15. detsember

Niiviisi kuupäev-kuupäeva haaval ja aastate järgnevust eirates ühe teatri aega ja lukku sukeldudes võib juhtuda (eriti, kui seda teha samal kuupäeval, mille eelkäijate kohta infot otsid), et satud mõnele olulisele sündmusele alles päevi hiljem. Sest enamik Endla aja loost on siiski pärit interneti-eelsest ajastust, kus täna toimuv jõudis laiema ringini heal juhul alles homme, tihti aga päevi või nädalaid hiljem. Nii tulebki mõnikord teha täiendusi juba olnud päevadesse. Täna alustamegi sündmusega, mis toimus juba 9. detsembril. Nimelt täna aastal:

1910 ilmub ajalehes Postimees lühiteade, mis annab teada, et:

Postimees 15. dets. 1910

Tõepoolest on juba 9. detsembril toimunud esimesel teatrikomisjoni koosolekul, kuhu on kutsutud ka Pärnu teiste seltside esindajad, arutatud teatri näitejuhi küsimust. Koosoleku kokkuvõtet 14. detsembri Pärnu Postimehest saab aga lugeda siinse rubriigi 9. detsembri postitusest.


1926 150 vaataja ees esi- ja ainuetendub Max Mölleri „Printsess Rukkilill”. Selle laulu, muusika ja tantsudega lastetüki lavastaja on Marie Kalbek ja kujundaja Aleksander Möldroo. Ja taas ei saa me lavastusest rohkem teada, kui neis paaris allpool toodud eeltutvustuses kirjas:

Eelteade Pärnu Postimehes 11.detsembril:

Lasteetendus.
„Printsess Rukkilill“.
Kolmapäeval, 15. dets. läheb esimest korda Max Mülleri muinasjutt lastele laulu, tantsu ja muusikaga. Näitejuht pr. M. Kalbek; dekoraator A. Möldro. Muinasjutuliselt lähevad siin laste silmade eest mööda kõik aastaajad, lõpetades luuleliste jõuludega. Peale muu esinevad siin päkapikumehed, veskitondid ja palju muud.

Eelteade Vaba Maa Pärnu väljaandes 15. detsembril:

Juhime veelkord publiku tähelpanu tänasele lasteetendusele. Läheb Max Mölleri muinasjutt lastele „Printsess Rukkilill“, 5 pildis laulu, tantsu ja muusikaga. Uued dekoratsioonid A. Möldrolt. Näitejuht pr. M. Kalbek.


1940 esietendub Aleksander Antsoni draama „Vabastajad“, mille lavastab Eduard Lemmiste ja kujundab Uko Halla. Selle põrandaaluse kommunisti Valteri elust rääkiva kolmevaatuselise draama lavastuse kohta pole aga midagi rohkemat teada, kui et sellega anti kaks etendust, mida vaatas 702 inimest. Huvilised võivad näidendi teksti siiski Digarist alla laadida ja läbi lugeda.


1943 Endlas toimuva Lydia Koidula 100. sünniaastapäeva tähistamisel esietendub tema komöödia „Säärane mulk“. Lavastaja Arnold Sikkel, kunstnik Uko Halla.

18. detsembri ajalehes Uus Elu võetakse piduõhtu kokku nii:

Leida Talts kirjeldab seda „Säärase mulgi“ proloogi ja lavastust oma monograafias „Teatriteed. Arnold Sikkel“ pisut pikemalt:

Lydia Koidula 100. sünniaastapäevaks lavastatud „Säärasele mulgile“ oli Sikkel ajaloolisuse ja pidulikkuse esiletõstmiseks looud leidliku ja heamaitselise eelpildi.
Teatriõhtu. Eesriide avanedes nähti laval suuremõõtmelist kavalehte (tehtud Pärnu Koduloomuuseumis asuva „Säärase mulgi“ esimese ettekande müürilehe järgi). Eesriie avanes niipalju, et nähtavale tuli kavalehe ovaal, mille süvendis oli, profiiliga publiku poole, Koidula (Adja Kuljus). Eesriide ja kavalehe vahelt hakkasid ükshaaval ilmuma tegelased. Iga tegelase puhul, kes hetkeks seisatas teda iseloomustavas poosis (Erastu Enn uuris pöialt, Jüts imetles uusi pastlaid jne.), ütles Koidula-Kuljus tegelase nime, olles end enne poolprofiilis pööranud publiku poole. Kogu proloogi saatis orkester, mängides vaikselt Koidula „Ema südant“.
Pärast tegelaste tutvustamist kustus hetkeks valgus, eesriie sulgus. Ja kui see uuesti avanes, oli paremal pool laval läbilõikes maja, vasakul õu. „Säärase mulgi“ tegevus algas...
Arnold Sikkel ütles selle lavastuse kohta: „Koidula komöödias mängis kooliharidusevastast „iseenese tarkust täis“ Mäeotsa Peeter Pinti Alo Kosk, noort, edumeelset mulgi talunikku Männiku Märti Jakob Küüts, Mäeotsa Peetri tütart Maiet Mare Voog. Tegevus toimus vaheldumisi toas ja õues. Mõneti oli muudetud ka stseene. Peitupugemise puhul ei poetud parsile, vaid põõsastesse jne. nüüd tagantjärele mõeldes ei oskagi enam öelda, kas selline „Säärase mulgi“ lavastamine oli õigustatud või mitte. See oli mu esimene klassikalavastus. Ise olin tookord vaimustatud oma ideest ja Uko Halla lavakujundusest.“

„Säärase mulgiga“ antakse 4 etendust 2077 vaatajale.


1954 esietendub August Jakobsoni draama „Vana tamm“, mille lavastab Kaarel Ird ja kujundab Edgar Sõõro. Mängivad Arnold Sikkel, Selma Sõõro, Heikki Haravee, Herta Elviste, Hilda Reimann, Artur Ots, Veera Luur, Lembit Eelmäe, Johannes Saar, Eero Tari ja Eduard Järs.

Triinu Ojalo raamatus „Endla Teater 100“:

II maailmasõja lõppemisest oli möödunud pea kümme aastat. Eesti kohanes muutunud oludega ning ka näitekirjanduselt ja teatrilt oodati võimude poolt kaasaegsete tegelaste ja teemade käsitlemist, kommunistliku riigi- ja elukorralduse ülistamist. Näitekirjanikud püüdsid neis tingimustes pakkuda siiski ka tekste, mis lisaks propagandistlikule väärtusele pakuksid huvitava dramaatilise pinge ja inimsuhetega lugusid. August Jakobsoni „Vana tamm“ pakkuski näitlejatele võimalusi mängida inimpsüühika peeni nüansse ning tänu Kaarel Irdi kindlakäelisele lavastusele kujunes „Vanast tammest“ üks õnnestunumaid lavastusi Endla nõukoguliku repertuaari hulgas.
„Vana tamm“ tõi ühtlasi nõukogude eesti teatrisse uut tüüpi karakteri – akadeemik Gustav Räni. Tema näol ei olnud tegemist sõjajärgse inimesega, kel valida kahe leeri vahel, vaid inimesega, kes küll juba ammu valiku teinud, aga kandis endas endiselt „kodanliku“ ühiskonnakorra aegseid sümptomeid – individualismi, auahnust ja eneseimetlust, mis tegi keeruliseks „eesrindlike“ nõukogude inimestega sammupidamise. Kui noored teadlased kippusid oma avastustega vanast akadeemikust mööda minema, siis nägi Räni end „vana tammena“, keda tahetakse maha raiuda ning sattus noortega opositsiooni. Algas võitlus kõikuma löönud liidrikoha pärast, mille lõpptulemus oli paratamatu: üksikisik ei suuda peatada elu arengukäiku.
See keerukas ja vastuoluline karakter oli uus kvaliteet näitleja Arnold Sikkeli loomingus. Sikkeli akadeemik mõjus lavastuse alguses auväärse, enesekindla, humoorika, vaimselt ergu ja füüsiliselt reipana, kes oli oma ühiskondliku positsiooniga niivõrd harjunud, et võttis teiste austust enesestmõistetavalt. Sikkel ei rutanud Räni tõelise olemuse väljatoomisega. Murrang ja muutus Ränis toimusid alles siis, kui teised akadeemikut tema arvates kõrvale tõrjuma hakkasid. Siis lõid Sikkeli Ränis välja negatiivsed jooned: kramplikult vanast kinnihoidmine ning iga hinna eest uue vastu võitlemine. Naerusuise ja kergejalgselt liikuva akadeemiku asemel kõndis laval üha raskemaks muutuva sammu ja kibestunud ilmega vana mees. Viimases pildis oli tegemist justkui üleöö raugastunud ja tuhmunud mehega.

Sama näidend jõuab 1955. aasta jaanuaris lavale ka Draamateatris (lavastaja Andres Särev) ning kuna teksti üle on ajakirjanduses juba polemiseeritud, siis võtab Sirp ja Vasar mõlemat lavastust võrrelda:

„Vana tammega“ antakse Pärnu teatris 8 etendust 1149 vaatajale


1996 esietendub Margus Tuulingu lastenäidend „Sabad sõlmes“. Lavastaja Kaarel Kilvet, kunstnik Jaak Hein. Mängivad Ahti Puudersell, Sepo Seeman, Margus Oopkaup, Juta Tints, Piret Laurimaa ja Feliks Kark. Jõulukava teises pooles toimub teatri palmi- ja väikeses saalis jõulutrall, mida aitavad sisustada Pärnu Koolteatri päkapikud Ahti Puuderselli juhendamisel.

Lavastusega antakse 16 etendust, mida külastab 5036 inimest.


1997 esietendub Margus Tuulingu näidend „Bumerang“. Lavastab Elmar Trink, kujundab Inga Tammik. Mängivad Andres Karu, Meelis Sarv, Ago Anderson, Helle Kuningas, Kristiina Kütt ja Merike Tatsi.

Lavastusega antakse 15 etendust 3490 vaatajale.



1999 väikeses saalis esietendub Ivar Põllu lauludega lastenäidend „Kadunud lumemehe juhtum“. Lavastaja Raivo Trass, kunstnik ja muusikaline kujundaja Ivar Põllu. Mängivad Ireen Kennik, Hille Hendrikson, Lauri Kink ja Margus Oopkaup.

Lavastusega antakse 24 etendust 2220 vaatajale.