1913 Päevalehe rubriigis Kodumaalt ilmub Pärnust saadetud teade, mis avab ühe toonase (aga ilmselt mitte ainult aastas 1913 valusa) probleemi – teatrikülastajate vähesuse – võimalikku põhjust:

Kirjasaatja või trükiladuja eksib siin kinokülastajate koguarvus küll tervelt tuhandega, kuid suhtarvud jäävad siiski samaks – iga teatrikülastaja kohta tuleb 1913. aasta oktoobrikuises Pärnus rohkem kui sada kinokülastajat. Ja seda hoolimata teatri pingutustest publikule meelepärast repertuaari, sobivamat etenduseaega, kuulsamaid külalisnäitlejaid või suisa tasuta pääsmeid pakkuda. 13. novembri Sakalas antakse teada, et Pärnus alustab lisaks kahele olemasolevale kinole nüüd ka kolmas – Kooliselts on oma saali kino jaoks välja ürinud. Nii saabki Tallinna Teataja Pärnu-kirjasaatja Lex detsembri alguses tõdeda, et kui sarnane tormijooks kinode peale edasi kestab, siis ei võiv vast julge olla, kas meil tuleval aastal veel alaline teater edasi jääb. Nagu me praegu teame, siis tollal veel jäi, ehkki ka pärast maailmasõja-aegset teatrikatkestust peab Endla kinodega edasi võistlema. No ja eks me teeme seda ju teataval määral veel praegugi.

1924 kell kolm pärast lõunat esietendub Julius Heimberg-Kõrreveski lastenäidend „Õnneliku särk“. Selle kolmevaatuselise muusika ja tantsuga loo paneb lavale Voldemar Mettus. Enne etenduse algust ja vaheaegadel mängib keelpillide orkester. 30. novembril toimuva teise etenduse eelteates öeldakse, et esietendusel võetu tükk noore publiku poolt väga soojalt vastu. Ja nagu lasteetenduste puhul üsna tavapärane saabki olemasolev info sellega otsa. Vaid statistikatabelist leiame, et kahel toimunud etendusel käis „Õnneliku särki“ vaatamas 338 inimest.

1980 esietendub Thornton Wilderi kolmevaatuseline näidend „Meie linnake“. Lavastaja Ingo Normet, kunstnik Uno Uibo. Mängivad Peeter Kard, Arvi Hallik, Mihkel Smeljanski või Viktor Jakovlev, Enn Keerd, Siina Üksküla, Tiia Kriisa, Arne Järvesaar, Juta Tints, Heiko Sööt, Merike Tatsi, Lembit Mägedi, Andres Ild, Villem Indrikson, Lii Tedre, Paul Mäeots, Toomas Ots või Jaak Hein, Artur Ots, Olli Ungvere, Eha Kard, Maimu Pajusaar, Lembit Kees, Henn Jaaniste.

Pärnu teatri lavastuse, mis on selle 1938. aastal valminud näidendi esmalavastus Eestis, kavalehes tsiteeritakse Wilderi näidendikogu eessõna:

Viktor Menduneni fotojäädvustused lavastusest:

Taas pole mul käepärast Pärnu Kommunistis ilmunud arvustusi (1981. aasta 29. jaanuari ajalehes ilmuvad Grete naaberi ja M. Vaga peegeldused), kuid olgu siinkohal ära toodud kaks ülevabariigilistes väljaannetes ilmunud kirjutist. Esimene neist pärineb Karin Kase sulest ja ilmus Teatrimärkmikus 1980 ning on kirjutatud lavastuse telesalvestuse põhjal, teine aga on Paul Pii arvustus, mis ilmus ajalehes Sirp ja Vasar 1982. aasta veebruaris:

Meie esimene „Meie linnake“ jäi teatri repertuaari peaaegu kolmeks aastaks, sellega anti 52 etendust, mida vaatas 21304 külastajat.

2006 esietendub Astrid Reinla komöödia „Koduabiline“. Lavastaja Tiit Palu, kunstnik Andrus Jõhvik ja valguskunstnik Karmen Tellisaar. Mängivad Indrek Taalmaa, Kaili Närep, Jaan Rekkor ja Tambet Seling.

Sellest 1985. aastal kirjutatud ja Iina Aasamaa käitumisõpikust tõukunud komöödiast saab Endla omadramaturgia-aasta (2006. aastal tähistab Endla 100 aasta möödumist eesti kutselise teatri sünnist muuhulgas sellega, et aasta jooksul esietenduvad Endlas vaid eesti algupärandid) üks publikumenukeid. „Koduabilist“ oli 1980ndatel menukalt mänginud ka Ugala teater ning kui Luule Epner 2006. aasta Teatrielus ilmunud Endla aastaülevaates „Endla teater 2006: aasta omadramaturgiat“ meie „Koduabilisest“ kõneleb, loob ta seoseid nii toonase Ugala lavastuse kriitika kui teisegi 1980ndate Ugala repertuaaris olnud ja 2006. aastal Endla repertuaari jõudnud materjali – Jaan Kaplinski „Liblika ja peegliga“ – sedastades, et kuigi „Liblika ja peegli“ ülekandmine 1980ndatest 2000ndatesse läks sujuvalt, siis „Koduabilisega“ on keerulisem lugu:

