14. detsember — Endla Teater

1924 esietendub kolmeosaline „Idamaa õhtu“, mille toob lavale Voldemar Mettus.

Eelteade Vaba Maa Pärnu väljaandes 13. detsembril:

„Idamaa õhtu“,

mis viib Indiasse, Bagdadi ja Alshiiri, „Endlas“ on pühap., 14. skp., uued kostüümid. Algus kell 8 õhtul. Piletid öölubana maksvad kuni kella 12.
Idamaa õhtu on esimene sellelaadiline „Endlas“ ja tohiks oma mitmekesidusega äratada suurt huvi.
„Kuninga kirja“ on loonud Rabindranath Tagore, Bengaali kirjanik, keda meie tunneme kui 1913. a. Nobeli auhinna saajat kirjanduse alal. Selle ilusa draama peategelane Amal, on Tagorel saanud lunastust ja vabastust igatseva hinge sümboliks, hinge, mis on vangis keha kongis, kuni kuningas (jumal) talle läkitab kirja oma ihuarsti (surma) läbi. Kuid „Kuninga kiri“ ei ole mitte ainult sümboolne, ta on ühtlasi ka paremaid lapse hingeelu kujutusi ja teda on õigusega võrreldud „Hannele taevaminekuga“.
„Surmakross“ on oma lõbusa aine saanud „Tuhande ja ühe öö“ muinasjuttude kogust. Maailma suuri isandaid ninapidi vedajat narri tunneb ja armastab iga rahvas.
„Samuum“, mis kuulub Strindbergi „üheteistkümne ühevaatuslise“ sekka, kujutab otse hüpnootilise võimuga ühe araabitari hirmust kättemaksu oma armastatu tapmise eest. Hirmus on võitlus Aafrika ja Euroopa vahel, ja – Aafrika võidab.

Teatribüroo.

Pärast esietendust ilmuvad arvustused mõlemas kohalikus väljaandes. Nii kirjutab Vaba Maa Pärnu väljaanne 15. detsembril:

Idamaa õhtu „Endlas“.

Seni on teater püsinud ikka pikemate tükkide juures, mis üksikuna terve õhtu täitsid, ent nüüd oli esimene mitmepalgeline teatriõhtu, millele saatjaks ühine idamaa vaim. Igatahes õnnelik mõte.
Kahju oli Rabindranath Tagore „Kuninga kirjast“, mis eriti teises vaatuses kahvatuks jäi. See esimeses vaatuses õnnelikult kirjutatud tükk kaotas palju haige Anneli Ida Suvorova nõrga mängu tõttu. Isegi häät oli võimata saalis kuulda, mida nähtavasti selleks nii nõrgalt kuulda lasti, et „haiguse“ muljet suurendada. Kuid sarnane tõelikkuse tagaajamine oli siin täiesti ebasünnis ja ülearune, sest peab oskama ikka ka muid vahendisi kasutada.
Muide tahaks „Kuninga kirja“ esimest vaatust võrdlemisi õnnestanuks pidada, kus nähtavasti üldjoonis õkik omi liikumise piirjooni tundsid.
„Surmakross“ õnnestas kahtlemata paremini, sest siin oli enam liikumist, sündmustikku ja väliseid efekte, mis tegelastele vähenõudlikum. Hea oli omalt esinemiselt J. Kulli kojanarr. Publiku poolt võeti see ettekanne parima kiitusega vastu, mida teenituks peab arvama.
Huvitavam oli neist „Samuum“.
Võimsalt ja suure sugestiooniga oli esitatud Meta Luts'u Brigura, kuna H. Pulst'i Jussif palju meeldetuletas Türki draamateatrist, mis siin ka õnnelikult sobis.
Üldiselt võiks õhtu kordaläinuks pidada.

-a-

Pärnu Postimees 18. detsembril:

Idamaa õhtu Endlas.
14. detsembril s. a.

„Endla“ teaater oli omale ülesandeks seadnud läinud pühapäeva õhtul tutvustada publikut muinasjutuliku ning salapärase idamaaga, selle maa loomingu ning ka selle maa aineid käsitava loomingu kaudu. Selleks oli õhtu eeskavasse üles võetud. kolm lühemal Idamaa elu ning inimesi kujutavat lavapala: India Bengaali kirjanik-luuletaja Rabindranath Tagore kahevaatusline näidend „Kuninga kiri“, Araabia muinasjuttude ,,1001 öö“ ainetel „Endla“ teaatrijuhi V. Mettuse enese poolt kirjutatud lõbus ühevaatusline intermeedium „Surmakross“ ning Rootsi kirjanik August Strindbergi ühevaatusline Alshiiri kõrbedraama „Samuum“, milles kujutatud tähendatud kirjanikule omase jõuga naise kättemaks mehele, mis seda halastamatum, et siin peale isikliste tasumismotiivide veel kaasa mängib raasiline erinevus.
Kui peaksime otsustama „Kuninga kirja“ üle tema lavalise tegevustiku järele, siis leiaksime ta olevat igava ja vähe nauditava. Kuid siin paelub meid just see hardalt puhas, sümbolistliku ning vaiksete toonide meeleolu, mis näidendi igas lauses kajastub, jättes tegevuse kõrvalplaanile. Selle meeleolule vastavalt oli näidend ka „Endlas“ lavastatud. Kui sellase lavastuse juures esile kerkisid mõned näilised puudused ettekandes, siis oli see tingitud just tüki kammerteaaterlikust iseloomust, mis vähe vastab avaramale teaatrisaalile.
„Kuninga kirja“ peategelase, haiguse läbi oma toa kitsaste seinade vahele köidetud lapse kaudu on kirjanik annud väljenduse inimhinge puhtaile, kiretuile ja omakasupüüdmakuile soovele. Terve Amali — nii on selle haige lapse, näidendi peategelase nimi — vestlemine on kui vaikse oja mahe vulin, mida kuulates kõige igapäevasemad ja lihtsamadki asjad ja olukorrad omavad enneolematu kauniduse ja helge pühapäevlikkuse. Nii suudab ka piimamees, kes terve pika eluea kestes oma ametit kui paratamatut, elu poolt peale pandud kohustust talunud, alles Amaliga vesteldes tungida oma lihtsa tegevuse õnnestava saladuseni. Ja nii leiavad Amali lapsesuu läbi ilmutust kogu aja ülivamad tõed, mis peavad maisusse ja maiste mägede taha kinnijäänuid juhtima edasi — üle mägede. Sest mäed pole ometi mitte selleks, et keegi sealt üle ei peaseks, nagu arvab Amali kasuisa Madhav, vaid „mäed on maa käed, mis viipawad taeva poole, et inimesed, kes elavad kauguses ja istuvad üksi akna all, võiksid siis seda märki näha.“ Ja ärgu öeldagu ka, et aeg ei ole veel käes, või jälle, et aeg on möödas. Ei — „kindlasti on sinu aeg siis käes, kui sa gongi helistad.“
Palju ajab juttu oma aknast möödaminejatega Amal ja räägib oma igatsusist ning soovest terveks saada ja minna nii, et miski ei saaks teda takistada tema teekonnal. Ning siis, õhtul neljanda valvuse ajal, kui valvur gongil lööb oma harilikku ,,dong, dong, ding, dong“ ja on saabumas öö, jõuabki Amali igatsuste täideminekutund: kuningas on saatnud kirja oma ihuarstiga — surmaga, kes vabastab Amali igatseva hinge vangist. Amali õrnhingeline osa Ida Suvorovalt oli esitatud võrdlemisi hästi, eriti lõpupoole, pealegi, kui arvesse võtta asjaolu, et meesosa ettekandmine naisterahva poolt ikkagi teatava segava muljega on seotud. Halb oli aga teksti suurelt jaolt kaotsiminek publikule. Üheks õige tuntavaks põhjuseks selle juures oli küll ka rahutu saal, kuid tulevikus, tüki kordamisel, ei oleks vist osale kahjuks selle veidi valjem hääldamine, kuigi see osale vastav poleks. Meeldiv oli Mizzi Vorontsova lillemüüjatar Sudha lühikeses osas. õige hea ja hingeliselt läbituntud kuju lõi Vold. Laasoni isakesena ja jõuliselt viis läbi A. Liik oma osa karmi ning halastustundeta külavanemana. Rahuldasid ka teised osalised. Üldstseenidest oli teistest mõjuvam lõpustseen.
Järgmine ühevaatusline „Surmakross“ oma 6 momentaalselt vahelduva pildiga oli vastandliseks vahepalaks eelmisele ning sünnitas publikule rohkesti lõbu. Juba see „surmakrossi“ nimetus peidab eneses midagi humoorset, kuid veel palju humoorsemad on need võtted, millega kaks „krossi“ peategelast, Hassan ja Suleima, seda krossi taotlevad. Ning kõige meelsam selles lõbusas intermeediumis on see, et naljast, mida ühed nii hästi teha oskavad, et sellest naljast teised mitte halvemini aru ei saa — kaliif Nureddin nimelt.
Õhtu eeskava lõppes A. Strindbergi „Samuum'iga“ — koshmaarsele ja painajalikkude värvidega tõmmatud kättemaksu episoodiga Alshiiri kõrbest. Kättemaksjanna araabitar Biskra osa viis Meta Luts temale omase temperamendi ja hooga läbi. Tema ohver, leitnant Guimard, franklane, oli esitatud Vold. Laason'ilt suure ossa süvenemise, usutavuse ja jõurikkusega.
Lavastaja poolt oli idamaa õhtu vastavas miljöös ja vaimus lavastamiseks nähtavasti kõik tehtud, mis meie kitsastes oludes võimalik. Erilist tähelepanu teenisid kostüümid ja jumestus. Niipalju kui teada, oli see vististi esimene sellelaadiline eriõhtu Eesti teaatrites. Kuna see esimene õhtu õnnestas, siis võib loota, et ka edaspidised selletaolised õhtud „Endlal“ huvitavad ning rahva rohke osavõtu väärilised saavad olema.

