Maja on madal, viilkatusega. Ukse ja aknaga. Korstna ja suitsuga. Iga laps teab, iga laps on seda sadu, mõni isegi tuhandeid kordi joonistanud. Aga mis on siis see suur ja neljakandiline ja paljude akendega? See, mille külge käivad rõdud?

Ühel rõdul küpsetatakse vorste. Teisel suudeldakse. Keegi tulistab linde. Siin kuivatatakse kala. Seal kasvatatakse palme. Sellel nutab keegi nii meeletult, et hing jääb kinni. Ühel rõdul peab kõnet keegi tark mees, sest tema teab, mis tal öelda on. Keegi on toonud kisendava lapse rõdule rahunema, mis siis et väljas on ainult kaks kraadi. Üks rõdu on jäetud elementide meelevalda ja meenutab mererannal vedelevat luigeskeletti. Keegi on visanud higised riided rõdule tahenema. Keegi laulab kõva häälega. Vana mees käib tihti majast mööda. Väga tihti jääb ta seisma ja vaatab üht rõdu.

See on argipoeetiline lavastus väikesest inimesest suures plahvatusohtlikus maailmas.