17. detsember — Endla Teater

1914 esi- ja ainuetendub Henrik Ibseni „Nora“. Lavastaja ja üks osatäitjatest Karl Jungholz, nimiosas Liina Reiman, teistes osadest Jaan Freiman, E. Kreek, Kristjan Hansen, Paula Andrekson ja teised.

Triinu Ojalo võtab selle lavastuse loo raamatus „Endla Teater 100“ kokku nii:

1914. aastal Endlat juhtima hakanud Karl Jungholz oli mõned aastad Berliinis teatrit studeerinud ning seejärel Vanemuises ja Estonias praktiseerinud. Ta oli tugevasti mõjustatud Saksa teatriuuendaja Otto Brahmi naturalistlikust teatrist, rõhutades, et laval tuleks mängida nii, nagu inimesed tegelikuski elus käituvad.
Jungholz oli kindlakäeline näitejuht, nõudlik nii repertuaari kui näitlejatöö osas. Ta valis mängukavva mitmeid Saksamaal nähtud ühiskonnakriitilisi autoreid: Ibseni (lisaks „Norale“ veel „Seltskonna toed“), Sudermani ja Björnsoni näidendeid. Lavastusele kulutati senisest tunduvalt rohkem prooviaega (neli nädalat) ning sellest sai Jungholzi kõige õnnestunum lavastus Endlas. Ta suutis truppi motiveerida ja inspireerida, nii et nende mäng kujunes realistlikuks ja intiimseks.
Mängides ise Helmerit, usaldas Jungholz nimiosa noorele näitlejannale Liina Reimanile, kes oli seni kehastanud peamiselt naiivsete tütarlaste osi. Jungholz aga nägi Reimani potentsiaali tõsisemate ja traagiliste rollide kehastajana. Reiman avanes Norat mängides uuest küljest, mängides suure nüansirikkusega läbi kõik erinevad momendid Nora iseseisvumise ja küpsemise teel. Lavastuse kulminatsioon oli teise vaatuse traagiline lõpp, kus Reimani Nora tantsis hullumeelselt tarantellat, lüües ennastunustavalt pea kohal haige käe kiuste tamburiini, et takistada oma meest postkasti juurde minemast.
Ka lavakujunduses püüti tabada realistlikku nooti. Laval polnud mitte tavapärane kokkuklopsitud ja maalitud kunstlik lavapilt, vaid ehtsa mööbli ja esemetega sisustatud võõrastetuba. Selle kandsid kokku ja panid paika loomisrõõmust haaratud näitlejad. Liina Reiman tõi näiteks oma kodust teatrilavale pehme mööbli. Kostüümid olid realistlikud ning suurema loomulikkuse saavutamiseks ei kasutatud parukaid.
Esietendusele aplodeeriti tuliselt. Nördinud Jungholz aga hüüdis hüsteeriliselt: „Norat“ ei mängi me enam kordagi, kui te ka paluksite kas või põlvili!“ Põhjus seisnes selles, et publikut oli vaevalt veerand saali jagu. Jungholz võttis seda kirjaniku ja teatrirahva solvamisena ning otsustas „Nora“ repertuaarist maha võtta. Ja kuigi järgmistel päevadel ilmunud ajalehtedes avaldati Jungholzi tööle suurt tunnustust ning pandi imeks, kui palju ta oli kitsastes oludes noorte näitlejatega suutnud saavutada ning lausa nõuti „Nora“ etenduse kordamist, ei loobunud Jungholz oma otsusest.

1933 toimub Endla saalis E. Wenderi moraalikohtu „Röövitud suudlus“ istung. Selle lavastajaks on Raivo Opsola ning lavakujundajaks Uko Halla. Kohtualust, süüdistajat ning tunnistajaid kehastavad Endla näitlejad, kohtu eesistujaks, prokuröriks ja kaitsjaks olid aga linnakodanikud.

Vaba Maa Pärnu väljaandes 14. detsembril:

Ameerika kombeid Pärnus
Heakorra ballil röövis hra Annibal prl. Piilbergilt suudluse.
Röövija Pärnu seltskonna moraalikohtu ees.

Seadused on karmid ja karedad. Neist üleastumist kohus karistab igal juhul — kord surmanuhtlusega, kord eluaegse sunnitöö, kord vangiroodu või türmiga või muidu „soolaputkaga“. Milline karistus ootab suudluseröövijat? — Sellist lugu meie kohtutes harutatakse vist küll õige harva. Hiljuti aga on naiskodanik Eufrosine Piilberg sattunud suudluse röövija „küüsi". Nagu kuri uni on see asi juhtunud „Heakorra ballil“. Röövijaks olnud keegi julge noormees, nagu hiljem selgus, Voldemar Annibal. Eufrosine Piilberg tundis sellega oma auhaavamist, kaebas noormehe kohtusse.
Protsess tuleb eeloleval pühapäeval „Endlas“ harutusele. Eufrosine ei taha lahkuda sellelt kaotajana, ka Voldemar on hoolitsenud, et ta pääseks seekord veel paragrahvi alt. Prokurörina tegutseb protsessis hra Kallasmets, kaitsjana adv. J. Soontak. Kumb jääb peale? Kui suure karistuse määrab kohus suudluseröövijale? Või mõistab ta selle hoopis õigeks? Kohtu eesistujana tegutseb D. Sirvinsky, tuletõrje s. esimehe k. t. Otsuse kujundamine suurel määral oleneb temast. Seltskond aga tunneb keda patenteeritud naljahambana.
Protsessi algus kell 5 p l Pääsetähed: 1. kohad 35 senti. 2. ja 3 koht ja rõdu 25 senti. Riietehoid ei ole sunduslik.
Pärnu kodanikud kõik peaksid jälgima seda ülihuvitavat ja omapärast kohtuistangut.

T. B.

Pärnu Päevaleht 19. detsembril:

Vaba Maa Pärnu väljaanne 19. detsembril:

Kohus, kus naerdi.

Lõbus õigusemõistmise-õhtu „Endlas“. Vägikaika vedamine kaitsja ja prouröri vahel.
Suudluseröövijale 5000 krooni rahatrahvi.

„Endla“ teater korraldas pühapäeval „Endlas“ lõbusa eeljõuluse õhtu, kus ettekandele tuli E. Wenderilt koostatud kohtuprotsess „Röövitud suudluse“ üle. Protsessi tegelaste seas nägime ka hulga Pärnu seltskonnategelasi, kes oma osadega tulid toime õnnelikult ja kes ei keeldunud andmast oma abi teatritööle, et see oleks hoogsam, vaheldusrikkam, soojem.
Etendus hilines pisut – rahva suure tungi tõttu all kassa ees.
Suudluse röövimine – eks kuulu see nüüdisajal veel vaid ameerikalikkude ekstra-vagantsuste hulka, kus sarnase teo eest võidakse maksta tuhandeid dollareid, mida meil igasuguse tühja-tähja peale vast pole loopida välja. Aga pisut ta vast viipas ka neid aegu, mil täismees ei leppinud üksi suudluse röövimisega, vaid röövis juba naise kõige suuga, küsimata, kas tuleb pärast karistus või kohus. Kaitsja püüdiski kõnesoleva protsessi kaebealuse – suudluseröövija – seada kõigile meestele eeskujuks, sest röövimine alles suudlusele selle õige maigu ja mõnu andvat. Pealegi – naised just röövitud suudlusist unistavatki. Mehedki vahest kahetsevat kibedasti, et nad pole loodud naisiks. Oleks ikka hoopis teine elu kohe. Röövitaks sult vahest ometi mõni suudluski ...
Protsessi kestel valitses saalis pea lakkamata naerulagin. Sest mis te arvate, kui prokurör tänapäeva suudluseröövijale nõuab kõrgeimat karistust vangistuse ja rahatrahvi näol, kui ta naise esimest suudlust võrdleb mangusepuu viljaga, millel vänge lõhn ja värnitsa maitse, kui kaitsja naisi süüdistab edvistamises ia jänunejale oma vereva suukese näol nagu karika ettepanemises, nende sexappealis, hurmavuses, kekutamises, millele annab tõmmet balliuim, valsijoovastus, tuled, muusika, et kes mees jaksab siis jätta embamata tantsul ilusa naise ja suudlemata teda – eks see mõnegi inimese aja turtsatama naerust, kui – võib olla – omalgi ei puudu kogemused ja ... mh ... Kohus oli aga takerdunud väga ajast mahajäänud mõtteilma: ta mõistis suudluseröövija 5000 kr. trahvi maksma ja peale selle 6 nädalaks aresti tingimisi, 3-aastase prooviajaga, millise kestel tal ei tohi juhtuda enam selliseid „ebameeldiavaid“ seike ...
Kohtu tegelasist paistsid eriti silma kaitsja ja prokurör. Kanged mehed mõlemad, oma osadesse nagu loodud. Publik võttis nende kõned vastu valjude aplausidega. „Naljatilku“ riputasid ka prld Sooper, Luur, hrad Malmsten, Laason, Siig j.t. Kohtunikud olid kohutavad oma mornide, tõsiste ilmetega; uni kippus neile, vaestele, kallale, tukkumisest põrutas neid aeg-ajalt kaitsja või prokuröri järsk ja vali „kõrge kohus!“ ... Kiirkirjutajannad ei pidanuks vast niipalju koketeerima kaebealustega, olgugi, et need – suudluseröövijad ja ilusad poisid ... Ehtsa „kraadepoisi“ kuju andis hra Malmsten. Tuttav oli talle selle „seisuse“ shargoon ja shestid. Eks selliseid tüüpe meie noorperes leidu. Kahjukannatajana prl. Lott oli täiesti oma sõiduvees, lüües tüüpilise iluduskuninganna, kes unistab vaid uute tualetide ja piimavannide järele, tööd aga kardab, kuna see pargib naha ja käed. Hale hakkab sellisest „süütult kannatajast“.
Palju pisteid ja nöökeid on Wender osanud põimida sellesse kohtuloosse. Täiel määral nad ka pääsesid siin mõjule, mispärast naeruvalingud ei tahtnudki vaibuda. Ma usun, mõnegi ilusa tõetera siit iga kuulaja viis koju kaasa, peale selle naerulise näo. Pidi ju „Röövitud suudlus“ olema lõbusaks ennejõuluseks õhtuks. Ega lootnud siit mõni leida ometi midagi muud?!

