Vello Tamme maalid Endla Teatris
Sel aastal on Endla Teatri endise peakunstniku Vello Tamme 80. sünniaastapäev. Meenutamaks seda head, peenetundelist, töökat ja andekat loojat, on alates 1. juulist Endla Suure saali rõdusissepääsude juures eksponeeritud kaks tema maali, mis kuuluvad Endla Teatri kogusse.
Teatrikunstnik ja graafik Vello Tamm sündis 1. juunil 1940
Tallinnas, kus ta 1958. aastal lõpetas tehnik-elektrikuna Tallinna
Polütehnikumi ning 1966. aastal kunstnik-graafikuna Eesti Riikliku
Kunstiinstituudi. Aastail 1968-1982 töötas Vello Tamm ajakirja Noorus
kunstnikuna. Tema universaalsus ja huvitav mõtlemine ei jäänud märkamatuks ka
eesti teatrilavastajatele ning alates 1971. aastast hakkas ta tegema lavakujundusi
pea kõigile Eesti teatritele. Varasemal perioodil oli eriti tulemuslik Vello
Tamme koostöö lavastaja Kaarin Raidiga – kujundused lavastustele „Epp
Pillarpardi Punjaba Potitehas“ (1974, Endla) ja „Külalised“ (1974, Eesti
Draamateater) on jäänud kindlalt meie teatrilukku.
1982. aastast kuni surmani 1991. aastal töötas Vello Tamm peakunstnikuna Endla Teatris, kus muude hulgas valmisid lavakujundused lavastustele „Superdiskor“ (1982), „Sinihabe“ (1983), „Ööbik“ (1985), „Musta kassi öösel ei näe“ (1984), „Tõlkijad“ (1984), „Soo“ (1985), „Libahunt“ (1986), „Ja pimeduses paistab valgus“ (1987), „Minek“ (1988), „Saatuse heidikute kuu“ (1989), „Zorbas“ (1989), „Erik XIV“ (1990), „Must komöödia“ (1991). Vello Tamme mitmed lavakujundused pälvisid Eesti Teatriühingu aastapreemiaid, 1988. aastal tunnustati teda Eesti Teatriliidu kunstnikuauhinnaga ning 1989. aastal nimetati ta Eesti NSV teeneliseks kunstnikuks.
Kunstnikuna vabagraafika ja maalimisega tegelenud Vello Tamm kuulus kunstirühmitusse ANK ’64. Omanäolise ja enda vastu nõudliku Vello Tamme personaalnäitusi korraldati mitmel pool Eestis ja Soomes ning tema tehnoloogiahuvi leidis alates 1987. aastast uue põneva väljundi arvutigraafikas, kus Vello Tamm koos kunstnike Jüri Lillese ja Jüri Tensoniga kasutas ühist pseudonüümi Fin Plotter.
Vello Tamm suri pärast rasket haigust parimas loomeeas 15. juunil 1991.
1982. aastast kuni surmani 1991. aastal töötas Vello Tamm peakunstnikuna Endla Teatris, kus muude hulgas valmisid lavakujundused lavastustele „Superdiskor“ (1982), „Sinihabe“ (1983), „Ööbik“ (1985), „Musta kassi öösel ei näe“ (1984), „Tõlkijad“ (1984), „Soo“ (1985), „Libahunt“ (1986), „Ja pimeduses paistab valgus“ (1987), „Minek“ (1988), „Saatuse heidikute kuu“ (1989), „Zorbas“ (1989), „Erik XIV“ (1990), „Must komöödia“ (1991). Vello Tamme mitmed lavakujundused pälvisid Eesti Teatriühingu aastapreemiaid, 1988. aastal tunnustati teda Eesti Teatriliidu kunstnikuauhinnaga ning 1989. aastal nimetati ta Eesti NSV teeneliseks kunstnikuks.
Kunstnikuna vabagraafika ja maalimisega tegelenud Vello Tamm kuulus kunstirühmitusse ANK ’64. Omanäolise ja enda vastu nõudliku Vello Tamme personaalnäitusi korraldati mitmel pool Eestis ja Soomes ning tema tehnoloogiahuvi leidis alates 1987. aastast uue põneva väljundi arvutigraafikas, kus Vello Tamm koos kunstnike Jüri Lillese ja Jüri Tensoniga kasutas ühist pseudonüümi Fin Plotter.
Vello Tamm suri pärast rasket haigust parimas loomeeas 15. juunil 1991.