Lavastused

Põrgupõhja uus Wanapagan

ajalikust pimedusest igaviku valguses autor A. H. Tammsaare lavastaja Kaili Viidas Kui inimene tuleb maa peale, hakkab ta õnne otsima. Nii on see kõikides vanades lugudes, muinasjuttudes ja moodsates romaanideski. Inimene ise arvab, et mida rohkem õnne, seda lähemal õndsusele. Õnn on maine, tekitab kõhus sooja tunde ja tirib suu kõrvuni. Nõnda kulgeb inimene selles eksituses elupäevade lõpuni ja läheb põrgu, sest lootis õnne kaudu õndsaks saada. Kui Vanapagan tuleb maa peale, tahab ta õndsaks saada, sest muidu pole ta põrgus õnnelik. Õndsus on aga taeva asi ja selleni jõutakse läbi alandliku meele. Aga kui Vanapagana meele vallutavad viha ja lihahimu, lein ja õrnus, siis saab temast inimene. Tumeda siuna väänleb ümber tema ihu armastus, mis on surmast suurem. Armastus, mis puhkeb õide läbi raevuka sigimise, vägivaldsete surmade ja südamevalu. Aga mida teeb Vanapagan, kes on eksinud ja enam edasi minna ei mõista? Ta läheb algusesse tagasi … Tammsaare viimaseks jäänud romaan kuulutab selgesti ette meie kaasaega – tõejärgset ajastut, milles me juba mõnda aega elame. Maailmas on kohutav hulk sõnu ja nii võib mõnd sündmust või nähtust jutustaja perspektiivist kirjeldada kui positiivset või negatiivset – ja kõigil on õigus. Maailm läheb ikka veel iga päevaga hingetumaks ja lõhkisemaks, kurjad teevad head ja head teevad kurja. Lõppu aga ei tule ja kõik keerleb edasi. Ainus, mida pole, on lunastus!  Etendused suvel 2022 Greni katlamajas (Pärnu, Ringi 56).Lavastust toetab Gren Eesti AS. TunnustusENDLA PUBLIKULEMMIK 2022 Triin Lepiku Juula nomineeriti Eesti Teatri naispeaosatäitja aastaauhinnale 2022.

Suvitajad

meloodiline draama autor Maksim Gorki lavastaja Ingomar Vihmar Suvi maal. Puhkus suvitusrajoonis. Lõpuks ometi on aega, et lõõgastuda ja elu üle järele mõelda, igatseda ja otsida, armuda ja armastada, muutuda paremaks inimeseks. Just siin, just nüüd saavad kokku tahe ja aeg, et midagi muuta! Ja nemad, need noored, ilusad ja haritud inimesed selles suves räägivad nii veendunult, nii tulihingeliselt armastusest ja elust, muutuste vajalikkusest, soovist teha midagi olulist. Nad teavad, et vaidlustes sünnib tõde ja nad on valmis oma hääled kähedaks vaidlema, sest nad on kindlad, et veel pisut ja see enesega rahulolematuse tunne läheb ära, elu omandab mõtte, saabub õnn ja kogu maailm muutub paremaks! Aga ometi ei tule neil midagi välja. Ei tule, sest nad on vaid suvitajad - argielust põgenejad, ootamatud ja ajutised. Nad söövad ja joovad, suudlevad ja kaklevad, kurdavad ja vestlevad, laulavad ja laaberdavad, igavlevad ja igatsevad. Ja kaovad siis nagu tuhk tuulde. Mis neist järele jääb? Mis meist järele jääb? Maksim Gorki kirjutas „Suvitajad“ 1904. aastal, mil suri teine suur vene kirjanik Anton Tšehhov. Lavastaja Ingomar Vihmari sõnul on tegu kirgliku ja revolutsioonilise näidendiga, milles Gorki on ära tabanud midagi inimeseks olemisele igiomast ning mis on oma traagilisuses ülikoomiline. Ja vastupidi.

Issanda loomaaed

dokumentaalfantastika lavastaja Laura Jaanhold Issanda loomaaed on suur, kirju ja mitmepalgeline. Kui toetuda „Eesti keele seletava sõnaraamatu“ märksõnakirjeldusele, tähendab issanda loomaaed erinevate inimeste kogumit. Lavastus „Issanda loomaaed“ on katse lähemalt vaadelda üht osa sellest issanda loomaaiast, mille moodustavad 1,3 miljonit inimest ühel 45 339 km2 suurusel maalapil Euroopa kaguosas. Eestis. Maarjamaal.Riigis, kus mõnikord tuntakse uhkust ateismi üle ja usklikuks peab end vaid 13% eestlastest, tundub võrdlemisi mõttetu teha dokumentaallavastust religioossetest inimestest. Aga ometi just seda me teeme. Sest meid – ja küllap ka teid – huvitab, kes need inimesed on ja kuidas nad on oma usuni jõudnud, millist elu nad elavad, missugusena näevad oma kohta ühiskonnas ja tajuvad suhtumist endasse. Ja sellepärastki, et neid vaadeldes loodame õppida midagi ka enda kohta, samamoodi nagu näiteks need inimesed, kes juba rohkem kui 500 aastat seisavad Hieronymus Boschi kõige fantastilisema teose altaritiibade avanedes silmitsi mitte sel maalil kujutatud issanda loomaaiaga, vaid millegagi, mis peitub nende enda sees.

Noor jää

armastuslugu autor Nikolai Baturin lavastaja Kaili Viidas On päikesepaisteline varakevadine ilm. Võõrasisa ja võõrastütar põletavad jõeluhal kulu, et kevadised meetaimed kiiremini tärkaks. Nad on teineteisest küllalt kaugel; mõlematel on käes põlevad tunglad, millega läidavad luhamaal püssirohukuiva mullust heina. Kõrge mühisev leegisein tõuseb nende vahele. Ja korraga ajab äkiline tuulepuhang tule otse KILDU poole. Tüdruku riided süttivad, ta põleb kui elus tungal ning jookseb kiljudes JÜRGENI poole. Viimane tormab võõrastütrele vastu, paiskab tüdruku pikali, kustutab tema leekides keha... ühel hetkel täituvad KILDU silmad pisaratega, ta embab võõrasisa ning surub oma huuled mehe suule... „Mis siis toimub, kui mesitarru satub teine mesilasema?“„Toimub võitlus.“ „Võitlus elu ja surma peale.“ „Noor jää“ on psühholoogiline sisevaatlus ühe väikese kogukonna elust ja tegemistest. Loo sündmustik kulgeb maalilises maamõisas, mesitarude vahel. Valdholmid on mesinikud. Amet on liikunud põlvest põlve, aegade hämarusest, kuni hetkeni, mil kaua kestnud harmooniasse tekivad mõrad. Mehe ja tema võõrastütre vastastikune kiindumus areneb millekski enamaks: kireks, armastuseks, lammutades hingetu loodusjõuna enese ümber kõik, mis näis vankumatu ja igavene. Autori sõnade järgi on armastusest olulisem veelgi inimmoraal, ilma milleta ei saa armastus mitte kuidagi kuuluda inimtunnete valda, vaid on animaalne. Ilma moraalita olemine on ego-eksistents – mitteelu. Lähtudes vaid tundeloogikast, kaotavad mõisted moraal, eetika ja usaldus oma tähenduse: südameteleastuja leiab oma õnne tipult tühja koha. Kirjanik Nikolai Baturini teosed tõusevad meie kirjandusloos esile ülimalt omanäolise keelekasutuse ja avara maailmatunnetuse tõttu. Mulgi murre, kujundite paljusus, huvitava kõlaga leidsõnad ja mütoloogiline taustsüsteem loovad tekstirägastiku, milles ekslemine võib viia iga lugeja erinevasse kohta.

Valgusingel 

süsimust komöödia autor Peter Nilson lavastaja Helena Kesonen Ole sa kirikuõpetaja või puusaagija, hauakaevaja või külahull – surma eest ei pääse meist keegi. Oma lõpmatus tarkuses on kõikvõimas Jumal otsustanud, et Österlövsta kihelkond kusagil Rootsimaa kolkas peab maamuna pealt kaduma. Kaduma nii, et sellest märkigi ei jää. Inimesed surevad nagu kärbsed, hurtsikud mädanevad lausa silmnähtavalt ja keegi ei tea, miks! Igaüks selles naeruväärses kogukonnas ootab surma omamoodi, saab sellest aru ainult nii, nagu talle sobib ja leidub neidki, kes va vikatimeest üle püüavad trumbata. Selline olukord on muidugi masendav, kuid lisaks ka naljakas, õudne, ootamatustest tulvil ja tumemeelselt erootiline. Rootsi astronoomi ja kirjaniku Peter Nilsoni novellidel põhineva loo toob Endla Teatris lavale Taarka Pärimusteatri eestvedaja Helena Kesonen, kelle senised tööd lubavad teda tutvustada kui üht omanäolisemat Eesti lavastajat. Kesoneni visuaalsed kujundid ja lavastuslikud ideed on mõjutatud ääremaa rahvaste mütoloogiast, argielust ja rustikaalsest elutunnetusest, vastandudes otsustavalt kaasaegsele linlikule maailmanägemisele.

Kolm õde

komöödia autor Anton Tšehhov lavastaja Ingomar Vihmar Kui kuulus kirjanik Tšehhov 1900. aastal oma uue näidendi „Kolm õde“ esimest lugemisproovi kuulas, siis väga kaua ta vastu ei pidanud. Ja kui kuulus teatrimees Stanislavski pärast proovi lõppu Tšehhovi üles otsis, siis oli too hirmus halvas tujus, nukker ja vihane, sest enda meelest oli ta kirjutanud lõbusa komöödia, aga lugemisel pidasid kõik seda draamaks ja nutsid seda kuulates. Järelikult oli näitemäng arusaamatuks jäänud ja läbi kukkunud, arvas Tšehhov. Nii et juba esimesest proovist alates on selle kuulsa näidendiga miski kamm ja kahvel. Ja ometi on „Kolm õde“ kuulsa autori kõige kuulsam ja kõige rohkem mängitud näidend, mida on lavastanud ja mänginud sajad kuulsad teatrimehed ja -naised. Tegelikult isegi kuulsad robotid. Ja ikka ja alati arutletakse, millest see kuulus näitemäng siis räägib. „Polk tuleb ja polk läheb,“ on ühe kuulsa teatrimehe kuulus ütlus, mida meil siin Eestis ikka tsiteerida armastatakse, kui selle kuulsa näidendi põhisündmusest juttu tuleb. No ja nüüd hakkab kuulus lavastaja Vihmar seda kuulsat näitemängu lavastama. Tegelikult isegi mitu korda, sest kevadel ta lavastab seda Tartus kah. Ja tema ütleb praegu, et: „„Kolm õde“ on näidend kolmest õest ja ühest vennast, kes elavad kuskil Venemaa pärapõrgus ja nende vanemad on surnud ja nad eriti ei viitsi midagi teha. Nad elavad nagu mingis sõjaväeosas või midagi taolist. Üks õde on isegi abielus mingi vana tropiga, kes teda kogu aeg tüütab ja millegipärast kiidab. Ja vend on armunud ja abiellub näidendi jooksul, aga see abielu ei osutu õnnelikuks. Õed muudkui ohkavad ja õhkavad, et tahaks Moskvasse, sest kunagi ammu nad elasid seal, aga ega nad tegelikult sellest midagi ei mäleta ka. Ja millegipärast nad ei lähe sinna tagasi, vaid vinguvad edasi. Ja siis on seal üks Veršinin, kes on ise abielus ja lapsed on tal ka ja puha, aga ta hakkab millegipärast selle abielus õe ümber tiirutama. Ja siis selle noorema õe pärast saab veel lõpus üks kutt surma. Püssiga. Selline lugu siis.“ Aga millegipärast ta seda näitemängu lavastab. Ja ilmselt ei ole ta viimane.  

Ma teenindasin Inglise kuningat

kahe vaatusega kelnerist miljonäriks autor Bohumil Hrabal lavastaja Laura Jaanhold Tšehhi kirjanduse pööraseim pärl „Ma teenindasin Inglise kuningat“ on koomiline ja tohutult traagiline epopöa kelnerist Jan Dítě'st. Eelmise sajandi pöördelisematel kümnenditel Böömimaa restoranides, bordellides, pansionaatides ja koonduslaagrites karjääri tegeva mehe siht on selge ning kuigi ajaloo keeristes kord natside, kord venelaste kätte langevas Tšehhi riigis ei ole just kerge üdini graatsiliseks jäädes vähimagi vääratuseta guljašše ja vaadiõlut lauda kanda, jõuab Dítě oma eesmärgini. Ja sealt veel edasigi, sest kuidas küla koerale, nõnda koer külale, rikkus ei riku meest ja küll küllale liiga ei tee, suutäis soolast on parem kui maotäis magedat, suur tükk ei aja suud lõhki ja töö kiidab tegijat, käsi peseb kätt ja kurja kurjaga ei maksa, koer tunneb koera ja hunt ei murra hunti, häda ei anna häbeneda ja ajab härja kaevu, vagal veel on sügav põhi ja janusel on jalad, suu on südame mõõt ja kellel on suur suu, sellel on lai selg, raha paneb rattad käima ja kuidas käsi teeb, nõnda kael kannab, kes on palju käinud, see on palju näinud, pill tuleb pika ilu peale ja pool muna on parem kui tühi koor ning lõppkokkuvõttes polegi väga vahet, kas sa teenindad Inglise kuningat, Abessiinia keisrit või hoopis omaenese koera ja hobust – peaasi, et uskumatu saaks teoks!

Must lind

draama „Blackbird“ autor David Harrower lavastaja Ott Raidmets Armetu puhkeruum. Kaks inimest. Hilises keskeas mees ja kolmekümnele lähenev naine. Ühe nimi on Ray. Teise nimi Una. Nende viimasest kohtumisest on möödas 15 aastat. Ületamatu probleem.  Kardetud taaskohtumisel saab minevikust olevik ning teineteise pilgu läbi kogetakse olnut uuesti – kahe radikaalselt erineva versioonina minevikust ja kahe tõena ühest armastusest.Või kas oli see üldse armastus?Kaasaegseks klassikuks peetava šoti näitekirjaniku David Harroweri näidend „Blackbird“ jõudis esmakordselt lavale 2005. aasta Edinburghi festivalil ning sellest kujunes kiirelt rahvusvaheline fenomen, mida on kümnetesse keeltesse tõlgituna mängitud paljudes maailma riikides. Eestis jõuab see armastuse tumedamaid ja keelatumaid tahke lahkav pingeline draama lavale esmakordselt.

Arktilised mängud

surmtõsine komöödia inimeseks olemise ilust autor Leea ja Klaus Klemola lavastaja Ingomar Vihmar Marja-Terttu ja Piano on tagasi! Viimati kohtus Endla publik nendega 11 aasta eest Gröönimaal, kuid nüüd on 75-aastane talveveteran Marja-Terttu Zeppelin põhjamaise grilliputka kinni pannud ja elab Soomes oma keskealise tütre Maura Zeppelini mereäärses kodus. Just siin, Kokkola lahesopis, kus ka detsember on korralik paadisõidukuu, kohtub Marja-Terttu taas Martti Piano Larssoniga – mehega, kelles mitte keegi pole mitte kunagi pettuma pidanud ja kelle peamiselt jotade varjupaigana toiminud äri on arenenud tõeliselt edukaks filmikompaniiks.Leea ja Klaus Klemola Kokkola-triloogia neljas (ja ilmselt viimane) osa „Arktilised mängud“ ongi lugu nende kahe taaskohtumisest, ühest saatuslikust jahiõnnetusest, Šveitserite Vennaskonnast, muusikabisnisesse minekust ning Vili Tiipanaise ja Intijani Mikkola radikaliseerumisest. Aga see on ka lugu edukuse raskest taagast, meeste aust, iseenda saatuse üle otsustamisest, alkoholismist, kliimasoojenemisest, elu kaduvusest ja sellest, milline väljakutse on armastada Soome rahvast. Või siis hoopiski tõsilugu mängust, mis võidab surma ja uurib, mis juhtub põhjamaise identiteediga siis, kui külma enam ei ole.„Leea ja Klaus Klemolal on taaskord õnnestunud kirjutada näidend, mis paneb vaatajad laginal naerma ja samal ajal intensiivselt mõtlema neile mängudele, mida me täiskasvanuna mängime ja sellele, kuidas need erinevad rollid meie liivakastile mõjuvad. Klemolatel on arusaamatu võime teha täiesti pöörast teatrit, mis räägib inimeseks olemisest ja maailmast puudutavamalt kui miski muu, mida on 21. sajandil Tampere lavadel mängitud,“ kirjutas Soome kriitika pärast „Arktiliste mängude“ maailmaesietendust Tampere Teatris 2019. aasta sügisel.

Pimevalge

draama autor Angela Pell lavastaja Johan Elm ALEX: Oled sa kurb? Ma saan väga hästi aru, mida sa tunned. Mul oli poeg—   LINDA: Sa ei saa aru, mida ma tunnen, sest sa ei ole mina.  ALEX: —kes sai surma.  LINDA: Keegi ei tea, mida ma tunnen, sest enamus ajast ei tea ma ise ka. ALEX: Ja ma saan isegi sellest väga hästi aru. Sest kui ma teada sain, et– LINDA: Kas sa tahad õue batuudi peale mängima minna? ALEX: Ei. Tänan, ei. LINDA: Me võiks lumememme ehitada. 2006. aasta Kanada-Inglise indie-filmil „Snow Cake“ (režissöör Marc Evans, stsenarist Angela Pell) põhinev lavastus „Pimevalge“ on austusavaldus lihtsatele ja triviaalsetele väikestele hetkedele, mil elu muutub. Juhuse tahtel satub äsja vanglast vabanenud mees väikelinnas elava autistliku naise koju ning mõlema üllatuseks selgub, et nad suudavad teineteisele tuge pakkuda. Lavastaja Johan Elm: „„Pimevalge“ räägib leinast, sellest lahti laskmisest ja elu paratamatust edasiminekust. See on lugu väikeste hetkede väärtusest. Autism on miski, mis pöörab argielu tagurpidi ja näitab selle kaudu midagi unustatut. Seda, et valguse peegeldus seinal võibki olla kõik, mida hetkel vaja.“  Tunnustus Carmen Mikiveri Linda nomineeriti Eesti Teatri naiskõrvalosatäitja aastaauhinnale 2022.

Üks rohutirts läks kõndima

lapse esimene teatrietendus  autor Ernst Enno, Ott Kilusk, Kaili Viidas lavastaja Kaili Viidas Terve maailm on täis kõiksugu vahvaid helisid. Tipa-tapa! Mmumm-mmumm-mmumm! Pirr, pirr, pirr! Tsirp, tsirp! Kõss! Need on lõbusad ja kummalised, võibolla natuke ehmatavad! Mõnikord ei saa aga üldse arugi, mis hääled need on. Kunagi ammu-ammu elas üks onu Ernst, kes need helid üles kirjutas ja oma luuletustesse pani. Meie äratasime need helid uuesti ellu! Ja oi kui naljakas on helidega vigurdada! Ja veelgi põnevam neid kuulatada ja mõistatada. Olgu siis selle hääle tegijaks rohutirts, kes läks kõndima. Hiiretips, kes võttis nõuks putru keeta. Või metsmesilased, kes sumistasid pidu pidada. Lii ja laa ja laa ja lii! Tip ja tap ja tipadii! Lastelavastus „Üks rohutirts läks kõndima“ on inspireeritud Ernst Enno lasteluulest. Sobilik 2-7-aastastele lastele, aga oodatud on igas vanuses mängu- ja teatrihuvilised. Palume kõigil kaasa võtta vahetusjalanõud. Tunnustus Kaili Viidas nomineeriti Salme Reegi nimelise lasteteatri auhinnale 2022 – mänguline ja atmosfääritundlik lavastaja- ja kunstnikutöö väikelastelavastuses „Üks rohutirts läks kõndima“.

Härra Huu

lastelavastus autor Hannu Mäkelä lavastaja Ingomar Vihmar Uks plaksatab ... Plank naksatab ... Väits välgub öös ... Kes on seal töös? Kes astub tuppa? Kes see muu kui väike tähtis härra Huu. Kui metsas oks praksatab, on see härra Huu. Kui voodi all miski liigutab, on see härra Huu. Kui öösel miski tatsutab ja patsutab ja köögis matsutab, on see ikka seesama härra mustkuub, hirmus härra Huu.

Abort

lugu raamatutest ja armastusest, või siis hoopis millestki muust …  autor Richard Brautigan lavastaja Kaili Viidas Veidras asutuses, millest keegi eriti midagi ei tea, töötab üksildane, pisut naljaka olemisega mees. Ta pole ammu väljas käinud ega õieti kellegagi suhelnud. Aga siis, ühel vihmasel hilisõhtul, tuleb üks naine – nii ebamaiselt ilus, et tema olemasolu pole usutav …See ei olnud just päriselt see, mida ma olin kavatsenud teha, kui ma raamatukogus tööle hakkasin. Ma tahtsin ainult raamatute eest hoolt kanda, sest eelmine raamatukoguhoidja ei tulnud sellega enam toime. Ta kartis lapsi – aga muidugi oli nüüd juba liiga hilja tema hirmude peale mõelda. Mul olid oma mured. Ma olin läinud kaugemale selle veidra, imeilusa tüdruku raamatu vastuvõtmisest. Nüüd pidin ma võtma ta keha …Richard Brautigani „Abort“ on kummaline, võiks koguni öelda, nõiduslik lugu: mida rohkem me sellest räägime, seda kaugemale nihkume mõttest, mida tegelikult öelda tahame. Me ihkame olla vabad, kuid takerdume kaitsvatesse ruumidesse ja kohmakatesse kehadesse. Maailm meie ümber on suur ja valmis ning kipub meid kodustama, lahterdama. Kuidas leida oma väike õnn ja kui suur on loobumise hind, kui soovime, et asjad jääksid igavesti nii, nagu nad just parasjagu on?

Vaade sillalt

draama autor Arthur Miller lavastaja Priit Pedajas  New York aastal 1956. Brooklyni sadamatööline Eddie Carbone võtab oma katuse alla elama äsja Itaaliast saabunud sugulased – illegaalsed immigrandid Marco ja Rodolpho, kes väljasaatmisriskist hoolimata on tulnud vabaduse maale tööd ja leiba otsima. Kui aga Eddie kauni kasutütre Catherine'i ja Rodolpho vahel süttib armastus, saab üsna ruttu selgeks, et vabaduselgi on oma hind.  Arthur Milleri ühe tuntuima näidendi jõuliste karakterite ja kirglike inimsuhete kaudu avaneb vaade kirjutamata seadustele inimese elus – aule, armastusele, armukadedusele, ihale ja lojaalsusele.

Jõgi

draama autor Jez Butterworth lavastaja Taago Tubin (Ugala) Hütt jõekaldal. Mees ja naine. Kuuta öö. Jõevool ei peatu kunagi, rituaalid korduvad aastast aastasse, vahetuvad vaid näod.Kusagil on peidus miski.Ning tervenisti jõgi mind kuulas… ja pimedana, nähtamatuna mind jälgis. Ning kätega, mis pimedad ja nähtamatud, mind surus sügavamale. „Ta on meil peos,“ ta sosistas. „Ta on meil peos.“                                               (Ted Hughes „Pärast kuuta ööd“, katkend, tõlkinud Eva Kolli) Rahvusvaheliselt tuntud ja auhinnatud briti näitekirjaniku, stsenaristi ja filmirežissööri Jez Butterworthi (1969) draama „Jõgi“ on kummastavalt veetlev ja lummavalt salapärane armastuslugu. Butterworthi peetakse kaasaegse briti dramaturgia üheks omapärasemaks autoriks, kriitikud on tema kohta öelnud, et ta näeb välja nagu piraat ja kirjutab nagu ingel. Butterworth ise ütleb oma loomingu kohta: „Ma ei näe mõtet kirjutada asjadest, mida ma tunnen ja tean. Minu näidendid on nagu unenäod.“ „Jõgi“ on kolmas Jez Butterworthi näidend Eesti teatrilaval. Varasemad olid „Ööhaigur“ (Ugala teater Olustvere mõisa reheküünis 2012) ja „Äärelinna bluus“ (Ugala teater 2015), mõlemad Taago Tubina lavastuses.

Hotell laibaga

mõrvakomöödia autor Die Acht (Peter Godazgar, Kathrin Heinrichs, Carsten Sebastian Henn, Jürgen Kehrer, Tatjana Kruse, Ralf Kramp, Sandra Lüpkes, Sabine Trinkaus) lavastaja Enn Keerd Mõrvarite eneseabigrupi viis liiget - endine baaridaam Pretty, koleeriline kokk Horst, idealistlik Jayashree, koristamisraevus Ingolf ja hajevil Tädike - sööstavad oma elu suurimasse seiklusse. Nad avavad hotelli Õnnelik Viis, millele loodavad hotelliliidult saada viis tärni. Avamisärevusele lisab vürtsi tõsiasi, et hotelli esimesteks külastajateks on eneseabigrupi endine psühholoog ja tema abikaasa, aga tõeliselt läheb olukord üle käte siis, kui tärnide arvu üle otsustava inspektori saabudes avastatakse fuajeest laip. Järgneb tempokas peitusemäng, kus igaüks on mõrvarina kahtluse all, kuid ühise eesmärgi nimel tuleb siiski kokku hoida!„Hotell laibaga“ autoriteks on kaheksa saksa krimikirjanikku, kes selle mõrvakomöödia 2018. aasta suvel kaheksapäevases loomelaagris välja mõtlesid ja üheskoos kirja panid. Sama meetodiga on nad varem loonud kaks kriminaalromaani. TunnustusENDLA PUBLIKULEMMIK 2021

Kummitused

draama autor Henrik Ibsen lavastaja Ingomar Vihmar Homme on leskproua Helene Alvingu elu üks õnnelikem päev, sest homme avatakse pidulikult tema elutöö – lastekodu Helene abikaasa kapten Alvingu mälestuseks. Aga juba täna on Helene rõõmus ja õnnelik, sest üle pika aja on taas kodus tema poeg Osvald, kellest on kodust eemal kasvades saanud andekas ja suure tulevikuga kunstnik. Juba täna jätab Helene hüvasti kõige olnuga, heidab endalt mineviku taaga ning homme, pärast lastekodu avamist, hakkab ta elama just sellist elu, nagu on alati igatsenud – õnnelikku ja iseseisvat elu, millest õhkab samasugust elurõõmu nagu kõigist Osvaldi maalitud piltidest. Aga Helene eilsel on juba täna tema homsega hoopis teistsugused plaanid. Minevikku maetud saladused ning kõneldud ja kõnelemata valed tulevad kummitustena tagasi ja nõuavad oma osa ka Helene ja Osvaldi tulevikust. Tunnustus Priit Loog nomineeriti tisler Engstrandi rolli eest Eesti Teatri meeskõrvalosatäitja aastaauhinnale 2020.

Pidusöök

ajalooline komöödia lavastaja Kinoteater (Henrik Kalmet, Paavo Piik, Paul Piik) Mis juhtub, kui kokku saavad kuus pohmeluses vaevlevat Vana-Kreeka meest? Nad hakkavad veini jooma ja armastusest rääkima. Või nagu ütleb Sokrates, üks pidulistest: „Iga mees peaks abielluma – hea naine teeb ta õnnelikuks, halb naine teeb tast filosoofi." Ajal, mil arvamusliidritele meeldib rääkida sadu ja tuhandeid aastaid kehtinud tavadest ja väärtustest, lähevad Endla Teater ja Kinoteater tagasi kõige algusesse – lääne tsivilisatsiooni ja demokraatia hälli Ateenasse aastal 416 eKr. „Pidusöök“ on ajalooline komöödia, mille aluseks on kaks lääne mõtteloo kullafondi kuuluvat teost: Platoni „Symposion“ (ca 385-370 eKr) ja Xenophoni „Symposion“ (ca 360 eKr).

Windsori lõbusad naised

komöödia autor William Shakespeare lavastaja Ingomar Vihmar Maailmakuulus komöödia viib publiku väiksesse Windsori linnakesse ning räägib loo abielust, rikkusest, armukadedusest ja valedest. Väikelinnas peatuv härra John Falstaff otsustab oma kahaneva pangaarve täitmiseks võrdselt võrgutada kaks linnakese jõukaimat naist. Millega veetlevalt vananev alkohoolik aga arvestada ei oska, on naiste abikaasade armukadedus ning prouade endi ettevõtlikkus. Nutikate naiste osavate niiditõmmetega kaasneb paras ports jama Falstaffile ning rohkelt naeru nii naistele endile kui publikulegi. TunnustusENDLA PUBLIKULEMMIK 2020!

Tantsutund

romantiline komöödia autor Mark St Germain lavastaja Enn Keerd Ühel õhtul koputab noor ja edukas Aspergeri sündroomiga maateaduste professor naaberkorteris elava tantsijanna uksele ning pakub talle ühe tantsutunni eest ulmelist rahasummat. Karjääri lõpetavast jalavigastusest taastuv tantsijanna avabki ukse ning alguse saab eneseületamist nõudev ning humoorikaid, ootamatuid ja südamlikke avastusi täis suhe, mis seab uude valgusse nii mõndagi sellest, mida me oleme harjunud „normaalseks“ pidama. See on lugu ühest ebatavalisest suhtest ja armastuse tervendavast jõust.

Mitte praegu, kallis!

tragikomöödia autor Ray Cooney ja John Chapman lavastaja Ingomar Vihmar Ontlikule kasukameistrile Arnold Crounchile meeldib, kui igapäevaelu allub rangetele reeglitele. Tüüne rutiini ähvardab aga pea peale paisata tema äripartneri Gilbert Bodley liiderlikkus. Abikaasade ja armukeste värvika seltskonna lootusetult sassis armusuhted ja arusaamatused kallihinnalise naaritsakasukaga tekitavad kaose, milles korra loomine langeb just ümbritseva maailma silmakirjalikkusest ja pahelisusest jahmunud Crounchi õlule. Tegelased poevad kasukatesse ja kappidesse ning neist uuesti välja, et mitte valel hetkel vales seltskonnas valele inimesele vahele jääda. TunnustusENDLA PUBLIKULEMMIK 2017

Testosteroon

hormonaalne komöödia autor Andrzej Saramonowicz lavastaja Enn Keerd Poolas tohutu publikumenu osaliseks saanud komöödia räägib peost, mis järgneb luhtunud pulmatseremooniale ning kus altari ees mahajäetud õnnetut peigmeest toetavad kuus täiesti erineva tausta ja iseloomuga meest. Nende koosistumine kujuneb toostide, kakluste, diskussioonide, šokeerivate avastuste ja ootamatute südantpuistamiste seeriaks. Lõpuks leiab seltskond, et mees olla pole sugugi kerge. Eriti veel kui otsida vastust küsimusele, mis inimesi lõpuks suhtemaailmas juhib – mõistus, tunded või ... hoopiski bioloogia?
Copyright © 2018 SA Endla Teater. Kõik õigused on kaitstud. Privaatsuspoliitika