Norman vallutab peagi lava
Endla sünnipäeva eel, 20. oktoobril jõuab Suures saalis lavale inglise komöödia „Norman Vallutaja“. Küsisime
lavastaja Ingomar Vihmarilt, mis on selles
Alan Ayckbourni
kirjutatud loos erilist ja
miks see materjal teda kõnetas.
Vastab Ingomar Vihmar:
Millest uuslavastus "Norman Vallutaja" räägib? Miks see sind kõnetas?
Ta räägib sellest, et naistel ja meestel on põhimõtteliselt keeruline kokku saada. Et mehed ei oska seda, mis on naiste ettekujutus ja naiste ootused meestele, ära arvata. Nad ei oska naiste mõtteid lugeda, nad ei oska nende tunnetega toime tulla. Mõlemad tahavad ühte ja sama asja, aga see kokku jõudmine on millegipärast tohutult keeruline. Ja sellest see näidend põhimõtteliselt räägibki.
Mis on selles lavaloos erilist?
See on super hästi kirjutatud draama, mis võiks olla kohutavalt naljakas. Ta paistab küll ja tema žanrimääratlus on komöödia, aga iseenesest on need tegelased ääretult tõsised ja traagilised kujud kõik, neil ei ole asjad sugugi hästi, vastupidi, suhetes tundub kõik halvasti olevat. Ja kõrvalt vaadates seda, kuidas kõik üritavad aru saada, aga ega nad põhimõtteliselt väga millestki aru ei saa ja on segaduses, ei tea, mida nad peavad tegema. Seda rabelemist on väga lahe kõrvalt vaadata. See on väga läbikomponeeritud ja dramaturgiliselt väga-väga põnev materjal.
Millised on olnud lavastusprotsessi suurimad väljakutsed?
Arvan, et oleme näitlejatega sinnapoole teel või protsessis sinnapoole liikumas, mida ma eelnevas punktis juba mainisin – et panna nende tegelaste tegevusliinid, kes mida tahab, paika. Ma arvan, et me oleme sellega hakkama saanud ja oma tõsiduses tundub, et see on ikkagi väga naljakas. Prooviprotsessi keskel on ju keeruline ennustada, et kas selles draamas on kõigile seda äratundmist ja arusaamist ja kaasa naermist, aga ma loodan, et see niimoodi läheb.
Milline on selle loo sõnum, mida „Norman Vallutaja“ publikule võiks anda. Millele soovid publiku tähelepanu juhtida?
Eks ma juhin seda tähelepanu sellele, millised me inimestena oleme ja millised on meie suhted. Ja sellele, et ükskõik kui keeruline see olukord ka tundub, siis tegelikult kokkuvõttes seal midagi traagilist ei ole. Et kui sa ise elus sellisesse situatsiooni satud, siis võiks ju tulla see näidend meelde ja et kui sa elus oled seesama tegelane, et sul oleks siis nagu tarkust seda situatsiooni kõrvalt vaadata. Eks teatri ülesanne ongi juhtida tähelepanu sellele, et ka kõige õudsamad situatsioonid on kõrvalt vaadates ikkagi täiesti tühised ja naljakad. Eks ma proovin öelda, et võtke rahulikult, see kõik, mis tundub väga traagiline, ei ole tegelikult üldse traagiline.
Millest uuslavastus "Norman Vallutaja" räägib? Miks see sind kõnetas?
Ta räägib sellest, et naistel ja meestel on põhimõtteliselt keeruline kokku saada. Et mehed ei oska seda, mis on naiste ettekujutus ja naiste ootused meestele, ära arvata. Nad ei oska naiste mõtteid lugeda, nad ei oska nende tunnetega toime tulla. Mõlemad tahavad ühte ja sama asja, aga see kokku jõudmine on millegipärast tohutult keeruline. Ja sellest see näidend põhimõtteliselt räägibki.
Mis on selles lavaloos erilist?
See on super hästi kirjutatud draama, mis võiks olla kohutavalt naljakas. Ta paistab küll ja tema žanrimääratlus on komöödia, aga iseenesest on need tegelased ääretult tõsised ja traagilised kujud kõik, neil ei ole asjad sugugi hästi, vastupidi, suhetes tundub kõik halvasti olevat. Ja kõrvalt vaadates seda, kuidas kõik üritavad aru saada, aga ega nad põhimõtteliselt väga millestki aru ei saa ja on segaduses, ei tea, mida nad peavad tegema. Seda rabelemist on väga lahe kõrvalt vaadata. See on väga läbikomponeeritud ja dramaturgiliselt väga-väga põnev materjal.
Millised on olnud lavastusprotsessi suurimad väljakutsed?
Arvan, et oleme näitlejatega sinnapoole teel või protsessis sinnapoole liikumas, mida ma eelnevas punktis juba mainisin – et panna nende tegelaste tegevusliinid, kes mida tahab, paika. Ma arvan, et me oleme sellega hakkama saanud ja oma tõsiduses tundub, et see on ikkagi väga naljakas. Prooviprotsessi keskel on ju keeruline ennustada, et kas selles draamas on kõigile seda äratundmist ja arusaamist ja kaasa naermist, aga ma loodan, et see niimoodi läheb.
Milline on selle loo sõnum, mida „Norman Vallutaja“ publikule võiks anda. Millele soovid publiku tähelepanu juhtida?
Eks ma juhin seda tähelepanu sellele, millised me inimestena oleme ja millised on meie suhted. Ja sellele, et ükskõik kui keeruline see olukord ka tundub, siis tegelikult kokkuvõttes seal midagi traagilist ei ole. Et kui sa ise elus sellisesse situatsiooni satud, siis võiks ju tulla see näidend meelde ja et kui sa elus oled seesama tegelane, et sul oleks siis nagu tarkust seda situatsiooni kõrvalt vaadata. Eks teatri ülesanne ongi juhtida tähelepanu sellele, et ka kõige õudsamad situatsioonid on kõrvalt vaadates ikkagi täiesti tühised ja naljakad. Eks ma proovin öelda, et võtke rahulikult, see kõik, mis tundub väga traagiline, ei ole tegelikult üldse traagiline.