Endlas esietendub tükk suve
„25 °C ja päike“ toob vaatajani tõestisündinud stseene eestimaalaste suvedest. Lavastaja Laura Jaanhold ja lavastusdramaturg Paul Piik (Kinoteater) on intervjuude põhjal kokku pannud lavaloo, millest õhkub kõike seda meeldivat ja meeleolukat, millest meie suved enamasti koosnevad. Illimar Vihmar kunstnikuna loob keskkonna, mille igast detailist ja elemendist õhkub seda aastaringselt igatsetud suvetunnet. Kindlapeale saab see olema humoorikas ja mõnusast meeleolust kantud lavalugu, mis pakub samastumise momente igale saalisviibijale.
Küsisime lavastajalt ja lavastusdramaturgilt, mis nende endi jaoks suvest selle tõelise suve teeb ning kuidas lavastusprotsess sujunud on.
Mis teile endale Eestimaise suvega seostub, mis teeb suvest teie jaoks erilise aastaaja?
Laura: "Soojus, valgus, võimalus lahti ühenduda. See, kuidas looduses toimub mingi hämmastav areng, roheline plahvatus ja selle muutumine, hääbumine, kiire kadumine. Tunne, et see ilu on nüüd hetkeks siin ja juba libiseb käest."
Paul: "Kindlasti suvila külastamine, kus olen käinud sünnist saati igal suvel. Siis lühikeste pükste kandmine, jalgrattaga sõitmine, korvpalli loopimine, RMK matkarajad. Ja tegelikult ka mingi kollektiivne positiivsus, mida eestlased südasuvel kiirgavad."
Miks keegi peaks tulema vaatama lavastust suvest?
Laura: "See lavastus nagu massaaž. Sa tuled seda vaatama ja selle eesmärk ei ole sind viia selleni, et sa lähed siit ära ja hakkad prügi sorteerima – kuigi seda võiks ikkagi teha –, aga et sa lähed siit ära ja see positiivne või soe, meeldiv, mõnus, kuidagi rahustav, humoorikas atmosfäär on sinu sees tekitanud mingi positiivse muudatuse. Mõte oli tekitada koht, kus on igavene suvi, mis meile, eestlastele, mulle tundub, millegipärast meeldib ja neid positiivseid emotsioone tekitab."
Kuidas see lavalugu sünnib, mil moel sai materjali kokku ning tekstiraamatuks?
Paul: "Esmalt mõtlesime Lauraga välja täpsemad teemad, mis meid suve puhul huvitavad ning seejärel küsitlesin kokku 22 inimest. Intervjueeritavate hulgas on nii mehi, naisi, noori kui vanu. Laura transkribeeris intervjuude salvestused ja nende tekstide põhjal hakkasime koos mõtlema võimalikke stseene. Proovides lugesid tekste ette juba näitlejad ja koos nendega hakkasime otsima võimalikke lahendusi laval.
Peamine erinevus n-ö näitemängu põhjal sündivast lavastusest on see, et kuna lavale jõuab miski, mis pole varem lavale jõudnud, siis loominguline lihas on koguaeg töös. Proovide käigus toimub veel palju muudatusi tekstis, stseene võib juurde tekkida, neid võib kärpesse minna, järjekord võib muutuda jne, et terve prooviprotsessi vältel on selline kõrgendatud seisund, kus on võrdselt olulised nii oskused kui kõhutunne."
Milliste järeldusteni vaataja seda lavastust vaatama tulles jõuda võiks - millisteni te ise prooviprotsessidega jõudnud olete?
Paul: "Publik võiks etendustelt seda kaasa võtta, et tasub endale suvel tekitada hetki, kus oled maal või looduses ja ei näpi telefoni. Võib-olla teed midagi füüsilist või konutad niisama, aga annad endale aega olla. Mida pikemalt hetke kõikide meeltega naudid, seda võimsam on ka saadud mälestus."
Nii Laura, kui Paul tunnistavad üksmeelselt, et kogu lavastusprotsess on olnud huvitav, arendav ja eriliselt heatujuline. Ja suurimaks väljakutseks on olnud hoopis see, kui on tulnud astuda suveteemalisest proovisaalist märtsikuisesse lumetormi.