El.

„Röövitud suudlus“ tuleb aasta lõpus ka kordamisele ning kaht moraalikohtu istungit vaatab saalist kokku 920 inimest.

1944 sünnib Tallinnas dramaturg, tõlkija ja teatrijuht Ülev Aaloe. Ta lõpetas 1962. aastal Tallinna 21. keskkooli ja 1968. aastal Tartu Ülikooli eesti filoloogia erialal ning stažeeris 1970. aastal Stockholmi ülikoolis. Oli aastail 1966–77 Eesti Raadio rootsikeelsete saadete toimetaja, 1977–82 Kultuuriministeeriumi repertuaarikolleegiumi peatoimetaja, 1982–91 ja 1997–99 Endla kirjandusalajuhataja ning 1991–97 kunstiline juht. Töötas 1999. aastal Eesti Draamateatri dramaturgina, oli seejärel 1999–2003 Vanalinnastuudio ja 2003–06 Tallinna Linnateatri kirjandusala juhataja, 2006–09 Ugala dramaturg, hiljem vabakutseline. Olnud 1986–90 ühtlasi Kirjanike Liidu kirjandusbüroo direktor ja aastast 1993 Eesti Näitemänguagentuuri juhatuse esimees. Ta on kirjutanud teatrialaseid artikleid, juhtinud ETV-s teatrisaateid, tõlkinud üle 30 näidendi ja muid teoseid (enim rootsi keelest: Strindbergi “Valitud näidendid”, 1984, Bergmani “Laterna magica”, 1990, ja “Pildid”, 1995). Pälvis Aleksander Kurtna preemia 1992; Rootsi Kirjandusfondi stipendium 1998; Rootsi akadeemia tõlkepreemia 2001; Rootsi Näitekirjanike Liidu Aastapreemia 2002. Ülev Aaloe suri 23. juulil 2017.

1955 esietendub Poola kirjaniku Jerzy Jurandoti kolmevaatuseline komöödia „On niisugused ajad!“. Lavastaja Paul Mäeots, lavakujundaja Edgar Sõõro, kostüümid Helmi Koltsova ja Laine Korp, parukad ja grimm Louise Vallimäe. Mängivad Eero Tari, Herta Elviste, Paul Ruubel, Õie Maasik, Johannes Saar, Ilmar Märks ja Kristjan Hansen.

Lavastuse 4 etendust külastab 683 inimest.

1993 esietendub Ralph Benatzky kolmevaatuseline laulumäng „Valge Hobuse võõrastemaja“, mille on Hans Mölleri ja Eric Charelli libreto järgi vabalt töödelnud ja laulusõnastanud Priit Aimla. Lavastaja Kaarel Kilvet, dirigent Loit Lepalaan, orkestreeringud Olev Sööt, kunstnik Jaak Vaus, taustad maalinud Kari Tilk, liikumisjuhid Laine Mägi ja Hanka-Hannika Veide. Mängivad Lii Tedre, Peeter Kaljumäe, Jüri Vlassov, Tene Ruubel või Anneli Puudersell, Aare Laanemets, Jaan Rekkor, Feliks Kark, Laine Mägi, Sepo Seeman, Katrin Nielsen, Elmar Trink, Ahti Puudersell, Raido Keskküla, Villiko Kruuse, Meeli Pärna, Eveli Kõrre, Enel Kõrre ja Ulrika Palm. Kahel esimesel etendusel on laval ka VIP ehk Väga Isuäratav Puhkaja Priit Aimla. Kaasa teeb Pärnu linna orkester.

Kalju Pruuli fotod:

23. detsembril 1993 ilmub ajalehes Rahva Hääl Pille Palmi artikkel „Austria mägikuurordist Montmartre'ile“, milles kõneletakse „Valge Hobuse võõrastemajast“ ja kaks päeva hiljem Estonia teatris esietendunud Cole Porteri muusikalist „Can-Can“. Toon siinkohal ära sealt välja nopitud Endla lavastust puudutavad osad :

Kaks muusikalist lavateost, mille esietendustega teatrid vaatajaid rõõmustasid just enne jõulupühi, on igast kandist nii erinevad, et võrdlemine ei tule kõne allagi. Kui üldse midagi saaks kõrvutada, siis mõlema teatri suhtumist esitatavasse ja selle kaudu ka publikusse.
Ühelt poolt draamateater pistmas rinda nende jaoks mitte päris omase žanriga, kus suurimaks vooruseks kujunes eriline esitamise rõõm, selle muusika suurepärane tunnetamine. Teiselt poolt muusikateater oma õiges elemendis, hiilgavate solistidega, aga tülpinud ja käegalööva musitseerimisega dirigendilt ja orkestrilt. Mõlemad lavastused suurepärase kunstnikutööga, rohkete lavastuslike vaimukustega, hoogsa liikumise ja tantsuga. Aga mõlemad etendused ka väga pikad (üle kolme tunni), „Estonias“ kestis esimene vaatus tund ja kolmveerand ning oli üsna tappev. Pärnu etenduses tekkis seisak lavastaja seikkumisega tegevustikku, et selgitada oma põhimõtet publikule. Selle vajadus jäi mulle arusaamatuks – kui lavastus ise režissuuri printsiipe avada ei suuda, siis on midagi oluliselt vajaka.
Mõlemas lavastuses torkas silma paar lavastajate kinnisideed, mille iga hinna eest realiseerimisega kannatas mõni teine oluline külg. „Endla“ teatris oligi selleks eelnimetatud seisaku aeg – idee oli keiser Franz Joseph I tegelaskuju asendamine eesti VIP-iga (mis vaimukalt dešifreeriti Väga Isuäratava Persoonina). Tahaks loota, et järgmistel etendustel prominentidelt intervjuud enam võtma ei hakata. Nähtud etendusel igatahes püramiidi, mida näitlejad mitu tundi ehitanud olid, järelejäänud ajaga uuesti sama kõrguseni viia ei jõutud pealegi, esietendusel olid Priit Aimla vastused tunduvalt vaimukamad, kui lavastaja Kaarel Kilvet vastu võtta suutis. Nõnda ei haakunud VIP-i stseeniga ka see intervjuu ise. /---/
Wolfgangsee-äärses mägikülas
Muusikast. Avataktidest peale paelus orkester oma professionaalse kõlaga, seda just keelpillide strihhe silmas pidades. Küllap on siin oma osa Estonia Teatri orkestri kontsertmeistril Mati Ufertil, kelle dirigent Loit Lepalaan oli osanud angažeerida. Loit Lepalaan paistab klassikalist operetti hästi tajuvat. Ta suutis luua hea meeleolu, aktiivse musitseerimise. Teatridirigendina on tema areng tähelepanuväärne ja kogu aparaati – orkester-koor-solistid – valitses ta päris kindlakäeliselt.
Kujundusest. Jaak Vausi dekoratsioonid ja kostüümid magus-ilutsevas stiilis lõid muheda olustiku. Taustad olid kui pildid seinal, sekka kohale lükatavad mängupaiku fikseerivad paviljonid (meenutasid kuangisi „elavate piltide“ esitamise aegu). Ka vahe-eesriie, mis saanud oma idee ilmselt tegeliku „Valge hobuse“ võõrastemaja sissekäigupildist, andis jaakvausiliku huumoriga paiga autogrammideks. Vasakul trupile, paremal prominentidele, kes järgnevatel etendustel osalevad.
Liikumisest. Hanka-Hannika Veide ja Laine Mägi tantsud-liikumisseaded on ikka omamoodi värskena mõjunud. Esiletoomist väärib Sulzheimeri ja Klaarakese tango, Giesecke ja professor Hinzelmanni paar, koori-tantsutrupi tantsud (kuigi kordamist liikumisjoonistes sai liiga palju. Üldiselt olid tantsud rollidele sobivad, vaid trikoovabrikant Giesecke, kelle reumahaige kõnnakuga kergejalgne tants päris hästi kokku ei läinud.
Lavastusest. Kaarel Kilveti töö on tehtud traditsioonilises laadis. Sundkäik oli lavastaja jaoks koori kasutamine enamikus muusikanumbrites, et vokaalset kõla toetada, ent selle kordumine numbrist numbrisse muutus pikapeale segavaks. Muusikalisi numbreid kokku oli palju ja mõned kärped tulnuks ehk asjale kasuks.
Ja veel: operettides on kena komme lavastada ka lõpukummardused. Oli seda tehtud siingi, aga vaid esimeseks väljatulekuks, edasi järgmised korrad tekitasid aga laval segadust. VIP (keda peaks ju ka siis vastavalt kohtlema) lükati lihtsalt kõrvale.
Osatäitjatest. Näitlejate poolel oli etenduses nagu kaks eraldi külge: üks see, mis hõlmab näitlejameisterlikkust – rollide olemust, lavakõnet, liikumist/tantsu, žeste, miimikat, ja teine, mis puudutab laulmist. Pärnu teatri omas-mahlas-olek tekitab vastakaid tundeid. Etenduse arenedes jõutakse mänguliselt meeleolu, tempod jne. üles kruvida, publik on trupil peos, aga mitme laulu puhul paraku see kontakt hajub. Esile tulevad vokaalsed puudujäägid ja kogutulemus taandub asjaarmastajalikule tasemele. Kogu trupist erines vokaalse esituse mõttes vaid Peeter Kaljumäe, kes oma rolliga kenasti toime tuli.
Mängulises osas oli toredaid osatäitmisi mitu: eelkõige Jaan Rekkori edev töösturipoeg Sigismund Suzheimer, temale sekundeerimas Laine Mägi pudikeelne Klaarake, lihtsameelsete paar postiljon Kati Katrin Nielsenilt (kas ainult need lapsemoodi pehmed l-d ja n-d vajalikud olid?) ja Pikolo Sepo Seemanilt (kellel tundub laululisi ressursse rohkem olevat, kui see roll paista laskis), vihahoogude all kannatav trikoovabrikant Giesecke Jüri Vlassovilt, vaene professor Hinzelmann Feliks Kargilt (eriti toredad olid Vlassov-Kark paaris), särtsakas Tene Ruubel vabrikandi tütre Ottiliena (mida annaks küll teha näitlejanna hääle päästmiseks?), toimekas võõrastemaja perenaine Lii Tedrelt, elukutse-ilus-poiss stiilis advokaat Otto Siedler Aare Laanemetsalt ja muidugi kogu lava valitsev Peeter Kaljumäe ülemkelner Leopold.
Priit Aimla sõnademänguline küllalt vaimukas tekst oli täis tänapäevaseid mõisteid, mis tegevustikuga enne Esimest maailmasõda ometi toredasti kokku kõlas. Isegi Rodgersi „Oo, kuis nii kaunis on hommik“, mida advokaat Siedler oli tsiteerima pandud ja mis kirjutatud ju kümmekond aastat hiljem kui Benatzky laulumäng, ei häirinud põrmugi. Priit Aimla kaasautorlus libreto juures tegi ka loogiliseks tema kui VIP-i osalemise etenduses.

„Valge Hobuse võõrastemajaga“ antakse 55 etendust 20071 vaatajale.

2001 esietendub Andrus Kivirähki „Jõulud pööningul“, mis on sama aasta jaanuaris esietendunud südamliku lastenäidendi „Hiired pööningul“ jõuludeks kohandatud variandiga, kuhu Laur Lomper on juurde kirjutanud ühe uue laulu ja kus lapsi ootavad ajakohased üllatused ja väikesed jõuluimed. Kõik väikesed teatrikülastajad saavad etenduse lõpus ka väikese magusakingi. Kivirähki lastenäidendi lavastas Tõnu Oja ja kujundas Jane Saks, mängivad Liisa Aibel, Diana Tammisto, Feliks Kark ja Raido Keskküla ning üks üllatusesineja Margus Oopkauba kehastuses.

Jõuluversiooniga antakse 12 etendust 3057 vaatajale.