M. L.

„Samuumi“ Biskrat kehastas Endlas seega vaid 19-aastane Meta Luts, kes oma särava talendiga oli juba kooliõpilasena näitemängudes silma jäänud ning nüüd Endla truppi kuulus. Oma mälestusteraamatus „Ainus paradiis“ meenutab lavastaja ja teatrijuht Voldemar Mettus „Samuumi“ võtmise põhjusena „Idamaa õhtu“ kavva just Meta Lutsu:

Et isiklikult veenduda Meta Lutsu näitlejavõimeis, selleks võtsin tema jaoks repertuaari August Strindbergi põrutava ühevaatusliku „Samuum“, mis koos „Surmakrossi“ ja veel ühe väikese asjaga – vist oli see Rabindranath Tagore „Kuninga kiri“ – läks lavale „Idamaa õhtu“ raamides. Näidendikese tõlkisin ma ise – ausalt öeldud, saksa keelest, sest et mul tol ajal rootsi keelest veel palju aimu ei olnud; suureks patuks ma seda ei loe, sest tõlge ju trükist ei ilmunud.
„Samuumis“ ei ole peategelaseks eda nime kandev kuiv ning kõrvetav tuul Aafrika kõrbes – näidendis konkreetselt Alžeerias –, küll aga aitab ta kaasa kättemaksu läbiviimisel, mille araablasest neiu Biskra sooritab ühe prantsuse ohvitseri kallal, kelle kaasmaalased on tapnud Biskra armsama Ali. Võiks ehk ka öelda, et selles näidendis samuum ja Biskra on üks ja sama. /---/
Meta Luts, kes oma osa kallal oli töötanud innuga, nagu oleks ta elu kaalul – olime teinud ka eriproove –, mängis seda haruldaselt sugestiivse jõuga, olles kehastatud vihkamine ning kättemaksuiha. Temas oli juba tookord märgata tugevat isiksust, aga arusaadavalt oli ta veel kaugel oma hilisemast Rembrandti stiilist, kus ta meisterlikult oskas jagada valgust ning varju.
Kirjutasin enne oma „Endla“ hooaja lõppu Ants Lauterile ühe soovituskirja Meta Lutsu kohta ja varsti võidigi teda näha „Estonia“ laval.
Guimardi osa oli Voldemar Laasoni käes; tema oli Meta Lutsule vääriliseks partneriks, eriti hea oma miimika suhtes. Tema surmaeelset ääretut, enam mitte millestki arusaavat hirmu mäletan ma veel praegugi.

