Millest uuslavastus „Linda Vista“ räägib, miks see materjal Sind kõnetas?
Lavastus räägib sellest, kuidas üks viiekümneaastane mees on omadega plindris – tema endine elu on tükkideks lagunenud ja seda kõike kokku lappida pole ei tahtmist ega jõudu. Tundub, et kõik on lõppenud, minna pole enam kuhugi – kõik uksed on suletud, sein on ees. Ja siis äkki asjalood muutuvad. Muutuvad nii radikaalselt, et maakera hakkab justkui teistpidi pöörlema, gravitatsioon kaotab jõu – see on võimalus uuteks avastusteks, suheteks, eneseleidmiseks, kosmilisteks ekskurssideks.

Kuid enamik asju, mis lendu lähevad, kukuvad ühel heal päeval maha tagasi. See võib olla väga valus, aga see võib olla ka midagi sellist, mis annab uuestisünnile sarnaneva kogemuse.

Umbes sellises mõõtkavas me „Linda Vista“ tehes opereerime. See materjal on naljakas ja valus, sisemiselt väga rikas. Loo sisemine tõetunne hoiab tegijad sellel joonel, mida mööda on alati huvitav liikuda. See joon on see õhuke piir üleva ja madala vahel, kõrgendike ja sügavike hapratel veertel.

Mis on selles lavaloos erilist?
Kuidas lavastusprotsess on sujunud, kas ja millised väljakutsed selle juures on olnud? Milline on selle loo sõnum, mida „Linda Vista“ vaatamine publikule võiks anda? Või millele soovid publiku tähelepanu juhtida...
Protsess on kulgenud erksalt ja rahulikult, huumorimeel on inimestel säilinud. On säilinud erksus ja tundmisvõime. „Linda Vista“ on tekst, mis ei mängi iseenesest. Näitlejate ülesanded on mitmekesised ja nõudlikud, neid asju ei saa teha lihtsalt loomulikust intelligentsist.

Lugu räägib inimese mahust, teelolemisest, küpsemisest, kohalejõudmisest ja uuesti alustamisest. Elus olemine ei ole paigalseis, elu on pidevate muutuste jada, pidev seismine stardijoontel – igal hommikul, igal kevadel, suvel ja sügisel, iga aasta alguses. Meis kõigis on palju armastust ja valu, leidmisi ja kaotamisi – nii ka selles loos.