7. november

7. november on Endla aja loos päev, mil lavale on jõudnud tervelt kümme uuslavastust. Aga veel enne, kui nendeni jõuame, tuleb vaadata ajas natuke kaugemale, sest 7. novembril


Hugo Malmsteni portree, ca 1927 (ETMM _ 4868 Fk 8301/kl, Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum, http://www.muis.ee/museaalview/3617908 )
1907 sünnib Narvas näitleja ja laulja Hugo Malmsten, kes pärast Narva seltsides ja teatris ning Ugalas töötamist ja enne Tallinna Töölisteatrisse ja sealt Estoniasse siirdumist kuulub aastail 1930-31 ja 1933-35 Endla peresse ning teeb siin lisaks näitlejatööle ka mõned lavastused. Nii jõuavad tema käe all Endla lavale Méhuli „Joosep“ (1933, mängis ise ka nimitegelast), Kollo „Naistele meeldib see“ (1934, mängis Valter Riimani) ja Rombergi „Võidulaul“ (1936, mängis Roberto Baronat). Hugo Malmsteni rollide hulka Endlas kuuluvad aga Mister X (Kálmáni „Tsirkusprintsessis“ 1930), Jüri Tomusk (Raudsepa „Mikumärdis“ 1931), August Nipsust (Undla „Sugupuu saagijas“ 1933), Marosi (Kálmáni „Sügismanöövris“ 1934), Vince Fancsy (Lengueli „Öises serenaadis“ 1934), Prints Lilo-Taro (Ábrahámi „Havai lilles“ 1934), Hulkur (Indingi „Inimeses silla all“ 1934), Piiskop (Saali ja Siigi „Aitas“ 1934), Saaremaa Priidu (Kitzbergi „Püve talus“ 1934), Kingsepp Kapral (Lutsu ja Särevi „Tagahoovis“ 1935), Pierre (Rombergi „Kõrbelaulus“ 1935), Laas Räimes (Mälgu „Mehes merelt“ 1935), Jobu-Juku (Vaiguri „Kraavihallides“ 1935).


Ja nüüd jõuamegi esietendusteni. Esimene neist jääb veel Eesti Vabariigi aegadesse.


1928 esietendub Leo Falli operett „Madame Pompadour“, mille toob lavale Viktor Krull ja kujundab Herman Kallas.

Lavastuse eeltutvustus Vaba Maa Pärnu väljaandes 31. okt. 1928
Lavastuse eeltutvustus Postimehe Pärnu väljaandes 2. nov. 1928

Eeltoodud ajaleheväljalõigetes on kirjas küll teine kuupäev, aga siinkohal pole tegu trükiveaga. Algselt pidigi „Madame Pompadour“ esietenduma juba 4. novembril, kuid nagu selgitab 5. novembri Postimehe Pärnu väljaandes ilmunud teade:

Näitleja Sagori haiguse tõttu jäi pühapäeval „Madame Pompadouri“ esietendus ära. Harilikust traditsioonist kõrvale kaldudes, on nüüd esietendus pühapäeva asemel kolmapäeval. Pärnu publik pole küll harjunud argipäevadel teatris käima, kuid loodame, et see haruldane ja võluv operett lööb läbi ka tööpäeva õhtul ning „Endla“ saali rohke osevõtjaspere kokku meelitab. Mainitud operetil on seks kõik eeldused olemas. Kõik, kes „Madame Pompadouri“ näinud, tõendavad nagu ühest suust, et ta on parem „pärl“ operettide hulgast.

Nii toimuski „Madame Pompadouri“ esietendus just 7. novembril ning ajalehtedel oli põhjust teatada: 

Teatribüroo teade Vaba Maa Pärnu väljaandes 7. nov. 1928
Kuulutus Vaba Maa Pärnu väljaandes 7. nov. 1928

Ja juba 9. novembri Vaba Maa Pärnu väljaandes ilmub uuslavastuse arvustus:

