1913 esietendub Robert Mischi pilkekomöödia „Vaene, aga aus“, lavastajaks (nagu Endla esimesel kolmel

Lavastuse esietendus toimub erandkorras mitte õhtul kell üheksa, vaid kell viis „et näha saada, kui palju on hiline aeg osavõtmiseks mõõtuandev“ nagu kirjutas Päevaleht paar päeva hiljem. Selgus, et „Osavõtmine oli vähe elavam kui harilikkudel õhtutel.“

Novembri lõpus ja detsembri alguses minnakse selle lavastusega aga väikesele ringreisile, etendusi mängitakse Võrus, Valgas, Paides, Türil, Suure-Jaanis ja Viljandis. Arvustajad ja kirjasaatjad võtavad etendusi küll kiita, kuid Võrus, Valgas ja Viljandis kurdetakse siiski vähese publikuhuvi üle. Viljandi etenduste järel kirjutatakse 4. detsembri Sakalas:

„Eila õhtul ettekantud „Waene, aga auus“, õigem küll „rikas ja kelm“, kus rikaste, aga kelmide wagadust ja nende tõsist nägu õige osawaste ja paljudes wärwides näidatakse, libises tükile kohase hooga häässe tujusse wiidud publikumi ees mööda. Ka selle tükiga näitas „Endla“, et tal tarwilised jõuud on. J. Kurrikoff tutvustas siin pääosas Reisbergina ennast osawalt kahes ilmas liikujana, wõeraste ees wagana, eneste seas kõrilõikajana. A. Reimann lühikeses õpetaja osas oli parem, kui mujal. Teised kõik mahuwad ühise hää otsuse alla, kui Milli enesele wahel natuke palju ei oleks lubanud.

Rahalisest küljest kaotas „Endla“, sest osawõtmine oli wäiklane – sissetulek kahest õhtust 150 rbl. –, siiski ta wõitis Wiljandis, wõitis otsuse, et „Endla näiteseltskond ülesande kõrgusel seisab ja julgeste kahe wanema teatri kõrwa wõib seista. Ja tuleb „Endla“ jälle, siis räägi ta kasuks nüüdse ettekannete hää kuulsus.“

1927 on välja kuulutatud Aleksandr Ostrovski komöödia „Süüta süüdlased” esietendus, lavastajaks Aleksander Teetsov, kunstnikuks Aleksander Möldroo ning peaosa kehastamas eesti teatri legend Anna Altleis. Enne esietendust ilmuvad ajalehtedes näidendi tutvustused ja reklaamid, nagu ikka:

Aga juba esietendusele järgneval päeval võime lehest lugeda, et:

Egas midagi, novembri alguses minnakse uuele katsele:

Ja see esietendus tõesti ka toimub. Tõsi – publikut on siiski vähevõitu, öeldakse ühes arvustuses. Arvustajadki jagunevad kahte leeri, Postimehe Pärnu väljaandes öeldakse, ettekanne pigem keskpärane olevat, Pärnu Päevalehes aga võetakse suisa läbi kahe numbri lavastust tema venepärasuse eest kiita.

Detsembri alguseks kuulutatakse „Süüta süüdlaste“ rahvaetendus (rahvaetendusteks nimetati tollal odavama piletihinnaga etendusi) välja:

Aga ka selle etenduse puhul saame ülejärgmisel päeval lehest lugeda, et:

Küllap just sellistest juhtumistest on alguse saanud teatriinimeste suust aeg-ajal kostev kibe nali „etendus jäi publiku tungival soovil ära“. Kui „Süüta süüdlased“ järgmise aasta jaanuari keskel oma kolmanda etenduse järel kaduvikku saadetakse, jääb temast statistikaandmestikesse maha kuiv ja kurb publikunumber 234.

1950 esietendub Moliére`i komöödia „Ihnus”, lavastaja ja peaosatäitja Arnold Sikkel, kunstnik Uko Halla. Lavastusega antakse 61 etendust 8525 vaatajale. Lavastust ei peeta eriti õnnestunuks, siiski kiidetakse Arnold Sikkeli Harpagoni ning Herta Elviste Mariane'i, Lia Laatsi Elise't ja Paul Mäeotsa Jacques'i. Samuti tõstetakse esile lavakujunduse ja kostüümide olustikutruudust.

1963 esietendub Ignatio Retési näidend „Linn, kus me hakkame elama”, mille lavastab teatri tollane peanäitejuht Arvo Kruusement ning kujundab Uno Uibo. Mängivad Heino Uustal, Lembit Mägedi, Õie Maasik, Maimu Pajusaar, Arnold Sikkel, Uno Loit, Arvi Hallik, Olli Ungvere, Eva Tihane, Ilmar Toomla, Ilmar Märks, Paul Kannuluik, Henn Jaaniste ja Reet Leissar. Lavastusega antakse 43 etendust 7741 vaatajale.

Eesti Rahvusringhäälingu arhiivis on tallel sama aasta detsembris eetris olnud raadiosaade, mille alguses Arvo Kruusement tutvustab Pärnu teatri tegemisi, näitleja Heino Uustal räägib oma tööst ning kuuleme ka katkendit lavastusest „Linn, kus me hakkame elama“. Saate teine pool viib kuulajad aga Rakvere Teatrisse ning kuuleme tollal veel Rakveres töötavat hilisemat endlalast Aarne Üksküla.

2007 esietendub Mart Kivastiku näidend „Kangelane“. Lavastajaks Kalju Komissarov, osatäitjateks Priit Loog, Veljo Reinik, Jaanus Mehikas, Sten Karpov, Sven Heiberg, Triin Lepik, Liis Laigna, Kaili Viidas, Märt Avandi, Tambet Seling, Ago Anderson, Karin Tammaru, Jüri Vlassov, Sepo Seeman, Ireen Kennik, Tiit Palu, Lauri Kink.

Raamatus „Endla Teater 100“ võtab Triinu Ojalo lavastuse olulisuse kokku nii:

„„Kangelase“ idee pärines Endla pealavastaja Tiit Palu, peakunstnik Silver Vahtre ja soome lavastaja Hannu Heikinheimo ühistelt mõttetalgutelt, kus otsiti Eesti ja Soome ajalugu ühendavaid momente. Seni oli Eestis soomepoiste teemat kunstilises kuues vähe käsitletud. Peagi nakatati ideega näitekirjanik Mart Kivastik. Lavastus kujunes sobivaks avatööks samal aastal TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia lõpetanud kaheksale vastsele Endla näitetrupi liikmele, lavastajaks pealegi nende õpetaja Kalju Komissarov. Lavastust nimetati enamikes arvustustes heas mõttes filmilikuks, selles vaheldusid intiimsed suured plaanid mõjuvate sõja- ja massistseenidega üldplaanis. Kui näitlejad suutsid „Kangelases” luua õnnestunud ansambli vanade olijate ja noorte tulijate vahel, siis vähemalt sama üksmeelselt töötasid kunstnik Silver Vahtre, valguskunstnik Margus Vaigur ja kostüümikunstnik Krista Tool, kes pärjati kujunduse eest ühiselt Eesti Teatriliidu kunstnikupreemiaga. Nende koostöö tulemus oli minimalistlik, ent oma vähesuses ja täpsuses mõjuv tervik, vaid oluliste vahelduvate detailidega täidetud tühi lava peegelduva põranda, õigeid aktsente ja tundetoone andva valguskujunduse ning stiilsete kostüümidega. Sõdurivormid ning osad rekvisiidid toodi autentsuse huvides kohale Soomest. „Kangelase“ esietendus ei kujunenud pelgalt teatri-, vaid ka kultuurisündmuseks. Etenduse lõppedes esitasid lava-soomepoisid õigete soomepoiste mälestuseks ja tervituseks nende hümni. Esietenduse publiku hulgas viibis aukülalistena üle 80-aastaseid Soomes sõdinuid kolmekümne ringis. Hümni peale tõusid nad püsti, osad lähedaste abiga, ning hakkasid näitlejatele kaasa laulma. Nii saalis kui ka laval oli sel hetkel kuiva silmapaari raske leida.“

Jäägu tänast sissekannet lõpetama Endla kauaaegse ihufotograafi Ants Liiguse jäädvustused lavastusest: