Lavastused

Issanda loomaaed

dokumentaalfantastika lavastaja Laura Jaanhold Issanda loomaaed on suur, kirju ja mitmepalgeline. Kui toetuda „Eesti keele seletava sõnaraamatu“ märksõnakirjeldusele, tähendab issanda loomaaed erinevate inimeste kogumit. Lavastus „Issanda loomaaed“ on katse lähemalt vaadelda üht osa sellest issanda loomaaiast, mille moodustavad 1,3 miljonit inimest ühel 45 339 km2 suurusel maalapil Euroopa kaguosas. Eestis. Maarjamaal.Riigis, kus mõnikord tuntakse uhkust ateismi üle ja usklikuks peab end vaid 13% eestlastest, tundub võrdlemisi mõttetu teha dokumentaallavastust religioossetest inimestest. Aga ometi just seda me teeme. Sest meid – ja küllap ka teid – huvitab, kes need inimesed on ja kuidas nad on oma usuni jõudnud, millist elu nad elavad, missugusena näevad oma kohta ühiskonnas ja tajuvad suhtumist endasse. Ja sellepärastki, et neid vaadeldes loodame õppida midagi ka enda kohta, samamoodi nagu näiteks need inimesed, kes juba rohkem kui 500 aastat seisavad Hieronymus Boschi kõige fantastilisema teose altaritiibade avanedes silmitsi mitte sel maalil kujutatud issanda loomaaiaga, vaid millegagi, mis peitub nende enda sees. ...eelviimase tegelasena saab sõna õigeusklik Polli Ago Andersoni kehastuses. Konfessioonile viitab tema lavale ilmudes küll ristimärgi suund, kuid tegelase soost saame aimu alles monoloogi käigus. Monoloog sisaldab hulganisti naerukohti, kuid ometi ei tule Polli tegelasse kaasa grammikestki Endel Kellapit ega ka travestiaesteetikat. Oma sooülese lavakuvandi ja leplikult humoorika „Issand heida armuga“ kõneleb Polli meile sellest, kuidas kristlus ja tavaelu ongi üks ja seesama. Kuidas veepühitsusel krae vahele saadud sahmakas ongi naljakas, kuidas kirikuelus tihtipeale kohatavad moraalihinnangud on ka teoloogilises plaanis naeruväärsed."(Madis Kolk, Sirp 17.06.2022)

Kolm õde

komöödia autor Anton Tšehhov lavastaja Ingomar Vihmar Kui kuulus kirjanik Tšehhov 1900. aastal oma uue näidendi „Kolm õde“ esimest lugemisproovi kuulas, siis väga kaua ta vastu ei pidanud. Ja kui kuulus teatrimees Stanislavski pärast proovi lõppu Tšehhovi üles otsis, siis oli too hirmus halvas tujus, nukker ja vihane, sest enda meelest oli ta kirjutanud lõbusa komöödia, aga lugemisel pidasid kõik seda draamaks ja nutsid seda kuulates. Järelikult oli näitemäng arusaamatuks jäänud ja läbi kukkunud, arvas Tšehhov. Nii et juba esimesest proovist alates on selle kuulsa näidendiga miski kamm ja kahvel. Ja ometi on „Kolm õde“ kuulsa autori kõige kuulsam ja kõige rohkem mängitud näidend, mida on lavastanud ja mänginud sajad kuulsad teatrimehed ja -naised. Tegelikult isegi kuulsad robotid. Ja ikka ja alati arutletakse, millest see kuulus näitemäng siis räägib. „Polk tuleb ja polk läheb,“ on ühe kuulsa teatrimehe kuulus ütlus, mida meil siin Eestis ikka tsiteerida armastatakse, kui selle kuulsa näidendi põhisündmusest juttu tuleb. No ja nüüd hakkab kuulus lavastaja Vihmar seda kuulsat näitemängu lavastama. Tegelikult isegi mitu korda, sest kevadel ta lavastab seda Tartus kah. Ja tema ütleb praegu, et: „„Kolm õde“ on näidend kolmest õest ja ühest vennast, kes elavad kuskil Venemaa pärapõrgus ja nende vanemad on surnud ja nad eriti ei viitsi midagi teha. Nad elavad nagu mingis sõjaväeosas või midagi taolist. Üks õde on isegi abielus mingi vana tropiga, kes teda kogu aeg tüütab ja millegipärast kiidab. Ja vend on armunud ja abiellub näidendi jooksul, aga see abielu ei osutu õnnelikuks. Õed muudkui ohkavad ja õhkavad, et tahaks Moskvasse, sest kunagi ammu nad elasid seal, aga ega nad tegelikult sellest midagi ei mäleta ka. Ja millegipärast nad ei lähe sinna tagasi, vaid vinguvad edasi. Ja siis on seal üks Veršinin, kes on ise abielus ja lapsed on tal ka ja puha, aga ta hakkab millegipärast selle abielus õe ümber tiirutama. Ja siis selle noorema õe pärast saab veel lõpus üks kutt surma. Püssiga. Selline lugu siis.“ Aga millegipärast ta seda näitemängu lavastab. Ja ilmselt ei ole ta viimane.  

Arktilised mängud

surmtõsine komöödia inimeseks olemise ilust autor Leea ja Klaus Klemola lavastaja Ingomar Vihmar Marja-Terttu ja Piano on tagasi! Viimati kohtus Endla publik nendega 11 aasta eest Gröönimaal, kuid nüüd on 75-aastane talveveteran Marja-Terttu Zeppelin põhjamaise grilliputka kinni pannud ja elab Soomes oma keskealise tütre Maura Zeppelini mereäärses kodus. Just siin, Kokkola lahesopis, kus ka detsember on korralik paadisõidukuu, kohtub Marja-Terttu taas Martti Piano Larssoniga – mehega, kelles mitte keegi pole mitte kunagi pettuma pidanud ja kelle peamiselt jotade varjupaigana toiminud äri on arenenud tõeliselt edukaks filmikompaniiks.Leea ja Klaus Klemola Kokkola-triloogia neljas (ja ilmselt viimane) osa „Arktilised mängud“ ongi lugu nende kahe taaskohtumisest, ühest saatuslikust jahiõnnetusest, Šveitserite Vennaskonnast, muusikabisnisesse minekust ning Vili Tiipanaise ja Intijani Mikkola radikaliseerumisest. Aga see on ka lugu edukuse raskest taagast, meeste aust, iseenda saatuse üle otsustamisest, alkoholismist, kliimasoojenemisest, elu kaduvusest ja sellest, milline väljakutse on armastada Soome rahvast. Või siis hoopiski tõsilugu mängust, mis võidab surma ja uurib, mis juhtub põhjamaise identiteediga siis, kui külma enam ei ole.„Leea ja Klaus Klemolal on taaskord õnnestunud kirjutada näidend, mis paneb vaatajad laginal naerma ja samal ajal intensiivselt mõtlema neile mängudele, mida me täiskasvanuna mängime ja sellele, kuidas need erinevad rollid meie liivakastile mõjuvad. Klemolatel on arusaamatu võime teha täiesti pöörast teatrit, mis räägib inimeseks olemisest ja maailmast puudutavamalt kui miski muu, mida on 21. sajandil Tampere lavadel mängitud,“ kirjutas Soome kriitika pärast „Arktiliste mängude“ maailmaesietendust Tampere Teatris 2019. aasta sügisel.