Ugala lavastust (1986, lavastaja Väino Uibo) etendati menukalt mitu aastat kokku 31600 vaatajale. Endlaski olid sügistalvised etendused välja müüdud, seega täidab „Koduabiline“ korralikult iga-aastase komöödia funktsiooni kassategija ja meelelahutajana. Kuid 1986 avaldas Ülo Tonts arvamust, et „Koduabiline“ ei ole kirjutatud meelelahutusena, vaid selliseks lavastatud. Kas see väide kehtib? Pärast etendust kuulsin riidehoiusabas kedagi kiitvat, et oli hea lihtne tükk, polnud vaja ajusid liigutada. Kakskümmend aastat tagasi alustas Linnar Priimägi „Koduabilise“ arvustust samasuguse pealtkuuldud repliigiga: olla mõnus kerge tükk, muidu olevat alati need probleemid, aga nüüd saanud niisamuti naerda. Kriitikul hakkas õudne, tema veendumust mööda rääkivat näidend terrorismist: koduabiline suretab iseseisvuse ja kehtestab totalitaarse pereühiskonna, militariseerib pere-elu ja võtab kõik kontrolli alla. Priimägi leidis, et lavastaja pole mõistnud näidendi traagilisust ning et naerud saalis on ohtlikud, sest nende abil „tehakse lepituskaupa režiimiga, mida kehastab Julius“.
Igatahes ei olnud toona ega ole praegu peamiseks naljanumbriks koduabilise meessoolisus. Soo-uurimuslikke vaatenurki avada pole eesmärgiks olnud. Näidendi lugemine poliitilise allegooria võtmes, mis aastal 1986 sai põhjenduse sotsiaalselst kontekstist, on praegusajal samuti vähemõttekas. Üldisemas vaates sünnib koomika „teooria“ ehk abstraktse normi ja elupraktika kokkupõrkest. Liga-loga pere-elu asub koduabiline Julius ravima „õnneliku perekonna“ valmismudeli vastuvaidlematu pealesurumisega, järgides ühtviisi täpselt nii kokaraamatu retsepte, käitumisõpiku ettekirjutusi kui (nõukogude kodaniku) moraalikoodeksit. Küsimus on selles, kas tekstiliselt tänapäevastatud „Koduabilises“ säilivad konflikti moraalikriitilised tagamaad ja kas need kompenseerivad nüüdseks aktuaalsuse minetanud poliitilisi peittähendusi. Olustiku ja viitestiku kaasajastamine on muidugi mõistlik, aga jääb kuidagi poolikuks – laval nähtav tüüpsisustatud korter võiks vabalt kuuluda ka seitsmekümnendatesse ning pisikesed päevapoliitilised pisted laskis vähemalt esietenduse publik kõrvust mööda. Mis puudutab konflikti, siis algpositsioon pole aegunud. Nagu nõukogude ajal, pole ka praegu töös edukatel naistel aega maja pidada ega vanematel lastega tegeleda. Kas õnneliku perekonna ideaal – kaks last, laitmatud lauakombed, vaimsed huvid pluss füüsiline vorm – kehtib ka postmodernselt pluralistlikus ühiskonnas, on juba vaieldavam. Osalt ehk küll, ent selle normatiivne jõud pole eriti suur. Nii tundubki mulle, et ehkki lauakombed pole oluliselt muutunud, on kultuuriline viiteraamistik tervikuna siiski niipalju teisenenud, et „Koduabilise“ sotsiaalne kõnekus taganeb situatsioonikomöödia ees. Ma ei tahaks küll lavastajale etteheiteid teha, sest ühest küljest on aeg selle teksti kallal teinud oma tööd ja teisalt kallutab lavastust meelelahutusse ka vastavalt häälestatud publiku vastuvõtt.
Näitlejatöödest oli muljetavaldavaim Indrek Taalmaa nimiroll, mis sobinuks Priimäe tõlgendusmudelisse ilmselt paremini kui Peeter Jürgensi südamlik entusiast. Taalmaa Julius on võimukas korramaniakk, tema hääles kõlab metalli ja ta tekitab militaarseid assotsiatsioone. Mis on tema võimu allikas, pole täiesti selge – vahest jõuline isiksus? See ei klapi päris hästi totaalse eluvõõruse ja ilmsüütusega, mida Julius ilmutab teises vaatuses, aga ega komöödiast polegi suurt mõtet otsida psühholoogilist sidusust.

Indrek Taalmaa osatäitmise Juliusena tõstab järgmisel kevadel esile ka Endla publik, kes valib just tema publiku lemmik-meesnäitlejaks ning publikulemmiku tiitli pälvib ka „Koduabilise“ lavastus, mis jääb Endla repertuaari publikut naerutama kuni 2008. aastani. Lavastusega antakse kokku 51 etendust ja seda käib vaatamas 20659 inimest.