Madame Pompadour. Järjekorralisi operetietendusi „Endlas“.
Vastu traditsiooni andis „Endla“ teater seekord opereti esietenduse nädala keskel (tingituna küll erilistest põhjustest), mis siiski leidis publikult rahuldava tähelepanu, kui arvestada igapäevaseid pidusid, mis seekord üksteisele järgnenud. Esietendusel olev Leo Falli operett „Madam Pompadour“ kuulub komponisti hilisemasse loomingusse, tegutsedes Prantsuse ajaloolistel ainetel — peaasjalikult küll on ajalooliseks tegevustiku väline raamistik ajajärgust, mil madame Pompadour mängis suurt osa Prantsuse ajaloos. Sisuks väike intriig kuningaga madame'i armuseikluste pärast, mis loomalikult laheneb libedalt. Terve operett, algusest lõpuni, hõõgub närvekõditavast erootikast ning pikantsusest. Sisult võrdlemisi tühine, nagu operetid tavaliselt, omab „Madame Pompadour“ küllalt viisi- ja meeleolurikka muusika. Kui nüüd kokku arvata selle opereti peaomadused: erootika, pikantsus, Calicot koomika ja viisirikas muusika, saame lõpptulemusena opereti, mida ihaldab teatri „majesteet“ — publik. Lavastus oli läbi viidud võrdlemisi korralikult. H. Kallase uued dekoratsioonid olid enamvähem stiilikindlad ja värvikalt maalitud ning andsid vastava miljöö lavastusele. Ka kostüümid olid sobivad — puudusid sarnased teravad vahed stiilides, nagu mõne! varemal etenduse! on juhtunud. Seekord võib „Endla“ kasuks öelda, et lavastuse väline kest oli püütud läbi viia stiilikalt, mis ka õnnestus. Kooris, eriti evolutsioonides oleks tahtnud näha rohkem distsipliini samuti ka koori liikumises laval, mis jättis mõndagi soovida. Markiis de Pompadour F. Hildeni isikus leidis küllalt usutava tõlgitsemise — oli kohati ilmestatud nüansirikkalt ja sisemise üleolekuga. Ka koketeerimine publikuga, miS mõnikord on mõjunud segavalt, sobis markiisi iseloomustamiseks hästi. Rene Viktor Krulli poolt rahuldas. Mida jättis puudu näitleja, seda tasus laulja. Võib olla oleks olnud Renèle kasuks rohkem temperamenti,iseloomustust isikule, kes on tulnud maalt, oma mõisast Pariisi, et elada — kuid kõike seda võib jätta kahesilma vahele. Opereti „naeru põhjus“ poeet Joseph Calicot A eris Sooris oli leidnud omale väärse kaaslase, kes suure humooriga iseloomustas seda pilkelaulikut — santiaagrit, kellele vastu oma tahtmist naeratas õnn ainult juhuse tõttu. Meeldivana esinesid ka M. Nõmtaki Madeleine ja L. Lindau Belotte Kuningas (LouiS XV) V. Laasonis näis vähe ebakindlana, kuigi oma väikse osa tõttu kadus kogupildis see ebakindlus. Sama võib märkida ka politseiministri kohta, keda esitas A. Teetsov. Ülejäänud osalised aitasid täiendada üldist kogupilti, mis lõpptulemuses osutus rahuldavaks. 
J. A.

„Madame Pompadouri“ mängitakse kokku 4 etendust ja seda vaatab 1246 inimest.

Järgmise tänasel kuupäeval Endlas toimunud esietenduse ajaks on riigikord muutunud ja veelkord muutunud ja veelkord muutunud ja me oleme jõudnud sõjajärgsesse aega.

1944 aastal esietendub Endlas – tegelikult siis küll juba enam mitte selles Rüütli tänava kaunis valges teatrimajas, mis on sama aasta septembris põlenud, aga veel mitte ka Rüütli platsil asuvas pangamajas, kus parasjagu käivad pangasaali ümberehitustööd teatrisaaliks, vaid hoopiski Pärnu II keskkooli ruumides ehk praeguse Vanalinna põhikooli majas – Salme Luide-Vettiku „Ebavere linn“, lavastajaks Hannes Kelder, kujundajaks Uko Halla. Ja see on ka enam-vähem kõik, mis selle lavastuse kohta esmaallikatest leida on. Tõenäoliselt on tegu lastele ja noortele mõeldud uuslavastusega, mille aluseks on Tuudur Vettiku õe ja näitekirjanik Pear Luide ehk Bernard Kangermanni lese algselt raadiole kirjutatud ja 1940. aastal eetris olnud kuuldemängu lavastusega, aga see on minu praegune hüpotees – kui juhtun sel aja loo uurimise teekonnal lavastuse kohta rohkemat leidma, siis täiendan siinset sissekannet. Nii palju on repertuaarinimistus siiski kirjas, et „Ebavere linnaga“ anti kolm etendust 1158 vaatajale.


1946 aastal jõuab nüüd juba pangahoones asuvas Pärnu draama- ja muusikalise komöödia teatri „Endla“ saalis esietenduseni Lesja Ukrainka kolmevaatuseline muinasdraama „Metsalaul“, mille lavastab Arnold Sikkel ja kujundab Uko Halla. Lavastaja assistendiks on Friedrich Tilk ning kostüümid loob H. Tiitus. Mängivad Bruno Mitt, Arnold Sikkel, Veera Luur, Irene Raiend, Aleksandra Põldots, Magda Toome, Hannes Kelder, Helju Pärnasalu, Friedrich Tilk, Heigo Metsa, Henn Jaaniste, A. Ausla ja T. Halla. Lavastust mängitakse 9 etendust ja seda vaatab 1128 inimest.


1947 aastal esietendub Aleksandr Nikolajevitš Afinogenovi näidend „Mašake“, taas Arnold Sikkeli lavastuses ja Uko Halla kujunduses. Lugu vana erakliku professori ja tema orvuks jäänud lapselapse elumuutvast teineteiseleidmisest mängivad Ivo Velmet, Herta Elviste, Hannes Kelder, Henn Jaaniste, Piret Paal, Arnold Sikkel, Hilda Reiman, Veera Luur, Magda Toome, Arved Korol ja Siina Hiievälja.


1948
 oktoobripühadeks esietendub August Jakobsoni näidend „Võitlus rindejooneta“, mille lavastavad teatri vastne peanäitejuht Ilmar Tammur koos külalislavastaja Leo Kalmetiga ning kujundab Uko Halla. Mängivad Eduard Türk, Uno Loit, Kalju Vaha, Mare Voog, Uko Halla, Arnold Sikkel, Herta Elviste, Endel Simmermann, Jaan Sammul või Mihkel Õnnis, Ilmar Tammur või Artur Ots ja Bruno Mitt.

Leo Kalmet, kes oli sama näidendi 1947. aastal lavastanud Tallinna Draamateatris, püüdis ka nüüd kontseptsioonilt jääda varem esitatu lähedaseks ning kohandas Jakobsoni näidendi väikese lava nõuetele vastavaks, kümne pildi asemel oli sündmustik kokku surutud kuude pilti, mistõttu vähenes tunduvalt kõrvalprobleemide osatähtsus. Põhiteljeks oli Eesti kodanluse vastandamine töölisklassiga.

Kontrolletendusele järgnenud arutelul hinnati lavastus teatri viimaste aastate suurimaks kunstiliseks saavutuseks – teose idee oli selgesti välja toodud ning kordamineku aluseks olid õnnestunud osatäitmised ja lavastuse üldine terviklikkus.

Lavastusega anti 21 etendust 2166 vaatajale.

Ilmar Tammur, peanäitejuht 1948-1952.

1949 esietendus Anatoli Surovi näidend „Roheline tänav“, mille lavastas aastail 1947-50 teatris näitejuhiks olnud Berta Mesilane ja kujundajaks Uko Halla.

Ka sellest lavastusest pole nagu õieti midagi teada. Peale selle, et see oli ebaõnnestunud lavastus. Näidendi kohta teame, et Anatoli Surov oli selle eest samal kevadel võitnud Stalini teise järgu preemia ning 28. mail tutvustati ajalehes Nõukogude Sõdur seda näidendit ja selle preemiaväärilisust nii:

„A. Surovi näidendis „Roheline tänav“ näevad nõukogude teatrikülastajad eesrindlike tööliste täiuslikke ja mehiseid kujusid. Eriti ilmekalt on näidendis antud noore masinisti Aleksei Sibirjakovi kuju, kes on tulihingeline kommunismi eest võitleja.“

Berta Mesilase lavastuses kehastas Sibirjakovit Uno Loit ning kaasa tegid ka Eduard Türk, Artur Ots ja Hannes Kelder.

Näidendi lavastajast teame, et Berta Mesilane oli enne Endlasse näitejuhiks tulekut töötanud aastatel 1945-47 ENSV Kunstide Valitsuse repertuaariosakonna juhatajana ning et oma „pealiskaudsete teadmiste tõttu nii näitekunstis kui ka marksistlikus esteetikas“ tõi ta Endlas lavale mitu viletsat lavastust enne, kui ta 1950. aastal kriitika osaliseks sai ja teatrist lahkuma pidi. „Ta polnud elu sees midagi lavastanud. Tema proovid kestsid kolme-neljani öösel ja keegi ei tohtinud vastu hakata,“ vahendab tookordsete endlalaste mälupilte sellest daamist üks hilisem Endla näitleja.

„Rohelist tänavat“ mängiti 6 etendust ja seda vaatas 717 inimest.


1956 esietendub Ardi Liivese „Linnud lahkuvad pesast“. Külalislavastajaks TR Draamateatri peanäitejuht ja Eesti NSV teeneline kunstitegelane Ilmar Tammur, näitejuhiks Heino Kulvere, lavakujundajaks Edgar Sõõro, kostüümide valmistajaiks Helmi Koltsova ja Laine Korp ning valgustajaks Aavo Vallimäe. Osatäitjateks Eero Tari, Maret Simmo, Eduard Järs, Heikki Haravee, Thea Veelma, Lembit Eelmäe, Mall Leissar, Õie Maasik ja Selma Sõõro.

Stseen lavastusest.

Lavastus esindab Pärnu teatrit ka aasta viimasel kuul Tallinnas toimuval teatridekaadil ning dekaadietendust võtab Sirbis ja Vasaras arvustada ka Sergei Levin:

Stseen lavastusest.

„Linnud lahkuvad pesast“ püsis Pärnu teatri repertuaaris pisut rohkem kui aasta ning selle aja jooksul anti lavastusega 28 etendust, mida nägi kokku 4027 inimest.


1958 esietendub Aleksandr Korneitšuki komöödia „Miks tähed naeratasid...“, mille toob lavale Artur Ots ja kujundab Uko Halla. Lavastuse muusikaliseks konsultandiks on Heikki Haravee ning jumestuse ja parukate eest hoolitseb Louise Vallimäe. Lavastuse osatäitjateks on Arnold Sikkel, Olli Ungvere, Milvi Koidu, Eduard Järs, Agate Hiielo, Ilmar Märks, Leo Laanem, Henn Jaaniste, Heikki Haravee, Astrid Pirn, Uko Halla, Lia Tarmo, Ellen Alaküla, Eero Tari, Louise Vallimäe, Veera Luur, Lembit Kees ja Artur Ots.

Suure tegelaskonnaga lavastuse, kus igaühel on paljuütlev osa, võib kriitika sõnul arvata teatri parimate tööde hulka. Olgu üks kirjutistest ka siinkohal ära toodud:

Karin Kask Sirbis ja Vasaras 8. mail 1959

„Miks tähed naeratasid...“ lavastuse etendusega tähistatakse sama aasta 23. novembril ka lavakujunduse autori ja tisler Morži osatäitja Uko Halla 50. sünnipäeva ja 25aastase lavategevuse juubelit.

„Miks tähed naeratasid...“ mängitakse vähem kui aastase repertuaaris püsimise jooksul 71 etendust ning seda näeb 16643 inimest.


1959 esietendub läti dramaturgi Gunars Priede peaaegu draama „Positiivne kuju“. Lavastuse ja lavakujunduse autoriks on Heikki Haravee, lavakujunduse teostab ja kostüümid kavandab Edgar Sõõro. Mängivad Arnold Sikkel, Heikki Haravee või Tõnu Ende, Roland Engman, Maret Simmo, Kustav Sepp, Õie Maasik, Milvi Koidu ja Veera Luur.

Näidendi autorilt on lavastuse kavalehes ära toodud alljärgnev lühike mõttekäik:

„Kas tead, kuidas ma sind nüüdsest peale kutsuma hakkan? Positiivne kuju,“ ütleb Vitaut Jurile. See on mõeldud täiesti tõsiselt, kuigi seal ka oma osa heasoovlikku irooniat kaasa kõlab. Juri on aus omakasupüüdmatu, ta paljastab julgelt väärnähteid, pensioneeritud ajalooõpetaja Marija Zandberg näeb temas oma aastatepikkuse kasvatustöö ideaali.
Selgub aga, et väärnähtuste paljastamisest üksi ei piisa. Õigeid põhimõtteid ei tule üksnes deklareerida, vaid ka neid kaitsta ja nende eest võidelda.
Selgub, et Marija kasvatustöö ideaal vajab korrektuure. Mida teha?
Praegu, pärast NLKP XXI kongressi, on vastus sellele küsimusele selge ja konkreetselt sõnastatud: tuleb lähendada kooli elule.
Gunars Priede

Järgmisel kevadel, 2. mail toimub „Positiivse kuju“ omalaadne etendus – lavastuses teeb ühes rollis (kahjuks ajaleheteade ei täpsusta, millises) kaasa J. Rainise nimelise Läti Riikliku Kunstiteatri üks silmapaistvamaid näitlejaid – Läti NSV teeneline kunstnik Eduard Pavul. Nagu Sirbi ja Vasara eelteade ütleb: „See on meil sõjajärgseil aastail esimesi taolisi etendusi, kus sõnalavastuses on kaastegev teisest rahvusest külalisesineja.“

„Positiivse kuju“ 56 etendust külastab kokku 10039 inimest.


1963 esietendub Nikolai Goruljovi näidend „Kui armastad...“. Lavastaja Artur Ots, kunstnik Uno Uibo, jumestus ja parukad Laine Korolilt. Mängivad Peeter Kard-Šmakov, Tiia Kriisa, Paul Mäeots, Maret Simmo, Sirje Arbi ja Lembit Kees.

Lavastusega, milles teevad oma esimesed tööd Pärnu teatris äsja Tallinfilmi õppestuudio lõpetanud Tiia Kriisa, Sirje Arbi ja Peeter Kard, antakse 86 etendust 17869 inimesele. 


Ja ongi kümme täis. Tegelikult oli siin nimekirjas veel täna hommikul kirjas, et tänasel kuupäeval esietendus veel üheteistkümneski uuslavastus, sest just nii seisab meie repertuaarinimistus. Kuid tundub, et oleme taas pikki aastaid üht tobedat trükiviga uskunud. Praeguseks, olles hetkel kättesaadavad materjalid läbi vaadanud, olen ma päris kindel, et Priit Pedajase üheosaline laulukava „Öölaulud“, mille esietenduse kuupäevaks on meie repertuaarinimistus märgitud 7. november 1987, sel kuupäeval kindlasti ei esietendunud, sest ajakirjanduse (ja kavalehe) andmetel toimusid etendused juba oktoobrikuus. Seda, mis kuupäeval see laulude õhtu esmakordselt publiku ette jõudis, saan aga kontrollida alles uuel nädalal teatrimajas.


Trükiveakurjam aga kimbutab ka tänapäevaseid tabeleid ja nii avastasin ma 9. novembri postitust tehes, et meie repertuaaritabelites on viga, tänu millele lisandub tänasesse päeva veel üks esietendus. Nimelt


2009 esietendub Endla Küünis Roy Strideri reisikiri „Mässajad“, mille lavastajaks, lava- ja muusikaliseks kujundajaks on Andres Noormets, valguskujundajaks Karmen Tellisaar ning videokujundajaks Argo Valdmaa. Foto ja videomaterjalide autoriteks on Triinu Ojalo, Andres Noormets ja Priit Loog ning helitaustad loob Feliks Kütt. Mängivad Sten Karpov, Tambet Seling, Priit Loog, Liis Laigna, Jaanus Mehikas, Lauri Kink ja külalisena Marta Pulk.

Laskem lavastusest rääkida ühel selle sünni initsiaatoril, Endla dramaturgil Triinu Ojalol, kes „Mässajatele“ pühendatud lehekülgedel raamatus „Endla teater 100“ kõneleb nii:

„Mässajate“ sünnilugu ulatub tagasi 2007. aasta sügisesse, kui Endla dramaturg Triinu Ojalo leidis, et teatri mitmekülgsesse repertuaari sobiks mõni poliitilise taustaga näidend. Ta pöördus aktivisti, muusiku ja ajakirjaniku Roy Strideri poole, kes nõustus oma esimese ilukirjandusliku teosega katsetama ja pakkus välja teema. Peagi nakatus poliitilise lavastuse ideest ka Andres Noormets, kes prooviperioodil teksti läbi töötles.

Lõpuks kujunes „Mässajatest“ lavastus missioonitundega teisitimõtlejatest, kes ühinesid G8-vastase protestiliikumisega. Tegemist oli dokumentaalsetel sündmustel põhineva looga, mis leidis aset peamiselt Saksamaal Rostockis, kus 2007. aastal toimusid G8-vastased massimeeleavaldused, millest näidendi autor ka ise osa võttis. Lavastuse žanrimääratluseks oli „reisikiri“ ning see kujutas teekonda Eestist Saksamaale ja tagasi. Andres Noormetsa lavastus oli jutustavas stiilis, iga tegelane kõneles enda eest minevikuvormis – vaade sündmustele oli distantseeritud ja tagasivaatav. Kohati oli esiplaanil pigem mässaja emotsioon, sisetunne ja -kaemused kui sündmus oma mitmetivõetavusega.

Lisaks uudsele teemale eesti teatris oli „Mässajatel” värskena mõjuv huvitav multidistsiplinaarne vorm, lavaline lahendus ja muusikaline kujundus, mis toetasid dokumentaalset süžeed. Näitlejad olid tõstetud poodiumitele, tegelaste ja publiku vahel oli kogu etenduse vältel läbipaistev ekraan, millele ilmus videoprojektsioon tekstide, piltide ja filmina, tülli kasutas ka valgustuskujundus iga tegelase puhul kui väljavalgustusakent. Reisi kujutamist laval avardati sageli just projektsoonide abil: jutustustele sekundeerisid kord reaalsed filmikaadrid Rostocki sündmustest, kord tekstid või joonistused, siis jälle lavastuslikud fotod tegelastest/näitlejatest samal teekonnal. Näitetrupp käis prooviperioodil materjali kogumiseks koguni näidendi radadel Poolas. Ekraanil taustaks jooksnud materjal muutis näitlejate elava esituse haaravamaks ja põnevamaks. Andres Noormets näitas publikule noorte näitlejate abiga värvikalt, kuidas pealtnäha minimalistlike vahenditega võis jõuda kunstiliselt ja sisuliselt kõnekate stseenideni. „Mässajate“ noores trupis näis näitlejameisterlikkusega liituvat ka vahetu sisemine tegelik kaasaelamine lavastuse ainestikule.

„Mässajate“ lavastus koos periooditi toimunud etendusejärgsete vestlusringidega erinevate inimestega (Roy Strider, Andres Noormets, Jaak Valge jt), kujunes omamoodi demokraatliku kodanikuühiskonna täiendkursuseks ning pakkus oma peamiselt noorele publikule rohkelt mõtteainet.

Valik lavastuse kohta ilmunud materjale on siinses galeriis:

Lavastuse fotod  (fotograaf Ants Liigus) aga siin:

„Mässajaid“ mängiti 16 etendust 1313 vaatajale.

2012. aastal aga jõudsid „Mässajad“ palju laiema publikuni, nimelt Vikerraadiosse, kus lavastaja Andres Noormets sellest viieosalise kuuldemängu vormis. Ja see on ka praegu Rahvusringhäälingu arhiivi vahendusel kuulatav. Esimese osa alguses saab sõna ka Roy Strider ise.

Esimene osa
Teine osa
Kolmas osa
Neljas osa
Viies osa

Head kuulamist!