatakse järgmisel kevadel lavastust tutvustades Äripäevas. Tõepoolest – südamlikust ja inimlikult salapärasest lavastusest saab kiiresti nii publiku kui kriitikute lemmik, mis püsib mõningate pausidega Endla repertuaaris 2010. aastani. Piret Laurimaa nomineeritakse Eesti Teatriliidu naisnäitleja aastaauhinnale ning tema, Jaan Rekkor ja lavastus saavad teatri publikupreemia. Kriitikanäited o nseekord pärit ajalehes Sakala ja ajakirjat Teater Muusika Kino:

Ants Liiguse fotod lavastusest: