Lavastused

15 meetrit vasakule

müügimehe lugu autor Antti Tuuri lavastaja Ingomar Vihmar Müügimees Eino Hiekka läheb puhkusele sügisel, mitte suvel nagu teised inimesed. Selle asemel et suvilas vedeleda, kala püüda ja viina juua, on ta naisele lubanud terve puhkuse aja koduseid töid teha, lapsi kantseldada ja koeraga väljas käia. Kuigi Eino Hiekka on müügimees, kes müüb torusid kanalisatsioonifirmadele, võtab ta oma naise meelehärmiks vastu pakkumise minna keset puhkust Saksamaale ühe Soome kirjaniku raamatuid müüma. Ta ei tea midagi ei raamatutest ega Saksamaast ja keeltki oskab vaid nõnda palju, et restoranis süüa tellida või hotellis tuba võtta. Kogu reis kulgeb nii, nagu poleks pidanud. Eino poleks pidanud laeval kohtuma metsameeste Rönkködega, kindlasti poleks ta pidanud kohtuma esoteeriliste huvidega tütarlapse Eijaga ja eriti mitte tolle õe, õemehe Manfredi ja, hoidku jumal, kahe kahtlase NATO rahuvalvajaga. Aga elus läheb ikka nii, nagu poleks pidanud ja siis, kui kõik on kiskunud lootusetult vasakule, selgub, et lõppkokkuvõttes läks kõik just nii, nagu minema pidi.

Dip

eksistentsiaalne realism lavastaja Toomas Saarepera  – Sa tahtsid midagi filosoofilist? – Jah, palun. – Oled sa kindel? – Jah, olen. – On sul kannatust? – Jah, on. – Rutiin, sôda ja usaldamatus. Kuid me oleme ikka sunnitud elama. Ka suure surve all, kus kõige peidetum on kõige ilmsem. Kus pikk jutt kõlab vaikuses ja kõik on nii, nagu näib. Ajalugu kirjutavad võitjad, kuigi aega ei eksisteeri. Eksisteerib elu. Nietzsche ja Kierkegaard. AHAHAHAAA. Kas sellest piisab? – Jah, piisab. – Jah, piisab.Toomas Saarepera on lavastaja, näitleja, kirjanik, tõlkija ja mõtleja, 1990ndate Eesti kõige avangardsem ja alternatiivsem teatrimees. Tema lavastusi on näinud küll vähesed, kuid need õnnelikud, kes nägid, kasutavad neist rääkides väljendeid nagu „kõige erakordsem lavastaja” ja „müüdimurdja”. „Saarepera tegi 1990ndatel sellist teatrit, milletaolist Eestis keegi ei teinud, see oli uudne ja üllatav ja eriti oli ta ootamatu,” ütleb tema kohta Endla loominguline juht Ingomar Vihmar. „Dip” on varem Von Krahlis, Rakvere Teatris, Tartu Uues Teatris ja eraprojektidena lavastanud Saarepera esimene töö Endlas. Lavastuskunstnikuna võtab ta meile kaasa teisegi legendaarse mehe – maali-, video-, installatsiooni- ja performance’i-kunstniku ning filmitegija Jaan Toomiku ning lavastuse helimaastiku loob eesti kaasaegse improvisatsioonilise muusika üks suurkujusid Taavi Kerikmäe.

Tipp ja Täpp

muusikaline lastelavastus autor Uno Leies lavastaja Kaili Viidas Legendaarsed telenukud Tipp ja Täpp on Endla Teatri lastelavastuses täies elusuuruses vahvad ja lõbusad tegelased, kelle päevad mööduvad mängides ja uusi asju välja mõeldes. Nad armastavad oma sõpru aidata ja vahest neile ka vingerpusse mängida. Sõpru on Tipil ja Täpil aga tõesti palju: Karu-Ott, Varblane, lõbusad jänkupoisid ja veel mitmedki tegelased, kes rõõmsa nukupaari toimetustes rõõmuga kaasa löövad. Mängides ja leiutades kipub aga tihti sassi minema – mis juhtub mängult ja mis päriselt? Kas maha istutatud kommist kasvab tõesti kommipuu? Kas tõesti võib koduõuelt kosmosesse startida ja pappkastist lumemasina ehitada? On sellega nagu on, aga üks on kindel – kõige rohkem armastavad Tipp ja Täpp kommi süüa ja selle juurde oma lemmiklaulu laulda: Täna sööme komme, homme sööme komme, komme sööme üle-üle-ülehomme…

Linda Vista

komöödia ühe mehe ümbersünnist autor Tracy Letts lavastaja Andres Noormets (Ugala Teater) „Haara kinni igast õnnehetkest, mis sul on, sest sa ei tea, kuidas su elu edasi läheb.“ Viiekümneaastasel mehel on kõige rohkem öelda, aga mitte keegi ei taha teda kuulata. Nii on ka Rattaga. Ta on viiekümnene ja teab täpselt, kuidas asjad on. Ja kõige paremini need parasjagu ei tundu. Tema abielu on läbi. Tema töö on mõttetu. Talle ei meeldi väga paljud asjad ja paljud neist asjadest on sellised, mis teistele inimestele meeldivad. Võib isegi tunduda, et Ratta parimad aastad on seljataga. Aga siis muutub kõik. Eksnaise garaažist oma korterisse kolimisega algab Ratta enese-taasleidmise-teekond. Ja üsna ruttu saab selgeks, et katse lepitada mees, kelleks sa oled saanud, mehega, kes sa tahad olla, on keeruline ja samas ka naljakas.

Norman Vallutaja

inglise komöödia autor Alan Ayckbourn lavastaja Ingomar Vihmar On sume suveõhtu ühes Inglismaa maamajas. Annie, kes tüdinuna voodihaige ema hoolitsemisest ja sellest, et naabruses elav lihtsameelne loomaarst Tom ei taipa vastata tema lähenemiskatsetele, on otsustanud veeta nädalavahetuse kusagil üksildases hotellitoas. Mitte üksi, nagu peagi välja tuleb, vaid väikese seiklusena oma õemehe Normaniga. Tema vend Reg ja vennanaine Sarah on lubanud tulla seniks ema hooldama ja kõik näib kulgevat plaanipäraselt. Ootamatult ilmub kohale aga Norman ise, keerates pea peale hästi varjatud plaanid ja ülejäänud seltskonna meelehärmiks kavatseb osa võtta ka kõikidest ühistest hommiku- lõuna- ja õhtusöökidest, mis sel nädalavahetusel aset leiavad. Norman on kohutavate maneeridega, ettearvamatu käitumisega, järjepidevalt teiste tuju rikkuv tegelane, kelle terava keele eest ei pääse keegi. Teda oleks lihtne vihata, kuid Normanil on miski, mida pole teistel meestel selles seltskonnas – see on seletamatu, ligitõmbav mõju naistele, mis paneb tuhmuma mõistuse hääle ja kutsub ennastunustavalt anduma. Asi ei lähe sugugi lihtsamaks, kui kohale saabub Normani abikaasa Ruth, kes vaatamata viletsale silmanägemisele näib suurepäraselt märkavat teiste vigu ja on solvamiskunstis ehk osavamgi, kui Norman ise…

Üksik

draama-komöödia autor Laura Ruohonen lavastaja Enn Keerd „Õnneks tuleb vahel ette hetki, kus midagi ei ole vahel, inimese ja kosmose vahel – on ainult see kalju, meri, taevas, hääled ja meie.“ Kaks naist – noor arhitekt Juulia ja endine tuntud silmaarst Hilpi – sõidavad vaatama üksikut saart Läänemeres, kuhu Hilpi soovib ehitada oma unistuste maja. Tagasiteele asudes selgub, et paadimootor ei käivitu ja nad ei pääse enam saarelt minema. Järgnevast ööpäevast sel suurest veest ümbritsetud maalapil, kus kunagi leidsid viimse varjupaiga leeprahaiged ning kust veel varem viis mööda viikingite meretee, saab ellujäämisvõitlus, milles loodus mõõdab naisi ja naised üksteist. Ja siis ilmub pimedusest ja udust tundmatu, elust väsinud noor mees … Üksiku saare karmides ja igavikulistes tingimustes põrkuvad nii tegelaste erinevad maailmavaated kui eluhinnangud ning seda viisil, mis ergutab vaatajate naerunärve ja paneb mõtlema inimeste piiratusele, sarnasustele ja erinevustele ning sellele, kuidas ja kas üldse saab mõõta inimelu väärtust. Ruohoneni poeetilise, intelligentse ja terava huumoriga näidendi emotsionaalsed laengud tekivad ja muutuvad nii kiirelt nagu see on võimalik vaid teatris või ekstreemsetes oludes. Aitäh, skipp.eu!

Suvitajad

meloodiline draama autor Maksim Gorki lavastaja Ingomar Vihmar Suvi maal. Puhkus suvitusrajoonis. Lõpuks ometi on aega, et lõõgastuda ja elu üle järele mõelda, igatseda ja otsida, armuda ja armastada, muutuda paremaks inimeseks. Just siin, just nüüd saavad kokku tahe ja aeg, et midagi muuta! Ja nemad, need noored, ilusad ja haritud inimesed selles suves räägivad nii veendunult, nii tulihingeliselt armastusest ja elust, muutuste vajalikkusest, soovist teha midagi olulist. Nad teavad, et vaidlustes sünnib tõde ja nad on valmis oma hääled kähedaks vaidlema, sest nad on kindlad, et veel pisut ja see enesega rahulolematuse tunne läheb ära, elu omandab mõtte, saabub õnn ja kogu maailm muutub paremaks! Aga ometi ei tule neil midagi välja. Ei tule, sest nad on vaid suvitajad - argielust põgenejad, ootamatud ja ajutised. Nad söövad ja joovad, suudlevad ja kaklevad, kurdavad ja vestlevad, laulavad ja laaberdavad, igavlevad ja igatsevad. Ja kaovad siis nagu tuhk tuulde. Mis neist järele jääb? Mis meist järele jääb? Maksim Gorki kirjutas „Suvitajad“ 1904. aastal, mil suri teine suur vene kirjanik Anton Tšehhov. Lavastaja Ingomar Vihmari sõnul on tegu kirgliku ja revolutsioonilise näidendiga, milles Gorki on ära tabanud midagi inimeseks olemisele igiomast ning mis on oma traagilisuses ülikoomiline. Ja vastupidi.

Issanda loomaaed

dokumentaalfantastika lavastaja Laura Jaanhold Issanda loomaaed on suur, kirju ja mitmepalgeline. Kui toetuda „Eesti keele seletava sõnaraamatu“ märksõnakirjeldusele, tähendab issanda loomaaed erinevate inimeste kogumit. Lavastus „Issanda loomaaed“ on katse lähemalt vaadelda üht osa sellest issanda loomaaiast, mille moodustavad 1,3 miljonit inimest ühel 45 339 km2 suurusel maalapil Euroopa kaguosas. Eestis. Maarjamaal.Riigis, kus mõnikord tuntakse uhkust ateismi üle ja usklikuks peab end vaid 13% eestlastest, tundub võrdlemisi mõttetu teha dokumentaallavastust religioossetest inimestest. Aga ometi just seda me teeme. Sest meid – ja küllap ka teid – huvitab, kes need inimesed on ja kuidas nad on oma usuni jõudnud, millist elu nad elavad, missugusena näevad oma kohta ühiskonnas ja tajuvad suhtumist endasse. Ja sellepärastki, et neid vaadeldes loodame õppida midagi ka enda kohta, samamoodi nagu näiteks need inimesed, kes juba rohkem kui 500 aastat seisavad Hieronymus Boschi kõige fantastilisema teose altaritiibade avanedes silmitsi mitte sel maalil kujutatud issanda loomaaiaga, vaid millegagi, mis peitub nende enda sees. ...eelviimase tegelasena saab sõna õigeusklik Polli Ago Andersoni kehastuses. Konfessioonile viitab tema lavale ilmudes küll ristimärgi suund, kuid tegelase soost saame aimu alles monoloogi käigus. Monoloog sisaldab hulganisti naerukohti, kuid ometi ei tule Polli tegelasse kaasa grammikestki Endel Kellapit ega ka travestiaesteetikat. Oma sooülese lavakuvandi ja leplikult humoorika „Issand heida armuga“ kõneleb Polli meile sellest, kuidas kristlus ja tavaelu ongi üks ja seesama. Kuidas veepühitsusel krae vahele saadud sahmakas ongi naljakas, kuidas kirikuelus tihtipeale kohatavad moraalihinnangud on ka teoloogilises plaanis naeruväärsed."(Madis Kolk, Sirp 17.06.2022)

Valgusingel 

süsimust komöödia autor Peter Nilson lavastaja Helena Kesonen Ole sa kirikuõpetaja või puusaagija, hauakaevaja või külahull – surma eest ei pääse meist keegi. Oma lõpmatus tarkuses on kõikvõimas Jumal otsustanud, et Österlövsta kihelkond kusagil Rootsimaa kolkas peab maamuna pealt kaduma. Kaduma nii, et sellest märkigi ei jää. Inimesed surevad nagu kärbsed, hurtsikud mädanevad lausa silmnähtavalt ja keegi ei tea, miks! Igaüks selles naeruväärses kogukonnas ootab surma omamoodi, saab sellest aru ainult nii, nagu talle sobib ja leidub neidki, kes va vikatimeest üle püüavad trumbata. Selline olukord on muidugi masendav, kuid lisaks ka naljakas, õudne, ootamatustest tulvil ja tumemeelselt erootiline. Rootsi astronoomi ja kirjaniku Peter Nilsoni novellidel põhineva loo toob Endla Teatris lavale Taarka Pärimusteatri eestvedaja Helena Kesonen, kelle senised tööd lubavad teda tutvustada kui üht omanäolisemat Eesti lavastajat. Kesoneni visuaalsed kujundid ja lavastuslikud ideed on mõjutatud ääremaa rahvaste mütoloogiast, argielust ja rustikaalsest elutunnetusest, vastandudes otsustavalt kaasaegsele linlikule maailmanägemisele.

Kolm õde

komöödia autor Anton Tšehhov lavastaja Ingomar Vihmar Kui kuulus kirjanik Tšehhov 1900. aastal oma uue näidendi „Kolm õde“ esimest lugemisproovi kuulas, siis väga kaua ta vastu ei pidanud. Ja kui kuulus teatrimees Stanislavski pärast proovi lõppu Tšehhovi üles otsis, siis oli too hirmus halvas tujus, nukker ja vihane, sest enda meelest oli ta kirjutanud lõbusa komöödia, aga lugemisel pidasid kõik seda draamaks ja nutsid seda kuulates. Järelikult oli näitemäng arusaamatuks jäänud ja läbi kukkunud, arvas Tšehhov. Nii et juba esimesest proovist alates on selle kuulsa näidendiga miski kamm ja kahvel. Ja ometi on „Kolm õde“ kuulsa autori kõige kuulsam ja kõige rohkem mängitud näidend, mida on lavastanud ja mänginud sajad kuulsad teatrimehed ja -naised. Tegelikult isegi kuulsad robotid. Ja ikka ja alati arutletakse, millest see kuulus näitemäng siis räägib. „Polk tuleb ja polk läheb,“ on ühe kuulsa teatrimehe kuulus ütlus, mida meil siin Eestis ikka tsiteerida armastatakse, kui selle kuulsa näidendi põhisündmusest juttu tuleb. No ja nüüd hakkab kuulus lavastaja Vihmar seda kuulsat näitemängu lavastama. Tegelikult isegi mitu korda, sest kevadel ta lavastab seda Tartus kah. Ja tema ütleb praegu, et: „„Kolm õde“ on näidend kolmest õest ja ühest vennast, kes elavad kuskil Venemaa pärapõrgus ja nende vanemad on surnud ja nad eriti ei viitsi midagi teha. Nad elavad nagu mingis sõjaväeosas või midagi taolist. Üks õde on isegi abielus mingi vana tropiga, kes teda kogu aeg tüütab ja millegipärast kiidab. Ja vend on armunud ja abiellub näidendi jooksul, aga see abielu ei osutu õnnelikuks. Õed muudkui ohkavad ja õhkavad, et tahaks Moskvasse, sest kunagi ammu nad elasid seal, aga ega nad tegelikult sellest midagi ei mäleta ka. Ja millegipärast nad ei lähe sinna tagasi, vaid vinguvad edasi. Ja siis on seal üks Veršinin, kes on ise abielus ja lapsed on tal ka ja puha, aga ta hakkab millegipärast selle abielus õe ümber tiirutama. Ja siis selle noorema õe pärast saab veel lõpus üks kutt surma. Püssiga. Selline lugu siis.“ Aga millegipärast ta seda näitemängu lavastab. Ja ilmselt ei ole ta viimane.  

