Kui Tõnu Prillupi naine loojakarja läheb, pole sellest suuremat lugu, sest kadunukese noorem ja üsna kenake õde saadetakse uueks perenaiseks ja lastekantseldajaks. Prillupi uus küljeluu on aga lausa nii magus mari, et mõisahärrale endale silma jääb. Nõnda kukub seni üsna kehval järjel mehikese sülle ootamatult suur õnn – kui ta mõisahärrale loa annab oma noore naisega vahepeal mõnusasti aega veeta, saab ta vastu selle, millest kõige rohkem on unistanud – piimamehe koha mõisa meierei juures. Kõik oleks kõige paremas korras, kui ootamatult ei selguks, et ka naine võib miskit tunda, üht või teistviisi mõelda ja lõppude lõpuks ise otsustada, mis talle hea või halb on. Pealegi, nagu üsna pea selgub, pole ka piimamehe koht paradiisi eeskoda ja ega küla suugi lukus püsi…

Iga eestlane, kes pisutki kooliharidust nuusutanud, teab, et kirjanik Eduard Vilde oli ja on kõva tegija. Tema näidendid „Pisuhänd“ ja „Tabamata ime“ on ikka ja jälle pildis, olgu siis teleekraanil või mõne lavastaja käe läbi teatrilaval, sest aeg neid ei kuluta. Ikka on naljakas, mõtlemapanev ja eluline. „Mäeküla piimamees“ on meie esimese kutselise kirjaniku poolt küll romaaniks kirjutatud, kuid oma erandliku teemakäsitlusega eelnevatega sama tugevalt filmi ja teatrisse kippunud. See on uus tase Vilde loomingus, sest just selles raamatus saab kriitilisest realismist psühholoogiline kirjandus, mille tegelased oma sisemist häält vaigistada ei suuda, südametunnistusel end piinata lasevad ja oma isekatele tegudele naeruväärseid õigustusi otsivad. Nüüd on kirjanik Andrus Kivirähk talle omase julge huumoriga, samas rahvakirjaniku loomingusse lugupidavalt suhtudes Vilde loo näidendiks kirjutanud nõnda, et kõik, mis selles tõsist, naljakat või mõtlemapanevat on, erilise selgusega tegelaste suhu mahub ja vaatajate silma ja kõrva jõuab.

Vilde Kivirähki kastmes – valus ja koomiline, uskumatu, kuid siiski tõsi – tõeliselt raju ja paljastav igatahes!