Vastab lavastaja Kaili Viidas:
 
Kuidas jõudsid Baturini ja selle armastusromaani juurde ning arusaamisele, et see on hea materjal, mida teatrilavale tuua?

Tutvusin Baturini loominguga esimest korda umbes neli aastat tagasi, kuigi olin näinud õrnas eas filmi "Karu süda" ja keskkoolis käis tema nimi kirjanikuna kindlasti lugemisnimekirjast läbi. Selleks esimeseks teadvustatud kohtumiseks oli romaan "Delfiinide tee" ja see oli kuidagi nii eriline, nii teistsugune, võiks öelda, et ma armusin läbi selle ühe romaani tervesse Baturini maailma. Kohe tekkis ka tunne, et tahaksin Baturinit proovida ka lavale tuua. Rääkides sellest Otile, siis jäi mul tunne, et sellega pole mõtet maadelda, kuna ta on liiga metafüüsiline, liiga keerukas teatri jaoks. Võib olla neli aastat tagasi ma polekski osanud veel niimoodi mõelda nagu täna. Täna usun, et teater on just see koht, kus on võimatud asjad võimalikud.

"Noore jääni" jõudsin aga hoopis teist teed pidi. Ühel päeval istusin hea sõbra helilooja Vootele Ruusmaaga minu töötoas ja vestlesime maast ja ilmast, muuseas ühisest lemmikust Baturinist. Vestluse käigus tahtsin midagi kirjaniku kohta järele vaadata ja avastasin, et Baturinil on oma veebileht siiani üleval, olgugi, et ta lahkus 2019. Jäin sinna kinni. Nii kui olin "Noore jää" tutvustuse läbi lugenud, sain aru, et see on see.  Asusin samal õhtul romaani lugema ja nii see lugu minu jaoks avanes - kõhu tunne oli õige olnud. Kummaline on see, et ma ei otsinud enam noorte lugu, aga ometi leidsin selle. Või leidis see lugu minu?

Mis Sind selle materjali puhul enim köidab?

Ilmselt köidavad mind siin kaks asja, mis omavahel kokku saavad: poeetiline keel ja intrigeeriv lugu, mis toetub tegelaste teadvuse voolule. Lugu teeb minu jaoks pidevalt läbi metamorfoose. Kui alguses köitis kihtide alt virvendav antiiktragöödiatele omane fataalsus, siis materjali analüüsides hakkasid võluma tegelaste ülim kompromissitus iseenda suhtes ja inimloomuse loomaliku poole olulisus esimese armastuse kontekstis. Siis kerkivad pinnale hoopis armastuste paljusused, näidates väga erinevaid nägusid. Seda on huvitav jälgida, millist külge näitab armastus igas tegelases eraldi: ei ole olemas Armastust, vaid armastused.

Milline oleks kokkuvõtlikult see sõnum mida "Noor jää" vaatamine publikule edasi võiks anda? Või millele soovid publiku tähelepanu juhtida...

Üheks oluliseks aspektiks on minu jaoks tõusnud oskus õpetada armastama. Oskus armastada ei ole midagi sünniomast, vaid seda õpitakse eelkõige oma vanematelt. Mina lapsevanemana vastutan oma laste vaimse tervise eest, nende võimekuse eest armastada, oskuse eest ära tunda armastust, mitte ainult õigusele armastada, vaid tutvustada ka kohustusi, mis kaasnevad armastusega. Kuna iga asja jaoks on siin ilmas õige aeg, siis kõige suurem kuritegu lapsevanemana ei ole see, kui ma teen vigu, karistan või pole õiglane, vaid see, kui ma näitan ennast ideaalsena.  

Millised on lavastusprotsessi jooksul suurimad väljakutsed olnud?

Põnev väljakutse on olnud lisaks verbaalsele kõnele, mis pole "Noores jääs" peaaegu kunagi see, mida tegelane samal ajal ka mõtleb, põimida inimeste omavahelist kehakeelt ja individuaalseid sisemisi allhoovusi.  
Vastab muusikaline kujundaja Mick Pedaja:
 
Tavaliselt on lugude loomisega omad lood - milline on Sinu "Noore jää" muusikalise kujunduse loomise lugu? Kuidas Endlasse ja selle lavastuse juurde helisid valmis võluma sattusid?

Eelmine sügis, kui Pärnusse tulime perega elama, siis viis Märt meid teatriga kokku, selle eest olen talle väga tänulik.
Olen siiani teinud rohkem filmimuusikat, kuid on sattunud ka paar teatrilavastust Hargla "Nõid" ja Loore Aaslav-Kaasik "See Uluja Tuul". Endla kogemus on minu jaoks olnud väga eriline, inimesed, keskkond ja loo kulmineerumine ka proovides olles inspireerib mind väga. "Noor Jää" osas tunnen, et lavastus ja muusika said  hästi kokku. Kindlasti on selles suur roll lavastajal, et ta oskab peas kuulda, mis ja kuhu muusikaliselt võiks sobida ning kooskõlastada mõtted ühiselt. Kaili ja Ott andsid ka palju vabadust muusika loomise osas, mis hajutas piirid. Sai rohkem eksperimenteerida ning tänu vabadusele sündiski ühislooming, mis mõlemat kõnetab.

Milliseid tundeid "Noore jää" jaoks loodud muusika inimestes tekitada või võimendada võiks?

Kui minna võimalikult palju sisse tegelaste hingeellu, siis hakkab justkui kõik koos tööle, muusika ja lavastus koos. Eks ta teineteist toetab ja toob kokku. Lugu on dramaatiline, seega on põnev katsetada eriasju, mis kokku sobiksid loo endaga. Samas ei puudu lavastuses ka soojus, mida kehastab Aspe nimeline tegelane.

Mis Sulle selle lavaloo puhul kõige enam korda läheb?

Kõige enam läheb mulle korda ühtne tervik koos näitlejate, visuaali, valgusega, lavastajatööga, mis kuidagi eriti praegusel ajal toetab.