Arktilised mängud

surmtõsine komöödia inimeseks olemise ilust autor Leea ja Klaus Klemola lavastaja Ingomar Vihmar Marja-Terttu ja Piano on tagasi! Viimati kohtus Endla publik nendega 11 aasta eest Gröönimaal, kuid nüüd on 75-aastane talveveteran Marja-Terttu Zeppelin põhjamaise grilliputka kinni pannud ja elab Soomes oma keskealise tütre Maura Zeppelini mereäärses kodus. Just siin, Kokkola lahesopis, kus ka detsember on korralik paadisõidukuu, kohtub Marja-Terttu taas Martti Piano Larssoniga – mehega, kelles mitte keegi pole mitte kunagi pettuma pidanud ja kelle peamiselt jotade varjupaigana toiminud äri on arenenud tõeliselt edukaks filmikompaniiks.Leea ja Klaus Klemola Kokkola-triloogia neljas (ja ilmselt viimane) osa „Arktilised mängud“ ongi lugu nende kahe taaskohtumisest, ühest saatuslikust jahiõnnetusest, Šveitserite Vennaskonnast, muusikabisnisesse minekust ning Vili Tiipanaise ja Intijani Mikkola radikaliseerumisest. Aga see on ka lugu edukuse raskest taagast, meeste aust, iseenda saatuse üle otsustamisest, alkoholismist, kliimasoojenemisest, elu kaduvusest ja sellest, milline väljakutse on armastada Soome rahvast. Või siis hoopiski tõsilugu mängust, mis võidab surma ja uurib, mis juhtub põhjamaise identiteediga siis, kui külma enam ei ole.„Leea ja Klaus Klemolal on taaskord õnnestunud kirjutada näidend, mis paneb vaatajad laginal naerma ja samal ajal intensiivselt mõtlema neile mängudele, mida me täiskasvanuna mängime ja sellele, kuidas need erinevad rollid meie liivakastile mõjuvad. Klemolatel on arusaamatu võime teha täiesti pöörast teatrit, mis räägib inimeseks olemisest ja maailmast puudutavamalt kui miski muu, mida on 21. sajandil Tampere lavadel mängitud,“ kirjutas Soome kriitika pärast „Arktiliste mängude“ maailmaesietendust Tampere Teatris 2019. aasta sügisel.

Pimevalge

draama autor Angela Pell lavastaja Johan Elm ALEX: Oled sa kurb? Ma saan väga hästi aru, mida sa tunned. Mul oli poeg—   LINDA: Sa ei saa aru, mida ma tunnen, sest sa ei ole mina.  ALEX: —kes sai surma.  LINDA: Keegi ei tea, mida ma tunnen, sest enamus ajast ei tea ma ise ka. ALEX: Ja ma saan isegi sellest väga hästi aru. Sest kui ma teada sain, et– LINDA: Kas sa tahad õue batuudi peale mängima minna? ALEX: Ei. Tänan, ei. LINDA: Me võiks lumememme ehitada. 2006. aasta Kanada-Inglise indie-filmil „Snow Cake“ (režissöör Marc Evans, stsenarist Angela Pell) põhinev lavastus „Pimevalge“ on austusavaldus lihtsatele ja triviaalsetele väikestele hetkedele, mil elu muutub. Juhuse tahtel satub äsja vanglast vabanenud mees väikelinnas elava autistliku naise koju ning mõlema üllatuseks selgub, et nad suudavad teineteisele tuge pakkuda. Lavastaja Johan Elm: „„Pimevalge“ räägib leinast, sellest lahti laskmisest ja elu paratamatust edasiminekust. See on lugu väikeste hetkede väärtusest. Autism on miski, mis pöörab argielu tagurpidi ja näitab selle kaudu midagi unustatut. Seda, et valguse peegeldus seinal võibki olla kõik, mida hetkel vaja.“  Tunnustus Carmen Mikiveri Linda nomineeriti Eesti Teatri naiskõrvalosatäitja aastaauhinnale 2022.

Üks rohutirts läks kõndima

lapse esimene teatrietendus  autor Ernst Enno, Ott Kilusk, Kaili Viidas lavastaja Kaili Viidas Terve maailm on täis kõiksugu vahvaid helisid. Tipa-tapa! Mmumm-mmumm-mmumm! Pirr, pirr, pirr! Tsirp, tsirp! Kõss! Need on lõbusad ja kummalised, võibolla natuke ehmatavad! Mõnikord ei saa aga üldse arugi, mis hääled need on. Kunagi ammu-ammu elas üks onu Ernst, kes need helid üles kirjutas ja oma luuletustesse pani. Meie äratasime need helid uuesti ellu! Ja oi kui naljakas on helidega vigurdada! Ja veelgi põnevam neid kuulatada ja mõistatada. Olgu siis selle hääle tegijaks rohutirts, kes läks kõndima. Hiiretips, kes võttis nõuks putru keeta. Või metsmesilased, kes sumistasid pidu pidada. Lii ja laa ja laa ja lii! Tip ja tap ja tipadii! Lastelavastus „Üks rohutirts läks kõndima“ on inspireeritud Ernst Enno lasteluulest. Sobilik 2-7-aastastele lastele, aga oodatud on igas vanuses mängu- ja teatrihuvilised. Palume kõigil kaasa võtta vahetusjalanõud. Tunnustus Kaili Viidas nomineeriti Salme Reegi nimelise lasteteatri auhinnale 2022 – mänguline ja atmosfääritundlik lavastaja- ja kunstnikutöö väikelastelavastuses „Üks rohutirts läks kõndima“.

Härra Huu

lastelavastus autor Hannu Mäkelä lavastaja Ingomar Vihmar Uks plaksatab ... Plank naksatab ... Väits välgub öös ... Kes on seal töös? Kes astub tuppa? Kes see muu kui väike tähtis härra Huu. Kui metsas oks praksatab, on see härra Huu. Kui voodi all miski liigutab, on see härra Huu. Kui öösel miski tatsutab ja patsutab ja köögis matsutab, on see ikka seesama härra mustkuub, hirmus härra Huu.

Jõgi

draama autor Jez Butterworth lavastaja Taago Tubin (Ugala) Hütt jõekaldal. Mees ja naine. Kuuta öö. Jõevool ei peatu kunagi, rituaalid korduvad aastast aastasse, vahetuvad vaid näod.Kusagil on peidus miski.Ning tervenisti jõgi mind kuulas… ja pimedana, nähtamatuna mind jälgis. Ning kätega, mis pimedad ja nähtamatud, mind surus sügavamale. „Ta on meil peos,“ ta sosistas. „Ta on meil peos.“                                               (Ted Hughes „Pärast kuuta ööd“, katkend, tõlkinud Eva Kolli) Rahvusvaheliselt tuntud ja auhinnatud briti näitekirjaniku, stsenaristi ja filmirežissööri Jez Butterworthi (1969) draama „Jõgi“ on kummastavalt veetlev ja lummavalt salapärane armastuslugu. Butterworthi peetakse kaasaegse briti dramaturgia üheks omapärasemaks autoriks, kriitikud on tema kohta öelnud, et ta näeb välja nagu piraat ja kirjutab nagu ingel. Butterworth ise ütleb oma loomingu kohta: „Ma ei näe mõtet kirjutada asjadest, mida ma tunnen ja tean. Minu näidendid on nagu unenäod.“ „Jõgi“ on kolmas Jez Butterworthi näidend Eesti teatrilaval. Varasemad olid „Ööhaigur“ (Ugala teater Olustvere mõisa reheküünis 2012) ja „Äärelinna bluus“ (Ugala teater 2015), mõlemad Taago Tubina lavastuses.

Hotell laibaga

mõrvakomöödia autor Die Acht (Peter Godazgar, Kathrin Heinrichs, Carsten Sebastian Henn, Jürgen Kehrer, Tatjana Kruse, Ralf Kramp, Sandra Lüpkes, Sabine Trinkaus) lavastaja Enn Keerd Mõrvarite eneseabigrupi viis liiget - endine baaridaam Pretty, koleeriline kokk Horst, idealistlik Jayashree, koristamisraevus Ingolf ja hajevil Tädike - sööstavad oma elu suurimasse seiklusse. Nad avavad hotelli Õnnelik Viis, millele loodavad hotelliliidult saada viis tärni. Avamisärevusele lisab vürtsi tõsiasi, et hotelli esimesteks külastajateks on eneseabigrupi endine psühholoog ja tema abikaasa, aga tõeliselt läheb olukord üle käte siis, kui tärnide arvu üle otsustava inspektori saabudes avastatakse fuajeest laip. Järgneb tempokas peitusemäng, kus igaüks on mõrvarina kahtluse all, kuid ühise eesmärgi nimel tuleb siiski kokku hoida!„Hotell laibaga“ autoriteks on kaheksa saksa krimikirjanikku, kes selle mõrvakomöödia 2018. aasta suvel kaheksapäevases loomelaagris välja mõtlesid ja üheskoos kirja panid. Sama meetodiga on nad varem loonud kaks kriminaalromaani. TunnustusENDLA PUBLIKULEMMIK 2021

Pidusöök

ajalooline komöödia lavastaja Kinoteater (Henrik Kalmet, Paavo Piik, Paul Piik) Mis juhtub, kui kokku saavad kuus pohmeluses vaevlevat Vana-Kreeka meest? Nad hakkavad veini jooma ja armastusest rääkima. Või nagu ütleb Sokrates, üks pidulistest: „Iga mees peaks abielluma – hea naine teeb ta õnnelikuks, halb naine teeb tast filosoofi." Ajal, mil arvamusliidritele meeldib rääkida sadu ja tuhandeid aastaid kehtinud tavadest ja väärtustest, lähevad Endla Teater ja Kinoteater tagasi kõige algusesse – lääne tsivilisatsiooni ja demokraatia hälli Ateenasse aastal 416 eKr. „Pidusöök“ on ajalooline komöödia, mille aluseks on kaks lääne mõtteloo kullafondi kuuluvat teost: Platoni „Symposion“ (ca 385-370 eKr) ja Xenophoni „Symposion“ (ca 360 eKr).

Windsori lõbusad naised

komöödia autor William Shakespeare lavastaja Ingomar Vihmar Maailmakuulus komöödia viib publiku väiksesse Windsori linnakesse ning räägib loo abielust, rikkusest, armukadedusest ja valedest. Väikelinnas peatuv härra John Falstaff otsustab oma kahaneva pangaarve täitmiseks võrdselt võrgutada kaks linnakese jõukaimat naist. Millega veetlevalt vananev alkohoolik aga arvestada ei oska, on naiste abikaasade armukadedus ning prouade endi ettevõtlikkus. Nutikate naiste osavate niiditõmmetega kaasneb paras ports jama Falstaffile ning rohkelt naeru nii naistele endile kui publikulegi. TunnustusENDLA PUBLIKULEMMIK 2020!

Tantsutund

romantiline komöödia autor Mark St Germain lavastaja Enn Keerd Ühel õhtul koputab noor ja edukas Aspergeri sündroomiga maateaduste professor naaberkorteris elava tantsijanna uksele ning pakub talle ühe tantsutunni eest ulmelist rahasummat. Karjääri lõpetavast jalavigastusest taastuv tantsijanna avabki ukse ning alguse saab eneseületamist nõudev ning humoorikaid, ootamatuid ja südamlikke avastusi täis suhe, mis seab uude valgusse nii mõndagi sellest, mida me oleme harjunud „normaalseks“ pidama. See on lugu ühest ebatavalisest suhtest ja armastuse tervendavast jõust.

Mitte praegu, kallis!

tragikomöödia autor Ray Cooney ja John Chapman lavastaja Ingomar Vihmar Ontlikule kasukameistrile Arnold Crounchile meeldib, kui igapäevaelu allub rangetele reeglitele. Tüüne rutiini ähvardab aga pea peale paisata tema äripartneri Gilbert Bodley liiderlikkus. Abikaasade ja armukeste värvika seltskonna lootusetult sassis armusuhted ja arusaamatused kallihinnalise naaritsakasukaga tekitavad kaose, milles korra loomine langeb just ümbritseva maailma silmakirjalikkusest ja pahelisusest jahmunud Crounchi õlule. Tegelased poevad kasukatesse ja kappidesse ning neist uuesti välja, et mitte valel hetkel vales seltskonnas valele inimesele vahele jääda. TunnustusENDLA PUBLIKULEMMIK 2017

Testosteroon

hormonaalne komöödia autor Andrzej Saramonowicz lavastaja Enn Keerd Poolas tohutu publikumenu osaliseks saanud komöödia räägib peost, mis järgneb luhtunud pulmatseremooniale ning kus altari ees mahajäetud õnnetut peigmeest toetavad kuus täiesti erineva tausta ja iseloomuga meest. Nende koosistumine kujuneb toostide, kakluste, diskussioonide, šokeerivate avastuste ja ootamatute südantpuistamiste seeriaks. Lõpuks leiab seltskond, et mees olla pole sugugi kerge. Eriti veel kui otsida vastust küsimusele, mis inimesi lõpuks suhtemaailmas juhib – mõistus, tunded või ... hoopiski bioloogia?
Copyright © 2018 SA Endla Teater. Kõik õigused on kaitstud. Privaatsuspoliitika