„Idamaa õhtu“ nelja etenduskorda külastab Endlas 1254 inimest.

1925 esietendub Redik Soari jõululugu „Jõuluöö“ muusika ja lauluga. Lavastaja Aleksander Teetsov. Sellegi lavastuse kohta pole rohkemat teada, kui kuulutustest ja nappidest eeltutvustustest lugeda:

Lavastusega antakse 2 etendus 884 vaatajale.

1988 esietendub Arto Paasilinna „Ulguv mölder“ Mai Murdmaa instseneeringus ja lavastuses. Kunstnikutöö teeb Lilja Blumenfeld ja muusikalise kujunduse Priit Pedajas, kes kehastab ka nimirolli. Teistes osades Katrin Nielsen, Jaan Rekkor, Jüri Vlassov, Jaak Hein, Elmar Trink, Lembit Mägedi, Lia Tarmo, Peeter Volmer, Feliks Kark, Margus Oopkaup, Jaanus Ehapalu, Rein Laos, Artur ots, Maimu Pajusaar, Eha Kard ja Liina Tennosaar.

Kalju Pruuli fotod:

Triinu Ojalo raamatus „Endla Teater 100“:

„Ulguv mölder“ Endla teatris oli Estonia teatri peaballettmeistri Mai Murdmaa debüüt draamalavastajana. Murdmaa enda sõnutsi oli see nagu „pea ees vette hüppamine“, tuli usaldada üksnes oma pikaajalist teatritunnetust ja -kogemust. Soome kirjaniku Arto Paasilinna samanimelisel romaanil põhineva lavastuse sisu mõjus esmapilgul šokeerivalt – peategelasele mölder Huttunenile, keda kehastas Priit Pedajas, meeldis aeg-ajalt linde ja loomi jäljendades möirata ja ulguda, millega ta andis märku, et ei taha olla teistesarnane. Ümberkaudsetele see ei meeldinud. Nii kerkiski vaataja ette värvikate külatüüpide galerii, kellest kokku moodustus piiratud mõistmisvõimega ühiskond, mis väärtustas oma eelarvamuslikke norme ning sai seeläbi isiklikku vabadust ihkavale, muidu igati töökale ja toimetulevale mölder Huttusele saatuslikuks. Lavastuse moto pärines Paasilinnalt: „Üksikisiku halb enesetunne peegeldab ühiskonna põdemist. Vahel on ulgumisest abi.“
Kriitika järgi puudus lavastusel tolleaegses teatris analoog. Teatriuuenduse toonud metafooridel ja mängul rajanev teater oli peaaegu et välja surnud. Lavastus mõjus koomiliselt, kuigi nalja tehti justkui ei millestki. Kaasa mängis minimaalne žest, miimika, puhtad misanstseenid ja täpsed suhteliinid. Murdmaa rikastas lavastust ka mitmete koreograafiliste ja muusikaliste elementidega. Lavastuses oli mitmeid meeldejäävaid stseene: halvatust teesklev Sipose eit, keda vallaarst Ervinen kogu küla kaastundliku pilgu all läbi vaatas; politseinik Portimo ja postiljon Piittisjärvi duetid jalgrattale, pasunale ja pudelitele. Erilise ökonoomsuse ja detailitäpsusega oli edasi antud Huttuse ja Sanelma esimene metsaskäik, mil kogu suhete gamma mängisid ära vaid nende saali paistvad jalatallad.
Priit Pedajas peaosas oli jäägitult mängust ja teisitiolemise rõõmust haaratud. Tema ulgumine oli nii meisterlik ja varjundirohke, et vaataja tunnetas: milline nauding on jääda iseendaks. Tema kõrval kerkis esile Jaan Rekkor politseinik Portimona – selles tüsedas ja rahulikult toimetavas, vaikselt kähiseva hääle ning hallide sorakil vuntsidega mundrikandjas oli näitlejat peaaegu võimatu ära tunda.

„Ulguva möldriga“ antakse 27 etendust 10953 vaatajale.

1993 esietendub väikeses saalis Franca Rame ja Dario Fo komöödia „Vabameelne abielu“, mille lavastab Vello Rummo ja kujundab Jaak H. Joosep. Mängivad Raivo Adlas ja Kais Adlas.

Lavastusega antakse 26 etendust 1604 külastajale.

1998 esietendub Andrus Kiviräha koguperenäidend „Kakand ja kakand“. Lavastaja Tõnu Oja, kunstnik Kristiina Põllu (siis veel Nikkel), muusikaline kujundaja Olev Sööt. Mängivad Diana Tammisto, Jaan Rekkor ja Jüri Vlassov.

Enne lavastuse külalisetendust Tallinnas kirjutab 8. aprilli 1999. aasta Õhtuleht:

Endlas kestab putukate aeg

Pärnu teater tunneb end õigusega osalisena ulatuslikus putukateemalise meelelahutuse tootmises. Kõrvuti Jaan Toominga lavastatud looga „Putukate elust“ on repertuaaris oma koha leidnud ka Andrus Kivirähki „Kakand ja kakand“, mille on helgeks lastetükiks muutnud Tõnu Oja. 12. aprillil on seda tõelist underground-lastelugu võimalus näha ka Tallinnas, Draamateatri laval.
Poeetiline päikeselaps Põllukakand (Diana Tammisto) hakkab nägema ilu ja õnnevõimalusi pimedas keldriski – kartulikoti otsast avaneb ju imeline vaade! Hallivõitu vagane Keldrikakand (Jaan Rekkor) avab oma silmad muulegi, kui seda on kartul. Kolmanda keldriasuka ehk Ämbliku (Jüri Vlassov) elugi on positiivne suhtumine kõvasti muutnud. Lisaks pakub pisut vanemale vaatajale rohket lusti ja äratundmisrõõmu keldri ja meie-elu-siin-ilmas kõrvutamine.

Lavastuse 23 etendust külastab 7269 vaatajat.

2002 esietendub Astrid Lindgreni koguperelugu „Karlsson katuselt“. Lavastaja Priit Valkna, kunstnik Iir Hermeliin, muusikalinekujundaja Peeter Konovalov. Nimitegelast kehastab Tarvo Krall, Väikevennana astub üles Lauri Kink ja preili Soku kingadesse astub Sepo Seeman. Teistes osades Liisa Aibel, Raido Keskküla, Ireen Kennik, Jüri Vlassov, Ago Anderson ja Diana Tammisto.

Ants Liiguse fotod:

2010 esietendub Kalju Kanguri lasteraamatu „Timbu-Limbu ja lumemöldrid“ põhjal valminud lavastus „Timbulimbu ja talv“, mille dramatiseerib ja lavastab Andres Noormets. Kunstnik Kaspar Jancis, laulude autor ja muusikaline kujundaja Feliks Kütt, valguskunstnik Karmen Tellisaar, videolahendused Argo Valdmaa. Mängivad Triin Lepik, Liis Laigna, Sten Karpov, Priit Loog ja Jaanus Mehikas.