25. november

1912 esietendub austria näitleja, laulja ja näitekirjaniku Johann Nepomuk Eduard Ambrosius Nestroy komöödia „Loos nr 7359“, mille toob lavale Endla näitejuht Aleksander Teetsov. Ka see materjal, nagu enamik Teetsovi Endla algusaegade lavastusi, põhineb tema Vanemuise-kogemusel. 1907. aastal oli Teetsov Vanemuises Ants Simmi lavastuses mänginud selle jandi üht reisisellidest – kingsepp Rihma. Kes aga Endlas tema käe all lavale toodud lavastuses mängisid ning kuidas ettekanne vastu võeti jääb saladuseks, sest lavastusest ei ole säilinud kavalehte ega leidu ühtki kättesaadavat kajastust. Et tegu on aga väga populaarse jandiga, mida neil aastatel üle Eesti seltsipidudel ja harrastustruppide poolt mängitakse, võib arvata, et ehk jagus sellele vaatajaid ka Endlas. Seda oletust näib kinnitavat ka tõsiasi, et sama materjal jõuab 1920ndatel veel paaril korral meie repertuaari. Näitemänguga tutvumiseks aga jätan huvilistele siia viite Digarisse, kus see tekst kenasti loetavalt olemas on.


1936 esietendub „Vaikne nurgake“ – Oskar Lutsu samanimelisel jutustusel põhinev Andres Särevi dramatiseering. Eduard Lemmiste lavastuses ja Uko Halla kujunduses mängivad Henn Aare, Enn Tani, Marina Mikk-Murakin, Ross Teder, Helene Rinne, Manivalde Mitt, Eliisabet Karotom, Jakob Küüts, Hilda Sooper, Mare Voog, Jenny Perkis, Veera Luur, Voldemar Laason, Boris Randla, Uko Halla, Aleksei Rodionov, Aleksander Vimm ja Aleksandra Põldeots.

„O. Lutsu huumoririkkad jutustused on väga tänulikuks ülesandeks dramatiseerijale, mida kujukalt tõendab möödunud hooajal eduga mängitud O. Lutsu „Tagahoovis“, mille dramatiseerijaks on samuti A. Särev. Et „Vaikse nurgakese“ edu juba ette kindlustatud on ,seda kinnitavad Tallinna Töölisteatri kogemused, kus dramatiseering püsis repertuaaris paar aastat järjest,“ kirjutatakse esietenduse eel avaldatud teatribüroo teadetes.

Karl Ehrmanni arvustus, mis ilmub 26. novembril Uus Eesti Pärnu Uudistes ja Pärnu Päevalehes, on küll pigem positiivne, kuid nagu näha, pole Endla publikunumbrid endiselt kiita:

„Vaikne nurgake“
A. Särevi dramatiseering 5 pildis O. Lutsu jutustuse järele „Endlas“ 25. skp.
See on isesugune agulimaalima vaikne nurgake, kus toimub pealkirjas nimet, dramatiseeringu tegevus. õigemini küll selle tegevuse kirjeldamine. Sest kui O. Lutsu „Tagahoovis“ on palju askeldamist, kaklemist, jooksmist ja madinat, ühesõnaga rohkelt lavalist liikumist, siis seda kahjuks „Vaikses nurgakeses“ pole. Juba pealkirigi viipab sellele, et siin on kõik vaikne. Selles mõttes jääb teos, tõsi küll, kuidagi jutustavalt igavaks, kuid puudujääva osa annab tegelaste tore kõnelus ja tegelased ise. Maailmasõjale järgnenud murrangud on siia kokku heitnud endised mõisnikud, vonid ja parunid ning baronessid. Oi, need omaaegsed suurnikud tunnevad end siin väga halvasti, nad ihkavad oma emamaa poole ja loodavad, et kunagi tulevad siiski ajad, mis annavad neile tagasi maad ja metsad, häärberid ja kõik maise vara ja ka seltskondliku väärikuse. Need on allakäinud inimesed, moraalikad tanted ja tudid, kes igal ajal uihtavad ja fuihtavad, sest kuigi neilt kõik on võetud, nende moraal on siiski neile jäänud ja sellele nad toetuvadki.
O. Luts on suurepärane tüüpide looja ja neid laval esitada, on igale näitlejale tänuväärne, aga ka raske ülesanne. Näe, seal on napsuvend end. mõisnik hra Lücke. elatab end nüüd katuse tõrvamisest ja kellade ning priimuste parandamisest. M. Mitt andis sellest tasalülitatud mõisahärrast lustaka kuju, kuigi võibolla kohati liialt karrikeerituna. Kuid eks säärane tüüp ole isegi meie elus karrikatuur! Või jällegi päris ehtsat hitlerlikku maski kandev V. Laason Siegfried von Sandersina, samuti end. mõisnik, kes uputab oma päevad ja mured nüüd viinaklaasi ja muud kui heilitab. Ning naised – neid on terve seeria, läbiimbutatud sakslusest ja kadaklusest, kelledest toredamad kujud lõid M. Mikk-Murakin ärimees Westbergi Elviine nimelise voorusliku naisena, H. Sooper sabata kassi armastaja ja meesterahvaid vihkaja saksakrõkuna, H. Rinnepr. Traubenbergina j. t. Westbergide abielupaar oli hea kolmik – E. Tani Robert Westbergina rahulik ja naise pantoflialusena ägaja, ta armuvalus sipleja tütar Heete R. Tederi kätes õnnetu õnnelik kooliplika, millise osa esitamine nõuab suurt oskust ja osavust, millega näitleja ka üpris kenasti toime tull. Isegi prl. Tederi jäme hääl sobis kui häälemurdeealisele kooliplikale.
Üks kahvatum kuju selles dramatiseeringus on üliõpilane Heino Anderson, keda mängis H. Aare. Kirjanik ega ka dramatiseerija pole talle peaaegu mingit tegevust andnud, ning niisamuti laval vahtijana polnud Aare halb, koguni sümpaatne.
„Vaikse nurgakese“ lavastamine pole kerge. E. Lemmistel oli täita siin raske ülesanne, tuua eluliselt esile meie nooremale põlvele päris võõras miljöö ja võõrad inimesed. Sellega ei jäädud aga midagi võlgu.
See tegevuseta, igavavõitu, intriigide ja dramaatilise pingeta, kuid kõneluses pisiasjust ja tüüpide lopsakusest elav teos võib „Endla“ päris õnnestunud ja ühtlase lavastuse-mängu juures läbi lüüa ja rahvatükiks saada, sedaenam sellepärast, et „Vaikse nurgakese“ miljööd ja tüüpe võime Pärnuski õige rohkelt näha.
Esietendusel oli publikut äärmiselt vähe. Ning sellest oli kahju ja selle all kannatas ilmkahtlemata ka mängu hoogsus ja impulsiivsus. Ent vähestelgi oli kiitust jagada ohtralt.
K. Eh.

Nii kaobki „Vaikne nurgake“ pärast kuut etendust (millest mõned mängitakse lähiasulates) kaduvikku ning jääb ehk vaid seda näinud 1580 silmapaari teatrimeenutustesse.


1944 esietendub August Kitzbergi ja Juhan Simmi „Kosjasõit“. Tegu tundub olevat 1943. aasta kevadel veel teise võimu all välja tulnud lavastuse korduslavastusega, kus osatäitjates on tehtud ajast ja oludest tingitud muudatused, kuid mis muus osas järgis poolteist aastat varem esietendunud lavastust. Seega pöördume selle materjali juurde tagasi märtsis, püüan selleks ajaks üles leida ka 1944. aasta lavastuse kohta ilmunud arvustuse 14. detsembri Töörahva Häälest. Aga olgu siin siiski ära toodud lavastuse info kavalehelt:

„Endla“ Teater

„Kosjasõit“
Motto: „Talupoja jant käib üle kõige“

A. Kitzbergi muusikaline jant 4 pildis proloogiga.
Juhan Simmi muusika.

Lavastaja: Riivo Kuljus
Muusikajuht: Vold. Tago
Tantsud: Hannes Kelder
Lavapildid: Uko Halla
Korrepetiitor: Vold. Rumessen
Kostüümid: Marta Orlova

Tegelased:

PROLOOGIS:
Sepiku taat – Ivo Velmet
Tõstre taat – Eduard Ojamets
Tõstre eit Liisu – Ludmilla Tarm
Kitsrätsep – Heigo Metsa
Marichen, tema pruut – Helga Vechterstein
Peeter, külapoiss – Henn Jaaniste
Malle, külatüdruk – Herta Elviste
Pillimees – Arnold Siirak
Külatüdrukud ja -poisid

PILTIDES:
Kutsiku kõrtsinaine – Veera Luur
Liisi, tema tütar – Mare Voog
Mats Mürk (mulk) – Eduard Türk, Riivo Kuljus
Volmer Vomm, vallavanem – Bruno Mitt

Ajalehe „Vaatleja“ toim. liikmed:
Ööpik – Friedrich Tilk
Kägu – Arnold Sikkel
Lõoke – Viktor Taimre

Räästas, metsavaht – Jakob Küüts
Miili, tema teenija – Ellu Meister
Jaak, Räästa sulane – Uko Halla
Talumats – Elmar Rähesoo
Voorimees – Riivo Kuljus, Artur Saks
Kompa, vallavahimees – Eduard Ojamets
Trükipoiss – Heigo Metsa
Pillimees, trükipoisid, külatürdrukud, -poisid

Tantsud:

PROLOOGIS: „Polka“ - Ludmilla Tarm ja Eduard Ojamets
„Reinlender“ - Helga Vechterstein ja Heigo Metsa

1. pildis: „Külapoiste tants“ - mees-tantsurühm.
„Marupolka“ - Herta Elviste, Hannes Kelder ja tantsurühm.

3. pildis: „Õllekapa polka“ - tantsurühm.
„Simmani labajalg“ - tantsurühm.

4. pildis: „Pas D'Espagne“ - tantsurühm.

TANTSIJAD: H. Elviste, L. Tarm, V. Kallaste, H. Vechterstein, A. Põldeots, M. Raud, B. Avasalu, H. Metsa, H. Kelder, H. Jaaniste, A. Kosk, E. Ojamets, H. Tölp.

TEGEVUSPAIK: Proloog – Sepiku talgul.
I pilt - „Kutsiku“ kõrtsis.
II pilt - „Vaatleja“ toimetuses.
III pilt – Metsavahi juures.
IV pilt – Vallamaja juures.

Vaheajad pärast I ja II pilti.

Statistikatabelites seisab, et lavastusega anti 20 etendust 5656 inimesele.


1961 esietendub teatri 50 sünnipäeva tähistamiseks August Kitzbergi „Libahunt“, mille seekord lavastab peanäitejuht Artur Ots, keda assisteerib Eduard Ralja. Lavakujunduse ja kostüümide kavandid loob külaliskunstnik Meeri Säre, jumestuse ja parukate eest vastutab Laine Korol, valgustuse eest Enn Samlik ning lavameistriks on Heino Tölp. Mängivad Uno Loit, Maret Simmo, Eduard Ralja või Lembit Mägedi, Ilmar Märks või Rein Laos, Õie Maasik, Aare Meriluht või Juta Leppik, Ellen Alaküla, Linda Kuusma, Lia Tarmo, Eduard Järs, Tõnu Ende, Veera Luur, Agate Hiielo, Ilmar Toomla või Vello Saidla, Paul Mäeots või Henn Jaaniste, Endel Orav, Rein Olmaru või Juhan Pihelpuu, Mihkel Smeljanski, Roland Engmann või Leo Saar, Ants Nopri või Margus Tuuling, Lembit Kees või Endel Padumets, Maimu Pajusaar või Virve Tepp, Juta Leppik või Elle Korb, Astrid Pirn või Eha Sikk.

„Lavastaja kontseptsiooni kohaselt oli Tiina (Ellen Alaküla) vabadusiha vastandatud vanaema alistumisfilosoofiale. Tiina protestisõnad tammaruliku elulaadi vastu kutsusid võitlema kõige tardunud ja inertsega, mis sageli peidab end näilise elutarkuse taha. Kuigi lavastus sai üsna hea vastuvõtu osaliseks, ei kujunenud ta teatri elus eriliseks sündmuseks ega edusammuks,“ võtab seekordse „Libahundi“ raamatus „Pärnu teatrilugu 1875-1991“ kokku Leida Talts.

Lavastust puudutab põgusalt ka Karin Kask Loomingus nr 8 1962 ilmunud teatrihooaja ülevaateartiklis:

Pärnu L. Koidula nim. Draamateatris 50 aasta juubelipidustuste puhul väljatoodud „Libahunt“ ei kujunenud uue sõna ütlemiseks. Kõige märkimisväärsemana võiks esile tõsta L. Tarmo vanaema. Näitleja tõi kuju tõlgitsusse uut vanaema elatud elu sügavama avamisega. Ja nimelt – vanaema pole mitte alati niiviisi mõtelnud, nagu ta nüüd, oma eluõhtul teistele õpetab. Nooruses olid tema mõtted lähedased Tiinale. Seepärast mõistabki ta Tammarude perekonnast Tiinat kõige enam. Vanaema räägib alistumisest ja leplikkusest nagu põlvili surutud inimene, kes iseenda jõuetust neab. L. Tarmo vanaema on sügavalt traagiline kuju.

„Libahunti“ mängitakse 1963. aasta aprillini kokku 45 etendust, mida külastab 11751 inimest.


1994 esietendub „Gösta Berlingi saaga“. Selma Lagerlöfi romaani dramatiseerib Ülev Aaloe ning lavastab Kaarel Kilvet. Kunstnikuks on Jaak Vaus, muusikaliseks kujundajaks Vello Toomemets ning liikumisjuhtideks Laine Mägi ja Villiko Kruuse. Nimirolli kehastab Aare Laanemets, teistes osades Elmar Trink, Vello Toomemets, Margus Oopkaup, Sepo Seeman, Ago Anderson, Jüri Vlassov, Ahti Puudersell, Raido Keskküla, Peeter Kaljumäe, Tõnno Linnas, Arvi Hallik, Jaan Rekkor, Siina Üksküla, Feliks Kark, Lii Tedre, Heiko Sööt, Laine Mägi, Peeter Kard, Helle Kuningas, Diana Konstantinova, Merike Tatsi, Liisa Aibel, Tene Ruubel, Andres Ild, Eha Kard, Rein Laos, Enn Keerd, Maimu Pajusaar ja Katrin Nielsen.

Triinu Ojalo raamatus „Endla Teater 100“:

Endla valis fantaasiarikka ja värviküllase romaani „Gösta Berlingi saaga“ teatri repertuaari veendumusega, et aeg vajas klassiku kaunist sõna ning romantilist, sooja ja elujaatavat hoiakut. Selma Lagerlöfi teose poeesia ja saagalikkus said Kaarel Kilveti panoraamse ning mängurõõmsa lavastuse tuumaks. Tähtis osa lavatervikus oli Jaak Vausi lavasügavusse viidud kujundusel, mis tõi vaatajate ette põhjamaa maastiku aastaaegade vaheldumises ning sujuvalt muutuvad sündmuspaigad pöördlaval, mida ilmestasid kord rippkonstruktsioonidelt laskuv mõisahäärberi katus või sepikoja massiivne suurhaamer. Romantika-taotlust toetasid läbi etenduse kostev viiulimäng Vello Toomemetsa esituses ja meeste laul.

Lavastuses osales kogu Endla trupp, pea kolmkümmend osatäitjat, kes kõik tegid suuremates või väiksemates rollides meeldejäävad etteasted. Lavastuse keskmes olid kaksteist Ekeby mõisa kavaleri, endist grenaderi, kõik erineva saatuse ja iseloomuga, samas väärikad, uhked ja mõistatuslikud. Üle keskea mehi kehastanud näitlejatele, kellest mitmed olid ise pea poole nooremad, oli see suureks väljakutseks.

Gösta Berling, kavaleride kavaler, ei olnud Aare Laanemetsa kehastuses donžuanlik armukütt, vaid põhjamaine mõtiskleja, otsija ja eksija, kelle meeleolu kõikus lõbususe ja nukruse vahel, olles komplitseeritum tegelane kui romaani spontaanne ja pillav poeet. Gösta antipoodiks oli säravalt ja liikuvalt, ent välise efektsuse varjus ka ootamatult mitmekülgselt esitatud Jaan Rekkori pahaendeline mõisnik Sintram. Paljudest Gösta naistest tõusis esile Laine Mägi Elisabeth Dohnana, kes suutis veenvalt ühendada õrnuse ja tahtekindluse, hapruse ja hingejõu.


Aga laskem kõneleda ka paaril kriitikul ja Endla kunstilisel juhil: Siin on aga Kalju Pruuli fotod lavastusest:

Lavastusega anti 26 etendust, mida vaatas 12450 külastajat.