Suvitajad
meloodiline draama
autor Maksim Gorki
lavastaja Ingomar Vihmar
Suvi
maal. Puhkus suvitusrajoonis. Lõpuks ometi on aega, et lõõgastuda ja elu üle
järele mõelda, igatseda ja otsida, armuda ja armastada, muutuda paremaks
inimeseks. Just siin, just nüüd saavad kokku tahe ja aeg, et midagi muuta! Ja
nemad, need noored, ilusad ja haritud inimesed selles suves räägivad nii
veendunult, nii tulihingeliselt armastusest ja elust, muutuste vajalikkusest,
soovist teha midagi olulist. Nad teavad, et vaidlustes sünnib tõde ja nad on
valmis oma hääled kähedaks vaidlema, sest nad on kindlad, et veel pisut ja see
enesega rahulolematuse tunne läheb ära, elu omandab mõtte, saabub õnn ja kogu
maailm muutub paremaks!
Aga
ometi ei tule neil midagi välja. Ei tule, sest nad on vaid suvitajad -
argielust põgenejad, ootamatud ja ajutised. Nad söövad ja joovad, suudlevad ja
kaklevad, kurdavad ja vestlevad, laulavad ja laaberdavad, igavlevad ja
igatsevad. Ja kaovad siis nagu tuhk tuulde.
Mis
neist järele jääb?
Mis
meist järele jääb?
Maksim
Gorki kirjutas „Suvitajad“ 1904. aastal, mil suri teine suur vene kirjanik
Anton Tšehhov. Lavastaja Ingomar Vihmari sõnul on tegu kirgliku ja
revolutsioonilise näidendiga, milles Gorki on ära tabanud midagi inimeseks olemisele
igiomast ning mis on oma traagilisuses ülikoomiline. Ja vastupidi.