9. detsember

1910 toimub Endla teatrikomisjoni ja eestseisuse ühine koosolek, kus tulevasele teatrile näitejuhti valitakse. 14. detsembri Pärnu Postimees teeb sellest koosolekust alljärgneva kokkuvõtte:

Koosolek teatri asjus.
Neljapäeva õhtul oli „Endlas“ eestseisuse ja teatrikommisjoni ühine koosolek, kus näitejuhi valimine tulevase „Endla“ teatri jaoks päevakorral seisis. Ülesannud olivad endid kaks kandidati. K. Jungholz Tallinnast ja J. Reintamm Narvast. Mõlemad isikud olivad siinset teatrimaja ja olusid vaatamas käinud, oma arvamisi ja juhtmõtteid avaldanud ning tingimisi üles annud. Pikema läbikaalumise järele tegi koosolek ühel häälel otsuseks „Endla“ teatri näitejuhiks J. Reintammi valida. Reintammi kui näitejuhi ja teatri asja tundja kohta on kõigeparemad soovitused olemas. Narva „Võitleja“ seltsis on Reintamm suurt tööagarust üles näidanud, nii palju kui säälsed kitsad olud üleüldse lubanud. „Vanemuise“ teatrijuhatuse ja oludega on Reintamm ennast mõnda aega tutvustanud. Pääle selle tahab Reintamm enne Pärnu asumist ennast Soome, Vene ja Saksamaa näitelavade ja teatriasjandusega tutvustada, milleks ta vältava reisi ettevõtab. Reintamm ei ole mitte üksi ka hää kirjandusetundja, vaid ka ise kirjanik ja luuletaja. Tema hiljuti ilmund prosas kirjutatud luulekogu „Hinge hämaral“ annab selleks tõsist tunnistust. Hää näitlejana on Reintamm niisama tuntud.
Koosolekul otsustati näiteseinte maalimiseks võistlust välja kuulutada, milleks dekoratsioni-kunstnikud oma kavandid sisse peaksivad saatma, ühes sellekohaste tööhindadega.
Kõne alla tuli ka teatri toetajate kogu asutamise küsimus, kus teatav hulk isikuid suurema ehk väiksema summa aastas teatri ülespidamiseks maksaks, umbes nii, nagu seda praegu kooliselts kooli toetuseks teeb. Mõte kiideti hääks ja tehti teatrikommisjonile kohuseks selleks eeltöödega algust teha.
Dr. S. Talvik tutvustas koosolejaid kooliseltsi laulupidu ettevõttega ja ettepanekuga, et teised seltsid laulupidu toimekonda oma asemiku saadaks ja nii laulupidu üleüldiseks ettevõtteks kasvaks. Koosolek oli ühel häälel nõus, et „Endla“ laulupidu toimepanekust osa võtaks. Lõpulik otsustamine jäi tulevaks korraks, kui kooliseltsi poolt selleks vormilik ettepanek tuleb.


1922 Aleksander Teetsovi näitejuhtimisel esietendub Jerome K. Jerome'i näidend „Võõras“. Taaskord pole sellest lavastusest säilinud ei kavalehte ega fotosid, seega saame infot trupi koosseisu kohta ajakirjanduses ilmunust ning ajalehtede andmetel mängivad lavastuses Albert Liik, Elly Kalbus, Marie Kalbek, Paula Andrekson, Angelina Pulst, Aleksander Teetsov, Lensi Rackfeldt-Römmer, Mizzi Vorontsova, Johann Kull, Richard Siig ja Voldemar Laason.

Vaba Maa Pärnu väljaanne 6. dets. 1922

Nii Postimehes kui Vaba Maa Pärnu väljaannetes ilmuvad esietenduse järel traditsioonilised arvustused, mõlemis pühendatakse enamik leheruumist loo ümberjutustamisele või selle filosoofilisuse üle arutlemisele ning viimases kolmandikus kõneletakse ka lavalt nätust. Olgu seekord siis ära toodud just lavastust ja ettekannet puudutavad osad.

12.detsembri Postimehe Pärnu väljaanne:

Mis mängusse puutub, siis võiks üldiselt tähendada, et hra Liik võõrana oli hää kujult, samuti häälelt kui vaatelt. Hääl täis sulavat inimarmastust, vaade hella kaastundmust, troosti. Liik'ile anduvad tundlikud osad.
Kena oli tookord ka prl. Kalbus mrs Sharpe – perenaise osas – vananaise osad on prl. Kalbusele erialaks.
Väga karakteerse tüübi lõi pr. Kalbeck teenijatüdrukuna. Täis äärmist lohakust ja enesestlugupidamatust, kui kunagi tüdruk, kes tulnud parandusmajast ning valmis sinna igasilmapilk jällegi sattuma.
Prl. Andrekson üksildase naisterahvana – andis täieliku pildi naisest, kelle päike loodenemas, kes aga väljapaneb viimase trumbi, et võtta ja anda, mis iganes on ja võib. Naine ,kes valmis värvima end pealaest jalatallani, et veel, veel mõneks päevakski varjata pääletükkivat vanadust.
Rahuldavad olid ka hra Teetsoff major Tomkins'i ja pr. Pulst tema abikaasana.
Hra Pulst juudina kujult hää, etn unustas kõnelemin sageli enese rahvuslise päritolevuse, mis mõjus segavalt.
Hra Kull kunstnikuna oli kujult vastuvõetav, kuid ei saa lubada, et ta kunstnikuna tarvitas enese talendi väljenduseks vana ajalehe paberit, mille pääl pidid teisedki otsima suurepäralisi, tabavaid jooni.
Soliid oli ka hra Laason muusikurina. Üldse anduvad Laasonile enam intelligentsed osad.
Kokkumäng oli kokkukõlaline ja osad nähtavasti hästi äraõpit, mis mängu ühtlustas. Lõpuks tahaks vaid konstateeri asjaolu, et puudub – ona alati puudund - „Endla“ näitelaval stiilne ühtlus ettekandes. Halb on ka diktsioon.
Iga näitleja kõneleb omas murrakus ja isegi väga sageli kuuldub kas saksa- või venepärast eestikeele murdmist, mis liiga valus kõrvale. Tohiks loota, et mängutehnika kõrval ei jäetaks sööti keeleline külg, mis pole vähem tähtis.
Publikumi vähe.

15. detsembri Vaba Maa Pärnu väljaande kriitik A. L. kirjutab lavastusest nii:

„Endla“ oli aga asja liig kergelt võtnud. Kõigepealt – legendaarselt ettekanne ei mõjunud, sügavat muinasjutu muljet temast ei jäänud. Tükk mängiti maha nõrga regie all. Edasistel kordamistel tahaks näha tõsist sügavamat läbitöötamist. „Võõras“ on seda väärt.
Rändaja võõras on täiesti muinasjutukuju, tema on armastus, headus ise. Kirjanik nägi võõrast küll hoopis tugevama mõjulisena, kui hra Liik seekord pakkuda suutis. Ei olnud ju kõik kaasmängijad küllalt vastuvõtlikud, kuid igatahes hra Liiki võõras küllalist mõju ka ei avaldanud. Ta polnud sugugi midagi teisest ilmast, muinasjutuline, vaid päris harilik. Prl. Kalbuse perenaine it olnud üldiselt halb. Pr. Kalbeck palju parem räpase teenijatüdrukuna, kui pärastise korraliku toatüdrukuna, kellena puudus tal suur õndsus ja lapselik hääl. Prl. Andreksoni sõnad läksid kaduma, tema kilkamistest ei saanud parema tahtmisega selget ütelust tabada. Pr. Pulst mrs Tompkinsina ei suutnud väljendada vastolu tulihargi ja armastusväärse naise vahel, korpus hra Teetsoffi majori paksuks naiseks liiga „õhuke“. Pr. Rackfeldt-Römmer Vivianina kena, tema juures tuli vast kõigerohkemal määral ilmsiks parema „mina“ äratundmine. Prl. Vorontsoval ei olnud tema kohane osa. Hra Kull kunstniku osas andis meeldiva kuju. Hra Pulstil rahuldav juudi maik, kuid ta ei olnud kindel shargoonis. Teetsoff, Siig ja Laason vastuvõetavad.
Näitelava ei paistnud lõppsõnas sugugi paremana, kui sissejuhatuses. Ei tarvitseks kõiki võõrsõnu algkeeles väljarääkida, aitab nimedest.
A. L.

„Võõraga“ antakse 4 etendust, mida vaatab 764 inimest.


1923 esietendub Romain Rolland'i näidend „Danton“. Lavastaja Albert Liik. Mängivad Paul Pinna või Hans Pulst, Johann Kull, Voldemar Laason, Albert Liik, Oskar Mitt, Mizzi Vorontsova, August Reiman, Elly Kalbus, Marie Kalbek, Johann Kuusemets, Richard Siig, Kristjan Jalas, Manivalde Mitt, August Reifeldt, Johann Vihman, Kristjan Villemson ja teised.

Teatribüroo teadaanne Vaba Maa Pärnu väljaandes 6. detsembril:

„Danton“,
ajalooline näidend, 3 vaat., Prantsuse revolutsiooni ajast, kus P. Pinna nimiosa mängib. „Dantoni“ lavastamine, mis on nõudnud nii näitejuhatuselt, kui näitlejailt äärmist jõupingutust, tõotab saada sündmuseks meie teatrielus ja väärib õigusega üldise tähelepanu. Tööle on rakendatud, peale näiteseltskonna ja operetikoori, veel Helikunsti Seltsi laulukoor ja seega on „Danton“ esimine näidend Pärnus, kus korraga üle 70 in. laval tegevad. Uued kostüümid ja palju muud uudist. Lähem sisukirjeldus laupäeval. Rutake piletite omandamisega.
Teatribüroo

Triinu Ojalo raamatus „Endla Teater 100“:

Romain Rolland’i suurejooneline draama „Danton“ räägib kahe revolutsiooniliidri, Dantoni ja Robespierre’i traagilisest konfliktist, mis tulenes vastandlikust suhtumisest vastloodud vabariigi põhiväärtustesse. Dantoni ja Robespierre’i erimeelsused lõhestasid rahva kaheks ning said viimaks meeste endi languse ja huku põhjuseks.

Lühikest aega Endlas näitejuhi ametit pidanud Albert Liik võttis näidendi Endla repertuaari ilmselt Estonia teatri eeskujul, kus selle oli sama aasta märtsis lavale toonud Ants Lauter, kehastades ise ühtlasi Robespierre’i, Endlas mängis osa Johann Kull. Pealinna teater jagas aga armulikult Endlaga oma nimitegelast Dantoni – mõlemas lavastuses mängis rolli üks ajastu nimekamaid näitlejaid Paul Pinna. Sellise suurusjärgu tähega oli Endla noorel ja entusiastlikul näitetrupil muidugi väga arendav koos mängida. Ei ole ehk siiski imekspandav, et Dantoni pingelisest vastasseisust Robespierre’iga ei tulnud välja ühtlast duetti, kuna Kull mängis rolli liiga üheplaaniliselt. Nii kulges lavastuse pinge ja rütm rohkem Pinna soleerimise all. Tema Danton oli impulsiivne, teistest silmapaistvalt huvitavam ja värvikam kuju, kelle tegemistele publik saalis kaasa elas ja reageeris.

Vastukajas lavastusele ei jäetud siiski mainimata, et teose ajalooline taust jäi suuremale osale vaatajaist võõraks ning laval toimuvat jälgiti põnevusloona, mis pakkus uudsena muu hulgas ka huvitavalt seatud massistseene. Rolland’i näidendis on nimelt revolutsioonilised massid üheks oluliseks taustategelaseks, pakkudes vaheldust ja fooni kesksete tegelaste vaidlustele ja mõtteavaldustele. Autor on koos mässava rahvaga sisse kirjutanud üle 70 tegelase. Pea sama palju neid ka Endla laval tegutsemas näha võis. Eesti teatris muutusid massistseenid oma vaatemängulisusega sel perioodil ülipopulaarseks. Mastaapne „Danton“ oli esimene omataoline lavastus Endlas.

Arvustus Vaba Maa Pärnu väljaandes 13. detsembril:

Romain Rollandi „Danton“ „Endlas“.
„Danton“ on neist väheseist draamest, kus peakonfliktid arenevad vaid meeskujude vahel, kuna naised enamvähem dekoratiivse koha omavad ja oluliselt draama üldkäiguga vaid nõrgalt seotud. Põnevamaks konfliktiks saab kahe revolutsiooni suurkuju — Dantoni ja Robespierre ilmavaatelisist lahkhelidest tingitud vastolud, mis viivad üksteise hävitamisele.
Allajääb selles heitluses suursugusem, meeleolulisem ja hääsüdamlisem revolutstoonikangelane Danton, kelle traagiline saatus hämaraist murelõngest revolutsioonisteenidele kurbloolise põhitooni annab.
Dantoni kujutus oli seekord õnnelikkes ja võimsais Paul Pinna kätes, kes selles osas omi parimaid võimeid ilmutas. Mäng oli seevõrd värviküllane ja varjunditerikas, et see teistest tuntavalt erinedes isegi liig dissoneerivana tundus, ent Dantoni, kui draami kandekuju, käsitamisel, mõjus see vaid üldise ettekande väärtuse suurendavalt kaasa. Ent midagi jättis ka Paul Pinna Dantoni käsitus võlgu – nimelt oma sisemise sügavuse ja ulatuse poolest. Kohati tundus isegi kerget shabloonilist mängu, mis võõras Dantoni suurele ja sügavale sisemisele inimesele, kes iga ebatavalise sammu ees suurimaid sisemisi enesevõitlusi üle elab. Et see õõnsus tundus vaid paiguti ning võib olla, oli tingit kohalisist oludest, mis esinejale enamvähem võõrad. Üldjoonis oli aga Danton suure ühtluse ja hää temperamendiga läbiviidud.
Kahvatuks jäi Dantoni vastaskuju – Robespierre Johann Kulli esitamisel, kes mehaaniliselt ilma ossa süvenemata seda käsitas. Tahtes anda teravamat kontrastkuju eelmisele instinktiivselt ja meeleoluliselt tegutsevale Dantonile unustati Robespierre inimkülg hoopis, mis kahtlemata tundus ebapärasena. Kuigi Robespierre oli kaine, auahne mõistusinimene, kellel võõrad on inimkonna realiteedi piirid, siiski oli ta lihast verest inimene, kelle teoretiseerivat elukäsitust veidi.
Võib olla, on see etteheide pigemini autorile, kes nältlejat äärmiselt on avatlenud. Ent liig teravad kontrastkujud, kui nende sisemine kujutlus küllalt tugev ei ole, asutavad sageli karikatuurseiks. Kui hra Kull oma Robespierre kujule enam jume annaks ja sisemine hingekäsitus sügavam oleks, siis saab see talle käesoleval hooajal parimaks saavutuseks antud kujude seerias.
Ilusat ja võimsat esitamist leidis ka Albert Liiki kindral Westermann – see uhke sõjaväelane, kes omas poliitilises naiivsuses samas revolutsioonikeerus kunagi õiget tooni ei leia. Kuju oli tüsedates värvides esitatud, ent kippus, nähtavasti oma hingesuguluse tõttu Dantoniga, veidi varju jääma. Õnnelikuks tuleb ka Voldemar Laasoni pidada, kes vähesest materjaalist vägevaid, temperamentlisi plahvatusi oskab sünnitada, mis kujukalt selliseid meeleolulisi osi käsitada lubavad.
Poolikuna ja katkendlisena tundus Kuusemetsa Saint Just, kes algul võrdlemisi õiget tooni tabas.
Nõrgas ja võõrais kätes oli ka tribunaali eesistuja osa, mis viimase vaatuse mõjuvõimsat stseeni tuntavalt halvas.
Üldse on selle draama effektsem osa just viimane vaatus, mis aga nõuab hästi organiseeritud ja distsiplineeritud koori ja võrdlemisi perekat esinemisvõimulist näitlejaskonda, mis aga teatri tugevamaks küljeks ei ole.
Massistseenide käsitus on ka suuril ja vanuil näitelavul raskemaiks ülesandeks, seda enam jõupingutusi nõuab ta aga väikselt ja noorelt teatrilt.
Üldjoonis võttes, tahaks usku, et Dantoni ettekanne käesoleval hooajal parimaks osutub – iseäranis seda siis, kui kordamisel võimalduks kõikide defektide kõrvaldamist. Igatahes on „Danton“ töö, mille juures peatumine väärt täielikumaks viimistlemiseks.
J. K.

Kahjuks ei ole ajakirjanduses ilmunust leida ühtki märget Hans Pulsti Dantoni kohta, kuigi teisel ja kolmandal etendusel mängis näidendi nimirolli just tema. Siinkohal tasub aga õiendada taas üks aps meie repertuaaristatistika tabelites. Nimelt on neis kirjas, et „Dantoni“ viimane etendust toimus 9. jaanuaril 1924 ja et kokku anti lavastusega 5 etendust, mida nägi 1329 inimest. Ometi võib ajalehekuulutustest lugeda, et „Dantoni“ teine etendus toimub 1. jaanuaril 1924 ning kolmandat korda tuleb näitemäng ettekandmisele 9. jaanuaril. Seega võib siingi olla väike eksitus etenduste arvus – mitte 5, vaid 3. 

Ja tegelikult ei ole 9. jaanuari etendus siiski viimane, mis „Dantoniga“ antakse – 5. juulil 1924 kell 12 päeval toimub „Dantoni“ etendus Pärnumaa spordi- ja laulupeo raames ning seda pääsevad tasuta vaatama kõik peol osalevad lauljad, mängijad ja sportlased, kellel olemas laulupeo büroost saadud vastav märk. Sellel etendusel astub Dantoni osas aga üles Kristjan Hansen. Vaba Maa Pärnu väljaanne kirjutab sellest etendusest oma 6. juuli numbris nii:

„Danton“ Endlas.
Kell 12 oli korraldud „Endlas“ teatri poolt laulupeo tegelastele maksuta teatri etendus, kus mängiti Roman Rollandi revolutsioon-draami „Danton“. Etenduse alguks oli „Endla“ saal publikuga täiskiilutud, kuna juurdetulijaid veel küll oli.
Tükk oli õnnelikult eraltud ja ettekanne õnnestas hästi. Segavalt mõjus vaid poolvalgustud saal. Ent üldiselt jäi ettekandest sügav mulje. Iseäranis hea oli Kristjan Hanseni Danton, mis möödunud hooajal esitud Pinna kuju tuntavalt ületas.
Eriti hea oli Dantoni kuju oma sisemise hingelise äratundmise poolest. Samuti hästi ja jõuliselt olid esitud ka teised osad.
Publiku poolt võeti ettekanne suure huviga vastu, mida tõendas tuhandipäise rahvahulga hauavaikne anduv kuulamine.

Seega võib arvata, et ka meie statistikatabelites toodud publikuarv on selle lavastuse puhul ekslik ning võime eelpool toodud numbrile veel tuhatkond vaatajat juurde liita.


1942 esietendub M. Hennequini ja R. Cooluse komöödia „Ei või olla“. Lavastajaks Voldemar Laason, kujundajaks Uko Halla. Mängivad Arnold Sikkel, Viktor Taimre, Voldemar Laason, Uko Halla, Jakob Küüts, Fred Niemann, Bruno Mitt, Hannes Kelder, Mare Voog, Ross Teder, Asta Willmann, Aleksandra Põldeots, Leoniida Uustalu ja Anton Sepp.

Ajalehe Uus Elu teatrikriitik J. K. nimetab seda lavastust järgmise aasta jaanuaris ajalehele Eesti Sõna tehtud Endla sügishooaja kokkuvõttes poolaasta parimaks saavutuseks Endlas. Tema pikemat arvustust, mis ilmus 12. detsembri Uues Elus:

Lavastusega antakse 10 etendust 5080 vaatajale.


1972 esietendub armeenia kirjaniku Zorajr Halaphjani kolmevaatuseline näidend „Hällilaul“, mille lavastab Ingo Normet ja kujundab Kari Tilk. Mängivad Tiia Kriisa, Andres Ild, Peeter Tedre, Andres Ots, Mall Sillandi, Murel Puusild, Ly Tedre, Lembit Kees, Maimu Pajusaar, Paul Mäeots, Lembit Mägedi, Heino Arus ja Arvi Hallik.

Laskem sellest lavastusest kõneleda kahel teatrivaatlejal – Mati Undil, kelle artikkel ilmus Sirbis ja Vasaras, ning Vaino Vahingul, kelle vaatajamärkmed avaldati „Teatrimärkmikus 1972/73“ ilmunud artiklis „Momentvõtteid pärnulaste 63. hooajast“:

„Hällilauluga“ antakse 51 etendust 13529 vaatajale.


1984 esietendub Vaino Vahingu kahevaatuseline draama „Testament“. Lavastajaks Kalle Käsper, kunstnikuks Proomet Torga. Mängivad Villem Indrikson, Jaak Hein või Andres Ild, Helle Kuningas ja Merike Tatsi.

„Testamenti“ mängitakse 71 etendust ja seda näeb 9702 inimest.


2016 esietendub Lewis Carrolli „Alice Imedemaal“. Dramatiseerijaks Triinu Ojalo, muusika ja laulutekstide autoriks Feliks Kütt, lavastajaks Laura Mets, kunstnikuks Illimar Vihmar, videokunstnikuks Terina Tikka, valguskunstnikuks Mari-Riin Villemsoo, koreograafiks Rauno Zubko ning lauluõpetajaks Elo Kesküla. Mängivad Fatme Helge Leevald, Ago Anderson, Karin Tammaru, Saara Nüganen, Tambet Seling, Ott Raidmets, Carita Vaikjärv, Kaili Viidas, Kadri Rämmeld või Meelis Rämmeld, Karl Edgar Tammi ning Pärnu noored tantsijad Ruta Agafonov, Liset Antsmaa, Ülle Järvoja, Dianne-Jessica Koitla, Merit Laur, Marian Lepik, Merily Lüll, Alex Sander Link, Mark Monak, Markus Monak, Holger Orav ja Tõnis Tomson.


Gabriela Liivamäe tehtud fotosid lavastusest saab vaadata Endla Teatri Flickri albumist: