24. november

1923 esietendub Max Reimanni ja Otto Schwartzi (Endla repertuaaritabelites on autorite nimedeks ekslikult märgitud J. Swerling ja E. Robinson) jant „Börsipalavik“. Lavastaja Albert Liik, trupi koosseisus, nagu ilmunud arvustusest loeme, Angelina Pulst, Albert Liik, Marta Ohaka, Mizzi Vorontsova, Voldemar Laason, Richard Siig, Juhan Kull ja Ida Suvorova.

„Börsipalavik“ 1923. Richard Siig ja Mizzi Vorontsova.

Teatribüroo eelteade Vaba Maa Pärnu väljaandes 23. novembril lubab publikule ajakajalist ja naerurohket janti:

„Börsepalavik“
Max Reimanni ja Otto Schwartz'i 3 vaatusline päevakajaline jant, mis homme õhtul esimest korda „Endla“ laval ja ühtlasi ka Pärnus rambivalgust näeb, on meie tänavuse hooajal esimene sellesarnane, mis kõige laiemas mõttes vastab oma nimetusele – jant. Jandilt, teadagi, muud nõuda ei võigi, kui et ta oleks täiesti jant, mis viivuks vaataja unustama sunniks kõiki igapäiseid muresid ja askeldusi ning, et saaks kord südamest täierinnaga naerda. Seda meeldivat lõbu lubab „Börsepalavik“ kõigile täies ülatuses. Nimi juba ütleb, milles tema sisu seisab, sest missugune teine palavik, kui börsepalavik, võib veel ootamatumaid üllatusi endaga kaasa tuua. Pealegi on „palavik“ meile veel sellepärast mitmekordselt huvitav, et me ise selle „palaviku ajajärgus“ elame ja mis võiks siis olla veel huvitavam, kui ennast vaadelda, et hullnaljakaisse, sageli veiderrumaluse seisukordesse sattu võib, kui andume apteeker Summerlingi eeskujul börse spekulatsioonesse. Peale kõige selle riivatakse, nii „mööda minnes“, Pärnu „pisukesi asjakesi“ mõne õrna pistega, mis pöörasele jandile veel jumet annab.
Sellepärast tõtake pääsetähtede ettemuretsemisega.

29. novembri Vaba Maa Pärnu väljaandes ilmunud arvustus on küll pisut kriitiline – nii publiku vähesuse kui lavastuse puudujääkide osas –, kuid lubab siiski naeru ja lusti:

„Börsepalavik“
Max Reimann'i; Otto Schwarzi 8 v. jant.
Sarnased jandid on alati läbilöönd massi hulgas, ent kui see siin teiseti oli, siis peavad siin põhjused kusagil mujal olema. Tahaks siiski uskuda, et see publiku õredus oli tingitud muist juhuslikkest asioludest väljaspoolt teatert, sest tükk iseenesest peaks õieti tabama tänapäeva meeleolu, kus ärivaim domineerival kohal.
Kirjanikud on annud rea koomilisi tüüpe keeruliste situatsioonide ja põnevate konfliktidega, mis üldjoonis võrdlemisi tänulikku esitamist leidsid. Päevakangelaseks saab pehmeloomulik ja heasüdamlik apteeker Emmerling, kes naise pärandusega, hea sõbra soovitusel, börsel opereerima hakkab, ostes „Laura“ aktsijaid. Seda on ta naise teadmata teind, et ühekorraga sellele suuremat üllatust valmistada.
Ent vahepeal kerkivad mitmesugused keerulised sekeldused ja vahejuhtumised, ja kui „Laura“ aktsiad börsel langemist osutuvad, tõuseb mehe närvilikkus kulminatsiooni punktile, mida suurendab veel äia ja ämma vahelesegamine. Kõik see viib aga närviliku apteekri veel enam roopast välja, ning ta omapärane rahutu ülespidu, mis naises varemgi juba kahtlust ja armukadedust äratand, viib selle veenele, et mees truudusemurdjaks on saand. Seda veenet kinnitavad veel ema „asjalised tõendused“ ja tähelpanud, kes selles „eriteadlane“ näib. Ning viimases vaatuses, kus konfliktid oma kulminatsioonpunktide jõuavad, hargnevad vahekorrad ühes „Laura“ aktsiale tõusuga kõik õnnelikult lõpule.
Sageli tundub jant sarnase hulgaliste konfliktidega ülekuhjamisega, otsituna ja kistuna, ent „Börsepalaviku“ kohta ei saa seda öelda. Siin areneb kõik sellises kiiruses ja värskuses, naerunärvid alati uute üllatustega pinevil hoitakse, väljaarvatud vast algus, kus vahekorrad ja konfliktid alles arenemisel. Võib olla, oleks sellepärast soovitavam esimise vaatuse tempot kiirendada, millega mäng vaid võidaks. Üldse peab tunnistama, et sarnase jandi jaoks ei ole ükski tempo küllalt kiire, millega kordamisel tingimata arvestama peab.
Lubamata piinlikuks muutuvad aga sarnased pausid, mis tingit oskamatusest, ehk saamatusest, mis tükilt palju värskust ära võtavad. Jandil aga on esimisel kohal värskus, hoog ja hääd karikatuurkujud.
Osadest võib tõsise häämeelega allakriipsutada pr. Pulst'i hästitabatud vagatseva, armuigatseva teenija tüüpi, mis otse meisterlikku kujutamist leidis. Paiguti tundus see kuju oma kõrvalise koha poolest liig esiletulevana, ent jandis on see vabandatav ja isegi lubatav, niipalju kui see üldist ansaambli ei riku.
Ka Albert Liik – apteekrina oli leidnud selle hajameelse börsepalavikku põdeva heasüdamliku mehikese tooni, kes vaevalt teab, mis ta teeb, ehk mida mitte, kuna pr. Ohaka tema abikaasana pääliskaudsemana tundus. Oli ju momente, mis olid õnnelikult leitud, ent puudus ühtlane kuju, puudus tervik.
Sama oli lugu ka prl. Voronzoviga (Paula), kes algul iseäranis hää oli omas kerges lapsikus toonis, ent lõpul paistis nagu väsimus, mis noore Paula sammud raskusega sidus. Vlimane aga näis mingipärast üldisena, mis vast seletatav ringlevi oludega.
Ka hra Laassoni advokaadi kuju jättis seekord midagi soovida. Võib olla, on hra Laassoni kuju üldse sellele osale veidi kerge, päälegi kui seda oli vaja pakkuda karrikeerivas mõttes. Just see ülearune soliidsus – kuni pedantsuseni, ei sobind hästi siia.
Hra Siigi Lauprecht oli ju see arusaav ja hääsüdamlik, väimehega sobiv äiapapa. Ent koomiline element ta liigutusis tundus vaid kulununa. Nähtavasti ei rõhuta hra Siig küllalt oma kuju värskust alla. Ka ettevalmistus tundus konarlisem muist, kuna osa häid võimalusi andis enese maksmapanemiseks.
Hra Kulli ja prl. Suvorova kujud olid omal kohal ja hääd. Päevakajaline element, mida tekstile vürtsitamiseks juure oli lisatud, on ju sarnases jandis lubatud, ent tundus, et seda väga tagasihoidlikult ja nõrgalt kasutati. Kui seda kasutada, siis juba tüsedalt ja teadlikult.
Pühap. 2. dets. kantakse .Endlas" teist korda ette.
J. K.

Tundub, et publikut oli hoolimata kõige jandimast jandist „õredalt“ ka järgmistel etendustel – „Börsipalaviku“ 4 etendust vaatas kokku vaid 436 inimest.


1929 esietendub Valter Bromme, Georg Okonovski ja Will Steinbergi operett „Madame Flirt“, mille lavastab teatri administratiivdirektor ja operetinäitleja Viktor Krull. Muusikajuhiks on Gustav David, tantsud on loonud-seadnud Lisl Lindau ning dekoratsioonid teinud Arnold Raagul. Mängivad Voldemar Laason, Frieda Hilden, Aleksander Teetsov, Viktor Krull, Alexius Sagor, Hilda Sooper, Milli Nõmtak, Villemson ja Aleksei Rodionov. Lisaks massistseenides osalevad nimetud koori- ja tantsutrupi liikmed ning tantsusolistid Lisl Lindau ja Verner Kasemets.

Eelteade Pärnu Päevalehes 19. nov. 1929

Esietenduse-eelsel päeval annab teatribüroo Pärnu Päevalehes teada, et:

Homme esietenduseks „Madame Flirt“
Järjekorralise operetiuudisena läheb pühapäeval, 24. nov. V. Bromme ilusam operett „Madame Flirt“. Opereti tegevus hargneb uudisena Brasiilias. Siin on midagi, mis on pärit n. n. „metsikust Läänest“. See on huvitavaks ja tänuväärt tagaseinaks opereti edaspidisele sündmustikule. Nalja ja naeru on siin palju, mille eest hoolitsevad Teetsov (palava armastajana) ja Sagor, samuti, kui ilusat muusikat ja võluvaid viise, mille mõjule pääsemise eest hoolitsevad Hilden, Nõmtak, Krull ja teised. Kaastegev kogu näitlejaskond, suurendatud koor ja tantsurühm, kus solistidena esinevad Lindau ja Kasemets.

Arvustused ja eriti publik võtavad uue opereti väga soojalt vastu, eriti kiidetakse Lisl Lindau ja Verner Kasemetsa esitatud hispaania tantsu.

Verner Kasemets ja Lisl Lindau hispaania tantsu esitamas. „Madame Flirt“, 1929.

Arvustus Postimehe Pärnu väljaandes 26. novembril:

„Madame Flirt“ jääb Endla repertuaari järgmise suveni, kevadhooajal käiakse sellega Viljandis ja Valgas külalisetendusigi andmas. Kokku mängitakse lavastusega 11 etendust, mida külastab 3040 inimest.


1937 esietendub Andres Särevi dramatiseering August Mälgu romaanist „Õitsev meri“. Sellest 1935. aastal ilmunud romaanist on saanud mitte ainult raamatupoodide menuk, vaid Andres Särevi dramatiseering jõuab kahel järgneval aastal pea kõigi teatrite lavale. Ainuüksi Tallinna Töölisteater on Endla esietenduse ajaks „Õitsvat merd“ mänginud üle viiekümne korra.

Endlas lavastab Mälgu loo teatri juht Eduard Lemmiste ning kujundab Uko Halla. Mängivad Manivalde Mitt, Ross Teder, Voldemar Laason, Henn Aare, Asta Willmann, Aleksander Vimm, Mare Voog, Boris Randla, Erna Korjus, Aleksander Mälton, Veera Luur, Marina Mikk, Jakob Küüts, Feliks AarejaFriedrich Tilk.

Henn Aare Hannese ja Manivalde Mitt Turja Laasina „Õitsvas meres“ 1937.

Esietenduse järel teeb meile juba tuntud teatrikriitik Kaarel Eerme oma „triki“ ja nii ilmuvad menuteose Endla-lavastuse lühemad või pikemad arvustused lisaks Pärnu lehtedele ka üleriiklikes Postimehes, Uues Eestis ja Päevalehes. Aga toogem siin ära kõige pikem neist – Karl Ehrmann Pärnu Päevalehes 25. novembril:

„Õitsev meri“
A. Mälgu samanimelise romaani järgi „Endlas“ 24. nov. E. Lemmiste lavastusel.
On õieti vaieldav: kas Mälgu „Õitsev meri“ on miljöö-romaan või psühholoogiline-romaan. Sest mõlemad pooled on selles tugevad, ning pigemini püüab viimane mõjukamgi olla, kuna autor asetab Turja Hannese saatuse kaudu lugeja ette probleemi: kalda koduolustik ja sellega ürgsed sidemed on niivõrd tugevad ja murdmatud ning ka tähtsad, et nende rikkumine on patt. Siin elavad vaesed, kuid optimistlikud inimesed, kes mõistavad ja tunnevad, „et ühe häda teeb inimesed teise paariliseks.“ Säärast psühholoogilist-miljöö teost dramatiseerida on raske, kuna „Õitsev meri“ on pealegi küllalt napisündmuslik. Ning selletõttu on vaidlematu dramatiseeringu katkendlikkus, kokku traageldavus. Igatahes dramatiseeringust ei saa pooltki romaani mõju, seda enam. et see on õigegi venitatud, tarvitades autori sõnu Niida suu kaudu – „venib kui villane lõng“.
Lavastaja seisab loomulikult sel korral küsimuse ees, kas anda dramatiseeringust eeskätt miljööd-olustikku või tõsta esile Hannese saatus ja siduvus koduranna ja rahvaga. „Vanemuine“ kärpis teose tublisti, kuid E. Lemmiste eelistas esimest, ning selle tõttu saimegi pisut pikale veniva maalingu randlastest ja nende elust, kuid sisemised tundeavaldused kippusid selle juures kuidagi varju jääma. Ent võibolla ongi see shaanri-maalingu seisukohalt õige? Mis aga veel kahjustas etendust, oli see, et mäng arenes peale väheste erandite üldiselt liigse mekodeklamatsiooni all, mingisuguse liig rannalise ja liigpositiivse sordiini all. Kohati oleks vaja olnud hoogu ja tempot enam. sest teos on ju põhitoonilt ikkagi optimistlik, elujaatav, isegi rõõmus.
Teose paremateks ja kandvamateks kujudeks on mehed, eeskätt Turja Laas ja ta noorem poeg Hannes. Esimese raske ja tänuväärne roll oli antud M. Mittile, kes aga siiski ei suutnud anda usutavalt seda toredat optimistlikku ja elutarka Laasi, keda näeme, kuuleme ja otse tunnemegi romaanist. Esiteks oli M. Mitt kuni 6. pildini juba väliselt liiast noor (Klaus näis vanemana), ning õiget sõiduvett ei leidnud ta ka. Alles eelviimases ja viimases pildis tabas Mitt õige tooni ja noodi, ning oli usutavalt-mõistetavalt hea, kuigi kahjuks kippus ka deklameerima.
Teine tänuväärne ja raske osa Hannese näol oli H. Aare kätes. Esimene pilt kohmetu leeripoisina oli hea. ning etteheidete tegemine hiljemgi oleks põhjendamata. Tugev turjalt, kuid pehme loomult – sellisena mõistis Aare Hannest õieti. Ta veres pole ju julget ja laia mererütmi, küll aga suurt kodukoha armastust ja sellele töös rühmamist.
V. Laason Klausina oli alul kuidagi nurgeline nagu B. Randla Suureõue Jaaninagi. Asjata viimane püüdis käskivalt kärkida 2. pildis. Hiljem oli ta parem. A. Mälton Märt Muruna, mandrimehena, tabas õige tooni, nii nagu autorgi teda näinud – lõpupoolel, kuid 4. pilt kippus oma Hannese kosimise stseeniga kuidagi jantlikuks jääma, mis võib olla oli tingitud liig teravatest kontrastide tõmbamisest mere- ja mandrimehe vahel lavastaja poolt. Ometi ei tee seda autor mitte, kuigi ta sümpaatia on ilmselt rannarahvale. Aga mustad pole talle ka mandriinimesed. A. Vimm Saadu Aadu osa- oli ootamata üllatus, eriti 3. pildi alul, kõneluses Laasiga. Ta andis vaidlematult ühe õhtu parema kaluritüübi; kahju, et ta osa oli vaid nii väikene. Selle eest aga 1. vaatuse dialoog Saadu Aadu ja Laasi vahel kippus omas pikas venitavuses Saadu Aadultki mõju kahandama. Halb, vähemalt kokkumängult, polnud ka 5. pildi see osa. kus konstaabel (F. Tilk) tuleb randlaste rahulikku elu oma protokolliga ja paberitega segama. Hoopis naiivne, nõrk ja saamatu oli 4. pildis haavatud Hannese abistamine, eriti särgi rebimine, mida nähtavasti ei juletud päris õiget moodi rebida.
Mis puutub naisosadesse, siis vaidlematult oli kõige elulisem ja kuju kehastavam R. Teder Turja Liisuna. Ta realistlik mäng !. pildis kartulite koorimises, samuti haigena kukkumine 2. pildis, olid väga head, mille juures Aare tänuväärselt hästi sekundeeris. A. Willmann Luisena on antud autori poolt kaunid iseloomustamatult. ning dramatiseeringus on tal veel väikesem osatähtsus, mida kujundab näitleja tavalise sümpaatse südika keskpärasusega. PärsS meeldiv oleks olnud M. Voog Taalina, kui ta viimases ja eelviimases pildis poleks peagu sentimentaalitsema hakanud oma deklameeriva häälega. Ent sümpaatset, tundelist ja kannatajat kaluritüdrukut esitas ta siiskt üldiselt rohkem kui märkimisväärse kordaminekuga. Teistest vähematest naisosadest täitsid oma ülesanded keskelt läbi M. Mikk, E. Korjus ja V. Luur. Esimene oli päris hea ja uudne isaga kosjatulnud ara tüdrukuna, E. Korjus aga pani liigset rõhku näo miimikalisele küljele, oma muide üpris vaba mängu juures, mispärast „Õitsva mere“ raiskuläinud Niidast kuidagi liigselt eputajalik mulje jäi. Ega rannatüdrukud gümn. klassi pääsedes vist äkki nii linnalikuks muutu! Täitsa kaotsi läks kõnealusel aga eelviimase pildi stseen Hannesega. V. Luur Maretina oli tragi, talupojanaiselikult sõnakas ja liikumises vaba.
Paistab, et „Õitsev meri“ on „Endlas“ proovidega veel sisse kasvamata jäänud nii mõnelegi tegelasele, kuigi on ka häid kujutusi. Kui üle saadakse asjatust venivusest ja liigsest haletsevast deklamatsioonilisest sordiini all olekust, siis saavutatakse loodetavasti ka tihedam koosmängki, ning teos võib leida väärika menu publikuski, keda esietendusel oli õige vähe, nagu see „Endlas“ aastaid juba „heaks kombeks“.
K. Eh.

„Õitsva merega“ ei anna Endla etendusi mitte ainult kodusaalis, vaid ka maakonnas, nii minnakse kohe pärast esietendust Sinti ning üsna pea ka Kilingi-Nõmmele külakosti viima. Seetõttu on ka lavastuse dekoratsioonid kujundatud maalavadele sobivak, mida Päevalehes lühiarvustuse avaldanud E. J. küll mõistetavaks, kuid kaheldavaks kokkuhoiuks peab.

Kokku mängitakse Endla „Õitsvat merd“ 9 etendust ja seda külastab 2345 inimest.



1938 esietendub Ferenc Molnàri „Võidukas naine“. Lavastaja Eduard Lemmiste, kujundaja Uko Halla. Mängivad Aleksander Mälton, Mare Voog, Ross Teder, Friedrich Tilk, Eduard Lemmiste, Jakob Küüts, Aleksander Vimm, Eduard Ojamets ja Veera Luur.

 „Võidukas naine“ 1938. Stseen III vaatusest.

Teatribüroo eelteade 20. novembri Pärnu Päevalehes:

„Endla“ esietendused
Ungari parima näitekirjaniku Ferenc Molnari komöödia „Võidukas naine“ (algkeeles „Delila“) on tema viimane uudisteos, mida möödunud hooajal Budapestis mängiti järgimööda üle 75. korra. „Endla“ lavastus on selle naljamängu esmakordne lavale toomine Eestis. „Võidukas naine“ ei taha olla probleemnäidend, vaid lihtsalt ajaviitetükk, kuigi temas on ka palju õpetlikku naistele, kes armastavad oma mehi.
Ajalooline Delila lõikas juuksed Simsonil, võttes temalt sellega jõu, siin aga näeme, et moodne, tänapäeva Delila ei jää maha oma eelkäijast.
Neljapäeval, 1. detsembril tuleb esietendusele E. Vachek'i „Ahi“ ja pühapäeval 4. detsembril Manivalde Mitti juubelietendusena M. Ziverts'i „Mülkasoo“

Seega toob Endla vähem kui kahe nädala jooksul välja kolm uuslavastust, mis on täiesti uuenduslik ja julge samm. Eduard Lemmiste on otsustanud, et põhjaliku ja hoolsa repertuaariplaneerimisega on võimalik ka Endla trupp kolmeks jagada ja eri koosseisudega korraga mitu lavastust välja tuua, et neid hiljem ka samaaegselt esitada saaks. Tõsi, mitte korraga teatrimajas, vaid üht kodus ja teisi väljasõitudel.

Karl Ehrmanni arvustus Uus Eestis 26. novembril:

Moodne Delila „Endlas“.
Neljapäeva õhtul tuli Pärnu „Endlas“ esietendusele F. Molnari kolmevaatuseline naljamäng „Võidukas naine“, mis algkeeles kannab „Delila“ nimelist pealkirja. See on moodne lugu ühest tänapäeva Simsonist ja Delilast, Budapesti lähedal asuvast kõrtsipidajast Viragist, ta naisest Mariannest ning teenijast Ilonkast. Teose pealkirjaks sobiks väga hästi ka „Armastus ja raha“, sest kõik, mis siin sünnib, keerleb armastuse ja raha ümber. Autor on ehitanud oma naljamängu mingisuguse loteriivõidu summale, millest sõltub terve rida üsna keerukaid ja koomilisi situatsioone. Võidab muidugi Delila – ta kavalusele alistub närviline Simson, s. t. Virag.
Suurtele kunstilistele voorustele kõnealune näidend ei pretendeeri, kuid lustaka, sõnastuselt elava, lavaliselt mitteigava ajaviite-tükina on ta mitukümmend korda parem kui palju teisi ajaviite ülesandeid taotlevaid naljamänge.
Lavastaja Ed. Lemmiste oli teinud õieti ja hästi, et andis peaosa Marianne Mare Voogile, sest vaevalt keegi teistest „Endla“ trupis suutnuks seda osa tõlgendada säärase lihtsuse, otsekohesuse ja sisseelamisega, nagu sai seda pr. M. Voog. Kohati võinuks ta ju olla pisut hoogsam, julgem ja pealehakkajam, kuid üldiselt oli saavutus enam kui märkimisväärt.
Eelpoolset heatahtlikkust ei saa kahjuks korrata Ilonka puhul, keda mängis prl. Ross Teder. Ilonka jäi meile elutuks või jällegi liiaks keksivaks nukuks, kes mängis küll kõigiti korralikult, aga ei suutnud meid veenda, et selle mängu taga seisaks ka elamus.
Meespeaosa A. Mältoni kätes rahuldas täiel määral, teised väiksemad osad aga vähem. Üldiselt: kerge ja lõbus ajaviiteline õhtu, vahepalaks tõsisema ja raskema vahel, mille vastuvõtt publikult oli tunnustavalt soe.
K. Eh.
Aleksander Mälton, Ross Teder ja Mare Voog  „Võidukas naises“ 1938.

Moodsa Simsoni ja Delila lugu mängitakse Endlas 15 etendust 3983 inimesele.